Lõikan su oma elust igaveseks välja...või kuni reunion tuurini.

3DG lauljavahetus oli siiski halb asi. Kuigi mulle nende uus album Matt Walshiga meeldis, jäi  ilma Adam Gontieri vokaalitiga midagi sealt puudu. Olen ikka aegajalt uurinud, et kas ja kuidas ta oma soolokarjääri alustanud on. Igatahes on ta alustanud koos Staindi, Finger Eleveni ja Eye Empire liikmetega supergrupi Saint Asonia ja nende debüütalbum tuli just välja. Siin on igatahes nende esisingel.

Viimanse korra ja praeguse vahel on olnud Gontieril lahutus ja bändist lahkumine, seega Better Place lüürika võib olla suunatud mõlema faktori suunas( ise ta mainis ka ,et ta terviseprobleemid hakkasid kaduma peale bändist lahkumist). Muidu aga  Staind meets 3DG võib Saint Asonia kohta küll öelda. Gontieri häälel on siiski selline isikupära , et suudab natuke nõrga refrääni päästa. Ma kuulasin ühe korra albumi läbi, ei olnud väga impressed, aga äkki see on selline kasvaja.

Viskad mind täna hundikarja keskele, homme tulen karja juhina tagasi.

Bring Me The Horizon on saanud mu viimaste kuude üheks enimkuulatud bändiks. Sempiternal on selline album ,mis iga kuulamisega leiab mõne uue hea refrääni, kena lüürikajupi või hea rifi . Praegu ollakse aga sellest albumist edasi mindud ja vaikselt lastakse välja ka lugusid uue , veel ilmumata albumi pealt. Aga võtame siis ühe neist.

 Ohjah ,see bänd ei taha olla üldse deathcore enam ja on võtnud rohkem Linkin Park'i vanema kraami endale mõjutusteks. Throne oleks nagu homage Faith loole (elektrooniline osa on ju täpselt sama meloodiaga), et siis staadiumitele mõeldud SUUR rokilugu. Ega just abiellunud lauljagi on positiivsem oma sõnumis (niivõi kuivõrd); "iga sitt,mis sa mulle keerad, teeb mind ainult tugevamaks".
Mida ma öelda võin, vana Linkin Park oli ju ülikõva ja seda on ka see lugu, kõik sellise muusika fännid peaksid selle vähemalt korra ära kuulama (mul juba tund aega nii repeati peal see lugu)

Tunnen seda äikest mis su südant purustab

Siin on järjekordne bänd, kes on viimastel aastatel hevimetali maailmas maineid löönud...seda küll väga palju ka täna oma imidžile. Aga kui nende toredast välimusest võiks arvata, et nad on mingi black metal bänd, siis prepare to be suprised.

Cirice on esimene lugu, mida ma neilt olen ka edetabelites näinud (olles ka esimene lugu augustis ilmuvalt teiselt albumilt) ja see on selline doomilik, vana Sabbathi mõjutustega (samas kuulen ka seal Alice In Chains'i).Räägibki see ka sellisest kurjast vaimust, kes noori inimesi oma rüppe kutsub. Sobib väga hästi kokku nende imidžiga..
Video peaks olema homage Carriele, sest kes tänapäeval oleks sellisest muusikast šokeeritud ,70ndatel küll!

Insert oldschool hip-hop sample.

Järgneva bändist ei ole me kuulnud päris mitu aastat mitte midagi. Paljudele valmistab see rõõmu, sest Black Eyed Peas oli 4-5 aastat tagasi ikka täiesti vältimatu raadios. Aga nad tegid pausi, Will I Am'il oli paar väga halba soolohitti ja nüüd nad on tagasi (ilma Fergie'ta üllatavalt).

Nagu selliste comebacki'de puhul ikka, on Black Eyed Peas otsustanud tagasi minna algusesse, enne nende elektroonikaalbumeid. Yesterday on meenutus ajast kui a) nemadki olid noored uued tulijad popmuusikamaastikul ja b) meenutus heast vanakooli hiphopist. Kogu see sample'mine , mida nad terve laulu jooksul teevad, ongi see loo põhiline pluss ( nende riimid on vahepeal ikka suht meh). Hea meenutus mullegi igasuguse hea vanakooli hiphopi kohta...ja jällegi, see tuleb Black Eyed Peas'ilt !!!

Võib-olla hull,võib-olla nõrk, võib-olla pimestatud sellest, mida näen.

Theory Of A Deadmani viimane album on mind üsna külmaks jätnud. Sama tegelt nagu nende suurte vendade Nickelbacki viimase albumiga. Bändid on vanusega natuke softimaks muutunud ja kadunud on nii viha kui ka peopaneku soov lugudest. Ja kui nende nurgelised ääred on maha viilitud, jääb alles muusika, millel puudub *fancy word incoming* tekstuur.

Jep Angel on üks neist ballaadidest, mis TOAD ikka igal albumil paar tükki välja annab, aga see on ilmselt kõige bleh'im neist, mis ma olen üle tüki aja kuulanud. Selline tunne on, et üritades olla ehk mingi hipsterelektroonikaballaad, on produktsioon aetud nii kohutavaks, et kitarridel ei ole ei karmiust ega pehmust ja kõik muud instrumendid segunevad samamoodi. Ühesõnaga see võiks olla Tyler Connoly soololugu vägagi lihtsalt.. Ilmselt esimene suur hitt neilt, mis mulle väga peale ei lähe.

Vahetan need pärlikeed nende rinnahoidjate vastu.

Kuna suvi on tulemas, siis ehk tähistame seda:
SPRING BREAAK'iga
Kui Tartus on tudengipäevad ja ilm pole just eriti soe, siis meie spring break on palju viisakam kui Cancuni legendaarsed läbud.

Boom, Lonely Island teeb midagi , mis alguses tundub tavaline peolugu....aga kuna nad on Lonely Island, siis loomulikult on siin midagi humoorikat sees. Ja see vaatepilt sellisest toredast hedonismist , mis tudengite pidudega kaasnevad, on segatud viisaka ja korraliku geiabieluga. Bänd ise ütles ju ka selle kohta, miks üks on täiesti normaalne kõigi silmis, teine aga...mitte.

Tunnen välku enda kätes

Viimasel ajal olen Brütal Legend'it mängima hakanud ja kuigi sellel mängul on päris mitu probleemi, et saa siiski panna pahaks GTA stiilis mängu, kus terve soundtrack on klassikaline heavy metal. Võtame või ühe loo, mis on mulle väga nostalgiline, tuleb see nimelt Anthrax'i debüütalbumi pealt.

Loo nimi ja see tore albumikaver ilmselt annavad aimu, et seda ei tohi väga tõsiselt võtta ( ja Anthrax erinevalt mõnest teisest thrash bändist seda kunagi väga ei teinud. Neil Turbin ei ole mingi Joey Belladonna, aga ta müüb neid klišeesid, et "selline karm metallist maantee peal". Oh tuleb ikka 16-17 aastane olek sellega meelde. Igatahes sobis küll mulle ,et Brütal Legendis nitroga buggy peal mööda maastiku rallida.