Nüüd pisarad voolavad nagu välk.

Dokkeni - Tooth And Nail on nende kõige tunnustatuim album, olles suurepärane koostis vanemat, 80ndate alguse glam metalit segatud George Lynchi kidramaagiaga ja kõige tipuks Don Dokkeni meloodiline hääl. Just nimelt sellelt albumilt pärineb nende kõige suurem hitt.

Alone Again paneb poweri power ballaadi. Kuigi praegu võib videot vaadata kui klišeed rokijumalate aegadest 80ndatel, siis lugu ise on anuv soov aja tagasikeeramisele; kibe meenutus suhtele, mis on lõppenud ja ood just sellisele mõtteviisile, et asjad ei lähe paremaks. Dokken müüb selle oma kurva vokaaliga, mis võib tunduda vahel peorokilugudel kohatu, aga sellise loo jaoks just loodud.

Su lubadused näevad välja nagu valed.

30STM plahvatas iga teismelise tüdruku ja ka vanemate neidude märgadesse unenägudesse oma teise plaadiga, kus mindi kaugemale esimese albumi külmast kosmoserokist ja toodi sisse üks suur ports emo popilikku viha.

Attack oli sealt esimene singel ja kuigi see ei olnud veel see plahvatuslikult suur hitt, andis see momentumile päris korralikult juurde. Kui esimene albumi sõnu oli raskem lahti muukida, siis siin oleme kohe emoliku suhete peale ja Jared Leto näeb juba väljagi natuke Hollywoodi versioon brooding emokid'ist. Igatahes, kui natuke corny lüürika välja jätta, on see päris hea laul.

Kaks rüütlit,kaitse, värava ees.

Submersedi teine album sai plaadialbumilt päris halva promo, mistõttu selle esiksingel oli üsna väike hitt ja enne teise singli väljalaskmist lahkus pool bändi. Aga kas sellises ebaõnnestumises oli ka mingisugust põhjust. Kuulame seda esimest singlit.

Okei, esimese 15 seki peale, kui Better Think Again stardipaugust peale plahvatab, oleks ma andnud laulule kohe positiivse hinnangu. Aga siis hakkab laul ise korralikult pihta ja selline tundumus, et ma olen seda kõike kuulnud, ainult paremini, võtab mu mõistuse üle. Isegi üritus natuke meeleolu lüüa kukub üsna näoli, kuna karmide osadega need ei sobi väga kokku. Meh, eih, sorri, see on lihtsalt igav.

Töötan karmimalt kui 100 musta muuli Mehhikos.

Hiljuti olen palju käinud üle Nonpointi diskograafiat ja olen avastanud selle bändi kohta igalt albumil mõne hea loo, nii et nüüd ma võin vist tõeliseks isegi selle bändi fänn olla. Võtame või selle singli nende 2005 aasta albumilt To The Pain ( oli ka väike raadiohitt, Nonpoint pole vist kunagi päris SEDA hitti saanud, mis neid A-kategooriasse oleks tõstnud, aga edukad on kõik albumid olnud vahelduvalt)

The Purge vaatasin hiljuti ja see film seostuks mulle Bullet With A Name looga...just nime pärast, et kasutaksid ära võimalust kätte maksta ja lihtsalt huvitavaid asju teha. Aga lugu ise on rohkem madalame klassile rõhutud, et kurat rikkad raiskavad liiga hullult seda raha ja peaks näitama neile, et nad on sama haprad kui tavainimesed.

Tõmmates kraami alla võid vangi minna.

Kuna alternatiivrokitabelid on hüljanud täiesti selle roki poolse osa, siis on mainstreamroki poolne rokk saanud põhimõtteliselt kõik karmima ja kitarripõhisema roki endale. Seega on sinna tekkinud ka üsnagi huvitavaid bände, kuna noh indiehipstereid pole enam vaja. Nagu näete, Motionless In White võiks olla üks neist.

Nagu paarikuune tagune Avatari lugu, on ka America selline Mansonlik industriaallugu puusaliigutava biiti ja sellise kurjakuulutava sosistava lauluhäälega. Kuna gootid teavad, et neid natuke friikideks peetakse, siis nad tihti mängivad seda osa hästi palju kaasa, sõimates lolli USA popkultuuri ja tehes video tsirkuseteemalise. Ühesõnaga, just selline lugu, mis järjepidava kuulamisega rohkem pähe

Five Finger Death Punch'i uus album on väljas.

Teeme pausi tavalisest programmist, et mainime, et just lekkis täna FFDP uus album,mis ametlik release on paari päeva pärast. Kuulan seda, olen 4 loo pärast ja tundub ikka ülikõva kraam.

Ma selle juba korra postitasin, aga panen uuesti. Tõmmake ja kuulake terve album läbi.

Olla esimene tüüp ta kiirvalimise nimekirjas

Hinder oli peale oma üliedukat debüütalbumit vana raske otsuse ees, mis siit edasi minna. Kas üritada sarnast albumit või muuta stiili. Ühesõnaga mindi kusagile kahevahele. Take It To The Limit küll jätkas nende naistest/pidutsemisest rääkivat raskerokki, aga väga suur ports 80ndate mõjutusi toodi sisse.

Use Me on selline homage 80ndatele, et vist ainuke osa sellest loost, mis topib loo tänapäeva, on laulja hääl, mis Axl kõrvale toob ka hunniku Chad Kroegerit. Aga selline ood pahale tüdrukule, kellega hullata sobib, aga rohkemat sealt kunagi rohkem ei tule, on poissmeesteõhtute/stripiklubide ja lihtsalt lantimismineku eelseks soojenduseks täiuslik.
 Kui see välja tuli , arvasin ma , et see lugu ja album tõstaksid Hinderi suurte rokilegendide seka, aga see täielik retrotunne, mis album endaga tõi. 80ndatest miskipärast on praegu püsima jäänud hoopis see androgüünne sündipopi osa, mitte just androgüünne roki osa.

Oleme jaganud hirme ärakasutamise ees.

Järjekordne nu-metal bänd ,kes tuli uuesti kokki on SOiL. Tegelt nad polnud kunagi päris lahus, aga oma esimese vokalisti Ryan McCombsiga (kes vahepeal tegi Drowning Pool'iga paar albumit) tuldi 2011 aastal kokku ja varsti peaks tulema neilt ka uus album. Seega siin esimene singel sealt albumilt.

Kui bänd promob, et album tuleb midagi, mis võiks olla välja lastud peale nende kõige edukamat Scars albumit, siis Shine On annab selleks päris head võimalused. Groovemetalik raskerokk, McCombsi kärisev vokaal segatuna puhta, southerniliku häälega. Jääma ootama, kas ülejäänud album säilitab esimese singli kõrget taset.

Vali oma saatus vihkamisest musta auguni.

Seda, mida Disturbed laulja teeb praegu, me juba teame. Aga millega tegelevad ülejäänud bändi liikmed. Igatahes kitarist ja trummar said kokku Evans Blue laulja ja paari teise tüübiga ja alustasid uue bändi nimega Fight or Flight. Nende esimene album on just välja tulnud ja siin on esimene singel.

Kes oleks teadnud, et Disturbed bändidele niiväga ka post-grungelikum kraam meeldis, sest First Of The Last kõlab ju  täpselt nagu Evans Blue viimased albumid.  Võib-olla kitarrid on mõjutatud rohkem klassikalisest metalist, aga kaob natuke sinnasamusesse kuhu Evans Blue albumidki. Ehk siis, täiesti okei Breakin Benjamin'i kloonid, aga mitte midagi sellist, mis kohe "wow" paneks ütlema.

Kunagi ei ütle "Tere" ega mäleta mu nime.

Mike Poser....sorry PoSner on üks neist tüüpidest, kes üritavad edutult olla uus Justin Timberlake, sest JT on Jacksoni kombel selline vend, kes teeb uue albumi siis, kui see talle huvi pakub, mitte ei lase võimalikult kiiresti neid välja, nagu mõned poppartistid. Aga Posneri juurde tagasi , see oli ta suurim hitt, kibe neiu pikaltsaatmine.

Cooler Than Me ei ole eriti tõhus naise pikaltsaatmises, Posner tundub lihtsalt natuke kibestunud, et neiu teda ei tahtnud. Aga mine sa tea, kui ta sai selle lauluga suht kuulsaks, siis ehkneiu tuli joostes tagasi, raha ju varjab kõik iluvead ära. aga noh selline 80ndate hõnguline biit ja sündikäik on täitsa minu maitse, nii et ma ei kurda. Hea lugu.

Anna mulle võimalus end ümber lükata ja mälu puhtaks pesta.

Jään siiski selle juurde, et Transformers 2 on ühtaegu maailma parim ja maailma halvin film korraga. Vali, virvendav, tõsiselt idiootne, aga samas selline meelelahutus, et ei märganudki, kui see läbi oli. Igatahes parim osa tegelikult oli Linkin Park'i theme sellele filmile.

Kriitikud ütlesid, et New Divide sarnaseb liigagi loole, mis Transformers 1 oli. Aga kui Linkin Park tahab teha kasvu ja arengut oma muusikas, siis see lugu oli just see õige samm. Meenutades ikka natuke oma raskeroki algusi, samas mitte minnes ülekäte elektroonikaga, mis nende viimast kahte albumit on piinanud, New Divide on hea näide, kuidas LP suudab olla enamat, kui pubekatele suunatud muusika. Siin on dramaatikat, eepilisust, tunnet, et ollakse väikesed osas millegi suure keskel, aga hoolimata sellest on võimalik ka midagi korda saata. Võib-olla praeguse seisuga LP viimane meistriteos.

Ei huvita, et sa lahkud, tahan lihtsalt näha sind võidetuna.

Scott Weiland tundub olevalt päris korralik douche. Uuu, ma läksin sinna. Aga kui STP ta jälle bändist minema viskas, meenutame , et nad on päris mitu korda tülis olnud. Kui nad 2002 aastal laiali läksid, said DeLeo vennad kokku Filteri laulja Richard Patrickuga ja tegid oma bändi, Army Of Anyone, mille esimene singel oli päris korralik rokihitt.

Okei, Goodbye tundub suhteliselt rohkem Filter kui STP, justkui bänd mõistis, et Patricku hääl on sobinud Filteri mehaanilisema ja efektirohke soundi kui STP klassikalise roki kohta. Aga kõige rohkem meenutab see üllatuslikult Velvet Revolveri Slither lugu, irooniline nagu see pole. Samas, võib-olla oleks vokaal pidanud natuke rohkem miksis olema, nii udusena nagu siin loos unustab juba selle paari minutiga ära.

Keska oli ikka täielik vangla.

Good Charlotte, kuigi olles üsna kuulus bänd, on vägagi minust mööda jooksnud. Ma isegi ei mäletanud ühtki nende lugu ennem kui ma eelmine aasta lihtsalt nende albumeid hakkasin kuulama.  Paneme siis siia ühe singli nende kõige edukamalt albumilt.

Tead, kui on teemad, mille kohta võib öelda, et neid võib mõelda ka vanemaks saadaks.The Anthemi lüürika pole sinnakanti; mitte et ma läksin ülikooli ja ilmselt varsti otsin ka korraliku töö endale. Mis ma öelda tahan, on et kuigi ma mõistan nende soovi, siis aastatega muutub selline soov " persse see maailma, ma ei taha selline olla" rohkem "tahaks oma niši leida". Muusika on muidu kaasahaarav pubekapunk

HEY HO, LETS GO

Kuna on reede õhtu ja ilmselt peaks end ikka linna ajama, siis vaja jällegi üleskütmismuusikat. Järgnev lugu on nii legendaarne, et ma ei hakkagi midagi rohkem ütlema, kuulake lihtsalt.

Kadunud hetkes, nii se on.

Uhh, hommiku oli päris korralik vihmasabin, seega sai varakult ärgatud. Nii et kõigile, kes kohe tööle jõuavad, midagi hommikuseks alustuseks. Sugar Red Drive on USA vähetuntud rokkbänd, mis on mitme albumi vältel jäänud suhteliselt tundmatuks maailmas v.a. ilmselt oma kodukandis. Aga siit nende paari aasta tagune esimene singel.

One More Time algab paljutõotavalt, laulja hüüe ja selline undav/kauge instrumentaal. Kõik see aga tuleb kolinal alla, kui laulja oma salmihääle välja toob, mis kõlab nagu paroodia Creed'ist. Natuke taktitunnet. Hea refrään ja kidrasoolo päästavad , mis päästa annab, aga see hääl ei tekita mulle praegu tunnet, et ma peaks rohkem kuulama neid.

Ärkan üles mõttega, olen vaba.

Jällegi tutvustamas teile unustatud bände eelmisest dekaadist, siis Strata on post-grunge bänd Californiast, kes tegutses 8 aastat, andis välja kaks major-label albumit ja saavutas paar mikrorokiraadiohitti ja kadus siis unustusehõlma. Aga just siin ja täna toome nad tagasi päevavalgusesse nende esimese singliga.

The Panic tuleb kohe sellise 10 Years/Chevelle stiilis andmisega ja sõnades annab mulje tõsiselt paranoilisest inimesest. Jah , iga sekund on meie elus tähtis ja butterfly effect and such...rakendades seda suheteellu, võib tõsiselt ülemõelda nii mineviku kui ka oleviku suhtes. Võib-olla oleks suurem hitt olnud see juhul, kui refrään oleks nats paremini defineeritud ja vokaal paremini miksitud. Praegu natuke üle keskpärase lihtsalt.

Suures majas on 50 ust ja üks neist on sinu südamesse.

Kell on päris palju ja kirjutan seda siin kenasti voodis pimedas. Paneks nüüd jälle mõne Roxette ballaadi, et sellel natuke jahedal suveööl õiget meeleolu. Jällegi, tegelt pole üks nende suuremaid hitte, aga kui kuulete järgnevat lugu, siis ilmselt teate seda sellegipoolest.

Queen Of Rain on nende Tourism albumi pealt, mis oli lindistatud maailmaturnee ajal ja annab edasi igatsust Rootsimaa karguse ja ilu vastu. Soov võtta vastu risk ja armuda on Marie Fredrikssoni hääles olemas, kõhklus on teises pooles. Ja noo siis peab pingutama, sest kuigi on nähtud kõike seda kodumaa ilu, siis vähemalt võimalus seda jagada kellegagi ja olla kaisus kusagil Rootsi mererannikul oleks lihtsalt super.

Eksinud hingede juht

Enne wikid ja youtube oli uue muusika leidmine päris palju raskem. Noore inimesena polnud ju raha osta plaate ja muid selliseid asju ,seega pidi kuulama uut muusikat igast meediast. Ja hea võimalusena oli alati võimalus kuulata arvutimängude soundtracke. Ja bändid tegid ka videosid , mis kasutasid mängu elemente.

Adema Immortal on ühe Mortal Kombati soundtracki pealt ja kuigi see ei saavuta seda eepilisust, mis the Immortalsi theme, siis on see suhteliselt ülespumpav, natuke eepiline numetal lookene. Video aga oma vanema graafikaga võib praegu suht naljakas olla , mingi Creedi video kanti. See EP oli kingitus fännidele, nii et veider, et selline laul sinna ära eksis, võinuks olla albumi mingi suurem singel.

Täiskasvanute mänguasjad on ohtlikud

Ahh, kui GNR suureks plahvatas, siis nagu me juba teame, sünnitab see ka palju kloone. Tere tulemast, Dangerous Toys. Laulja, kes on puhas Axl, natuke souther rocki mõjutusi ja lihtsalt naljakas toon ja esimene album oli edukas.

Yah,Teas'n Pleas'n on nagu mingi paroodia GNR'st, aga jah, tegelt rohkem saame midagi Steel Pantheri kanti, et "It's such a fine line between stupid and clever" ja noh, lüürika on suhteliselt loll žanri kohta. Kui ma ise mingil peol purjus oleksin, siis on hea kaasa laulda, aga jäägem siiski originaalbändi juurde.

Keegi alati üritab mu kallimat nutma ajada.

Kas Thriller defineerib 80ndad samamoodi, nagu brrr Saturday Night Fever 70ndad. Jacksoni kõige edukam ja tuntuim album on selline, et enamus lood on suured hitid olnud. Paneme siia siis avaloo.

Wanna Be Starting Something annab juba oma fungiliku bassikäiguga teada, et see on soundtrack heaks reede õhtuks. Kui paljud sellise muusika tegijad on väga ühedimensionaalsed, siis Jackson suudab isegi siin sisse tuua loo, kuidas mõnikord uudised kõrvastkõrva liikudes üles võivad paisuda. Minu jaoks pole Thriller ta parim album, aga sellegipoolest väga (Y).

Ma ainult võidan; Charlie Sheen (hmmmm, does that make sense?)

Ohsaaa, me teame, et rokkstaaridel on tihti suured egod, aga üks uusimaid egoistlikke lauljaid on Ronnie Radke, kelle kriminaalkaristusi ja muid kahtlasi asju võib internetist lugeda ja nagu, wow ja hahaaa. Igatahes, praegune bänd on tal Falling In Reverse, mille teine album tuli hiljuti välja.

Oh Boy, hea teada, ilmselgelt on KoRn ja Bizkit juba piisavalt vanad bändid et olla ka noortele inspiratsiooniks, Või noh, see on rohkem ehk 'core sound segatud tänapäeva popiga. Järgi mõeldes on emod tegelt räpparitega väga sarnased: enesekesksed, naistest mitte kõige paremal arvamusel ja väga kiiresti välja vihastavad. Ohh jah, screw eelnevad see on Brokencyde kanti kraam. Nii halb, et vist ka hea ehk.

Peaks lootma, et kui üles tõused, siis vastaste kuulipildujad maha ei niida.

See on laul, millest ma olen üritanud juba mitmeid kordi postitust teha ja koguaeg ka loobunud, vahepealsed mitmepäevased pausid on ka just sellest tulnud. Pop Evil'i kolmanda albumi esimene singel on tõusnuks #1 mainstream rocki edetabelites ja seega peaks vist tähendama natuke uut taset selle bändi arengus.

Tõsi, et Trenches on päris korralikult power'it. Kuna sihitakse sinna jõusaalidesse/võitlusareenidele, siis on sõnum inspireeriv ja muusika vägagi muskulaarne. Lihtsalt praegu kuulates, kas ma olen ainuke, kel tundub, et lool puudub korralik meloodia ja refrään kõlab nagu mingist Shinedown'i loost maharipitud. Laulja faux-Saliva räpp ei ole ka kindlalt ta tugevaim külg.

Korduv uppumise tunne.

Taprooti kõige edukam album oli Welcome, mis müüs peaaegu kuldplaati staatuse USA's välja. Esimese albumiga võrreldes kasutati meloodiat rohkem, mis tõi ka paar raadiohitti, suurim neist oli järgmine lugu.

Uhuu, mahajäetud majas video, sümboliseerib nii nende tüüpide karmust kui ka fakti, et lauldakse tihti purunenud perekonnast and stuff. Ega jah, tough titties. Poem on kõva lugu, kuigi jätame tegelt lüürika välja, oma selles karjääri faasis Taproot väga sellele rõhku ei pannud.

Pole minu süü, kui su maailm mustaks muutub.

Huvitav, kuidas mõned bändid täiega huvi kaotavad silmis. Pole selles, et albumid nagu väga teistsugused või lihtsalt halvad on , lihtsalt äkki ei teki soovi neid enam kuulata. Nii jõuamegi Bullet For My Valentine juurde. Peale esimest albumit on nad minu jaoks täiesti kadunud grupp; palju rokihitte, aga mitte midagi, mis oleks meelde jäänud. Aga prooviks uuesti ja kuulame kolmanda albumi esisinglit.

Kuulge, see intro on ju ikka täiesti püss värk. Your Betrayal on ikka lugu, mis teab , kuidas natuke eelmängu ka teha ja nagu jah bändi obvious mõjutuse (Maiden ja Metallica) kohaselt suudab panna meid ootama seda mõnusat plahvatust (okei, piisab neist metafooridest). Muidu, natuke vanem ja kogenenum bänd tegemas enda stiili muusikat. Anname positiivse hinde.

Faster Pussycat, Kill Kill

Küsimus, mis ma oma filmiõhtutel tihti saan, on et "Kust sa sellise filmi leidsid" või "Miks?". Ega juba teismelise east vahtisin ma rohkem "friigifilme" kui uuemat kinokraami. Te peaksite teadma ka, mis kraami ma vahel soovitan, aga saadetakse pikalt. Ja anyways, ma pole sellises asjas ainus, interneti kaudu võib leida suuri site ja inimesi, kes sama hullult fännavad seda. Mõned neist on ka päris kuulsaks saanud.

White Zombie on kaks asja; esiteks Rob Zombie, esimene bänd , mis on sarnase lüürilise ja visuaalse mõjutusega, aga ei ole veel omandanud seda industriaaltantsu mõjutusi, mis ta soolokarjääri mõjutavad ja loomulikult ka 1932 õudukas peaosas Bela Lugosi'ga. Ja Thunder Kiss '65 kõlab 90ndate alguse kohta vägagi omapäraselt, kuigi Zombie vokaal on sama nagu alati.

Mu ideed on haiged nagu Dennis Hopper.

Võiks mõelda, et Cypress Hill Skull & Bones duubelalbumi oli soov minna kaasa populaarsuse tipul oleva rap-rocki žanriga, aga kui natuke meenutada ,siis on bänd alati olnud suht rokiliste mõjutusega, samplides Zeppi ja Sabbathit ja neil oli ka kaks lugu vägagi mõjuandval Judgement Night soundtrackil. Aga midagi siis selle duubelalbumi pealt.

Can't Get The Best Of Me on Cypress Hill braggimas kui awesome'd nad on. Ehk siis tavaline teema, aga kuidas suudetakse nende muidu suhteliselt uimane ja laisk sound moshiva rokitaustaga. Ja välja tuleb üks nende kõige paremaid laule.

Mu valu peegeldused

Damageplani,bändi , mille Abboti vennad alustasid peale Pantera laialiminekut, ajalugu on lühike ja traagiline. Anti välja üks album ja tuuritati, kuni mingi psühhopaat ühel kontserdil lavale relvaga hüppas ja Dimebag'i tappis. Seega siit tuleb üks singel.

Kuna Pantera pani sellele groovile, mis 90ndate lõpus ja edasi vägagi paljude bändide seas moes on, ei saa vist pahaks panna, et Save Me kõlab tihti nagu mõni Pantera jäljendaja. Ja kuna uus vokalist laulab  palju rohkem kui Anselmo, siis saamegi loo, mis sobis ja sobib praegugi ülihästi raadiotesse, aga ilmselt Pantera parema kraami lähedalegi ei saa.

Kui ma kodust ära olen, paneb ta meigitarbed riiulile

Kas nohikud võivad olla seksistlikud? Ojaaa, ei ole koomikseid näinud või siis anime't või mis iganes neile meelepärane. Kui enamikel juhtudel on suhetega alustatud hiljem, siis ei ole imekspandav , et isegi 20ndates toimuv veel pidev otsimine ja mõistmine, kuidas see suhe peaks välja nägema.

Weezeri No One Else nende debüütalbumi pealt toob ette just selle meeleolu, et kurat, neiu on ikka kena ja siis on teised tüübid konkurendid. Selline paranoia, loomulik noortele, kellel veel see enesekindlus ka niijanaa on, võib aga sellises fantaasias päris creepy tunde tekitada. Ega laulja tahaks ta ju suht väikeste asjade pärast maha jätta ja endale poolteenrist neiu leida. Noored, noored...küll tarkus tuleb, ärge lollusi tehke ja kohe esimesega abielluge ja lapsi saage. :D

Randa minnes võta ikka vaip kaasa.

Täna tundub jälle imeilus ilm ja teate mida see tähendab..
PÄKAPIKUDISKO ROLLCALL
(jälle kurat ei leia video otsing siin seda lugu, dafuq)

2 Quick Start & Nancy & Kuldne Trio & Must Q- Suveaeg

2 Quick Start - Pearu Paulus on kohal, olles just see vanematele meeldiv tüüp, keda sa kohale tuua võid. ikka skidapagpaga teeb ka natuke
Nancy - suht vähe nagu teda kuulda siin, aga ta on
Must Q - oi kui perversse häälega ikka Kose laulab siin ,nagu ikka. Nemad on tulnud randa ühe mõttega siiski
Kuldne Triin- miks vanamehed ei tohiks nautida rannamõnusid nautivaid 18 aastaseid?

Ja kõige tähtsam....Vaibakloppimine

Minuga loota, et homme on tänasest parem

Niih, HRL sai käidud ja tegelt , ebaharilikult halb ilm oli see aasta. Hullult hästi sobis sellise uimase,uduvihmase ilma kohta DND ehk Deadnextdoor album, mis autos samal ajal saates käis. See aasta nad just lasid välja oma esimese eestikeelse albumi.

DND - Punane On Päike

Hmmm, huvitav, et DND lingid blogger üles ei leia. Aga Punane on Päike on depressiivrokk selle kõige hallimas võtmas, täis kahetsust ja nostalgiat. Laulja vene aksent annab juurde just sellisele hauatagusele/sombusele tundele, mis post-pungi parimat kraami iseloomustab.