Mida enamus meist teaks Moody Blues'ist. Olid 60ndate lõpus edukas rokkbänd ja White In White Satin lugu. Aga nad olid palju edukamaid; suuri hitte jätkus neile 80ndate keskpaigani. Võtame ühe nende viimastest hittidest, aasta oli 1986.
Note: täiesti esimene kuulamine. Well, see kõlab vägagi 80ndate AOR, võiks vabalt olla Genesis 80ndate albumi peal. Ehk siis muusika vanematele. Lugugi räägib ju oma ammustest armastustest ja sellest, kas vahepeal ikka seda meenutate. Good times, good times. Tegelt see on täitsa okei lugu, Moody Blues "sound" (vähemalt see, mis ma arvan) pole see üldse, natuke sellout, aga retro fm võiks vahepeal seda lugu tulla.
Tõsiste teemade kõrval peab vahepeal ka natuke pidutsema. Igatahes teate, et moes on tänapäeval suured tagumikud...eriti valgetel naistel. Twerkimismaania on jõudnud niikaugele. Aga ei, ärge mõelge Miley peale. Toome sisse just ühe vana tulija ja ühe uue staari, kes koos duetti teevad.
Jep, Jennifer Lopez ( keda ma nagu mäletaks, et oleks kunagi olnud ka natuke iseloomuga), jätab kõrvale kõik üritused ,et me mäletame temast midagu muud kui ta tagumikku. Parim quote wikipediast "However, after playing the demo for her kids, they enjoyed the track and later Lopez was convinced to record the track"......da fuq
Appi on ta toonud ta Iggy Azalea, kes tõestab meile, et mustade naiste stereotüüpsed omadused lähevad hiphopis üha rohkem peale ka naistele. Teate, ma olen seda laulu kolm korda järjest kuulanud, aga ma ei mäleta absoluutselt mitte midagi, kui et mingi pitchitud hääl hüüdmas "BIGBIGBOOTYBIGBIGBOOTY", aga ....ma pean koguaeg kirjutamine peatama, et tsipa videot vaadata. Nii et ...I want definetaly want to live on this Earth, aga kas ma pean selliste asjade nägemiseks kluppi minema...bleeeh.
Ritchie Blackmore on olnud kogu oma karjääri selline isik, kes mõtleb "bändi" all "tema ja kari tüüpe , kes tema alluvuses on". Nagu Axl Rose kitarristina. Aga kui Deep Purple tema jaoks liiga demokraatilik oli, siis sealt ta lahkus, tegi Rainbow ja vahetas seal ka tihti erinevaid liikmeid. Et ta suutis ka siin terve bändi enda kõrva välja vahetada.
I Surrender ajaks on Rainbow juba 3 albumi juures ja soundilt on mindud väga 80ndate alguse AOR kanti...ehk siis lugu meenutab väga Foreigneri. Nii muusikalt kui ka vokaalilt(võib-olla Blackmore on natuke osavam kitarr). Kas ma olin kunagi üllatunud, kui sain teada, et see on Rainbow lugu? Ikka, see ei kõla nagu Dio aegne Rainbow, samuti mitte isegi Bonnet aegne (teate küll Since You Been Gone lugu). Aga kuna selline muusika läheb mulle peale, siis kui see on ka veel hästi tehtud lugu...suur pluss minupoolt
Kui tõelisest popiraadiote edukusest rääkida, siis Fall Out Boy on olnud viimase 10 aasta üks edukaimaidbände ses mõttes, ühest vähestest rokkstaaridest, kes ei tee lihtsalt mingi indie/sündipoppi ja saavad "roki" nimetuse. Kahju ainult, et nad on sellised nohikud. No tõsiselt, kes mõtleb Fall Out Boy'd kui mingit tõsiseid maskuliinseid rokijumalaid.
My Songs Know What You Did In The Dark ( Light Em Up) oleks nagu üritus teha lugu, mis oleks tõsine staadionirokk ja anda FOB austus rokifännide seas. Loomulikult teisega nad hakkama ei saa,aga esimene nagu tuleb välja. Need kõrged "FIRAAAH" karjed, mis nagu vana Van Haleni plaadi pealt välja hüpanud, whoaaaa hüüded , mis alati sobivad suure publiku ette. Igatahes lugu on üllatavalt....ülespumpav. Muideks video on ka tore,kus 2 Chainz ja paar neidu teevad rokiinstrumentidega seda, mida räp ja EDM on rokiga juba ammu ammu teinud...üritavaid neid maha lüüa.
Nii, Maria Brink ja ta rinnad saavutasid viimase albumiga piisavalt edu, et In This Moment on nüüd major label bänd ja nende järgmine album ilmub siis novembris. Kas suure plaadifirma alla hüppamine tähendab neile järgmist sammu populaarsuses või arusaamises, et väike kala suures tiigis pole väga tore olla. Igatahes siin on esimene singel.
Sick Like Me jätkab Blood albumi sarnast kraami: väga palju industriaali, tsipa segatuna sisse ka vanemat metalcore + produktsioon on puhas ja kena. Mulle väga meeldib see riff, mis nad salmide ajaks välja on mõelnud, kahju isegi et ülejäänud muusika nii vokaali taha ära kaob. Muidu see vana hea sõnum ka laulul , et kui tahad kedagi , siis vaatad kõikidest vigadest mööda , ükskõik kui halb see ka sulle endale poleks. Jääme albumit ootama.
Oleme täna egoistid. Ütleme, et ma olen Eesti ainuke Candlebox'i fänn. Bänd, mis oli küll üks esimesi post-grunge populaarseid bände, aga nagu nood bändid ikka, olid isegi oma heydayl siinpool Atlandi ookeani vähetuntud, aga sellest oli juba 20 aastat möödas. Siin on nende kõige esimene singel.
Ahh, 90ndate alternatiivroki muusikavideod on ikka veidrad. See blur effect, mida Change kasutab, sobib suurepäraselt nende salmide kitarririffiga, mis annab tunnustust , et bänd on ikka rohkem klassikalise roki ja bluusi fänn, kui pungi. Loo sõnumgi oli ju puhas bluus, arusaamine ,et peale purunenud suhet pole sa enam oma kaaslanna südames ega mõtetes.
Niiih, et Taylor Momsen on nüüd Lzzy Hale ja....Maria Brink (ehk) kõrval nüüd uuemad rokijumalannad. Igatahes , kui vaadata edetabeleid siis tundub küll nii. Pretty Reckless kaks viimast singlit on kenasti jõudnud nr. 1 kohale mainstream rock edetabelites. Ilmselt ei ole see ka fluke, sest internetiraadio on järgmist lugu ka lõpmatuseni ketranud.
Teate kui Lorde - Royals kritiseeris räpikultuuri. See on suht samasugune ja mitte ainult video põhjal, kus on ilmselgelt näha, et Taylor Momsen ei oleks kindlalt keegi, keda Sir Mix-A-Lot armastaks. Ta ju ütleb poistest rääkivad salmis, et sa võid saada mida sa tahad ainult siis, kui see on tasuta. Et siis teda rahaga ära ei meelita, samas aga armastusega küll, ja see on ju tasuta.
Ma olen tähele pannud, et mida rohkem ma rokiraadiot kuulan, seda rohkem mulle sealsed suuremad hitid meeldivad, kuna neid mängitakse nii palju ,et jäävad pähe.
Kunagi tegin ma Ajuga väljakutse, et ma hakkame vaatama top 250 filme ja isegi võrdlema, kui palju me näinud oleme. See oli mitmeid mitmeid aastaid tagasi ja ilmselt ma kaotasin selle võrdluse ammu , aga ma siiski üritan filme läbi vaadata. Nüüd jõudsin ka Before Sunrise/Sunset filmideni ja romantik minus (harharhar , naeravad paljud) ütles, et need olid täitsa korralikud filmid.
See tuleb teise filmi lõpupoole ja räägib palju esimesest filmist ja selle mõjust peategelastele. Aga noh mis ma filme ikka spoilin, räägime laulust. Selline valss, mis jah filmile sobivalt sobiks kusagile Pariisi kohvikusse, Julie Deply'l ei ole just väga hea häälega, aga ta müüb kahetsuse selles loos. Ma ei suudaks mõelda, kuidas mingi Mariah Carey näiteks seda lugu laulaks.
Võtame ette Hellyeah, supergrupi, mis on kestnud üllatavalt kaua supergrupile...ja seda ka järjepidavalt. Aga siin tekibki probleem, et supergruppe kuulame me esialgu sellepärast, et meile pakuvad huvi liikmete originaalbändid. Aga kas me tahame neid bände kuulata ka pikemalt aega või lihtsalt tuleme nagu liblikad tule juurde natukeseks ajaks. Arusaades ,et supergrupp ei ole sama kui orignaalbändid üksi, rääkimata originaalbändide summast, toob kaasa selle, et kõigil viskab suht kopa ette bändist.
Nii et jõudsime Hellyeah 4 albumi teise singli juurde, mis ei saanud raadiotes suurt vastuvõttu, võib-olla see Sangre lugu oli lihtsalt piisavalt halb esiksingel, et raadiod ehmatasid ära. Aga Moth on siin , meenutades hilisema perioodi Mudvayne'i aeglasemaid lugusid, rääkides tundest, et meid vahel ikka meelitavad halvad asjud, kuigi me teame, et need kasulikud pole. Aga jällegi...see lugu paneb mind rohkem Mudvayne'i igatsema kui tekitama tahet Hellyeah'd kuulama. Võib-olla on mure ka selles, et meil on Pantera trummar siin ja ta kaob täiesti laulu ära.
