Lugu, mis seletab täiega ära Ukraina praeguse olukorra.

Tead, käisin eile JMKE kontsal, kus oli suht vähe rahvast. Sai nalja ja isegi backstage tungitud ning Villuga juttu aetud.(Ma mingi hetk hakkasin rääkima generatsioonivahest ja kuidas minu pungiajastu oli Offspring ja Green Day, mis talle vist väga ei meeldinud).
Küsimus aga tekib järgi mõeldes, et kas tõesti JMKE muusika (eriti NSVL) aegne eriti aktuaalne olnud. NSVL on ammu ammu surnud ja ükski mõistusega inimene seda tagasi ei igatse.

Kuuldes Elab Veel Beriat, saame aru, et väga aktuaalne on. Kas need sõnad ei kirjeldaks täpselt meie idanaabrit circa 2014 või veelgi hullem, inimeste soovi sellist aega tagasi saada. Okei, see pole koht kus poliitiliseks soapbox'iks muutuda

Tahaks näppu näidata, aga pole kedagi, keda süüdistada.

Ma olen Linkin Park'ist ja nende karjäärist nii palju rääkinud, et läheks otse laulu juurde.

Siiber indiemuusikast, otsustasid Linkin Park minna tagasi oma vanema ja karmima materjali juurde. Aga see pole tagasiminek, vaid sarnase eesmärgini jõudmine vanemate ja targematena. See pole Hybrid Theory sarnane otsene rünnak meeltele, vaid kalkureeritud strateegia, kus iga tempo ja stiilimuutus on hoolikalt ette mõeldud maksimaalse efekti saavutamiseks. Kui refrään sisse jõuab, ei karju sa kaasa ja mõtle enda elu peale, vaid tõstad rusika õhku ja hüüad kaasa, . Hiphop legend Rakim on isegi toodud natuke street cred'i juurde andma. Kuigi ma ei tea, kas see räpiosa oleks parem olnud Shinoda enda poolt esitatuna, ei saa kurta selle üle. Guilty All The Sime paneb mind ootusärevusse nende uue albumi eest, mis ilmselt praeguses maastikus ei lähe väga peale rahvale, aga nagu Staind'i viimane album võib saavutada suure populaarsuse fännibaasi seas.

Ma olen vaba hing mitte mingisugune masin

Okei, nüüd jõuame selleni, millest ma paar postitust tagasi tahtsin rääkida. Driveni uuest albumist...
See on ülikõva, ostke see endale. Mul on kaks tükki endalgi ka müügis, call me ;)


Üle Vindi

Okei, räägime siis veel. Driven on peale kahe uue vokalisti liitumist võtnuks omaks Põhja-Tallinn meets Limp Bizkiti ja märksõnaks on KÜTE. Okei, jätame vahele, et järjest kuulates sulanduvad albumil tihti laulud ühte, nad on leidnud hea groovi ja hoiavad sellest iga hinnaga kinni. Kui kuulate Üle Vindi, siis peab mõtlema, miks seda just suvel iga Eesti raadiokanal ei lase nagu uut Pitbulli hitti.
Küüniline minus aga võtab seda kui veidrat fakti, et nii peolugu nagu Üle Vindi kõlab nagu midagi sellist, mida Kloun mõnitas.

Saatke rohkem parameedikuid

Kes mäletab sellist filmi nagu Revenge Of The Living Dead. 80ndate zombie'kas, mis alguses tundub nagu mingi ripoff Romero klassikatest aga üsna varsti läheb selliseks õuduskomöödia hübriidiks, kus huumor ja punk käivad käsikäes. Minuarust sisaldus järgmine lugu just selles stseenis, kus terve surnuaed saab kokku radioaktiivse vihmaga, mis surnud ellu äratas.

Igatahes Partytime on sellise bändi nagu 45 Grave ainuke lugu , mida ma tean. Ja kui muidu nad peaks rohkem mingi gootipungi bänd olemas, siis nad on siin versioonis muutnud selliseks 80ndate hevilooks selle, mis on üsna kickass. Vähem kickass on see teadmine, et laul räägib sellest, kus väike laps vägistatakse ja tapetakse ära oma ema ja ta sõprade poolt. Pidavat veel true story ka olema.
See maailm on nii haige, HAIGE!!

Hõljun läbi õhu nagu kosk.

Kui sa ei ole hinge juba aastaid tagasi maha müünud nagu mina, siis peaks oma lähedase kaotamine tekitama sinus tugevaid emotsioone.  See, kui see juhtub muusikutel pideva tuuritamise ja edulugude keskel, annab kõigile kibeda järelmaitse. Olla tuhandeid kilomeetreid eemal ja võimetu hüvasti jätma jätaks igaühele oma välja. Just sellest mainib Pop Evil uusim singel.

Pop Evil on alati üritanud olla väga "aus" oma muusikas, lastes seda läbi toughguy prisma. Seega võib Torn To Pieces'it võtta modernse versioonina power ballaadist. Huvitav, kas on juba olemas sellised plaadid nagu "Monster Ballads, Post-grunge versioon" või midagi sellist. Aga mulle on alati selline kraam meeldinud ja lugu on ka minu jaoks parem kui sama albumi karmimad lood.

Mõtisklused, mis tekkisid Vennaskonna diskograafiat kuulates.

Juhuks jah, kui keegi ei tea, siis ma olen vaikselt oma muusikakogu taastamas ja see tähendab tihti lihtsalt bändide diskograafiate läbikuulamist ( selletõttu kannatab ka uue muusika kuulamine). Aga nüüd see nädal jõudsin Vennaskonnani ja mõtted mis pähe tekkisid.

• See hetk, kus Vennaskonna albumid muutuvad "wow, selline kvaliteet" tundest "noh, paar head lugu on ja siis ülejäänud on kuradi igav".....on peale Mina Ja George albumit
• Vennaskonna inglisekeelsed lood on kohutavad, vahet pole, mis lugu. Kas nad teevad midagi originaalselt või üritavad oma hitti inglisekeeles laulda, siis Trubetsky hääl kuidas muudab selle kohe halvaks. Mõni mees ei sobi inglise keeles laulma.
• Esimeste albumite peal on salvestamiskvaliteet ikka laest lakke. Päris tihti on mõnu lugu albumil lindistatud vist "riputasime ühe mikrofoni stuudios üles ja lasime bändil mängida"
• Kosmosesügis on nende kõige parem lugu minuarust, aga see on siiski suhteliselt emo lugu.
• Kas Eestis on pungibändi, mis on noorem kui 20 aastat ja on tegutsenud korralikult nii rohkem kui 5 aastat. Kõik meie tuntumad pungibändid oleks nagu pärit Nõukaajast. Kui Vanemõde laulab, et "mu aadress on nsvl", siis ma olin kahe aastane, kui NSVL lagunes. Hästi suur ports fänne isegi ei saa öelda, et nad tehniliselt seal elanud oleks. Kas punk on Eestis muutunud väga kindlale seltskonnale suunatud muusikaks ja ükski uus pungibänd ei üritagi tuntust saada.
• Kas keegi on Eestis üritanud Vennaskonda imiteerida. Ma tean, et JMKE ja Psühhoterrori kloone võib kuulda, minnes ükskõik millisele noortele pungikontsertidele, aga miks mitte Vennaskonda. Kas punkarid ei tohi enam emotsioone näidata, või ei tunne noored pungipoisid enam ühtegi muusikakooli õpilast, kes ka tahaks natuke mitteklassikat mängida.

Kui kellegile on tl;dr siis siia ka üks Vennaskonna lugu.

Ma olin just nii vana, kui ma esimest korda Vennaskonda kuulama hakkasin ja siis oli see mu lemmiklugu...
Kurat, see oli juba 10 aastat tagasi, kuhu aeg küll läheb.

Mees mustas tuli ja võttis su minu juurest.

Ma saan aru, et fännid virisevad alati ,kui metalcore bändid natuke oma soundi softimaks ja varieeruvamaks muutuvad. Ei,ei Hatebreed on ju tore, aga lihtsalt terve album vältel chuggachugga riffe ja breakdown+karjumist kuulata tüütab ära vanemas eas :D.
Kui ei tea, kes Miss May I on, siis siinkandis vist pole see üldse tundub grupeering. Igatahes järgnev lugu tuleb nende neljanda albumi pealt.

Echoes on kibe lugu lähedase kaotamisest ja kuidas sellega leppida. Miss May I üritab sellise tõsise teemaga ka muuta oma tavalist soundi, meenutades mulle nii Emeraldi Eestist kui ka Fear Factoryt (just puhta vokaali poole pealt). Laulja karjuminega annab edasi meeleolu, nagu ta hääl kohe emotsioonidest murduks.
Ma kuulan siin ka mõnda teist singlit neist, ja noh Echoes jääb praegu nende tipuks