Oh Leedi, andesta mulle,Lontule.

Kuna fakt on , et ma olen suhteliselt kodus lumevangi jäänud koos sellise tuisuga, ehk siis väljas möllab lumetorm, peab ikka võtma mõne korraliku power ballaadi. Steelheart esimene lugu on siinpool, Euraasias, vist kõige tuntuim lugu neilt.

Kurat, see lugu pidi ikka siin kunagi suht suur olema, ma nagu mäletaks lapsepõlvest seda anuvat,kurba alguse kitarrikäiku selgelt.Kas keegi veel nagu mäletaks seda?
  Muidu jah, üliemotsionaalne break-up laul, kus laulja järjekordselt võtab ikka korralikult kõrgeid noote. BTW, kuulake siis albumiversioon ka ära, see on peaaegu 7 minutit pikk.

Peab plahvatuste keskel rajal püsima.

Teate, kuidas aeg möödub. Viimasest Vanilla Ninja albumist on juba möödas 6 aastat ja nüüd kui Lenna lõpuks lapseootele ka jäänud, peame kõik tunnistama, et see bänd niipea ilmselt kokku tagasi ei tule. Viimane album polnud neil paha, aga puudus just selline lugu, mis edetabelid vallutanud oleks. Ainuke suurem hitt Saksamaal oli esimene singel.

Dangerzone on selline powerpop Avrili võtmes, milleni nad oma kolmandaks albumiks muutunud olid, natuke (eriti oma sündipoolega) meenutatakse veel vanemaid albumeid ja 80ndate AOR'e. Ja hea kuulata, et nad ikka sellel ajal veel üritavad pahasid tüdrukuid mängida, sry , aga Maarja Kivi oli ehk ainuke, kellelt seda oodata võiks. Anyways, pole paha, aga Traces Of Sadnessi lugudeni ei ulatu.

Oi, nad tahaksid olla erilised

Ma vihkan Radiohead'i, ma kohe väga väga vihkan Radioheadi. Bändi muusika on igav, Thom Yorke kõlab enamasti nagu kräunuv kass ja kõige tähtsam, bänd ja samamoodi ka nende suured fännid on tihti nii ennast täis. Kas te ei teagi, et Radiohead on hipsterite ja muusikasnoobide bänd....oleme rahulikud, oleme rahulikud. Üks laul mulle neilt meeldib ka, vist üks kõige suurem hitt neilt.

See on veel noor Radiohead, tegemas Nirvanast ja REM'ist tehtud grungepoppi, mis on üks enesehaletsuse anthemeid. Nagu Tooligi puhul, on see palju talutavam, sest "serious artist" nendes pole veel nii pead tõstnud, ehk siis muusika on nauditavam, ehk see on isegi ainus album neilt, mida ma võiks tõmmata ja täies pikkuses läbi kuulata.

Pole Saatan, aga su kangelane ka mitte.

Teate, et Stone Sour lasi kuu aega tagasi uue albumi välja. Kuidagi neil on igalt albumilt suuri raadiohitte, ei pane ma nagu üldse tähele nende albumite tulekute aga kui Slipknot uue laseb, ootan seda meeleldi. Igatahes praegune USA üks kõige enam rokiraadiotes mängitavaid lugusid on järgmine.

See on ju pm. Vol 3. aegne Slipknot, lisatuna see, et Corey meloodiline vokaal hakkab üha suuremat range saama. Absolute Zero ei ole samas 0 kraadist Kelvini järgi, vaid lihtsalt tundest, et pead üle tõusma, ehk siis badass jõusaali pumpamis lugu. Ma olen seda enne tänast ühe korra kuulanud, aga praegu vaatan, et kuule päris normaalne.

Kained naised on ka minu juuresolekul purjus.

Okei, mul on tümakatuju. Paneks mõne sellise loo. Far East Movement on ameerika-asiaatidest räpparite kamp, kellel on olnud paar hitti praegu, kõige tuntum ilmselt järgmine lugu, mis damn ...juba 2-3 aasta eest päris suur oli.

Okei, see lugu saab ainult soovituse sellepärast, et beat on lahe ja Dev - Booty Bounce'st sampletiud refrään on päris normaalne. Ma võiksin paljugi öelda selle laulu kohta, aga enamus varastaks ma lihtaslt ToddInTheShadows'ist, seega jah ütlen lihtsalt: ükskõik räppar siin tüübis pole eriti hea ja miks kurat kõik tahavad kaamerasse pea ära lüüa videos.

Tulge välja tantsiiiimaa, sõdalased

The Prodigy tegi Invaders Must Die'ga comebacki, nende eelmist albumist ....brr seal seda punkari välimusega tüüpi polnud ja üldse ühtegi meeldejäävat lugu polnud. Invaders Must Die samas oli üsnagi ilmne soov anda massidele seda ,mida Prodigy albumitelt oodatakse. Ehk siin on lugusid, mis meenutavad iga 90ndate albumite asju.

Warriors Dance kõlab nagu tagasiminek aastasse 92 ja Experience albumisse, ehk siis oleme vanakooli rave muusikas, aga mis filtreeritud läbi tänapäeva muusikaprisma. See oli isegi päris korralik hitt Inglismaal, sest selline muusika on juba tasapisi retroks muutunud, aga well noh...laksu all kõlab kõik uus ka vanana. :D(see polnud üldse torge rave'fännide suunas ).

Usun, et sa ei jäta kunagi mind maha.

Flyleaf'is hakkavad ees seisma rasked ajad. Lisaks sellele, et nende viimane album tuli välja üleüldise haigutuse peale ja singlitel raskusi raadios mänguaega saamisel, lahkus ka nende laulja ja ilmselt ka bändi defineeriv liige Lacey, kas bänd suudab nüüd uue lauljaga vastu pidada? Loodame siiski parimat, siin aga nende kõige suurem hitt.

Videost ei tule välja, kui tilluke ta tegelikult on, mingi alla pooleteise meetri. Tahaks temaga kunagi koos pilti teha. Muidu, noh võite võtta bändi kui Evansescence vähema gooti mõjutuste. Ehk siis tänapäeva altmetal , lihtsalt naisvokaaliga. Jällegi, kuna nad tsipa usklikud, siis kas devotion tüübile või hoopis Jumalale. Igatahes, hea lugu.

Kas saad asepresidendiks või lastakse lahti.

Pühapäeva hommik on kenasti ja vaba päev. Seega ilmselt keegi väga ei kiirusta välja minema ( v.a. kirikusse), ehk siin üks lugu kõigile paarikestele, kes ilmselt suure põnevusega mu uusi blogipostitusi ootavad. Pop Evil teine album sisaldas mitut suurt rokihitti, aga siin tuleb kõige cock-rockilikum neist.

Kuigi väga palju see lugu ülemuste tütredest ei räägi, siis las ma mõtisklen siin. Teame ju, et rikaste vanemate naissoost järeltulijad võivad tihti minna kahte viisi: kas on stuck-up-bitchid või hoopis mõnuga pahad tüdrukud, kes oma papsile peavalu valmistavad, viimastele on see laul pühendatud. Miks minna 5 tärni hotelli, kus valjult saab ka odavad motellis keppida.

Öeldakse, et Saatan elab minu hinges.

Sevendust on ka üks neist nu-metal bändidest, kes on koos olnud peaaegu 20 aastat. Kuigi ma pole väga suur fänn neil kunagi olnud, on neil enamasti igalt albumilt häid singleid olnud. Järgnev lugu tuleb nende kõige esimese plaadi pealt, aastast 1997. Mõneti üllatuslikult on nende produtsent Twisted Sisteri üks liikmetest.

Sellega algab siis Sevendust esimene album. Kui te veel ei tea, siis laulja Lajon Witherspoon  on mustanahaline ja see lugu on sellest rassismist, mida ta oma noorusaegadel kohanes. Lajon oli enne Sevendust laulja soul bändis, seega loogish , et sellest ja R&B on tema vokaal mõjutusi saanud.

Iga sentimeeter oma armastusest (metric system ftw)

Led Zeppelin II album on klassika. Okei, enamus nende albumeid on, aga II on ikka üks nendest kõige kõigem asjadest, faktile, et mulle meeldib "protohevi" Zep palju rohkem kui "folk-soft" Zeppelin. Ja II peal oli nende kidratoon ja sound peaaegu koguaeg hevi ja seega sealt albumi pealt on palju klassikuid. Avalugu sealt.

Sellele on isegi mingi promovideo tehtud 90ndatel, hea teada, mõtlesin, et miks seda lugu VH1 pealt tihti kuulata sai. (Kui keegi ei mäleta, siis seal kanalil oli vanasti kesköö ajal rokiosa, kus igasugu vanakooli rokki mängiti). Whole Lotta Love nõretab staadioniroki uhkusest/ülbusest ja lihtsalt kiimasusest.

Aga controversy väiteks väidan, et live's olid nad igavad, eriti hiljemas karjääris, see on kui kontserdilt 7 laulu mängid ja kõik venitatakse 10-15 minuti pikkuseks.

Tramp stamp'ile annaks laksu meeleldi.

Egas seks ole täpselt sama tihedane teema rokis kui armastus. Ükskõik mis muu juhtub, alati jääb tegutsema igasugu bände, kelle lood enamasti rääkivad nendest kahest, olenemata stiilis. Seega oleme jõudnud Emphatic'u esimese singlini, mis on praeguse seisuga nende suurim hitt.

Okei, siin on segatud kaks asja, esiteks on loomulikult tunda Hinderi,Nickelbacki jt. stiilis cock rock'i, stripparianthem siiski. (Kurat, USA'sse jõudes peab stripiklubisse minema tihti just muusika pärast....i mean, the women are nice too, dont get me wrong) Samas Johantan Davise nooremat venda meenutav laulja üritab suhteliselt palju kõlada just nagu nu-metali ajastu vokalistid. Ehk siis me oleme leidnud, mis juhtuks kui KoRn ja Hinder koostööd teeksid.

Ära puudu mind, ma ei taha su keha tunda.

Overcome oli All That Remainsi kommertsläbimurre...vähemalt rokiraadiotes ja egas loomulikult ei hakatud järgmise albumiga kannapööret tegema, vaid tuli jälle korralik ports metalcore , eesotsas paari looga, mis nagu raadiotesse loodud. Ehk siis esimene singel.

Nagu esimene line juba ütleb (vaadake pealkirja) siis on break-up looga tegemist. Tänapäeva rokis ju seda palju, aga ATR võtab tavalise 3DG või Seetheri sõnumi ja paneb selle taha kena 80ndate heviriffi, ehk kui Iron Maiden otsustaks tänapäevast muusikat teha, tuleks midagi sellist välja. Mulle meeldib , kuidas tihti tundub ta hääle juures, et rõhuvatel silpidel nagu millisekundiks laul seisma.
Ühesõnaga, kui asi läbi, siis mis ikka end edasi piinata, laske lahti

Avastamata meri, avamata uks, ehk ka joomata õlu

Kuna ma olen just inimene, kes oleks pidanud sündima kakskümmend aastat varem, siis tuleb veel midagi 80ndate lõpust. Robin Beck on USA lauljatar, kes aga saavutas 80ndate lõpus just Euroopas selle looga edu, kõigepealt oli see Coca-Cola reklaami jaoks lindistatud, aga siis hakkasid raadiod ka mängima.

Well, Desmond Child, profressionaalne hititegija 80ndatel, produtseeris selle albumi, seega võid kindel olla, et lugu on catchy nagu hell. Heart jääb seda kuulates meelde nii nende tolleaegselt soundilt, kui ka faktilt, et Beck kõlab just kõrgetel nootidel kui Ann Wilson. Kuna naissoost laulja, siis esimene kord tähendab ikka armumist, mitte midagi hairmetali vendadelt ;)

Shorty says "Peace out"....

Well seekord promome midagi enda tuttavalt. Shawty on kenasti Austraalias õppimas mesilaste seksuaalelu ja vabal ajal otsustab muusikuna läbi lüüa ka. Seega on ka teinud duo...with some asian dude. Ja filmitud teise poolt. Oh you , Shorty, saate seega kenasti ühe mikrofoni taga laulda , ilma et ühel selg või kael haige poleks. ;)
Anyways, jagan siis tema poolt tehtud asja ka teiega.

See on....mmmmmm, kohe mitte midagi sellist, mis mu tavaline kuulamine on. Hmm, mõne nõukaaegse Eesti talupoja filmi soundtrackist. Ma vist kuulen erinevakeelseid laulusõnu, aga ei erista hästi. Has your hair grown ever longer.
Jääme ootama, kuni Pitbull otsustab sample'da seda. :D

Kaotan mõistuse kakskend korda aastas.

80ndate alguses aitas MTV päris paljudel muusikutel saada populaarseks, kes muidu seda ei saanud, sest siis videosid nii palju polnud ja neid, mis oli, näidata korduvalt. Seega paljud hevibändid hakkasid kiiresti videosid tegema. Dokkeni esimene album tõi neile natuke kuulsust, aga Breaking The Chains jättis nad ikka veel tõusvaks bändiks, mainstream kuulsus tuli järgmise albumiga. Ainuke singel sellest albumilt oli nimilugu.

Ma ei saa laulu kohta midagi öelda, see on 80ndate glammetali klassika, Don Dokkeni kõrged, kajavad lüürikad segatud lihtsate kidrariffidega pluss George Lynchi kitarrivõlurlus. Aga video...nooo 83 aastal veel väga ei osatud neid teha, ehk siis praegusel ajal näeb see päris idiootne välja. Bassist oli öelnud, et tahtis peale seda video valmimist ja tulemuse nägemist ameti maha panna.

Armun sinusse üha rohkem.

Oh ma pole sellest bändist veel siin rääkinud. Lifehouse oli üks neid softimad sajandivahetuse suuri post-grunge bände, kõlades kusagile Matchbox 20 või Goo Goo Dolls'i kanti. Nende esimene suur hitt oli popraadio kõrval ka rokkraadiotes tubli tõusja, kuigi praeguseks on nad rohkem adult contemporary raadio püsikunded.

See on rõõmus armastuslookene, mis laulja väitel kirjutati paarikümne minutiga valmis. On ju naljakas, kui tihti suured hitid on midagi, mis kogemata kirjutatakse kiiruga teiste laulude vahel valmis. Inspiratsioon ilmselt trumpab alati üle sunnitud hitikirjutamise. Lifehouse pole kunagi bro'd olla üritanud,vaid rohkem nice guy'd ja see lugu peegeldab seda hästi.

Päästame selle maailma.

Chevelle on praeguse seisuga loobunud vist mingisugusest usust, et nende muusika popturule jõuab ja on selleasemel muutunud suhteliselt Tooliks, kui Tool oleks raadiorokk bänd. Breaking Benjamin'i ja Earshot'ist eristab neist siiski natuke...hmm veidram lüürika.

Nii et , millest see lugu räägib, midagi maailmaparandamisest vist, i haz no clue. Aga oma viiendaks albumiks teadis Chevelle kenasti, kuidas sellise loolegi catchy hook juurde lisada. I'm too stupid for this this song, nii et mõelge ise.

Hüppa ja ma peatan su langemise.

Savage Garden oli nagu vist 90ndate lõpus Roxette uue tulemine...USA's, sest Euroopas oli Roxette ikka sama suur kui varem. Aga jah, see elektroonilise lisaga soft-rock tõi kahe albumi jooksul ikka päris korralikult hitte. Teise albumi üks singel siit.

Uuu, video räägib faktist, et tänapäeva meedia on one-way-street ja üksik. How laughable....hello, kas keegi kuuleb mind seal. Ja laulja kasutab isegi kurdikeelt viimase refrääni jaoks. Aga millest see lugu räägib, minujaoks on see ikka alati friendzone'tud tüübi palve, et "too tüüp polnud sind väärt". Võib-olla minu kalk süda mõtleb, et tsipa pathetic, aga Savage Garden oli kogu aeg selline, nii et neil võime lubada sellised olla. Ilmselt nad tõepoolest mõtlesid seda, mis laulsid.

Vabandan igaksjuhks kõige eest.

Teate, et Buckcherry't mängiti päris korralikult Eesti raadiotes paar aastat tagasi. I kid you not, isegi Sky Plus'is and shit. See ilmselt oli sellepärast, et nende suurim hitt USA's crackis top 10 popraadios, mis tänapäeva rokivaenulikus kliimas on super. Aga mis lugu see oli.

Sorry on Aerosmithilik power-ballad faktist, et bändivennad tuurile minnes peavad tihti oma naistest mitmeid kuid eemal olema ja ega nii ka ei saa, et koguaeg ainult groupisid võtad. Viisakamaks tagasi minnes, stringid õigetes kohtades ( ma mõtlen viiuleid and stuff,...daa) Rahulik, aeglase tantsu lugu, kahtlane, et raadio nende singleid, mis sellele järgnesid, enam ei vaadanud.

Ärge unustage mind ega nutke, kui ma eemal olen.

Ma mäletan, et kunagi ma kirjutasin (okei ma vaatasin igaksjuhuks järgi), et Avenged Sevenfold on suured GNR worshipperid. Ja seda näitasid nad juba sellel ajal, kui nende põhitoiduks oli metalcore. Waking The Fallen oli nende viimane "underground" album ,aga juba see sisaldas näiteks sellist lugu.

I Wont See You Tonight (Part 1), võib võtta kui mõnda GNR eepilisi lugu (juba selle faktiga, et algab kenasti kurva käiguga) segatuna modersema rokiga. Lugu räägib ju inimese enesetapust ja faktist, et ta ei jõua enam vastu pidada. Aga nagu sellistele eepilistele rokkballaadidele kohale, algab vaikselt ja tasa-tasa suudab järjest powerit juurde anda kuni M. Shadowsi karjed meenutavad Slashi kidrasoolosid vihmasajus. 9 minutit pikk ja hetkeksi ei tundu, nagu veniks.

Liiga ümbritsetud oma tühjusest ja valedest.

Ma ei suuda rääkida We Are The Fallen'ist ilma Evanescence'it mainimata. WATF asutasid paar endist Evanescence liiget ,sest noh Amy Lee pidavat suht diiva olema ja viskab tihti vanu bändiliikmeid välja. Aga kuna osaks nimeks võeti Evanescence esimese albumi nimi, siis neid jäädaksegi võrdlema. WATF ei olnud just kõige edukam ja neil oli ainult üks väiksem raadiohitt.

Võib-olla oleks võrdlused ära jäänud, kui oleks valitud laulja, kes ei kõla TÄPSELT nagu Amy Lee. Nii et jah, see jääb Evanescence klooniks. Mitte et see halb oleks, aga...mulle väga ei meeldi seel lugu. Kitarridel pole üldse võimu, Evanescencel vanadel hittidel oli vähemalt natuke toorest jõudugi, mis suudaks häälega võistleda, aga see....Better luck next time.

Eesti tavaline suvi defineeritud ühe sõnaga.

Kes teab, et Creed tuli paar aastat tagasi uuesti kokku. Yep, aastatuhande vahetuse superstaarid otsutasid ikka, et kõik isiklik vimm on vesi silla all (eriti peale Scott Stapp alkoholist loobumist) ja 2009 aastal (issand, see oli juba kolm aastat tagasi) anti album välja. Üks singel seega nüüd selle pealt.

Hmm, rokivaenulik kliima nagu see on, Rain võinuks 10 aastat tagasi olla selline hitt, et varsti klassikalise roki raadiot mängiksid seda lõpmatuseni. Huvitav on, et nad on võtnud sellise kurva vihmaga  seotud sõnumi, seganud selle Take A Picture kidrakäiguga ja saanud üsnagi rõõmsa lookese, see võiks olla suvelugu, sest hea troopiline suvetorm pole kunagi nukraks teinud, paneks ju hoopis vihmas ringi jooksma.

 Kas see on sihilik, et Creed oma taeva motiifiga meenutab nende halva CGI tehtud kuulsamaid videosid.

Need afroameeriklased vihkavad mind, kuna tahaksid olla mina.

2Pac sai kautsjoni vastu vägistamissüüdistatuna välja, sest Suge Knight maksis 1,4 miljonit kinni selle eest, et ta talle paar albumit lindistaks. Esimene album, mis välja tuli, oli kohe duubelalbum, millest sai üks edukamaid hip-hop albumeid läbi aegade.

Suhteliselt minimastlik beat on tegelt suhteliselt Erinevus enamus albumist, mis on suhteline gangsta lifestyle /peo ülistamine. Aga low-key laulmine ja see klaverikäik annavad tunde, et nüüd plahvatab kohe midagi korralikult...justkui intro ülejäänud albumile.

Süütuse surma pealtnägija.

Digimortal oli Fear Factory populaarsele Obsolete albumile. Kui tollel albumil hakati siis just tõusvat nu-metalit nende industriaaliga segunema, siis Digimortal tuli ilmselt nu metal tippajal välja ja sound on ka ajastule vastav. Albumi nimilugu.

Fear Factory pole vist küll kunagi päris mainstream olnud, aga see on album, kus vähemalt soundiga üritati seda saavutada. Karjed on maha toonitud ja see melanhoolne/robotlik lauluhääl refräänis on saanud päris korraliku meloodia taha (üritati ehk ta Linkin Park'i suurt hitti meenutada rahvale refräänikorrutamisega). Anyways , meloodia nu-metalis on tegelt suhteliselt raske asi, nagu paljud bändid oma feilimisega näitavad ja Fear Factory suudab korralikult balanseerida selle ja karmiduse vahel.

Lihtsalt valed ja rohkem vasturääkivusi.

Sum 41 teise albumi esimene singel. Kirjutatud kenasti 9/11 rünnakute tõttu , ootab laulja punkarile mitteomaselt, et kas maailmas kunagi viha ära lõppeb. Video mõnitab tollal korraks väga popiks saanud garage rock revival bände, kelle fänn...ausalt öelda mina ka kunagi pole olnud. Well White Stripes on üks hea lugu, aga see on ka kõik.

Lihtne, lühike, tabav, nagu see lugugi.

BWAHAHAAA

Okei, midagi ammu unustatut 2004. aastast. Eamon oli itaallasest/iirlasest r&b laulja, kellel oli sel aastal üks suur hitt. Ja mis hitt, kurat, seda lugu lasti kunagi ju nii hullult. Kõik minuvanused, kes kunagi 15-16 olid, siis kuulake seda.

Okei, omamoodi on see lugu küll hästi hale. Kuula ta inisevat häält, beat on laisk...aga see lüürika, ma naeran ikka veel seda lugu kuulates.  Nagu ohmaigaad, see on liiga naljakas ja just sellepärast, et ta nagu mõtleb ka niimoodi. :D
Ma nagu mäletaks seda lugu mitte nii roppusterohkesena, aga siin see on ,ilma tsensuurita (mitte nagu raadiost).

Küsimus kohe suurele ringile, kes seda lugu ei mäleta ??? :D

Sa olid esimene ja oled viimane.

Cheap Trick oli 80ndate lõpuks suhteliselt washed up. Nende 70ndate lõpu power pop sound oli juba suht passe ja ega paar eelmist albumit polnud nii kriitikute ega ka publiku seas väga popid. Seega 1988 käskis plaadifirma neil esitada lugusid, mis kirjutatud professionaalsete laulukirjutajate poolt. Nad olid skeptilised, aga siiski tegid seda ja edasine on ajalugu.

The Flame ei kõla eriti nagu Cheap Trick, vaid rohkem nagu tavaline 80ndate lõpu power ballaad (seda lugu oleks täiesti vabalt võinud ka Chicago esitada). Isegi video on täpselt sellest ajastust. Aga nagu läbi aegade oleme näinud, siis vanad rokivennad tegemas comebacki outside songwriteritega on tihti toonud kaasa massiivseid hitte ja see oli ka seda. Ma saan aru, et suured fännid väga ei salli seda lugu, aga minu jaoks see lugu on ikka üks nende calling carde (80ndate cheese ballaadid on alati mulle istunud.

Ei taha kuulda enam , et olen tormis eksinud.

Kuigi Chinese Democracy tuli välja 2008 aastal, olid erinevad uued GNR lood juba aastaid väljas kas demodena või live salvestustena. Madagascar'it näiteks mängiti esimene kord 2001. aasta Rock In Rio'l ja siis sai uutest lugudest kõige soojema vastuvõtu. Tuuridel on see ka peaaegu igal kontserdil mängitud.

Madagascar läheb jälle November Rain või Estranged'i kanti, ehk pompoose ballaadi peale (keskel on ju quote Martin Luther King'i kõnest). Aga miks Axl üritab enamuse loost oma madalamas registris laulda. Kui ta neid kõrgeid noote võtab, siis tunned ta ära, aga vahepeal liiga palju kõlab nagu tal oleks korralik pohmell. Ma hoidsin tänu sellele laulule albumi jaoks mitmeid aastaid suuri lootusi ja ühesõnaga lõppudelõpuks mind ei petetud.

Sõnad on kasutud, eriti laused.

Peale Erotica't oli Madonna paljude arvates oma seksuaalsusega liiga kaugele läinud ja arvati , et ta karjäär on läbi. Well, Madonna on alati suutnud kuidagi tipus püsida, ükskõik mida keegi arvanud ja järgmise albumiga ei kadunud ta kuhugi, Oli paar suut ja väiksemat hitti, vaatame praegu üht neist mikrost hitist.

Pulseeruv beat Erotica albumilt on säilinud, aga juurde on tulnud igasugu ambienti ja house'i. Esimese hooga mõtlen, et see tuleks nagu mõnelt Silent'i Hilli soundtrackilt või siis mõnest S&M klubist. Just täpselt see hüptonitseeriv tunne, mis unenägudega seostub (ala kui ma viimane kord loengus tukastama hakkasin, võisin ma poolunes vanduda, et õppejõud küsib küsimusi armastusest ja vormel 1'st). Samas, kuna 90ndate alguse Madonna, räägib see lõppudelõpuks ikkagi märjast unenäost.

Võitlen selle eest, et minuti õiget naudingut saada.

Niih, sai eile Accepti kontserdil ära käidud ja täitsa lõbus oli. Rock Cafe'd pole ammu nii täis nähtud ja bänd oli soliidne hevimetalmasin. Vanad klassikud tulid ära ja sai leitud ka paar uut huvitavat lugu, mis ennem silma polnud jäänud (Isegi uued lood olid kõned huvitavad, pean albumit rohkem kuulma.) Anywa, Russian Rulette oli Accepti klassikalise perioodi lõpp, sest see oli viimanealbum Udoga enne ta esimest lahkumist bändist.

Sebe bussis pole just kõige parem internet, aga ma üritan siiski siin kirjutada seda vaikselt. Ja Aiming High on päris huvitav lend, ka vahelduses negatiivse alatooniga lugudele. See räägib küll karm hevimees olemisest, aga võtame seda kui loona, mis oma päris meloodilise refrääniga käseb teil endast maksimum välja pigistada.

Rong viib kesklinna, klubi asub kuul.

Nüüd midagi, mis mulle sümboliseerib lapsepõlve. Roxette on väiksena mu lemmikbänd, ma mõtlen nagu 3-4 aastasena, kui nad hiiglaslikud olid. Sai väiksena MTV'd nähtud ja nende laule kaasa laulud ja tennisereketiga kitarri mängitud...yeesh rokkmuusika on mul ikka hinges koguaeg. Järgneb minu jaoks nende suurim ülitis, teise albumi nimilugu.

See on lihtsalt päikesepaistelise suveilma meeleolu tekitab (ei vaata aknastvälja,ei vaata). Need juba kuulsad vilistamised, hüplev kitarririff, mis suudab ühtaegu olla nii kitarri mängima panev kui ta tantsima viim. Mõlemad liikmed on neil hea lauluhäälega, et vahepeal tüübil tihedamini leadi laulda ei lastud. Kurat, kui te niikaugele lugenud olete, ei pannud te lugu käima, muidu tantsiksite juba.

Iga naeratuse vahel on sul pisar silmis.

Siren Song of The Counter Culture oli Rise Against'i esimene major label album ja kuigi võrreldes hilisema ajaga on see veel üsnagi toore ja hardcore'likum, on nende hea oskus suuta tavalisest kiirest kolmeakordipungis huvitavaid meloodiaid olemas. Vaatame seega ühte singlit, mis küll ei chartinud, aga see oli rohkem sellepärast, et see bänd alles leidis suuremat publikut.

Tim Mcllrath hääl on ikka üsnagi kare, mees üritab ikka veel punkar olla. Aga kuulake seda ahastavat häält refräänis, mis on niigi kiire laulu kiireim koht. Või siis täiesti left-field aeglast akustilist interlude.

Hmm, mis kahtlane font mul praegu on.

Jeesus ütleb....kõla nagu see bänd.

Kui nu-metal ära kaduma hakkas , otsustas Thousand Foot Krutch ka natuke oma soundi muuta....ja oma kolmanda albumiks oldi juba kõik hippidihoppidi mõjutused ära kaotatud ja mis vastu saadi. Loomulikult Three Days Grace ripoff. No loogish ju, ühed Kanada bändid mõlemad ja 3DG oli juba 2 hästi populaarset albumit välja andnud. Aga jah, saime me midagi sellist.

Falls Apart ei ole halb lugu, vastupidi, täiesti normaalne lugu, aga selle korduv refrään , vokaal ja veel teisigi asju on võetud nii julmalt 3DG playbookist, et noh....ega väga varjata ei üritatagi. Noh väike hitt raadiohitt see oli, aga mitte midagi teateküllkelle sarnast. Anyways, see oli album, peale mida ma väga enam bändi loominguga kursis pole.

Siin kõrgelt hinnas kottis kampsun on ja tennised

Paha Polly on kaks albumit välja andnud. Ma ei oleks teadnudki, kui ma pole oma kusagilt netist neid leidnud. Aga anyway, Paha Polly on Võru bänd, mis on Tartu noorema alternatiivpubliku sees suhteliselt palju tuntust kogunud ja ülikoolilinna elanikele on loomulikult see lugu kõige tuntuim/südamelähedaseim.

Ma Olen Tartu on nagu vaidlus, mida tartlane ja tallinnlane oma linna õigustuseks teevad. Aga noh, keda nende venemaal elavate tüüpide arvamus huvitab, Tartu on ikka parem ju . Mõnus, rahulik, hommikukohvi kõrvale sobiv alternatiivrokk, mida isegi su vanaema ei paneks ära.

Ma pidin ju lahkuma.

Olen jah viimasel ajal palju In This Moment'it kuulama hakkanud, laulja on hot, muusika on selline mõnus meloodiline metalcore ja noh...well noh mulle meeldib, mis rohkem öelda saab, isegi Bloodi olen päris palju kuulama hakkanud.. Järgneb esimene singel nende teiselt albumilt.

Kõigile, kes metalcore karjumist ei talu, väga positiivne uudis teile, Maria Brink ei karju kordagi, vaid teeb oma gootilolita/Tarja Turjuneni lauluhäält. Huvitav ju, et ameeriklannana on tal kuidagi inglise keeles aksent. Aga Forever meenutab kohe selle pärast rohkem mingit 80ndate heavy/speed metalit, või ka Iron Maidenit. Kuigi video on rõõmus ja Maria näitab väga oma Baywatchiikku poolt, siis lugu on tegelt natuke kurvameelne; mees juba paar nädalat läinud , aga teda oodatakse tagasi, sest koos pidi ju igavesti olema.

Kaupleb ohuga, naine on hull.

Crazy World tõi Scorpionsi edukalt 90ndatesse, sisaldades paari megahitti ja olles muidugi palju ühtlasem album kui nende eelmine. Aga kuigi selle albumi suured hitid olid ballaadid, ei olnud rajuvad lood kohe üldse teisejärgulised.

Dont Believe Her on täiesti kompetente paha tüdruku hoiatuspeolugu. Kui tänapäeva rokis tihti läheb see kurja alatooniga kaubale, siis Scorpions teeb seda ikka mõnuga. Pole tähtis, et ta oli valetaja ja muud seda, natuke aega sai ju lõbutseda ja mida rohkem neilt ikka tahta. Plusspunktid refrääni eest, mis peaks kohe esimese korraga kaasaümisema panema

Sa ei saa vihata midagi, mida kunagi õieti armastanud pole.

Niih. natuke unsigned USA rokki Californiast. Against All Will on Californiast pärit rokkbänd, kes on praeguseks välja andnud ühe EP ja hunniku singleid. Paar singlit on ka saanud tsipa raadioaega üle USA, aga tuntus on ikka suhteliselt lokaalseks jäänud, aga youtube kaudu avastab igasugu huvitavaid asju.

Metafoor pole mitte midagi uut, loogish ju, et kui suhe hakkab tasapisi rappa minema, siis ühel poolel alati raskem sellest aru saada. Aga asi on detailides. Laulja annab üsna huvitava välimus, nagu 13 going on 30 asi oleks olemas ja kitarriisoundiks pandi sellise sihilikult udune, mis jätab mulje, nagu toimuks kogu lugu sellises rohtudetuimas, kus valu on kunstlikult vähendatud, aga mälestused ikka sama teravad nagu alati.

Vanemad läksid kontsadele, jätsid mu vanaisa juurde.

Nirvana kõik lood ei ole ainult doom ja gloom. Loomulikult oli päris palju erinevaid enesevihkamist propageerivaid lookesi Cobaini sulest, aga samas ta kirjutas ka armastuslugusid, naljakaid asju ja lihtsalt täiesti random teemadest. Võtame selle B-side, mis lasti singlina välja Incesticide kogumiku jaoks.

Yep, nagu refrään (tihedalt) kordab, on see lugu sellest, kui lapsena oled vanavanemate juurde jäetud ja peal seal...natuke veidrusi taluma. Cobain, nähes siin välja oma legendaarses Freddy Kruegeri pusas nagu Charles Mansoni noorem vend. Rõõmus grungepopp, mis näitab hästi Cobaini meloodiatalenti.

Playback edition Rock Cafe's

Well Celldweller:dubstep edition on päris lõbus, kuigi arvestades fakti, et ta mängis kõik oma muusika plaadi pealt , tekkis tunne, et ma maksin raha pm Tallinnas Illukas käimise eest. Kell pool 7 hommiku Tartu jõudmine oli ka tore. Anyways...siit tuleb üks ta kuulsamaid hitte

Switchback: lugu, mille sarnast oleme vist igal Need For Speedi soundtrackil näinud on agressiivne elektrooniline/industraal rokiküte, kus Klayton kirub fakti, et oma otsuste pärast ei saa ta vana elu tagasi. Whatever, lüürika on siin täiesti teisejärguline, peamine on laulnime pidev korrutamine. Ja nagu me näeme video lõpus, siis seda lugu võime väga kenasti jagada. :)