Tee viimane hingetõmme, hinga välja tõde

Ega vahepeal peab jälle tooma Kristust meie muusikasse tagasi ja seega tagasi kristliku metalcore maal. Tegemist seega praegu ühe suurema nimega sellest valdkonnast ehk Demon Hunter. Omapärane, et sound, mis praegu on toonud rokiraadiotes nii palju edu, ei ole selle bändi puhul raadiohitte toonud, olenemata faktist, et albumid müüvad hästi (tegelt siis suht suva ka ). Aga anyways 2010 aasta albumi The World is a Thorn ( uuu,Jesus reference) esimene singel.

Collapsing'ut võib võtta sellesmõttes huvitavalt , et mida tunneksid mormoonid, kui nad vihaseks meie peale saavad.  Ilmselgelt fakt, et sina ,kuulaja , pole Jeesust enda hinge võtnud, on miskitmoodi laulja süü ja sellepärast põlevad mõlemad põrgus. Wont someone think of the Christians. Okei, ilmselgelt on see midagi muud, aga ma tahaks mõelda, et see oleks nii. Lõbusam siiski.

Minus pole enam seda jõudu, et sinu kätt hoida.

7 albumit oma karjääri ja hunnik keskmise suurusega raadiohitte seljataga, Nonpoint on ikka suht B-lister, nad pole kunagi täiesti ära kadunud nagu mõned nu-metal bändid , aga pole olnud ühtegi sellist suurt singlit, mis nad edetabelite esiotsa viiks. Nagu sobivalt on minu arvamus ka nende kohta, et "meh,nad on okeid" , paar lugu ehk läheb rohkem esimeselt albumilt peale aga muidu....ilmselt mõnel festaril vaataksin nad ära, kui nad siiakanti satuksid.

Left For You on nende viimase albumi esisingel ja kui edetabelikohta vaadata, siis kõige edukam nende karjääri jooksul. Huvitav küll, miks. Kuulates seda, võiks nagu arvata, et sellepärast, et Disturbed on praegu hiatus'e peal, sest see lugu kõlab kahtlaselt nagu see bänd, meloodilisem kui algusaastate kraam.. Aga tegelikult päris hea lugu, ma pean nii veel nende uuemat kraami natuke rohkem vaatama, äkki on veel head. Räägib ka sellest kokku-lahku suhtest, mis lõpuks ühepoolset ära lõpetatakse, sest kui nii vaheldumisi see kestab, siis ilmselt pole te kokku loodud.

Ma tean, et ükspäev muutub su elu ilusaks.

Nonii, Pearl Jam'i Black on üks nende kõige tuntumaid lugusid. Olles ilmunud nende megaedukal Ten albumil, siis oli see ka suur rokiraadiohitt aga nipp on selles, et bänd ei tahtnud seda singlina välja lasta, kuigi plaadifirma mõistlikult sai aru, et selles loos on midagi erilist.

Black on break-up ballaad, aga nagu Adele - Someone Like You , on see väga mitmete emotsioonidega; kõige suurem ilmselt aga soov saada tagasi see täiuslik teine, keda igatsetakse taga, hoolimata faktist, et see armastus ei olnud enam lõpus kõige tervislikum. Ma ei suuda mitte kuidagi sellele laulule õigustust teha, ainult et Eddie Vedder laulab imeliselt ja see kuidas ta laulu lõpus tundub otsekui nutma puhkevat emotsioonide ülekoormusest, on ikka külmavärinaid tekitav. Kui te ei ole seda lugu kuulnud, kuulake nüüd. Kui te ei ole kunagi nii tundnud, siis ilmselt olete te õnnelikumad kui enamik meist.

Kängurunaine bourboniga oma paunas.

Skid Row teine album oli tunduvalt karmim ja "kiilakam" kui nende debüüt. Kadunud olid tavalised glammetali lauluteemad, produktsiooni keerati maha, teemad olid masendavamad ja tolleaegselt maailma kritiseerivamad. Sellegipoolest suutis see album esimesel nädalal esimesel kohal debüteerida USA's. Loomulikult selliseid suuri raadioballaade nagu esimesel albumil polnud, aga noh, egas see polnud ka bändi mõte.

Monkey Business oli albumi avalugu ja peale vaikselt introt tõestatakse kohe ära, et päris Poison või Warrant see bänd enam pole. Bach'i karje viib just mingi Black Albumi Metallica ja GNR vahelise looni, kus räägitakse noh....agulis valitsevast meelemürkide liigkasutamisest. Aga kuna Bach on alati selline prettyboy olnud, siis ta peab ikka olema video särgita,strateegiliselt avatud nahktagi ja täiesti naeruväärse kubemekaitsmega "nii palju groupi'sid, Sebastian, et pead selle neile raskeks tegema?" Igatahes, klassikaline album 90ndate algusest ja üks tugevamaid lugusid selle albumi pealt.

Kus mu auh-auh on.

Sess on läbi ja peab rõõmustama selle üle. Natuke peab siis rõõmsat , ülemeelikut hiphoppi panema päeva alustuseks. DMX tuli kohe selle peale haukudes kohale ja käskis, et ma kuulaksin ühte tema lugu. Välja valis ta mulle selle loo Cradle 2 The Grave soundtrackilt . Aeg kui märulistaarid tegid kassahittide lootuses filme räpparitega ja räpparid üritasid märulistaarid olla.

X Gonna Give It to Ya; kõigepealt ütles ta mulle,et ärgu ma pangu tähele kirjavigadest pungil pealkirja, kuulaku ma hoopis seda enesetunnet tõstvat beat'i ja tema tavalist intensiivsust oma laheduse näitamisest. DMX on siiski marutõbine koer ja ta tahab seda mainida. Bitch, please noh.

Lugu, mis tuli esimesena raadiost peale tõenäosuse eksamit.

Ai, vahepeal peab ikka uhke enda üle olema, aga samas

Madonna esimene suur hitt sobib ju minu päeva....oh yeah,mõnus 80ndate pop kõlab kõrvus. Ahh, kui ta oli veel noor, kena ja sellise huvitava välimusega.

Nagu kodutu olen sündinud üksi jalutama.

Whitesnake suur kommertsläbimurre oli loomulikult nende 1987 aasta endanimeline album , mis müüs...noh liiga palju arve, et ma loendada suudaks/viitsiks; ühesõnaga, ikka korralikult. Tänu sellele, et bänd võttis rohkem üle ajale kohase popmetali (vanemad albumid meenutasid rohkem Deep Purple kanti bluusist mõjutatud raskerokki, mille laulja Coverdale ka oli). Pluss mõistma peab seda, et siis just said kõik bändid, mis Led Zeppelini mingil moelgi meenutasid, hästi popiks. Viimane ja kõike tähtsam loomulikult fakt, et nende esimene singliks see.

Ma võiks kogu jutu siin lõpetada, sest kuidas sa saaksid vastu sellele loole. Youtube's saate vaadata ka selle legendaarset videot. Üks paremaid asju, mida 80ndad välja tõid.
 Aaa, aga kas see teadsite, et see lugu lindistati esimest kord 1982 aastal ja oli väike hitt isegi selajal.

Pange öösel, kui sõidate kodupoole ja kena tüdruk kõrvalistmel, see lugu peale ja laulge täiest kõrist kaasa

Kõik sõnad, mida lugenud olen, alustasid veritsemist.

Collective Soul oli üks neist suurtest bändidest, mis said esimese post-grunge laine bändide seas väga populaarseks. Neil oli 9 nr 1. hitti mainstream rock edetabelis, päris mitu pophitti ja praegu, nagu paljud vanemad bändid, on nad ikka veel suured raadiotes, mis mängivad rohkem vanemale generatsioonile suunatud muusikt (nagu vist paljud vanad rokibändid tänapäeval).

Uhuu, kohe video alguses WTC näha, udus ka veel....Aga see on kindel lugu , mida ilmselt Cobain'ilt ei oleks eales kuulnud; vaikne,inspireeriv, viiulidki sisse toodud tunde suurendamiseks. Aga minu jaoks on see nende kõige parem lugu, sest see on lihtsalt selline lugu, mis seostubki peategelase seisuga. Seisad kusagil, tahad ennast ära tappa, aga siis näed äkki maailma enda ümber teise pilguga ja tekib tunne, et "eih, pean veel mõne päeva vastu :)".

Välja mängima minna, pff, mina kuulan korralikku mussi parem selle asemel.

Saliva tuli 2001 aastal esimese major labeli albumiga välja ja see oli päris korralik stardiplahvatus. Isegi see fakt, et nende esimene singel peale 9/11 sai eetrikeelu oma nime tõttu, ei takistanud fakti, et see saavutas päris korraliku edetabeli koha ja suuremad hitid olid tulekul.

Tõmmake viimane osa maha, Click Click Boom võiks päris hästi olla Saliva signature tune. Saliva annab tihti muljet, et nad old southern boys, kes teevad kenasti ka rap-metalit ja see on kenasti olemas nii muusikas,lüürikas (southern boys'id ei julge viriseda küll kunagi ja ka videos. Ahhh tekib kohe suve ja rokkfestivalide tunne seda vaadates. Kuigi jah, loodetavasti on siis ka sellised ilmad, et neiud kenades nappides riietes oleks. Vabandage mind, kui ma oma unistustesse vajun.

Inimkond katab mind mälestuste tuhaga.

Nonii, Killswitch Engage'il peaks tulema Jesse Leach'iga album välja aprillis ja noh...ilmselt vanakooli KE  fännid rõõmustavad, aga mulle isiklikult jäi ikka Howard Jones vokalistina palju paremini meelde. Anyways, aga meenutame midagi viimase albumi pealt, mis Jesse'ga tehti. Aasta oli 2002 ja metalcore alles hakkas jalgu alla saama just samal ajal kui nu-metal tasapisi maha suri.

Life To Lifeless on ikka üsna toore võrreldes hilisema kraamiga, aga samas selles peitub ka osa tema šarmist, see on just selline asi, millega pitis teistele sisse lennata. Ja Killswitch on siis ikka eriti positiivses meeleolus, eih, mitte päris peometal, vaid kogu see karjumine varjab nagu ära fakti, et sõnad on enamasti millestki ülesaamisest ala "shit happens, I'll get over it". Siiski, refrään on meloodiaga ja siin tekib kohe Jesse puudus. Aga noh, misikka , metalcore fännid rebivad mulle kohe augu sisse, sest see album peaks olema üsna legendaarne.

Võtad võimust mu hinge üle kuni mu keha oleks nagu tules.

Judas Priest alustas 90ndaid Painkilleri albumiga ja kui Rob Halford varsti peale seda lahkus, võis öelda, et ka lõpetas sama albumiga. Ripper Owens'iga 90ndad lastud albumid ei anna võrreldagi; minu jaoks jääb see parimaks Priesti albumiks just selletõttu, et see on suht kõige karmim ja kiirem Priesti oma. Siin pole päris Breakin' The Law' stiilis kaasarokkivad laule, vaid on üritatud natuke thrash'ist malli võtta. Aga plaadil on ka üks lugu, mis võtab tsipa tempod maha on on peaaegu ballaad.

A Touch Of Evil toob ainsa loona albumil sisse ka süntesaatorid, aga see pole päris Turbo albumi kanti kraam. Need on rohkem (gooti) atmosfääri loomiseks.. Päris hästi paneb unustama, et lugu nagu ikka räägib rohkem öösel erutava naise tahtmist. Sellel lool on ka video, aga see lõikab päris suure osa loost välja (eriti soolost), nii et pfff nautigem seda heviklassikat täies ulatuses

Kent, ära nüüd oma püksikuid päris märjaks ka tee.

Okei, ma ikka panen tähele ka , mida teised inimesed facebooki postitavad, eriti videolinke, ega ma niisama ei spämmi. Ja ikka paned tähele fakti, et mu hea tuttav, mälumängukaaslane spämmib tihti ühe tüübi lugusid. Yep, võtame ka siis ette sellise tüübi nagu Jason Mraz. Kõike teame temalt ühte lugu, mida iga tüüp oskab akustilisel mängida, et naistele peale minna. Aga oleme erilisemad ja võtame tema kõige esimese hiti hoopis ette.

Hmmm, mis see siis on, The Remedy on ju mingi white-guy räppimine akustilisel kitarril, mis oleks kui Lifehouse'lt varastanud. Ja ta näeb ikka liigagi douchebag välja, aga ilmselgelt paneb teismelistel fänni nagu Kendi (kurat, kuidas ma sinu nime üldse käänan) õnnest kiljuma. Aga refrään on isegi üsna normaalne. See räägib ju miskit sellest ka, et peale 9/11 on kõik nii paanikas, aga ei tohiks naeriväärselt paranoiliseks ka muutuda.

See ei olegi Guns N Roses'i lugu...:O:O

Miskipärast oma varajase puberteediea arvasin, et see suur hitt on just see lugu, mis annab arvamuse GNR karjäärist ja selletõttu ma väga ei huvitanud ka sellest bändist. Õnneks ma mingi hetk tänu VH1'le avastasin oma vea ja tean ka nüüd, et see lugu on ilmselt Smokie kõige tuntum lugu.

Okei, see on 70ndate soft rock selle paremas võtmes, mõeldud tasapisi aeguvatele hipidele ja pereemadele. Lugu on samas ju üsnagi kibeda maiguga, kuna ta elas üle 20 aasta Alice kõrval ja ei julgenud kunagi öelda, et ta armastab teda. Samas lauljason ka Sally, kes teda on tahtnud sama pika aja. Mees , sul on otsutada ,kas leppida teise valikuga.

Ja loomulikult tekib küsimus: WHO THE FUCK IS ALICE?

Üks viis, üks õlu,üks minut veel, üks maailmanägemus,

Kes mäletab sellist puhast 80ndate kulda nagu Iron Eagle. Film, kus üks USA sõjaväepiloot lastakse alla Lähis - Idas (Hercule Poirot mängib põhipaha ja araablastel on vene aksendid) ja siis ta poeg varastab ise lennuki ja läheb teda päästma, hävitades enamus riigi sõjaväelist jõudu ka ära. Puhas kuld, kas aga ka kassikuld, oleneb tujust. Aga Queen andis ühe oma loo selle filmi põhilooks.

One Vision oli Queen karjääri lõpuperioodil kontserdite avalugu ja on lihtne näha miks, laulul on selline intro, mille lõppedes tuleb lihtsalt juukseidtõstem kidrakäik sisse. See on see,millest suveõhtud ranna ääres on loodud või siis võistluse eel enda meeleolu ülespumpamiseks. Ma eeldaks küll, et selle laulu järel tunduvad tühisemadki tegevused suhteliselt eepilisemad.

Nägin inglit muutumas saatanaks.

Mida võtta sellest faktist, et üks kõige suuremaid bände USA rokiraadiotes on Taani bänd, mis on tegutsenud juba üle 10ne aasta, aga viimasel ajal korjab ühe rokihiti teise järel. Volbeat'i raskerokk segatuna klassikalisest rocknroll'ist on ehk näide, et rokiraadiod võivad ikka promoda ka uusi bände. Kas see võiks tähendada, et Mustasch on paari aasta pärast USA's Nickelbackiga tuuril?

Heaven Nor Hell tundub järjekordselt nr 1. kohta võtmas ja minule isiklikult...meenutab see Offspringi või Bloodhound Gangi (deer chasii lein). Muidu jah, see on suhteliselt popilik lugu, millele annavad plussi laulja omapärased hääled (Ma ei oskagi öelda, mida ta mulle meenutab, joodeldajat or smt). Igatahes , mulle meeldib, edu neile, tulgu siiakanti ka.

Sõimasin maapinda, ei suutnud mõista.

Gothenburgi melodeath sound sai alguse 90ndate alguses, kui nohh...death metal soundi toodi sisse meloodiat. Aga 20 aastaga on seda soundi kopeerinud /imiteerinud nii palju metalcore ja alt-metal bände, et pole ime, kui paljud vanemad olijad liiguvad vananedes oma soundiga ka sinna suunda.

Where The Dead Ships Dwell on nende 10ndalt stuudioalbumilt, aga esimene lugu ,mis sai rokiraadiote edetabelitesse seal maal. Ja kuidas see kõlab? Võib võtta nagu karmimat versiooni Avenged Sevenfold'ist, kus tähtsal kohal on ka selline goofy sünt otsekui Enter Shikari'st. Lüürika sellest, kuidas aastatega on tehtud liiga palju valikuid, mis tagantjärele kõige targemad ei tundunud , on tavaline rokiraadio jaoks ja kuidadgi sobiv bändile, mis tegutsenud ju 20 aastat.

Öösel tuleb minuni uni, mis sosistab terve öö valesid.

Crossfade ei suutnud kunagi päriselt Coldi (ja tegelt üldse debüütalbumi) edu korrata. Kas label ei andnud neile enam piisavalt supporti või polnud materjal enam sama tugev, aga Crossfade järgmise kahe singlid saaavutasid ainult keskpäraseid edetabeli kohta. Nagu ka kolmanda albumi esisingel.

Ilmselgelt mõjutatud Crossfade raskustest oma populaarsuse säilitamisel, Killing Me Inside viib sind tumedasse kohta, kus muusika, mis bändimeestele oli leiva laualetoojaks ja eneseväljenduseks, on muutunud vaenlaseks, kuna tekkinud enesekahtlus; "kas ma ikka olen hea muusik, miks ma populaarsust säilitada ei suuda?". Muidu hook pole küll Cold'i tasemel, aga sellegipoolest on tegu hea grindiva rokilooga.

Aga ma ei saa, olen loobunud.

Ei noh Tanel Padar & The Sun on suhteliselt palju ballaade välja lasknud ikka, mis vähem või rohkem Eesti raadiotes ikka korralikult eetriaega saanud. Võtaks äkki ette ühe sellise, mis IMO natuke vähem, lugu nende teiselt albumil 100% Rock'n'roll  (nagu mida vittu, mis albuminimi)

Tahan elada tegelikkuses räägib vastupidisest olukorrast; täiesti lõppenud suhtest, mis on vaese Tannu pannud ikka täiesti enesetapumõtetele. Lugu annab just edasi matusemeeleolu või seda, et laulja ise nagu juba fantaseerib iseenda matustest; miks muidu on tagataustal orel.

Kiirus tapab, ükskõik kuskohas sa kihutad.

Oma neljandaks albumiks ei olnud Bush üldse enam nii suur kui aasta 5 tagasi. Omamoodi võib süüdistada selles nende vahepealseid üritusi elektroonika vallas. Golden State oli seega tagasitulek nende vanema rokisoundi juurde ja kuigi esimene singel sai korralikult MTV's eetriaega, ei olnud see siiski mingi eriline hitt.

The People That We Love oli esialgselt nimega Speed Kills...aga peale 9/11 muudeti nimi ära, muidu ilmselt poleks lubatud seda raadios mängida. Minul isiklikult on selle looga omamoodi naljakas lugu. Piraatluse algaegadelt sain ma kusagilt endale ikka Need For Speed: Hot Pursuit 2 ripi, mis toimis, aga ühe puudusega; kogu soundtrackilt oli ära võetud kõik lood, välja arvatud see. Ja nagu te võite arvata, siis ma vahel sain seda lugu kuulata päevas tundide kaupa, seega see pulseeriv, rallimängu soundtrackile sobiv lugu on mul pähe kulunud. Ja põhjus,miks see suureks hitiks ei saanud; ilmselt oli Bush'i aeg popiraadios üle saanud ja rokiraadiod oldi eelmise albumiga tsipa ära hirmutatud.

Otsime pingsalt, võitleme kuni oleme vabad.

Ma olen küll natuke Avenged Sevenfold'i vastu huvi kaotanud viimasel ajal, aga sellegipoolest olen ma tähele pannud, et neil on ikka hunnikute kaupa neid raadiohitte teinud. Nagu ka järgmise looga, mis on jõudnud active rock edetabelitte tippu ja ilmselt mainstream rock'is jõuab ka kohe. Ja ilmselgelt mingi osa on ka selles, et see on megaeduka Call Of Duty: Black Ops II soundtrackil.

Seekord ei olda GNR austajad, vaid pannakse ikka täiega Iron Maidenit modernses võtmes. Nii et jah....sorri, ma sain kuidagi ühe väga tähtsa KT läbi , ma olen liiga rõõmus ,et öelda midagi laulu kohta praegu....IHIHIHIIIII
Kuulake järele ja mõelge , kas meeldib või mitte.

Ei tunne lõpuks enam valu.

Ma võin arvata, et enamus teid pole The Plague Dogs'i näinud. See on üks 1982 aasta Inglise multikas, mis on ülitume ja -depresiiivne. Multikas täiskasvanutele heas mõttes. Ja sealt jääb meelde üks lugu , mis käis ka traileris, esitatud The Animals klahvpillimängija Alan Price poolt.

Time & Tide on tegelt kõige tugevam esimese minuti puhul, kus laulja on üksi oma klaveriga ja annab filmiga seotud tundeid sobivalt edasi. Tasapisi aga hakkab laul muutuma rõõmsaks, muutes nagu millekski, mida peaks kirikus kõik kaasa laulma. Võib-olla oli see just vastukäiguks filmile, mis see kirjutatud oli, jah, see oli tragöödia, aga võiksime meenutada ka häid asju sealt ja kui see lõputiitritele peal käib, saaksid koju tsipa rõõmsamalt minna.

Üldse ei huvita armastus, mida kaotanud oleme.

Filter 2010 aasta album, The Trouble with Angels oli tagasiminek nende esimeste albumite juurde, kus paari viimase album poliitilisem ja pehmeme industriaal on välja visatud. Samas üllatav, et sellelt albumilt ükski lugu ei saanud korralikult airplay'd. Võib-olla liiga mitteraadio label, võib-olla lihtsalt muutuv maitse kuulajate seas, aga siin on üks singel sealt.

No Love oleks nagu meenutus üle kogu Richard Patricku 20 aastast kestnud muusikakarjääri üle (mis algas ju NIN ridades). Päris palju on saavutatud, samas päris palju ka kaotatud; kaotustest üleolek on just see , millest ta rääkida üritab. Ega vahepeal ju annad nostalgilise mõtte oma ekside kohta, edasiminek ei tähenda kohe nendest halba mõtlemist.

Carmen Electra on siin videos, ilmselgelt näha, et Filter oli kõige edukam sajandivahetuse ümbruses...

Teeme uue bändi...mis kõlab täpselt nagu mu vana bänd.

Küsimus, mis on paelunud miljoneid inimesi. Millega tegeleb praegu Ünloco laulja. Vastus sellele, ta teeb koos paari tüübiga teisest C-kategooria nu-metal bändist Slaves On Dope sellise bändi nagu Anew Revolution. Järgnev lugu on nende teiselt albumilt, esimene singel sellelt, kuigi pean ütlema, et eriti edukas see bänd pole olnud.

Esimesed kümme sekundit annavad lootust, et see tuleb mingi meloodiline Linkin Park'i vana kraami stuff, aga siis kui riff sisse tuleb....miks ta lihtsalt Ünloco'ga kokku ei tule, suhteliselt sarnane kraam ju. Võib-olla on asi selles, et on õhtu ja ma olen suhteliselt väsinud, aga ma ei suuda seda lugu kuulata üle ühe korra korralikult. Refrään on täpselt see , mida sa arvata võiksid sellise pealkirjaga.

Ehitame Siberis üles Eesti riigi.

On nagu laisk pühapäeva hommik (üldse ei taha homseks eksamiks õppida) ja kuidagi külm on ka olla. Seega tuleb meelde see lugu JMKE legendaarselt debüütalbumilt, mis muideks oli vist esimene välismaal salvestatud Eesti bändi kauamängiv. Aasta oli 1989

Võhiklikum inimene võiks öelda, et 1989 on kohe kindlalt liiga hilja laulmaks iroonilisi lugusid perestroika, aga NSVL väga ei lubanud punkaritel plaate salvestada, seega on siin peal lood, mida bänd oli juba eelnevalt mitmeid aastaid mänginud. Okei, tagantjärele tarkusena võib öelda, et NSVL oli 80ndateks juba nii seestpoolt mädanenud, et meid Siberisse viia poleks kõige paremagi tahtmise korral teha suudetud.

Karjun...hingan sisse ja siis karjun veel edasi.

Submersed oli Teksakse rokkbänd, mis tegutses peaaegu enamuse eelmise dekaadi. Selle ajaga andsid nad välja kaks albumit, millelt tuli paar väiksemat raadohitti. Jah, bänd ei saanud kunagi väga tuntuks, aga liikmed on peale bändi laialiminemist suutnud enamasti jätkata karjääri muusikas suuremates ja väiksemates bändides.

Hollow oli nende kõige suurem hitt ja vist ka ainuke lugu, mis sai endale oma muusikavideo. Odav, tavaline muusikavideo...aga muusikavideo sellegipoolest. Kuna nende produtsent oli Creed kitarrist, on loogiline, et bänd võib meenutada küll seda bändi, lisatuna vokalisti sellist häälest, mis kõlab nagu inisev variant Godsmacki lauljast. Ja laul kasutab kuidagi omamäärast segakäände viisi, et poole lause peal nagu kääne muutuks. Mu inglise keele õps oleks ilmselt kreepsu saanud.

Oleks pidanud kuulama ingleid, kui nad veel elus olid.

Kas me peaks tundma end hästi või halvasti selle pärast,et Papa Roach on suutnud kuidagi olla läbi 7 albumi päris edukas rokiraadio bänd ja neil pole plaaniski jahtuda sellesmõttes. Viimane singel uuelt albumilt on praegu top 20ne jõudnud ja tõuseb kiiremini ülespoole. See on praeguse seisuga neil 15nes (jep 15nes...pole paha meil põhiliselt kahe loo järgi teatud bändile).

Where Did Angels Go annab aimu sellest, et nende glam'i flirtatsioon on läbi ja nad on oma karjääri jooksul jõudnud tagasi Getting Away With Murder'i albumi kopeerimisele. Tegelt oli neil kõige edukam esimene album, aga see oli nii nu-metal, et nad ise ka öelnud, et ei taha päris sellised poolräpparid olla. Sellegipoolest see ei vabanda fakti, et laulja soeng tundub ühest naljakast asjandusest teiseks muutumas.
Aga lugu...selline teadatuntud Papa Roachi groove ja meloodia refräänis, aga kas midagi sellist, mis aastate päris tõsiselt eristaks neid mõnest teisest loost....Ilmselt mitte.

Enesega rahulolu on teisejärguline.

Flotsam And Jetsam on tuuritanud ja albumeid välja lasknud juba peaaegu 30 aastat, aga mina olin kuulanud neist ainult paari esimest ja paari viimast. Kuni tänaseni, tõmbasin endale kõik albumid, mida ennem kuulnud poolnud ja plaanin tasapisi läbi kuulata. Järgnev lugu tuleb 1992 aasta Cuatro pealt.

Metallica Black Album oli eelmine aasta välja tulnud ja hiigelsuur hitt olnud, seega loogiline, etpaljud sarnased bändid lasid välja albumeid, mis tihti kõlasid sinnakanti. Järgmine lugu kuidagi aga kõlab nagu oleks sellele lisaks võtnud ka And Justice For All kuiva,metallse produktsiooni. Muidu jõusaalile täiesti sobiv midtempo lugu. Halvasti ehk promotud, et seegi natukenegi raadiotesse ei sattunud. F&J oli olemas päris korralik meloodia, eriti Eric A.K. vokaali tõttu.

Tal on kena paar, mida jõllitada.

Näed siin tuli šokk....Three Days Grace laulja läks bändist ära "tervislikel põhjustel". Šokk suht bändile, kes peab nüüd tuuri andma teise lauljaga ja siis mõtlema oma karjääri üle ära. Aga see, kelle nad valisid oma uueks lauljaks, on omamooi täiesti loogiline ja samas täitsa WTF: My Darkest Days laulja on bassisti vend, aga samas , see  bänd on tuntud enamjaolt järgneva loo pärast.

3DG tõsise, depresiivse muusika täielik kloon onju. Aga who cares, sest see lugu on lihtsalt nii korralik. MDD on koguaeg üleprodutseeritud, aga siin laulus sobib see kõik nii hästi kokku, groov on just stripparipostile sobiv ja Chad Kroeger ja Ludacris tulevad ka peole külla. Samas, kas pornostaarid on head stripparid...natuke erinev amet siiski.

Obama, you so fine, youblow my mind

Okei, nüüd miskit täitsa uut. Bon Jovi uusim singel tuli välja just eile ja nüüd kohe annan teile võimaluse ka seda kuulata. BTW, võib loota, et ehk Bon Jovi jõuab ka see suvi siia. Vaadates nende tuurikava, tundub see loogiline.

Nomaitea, kuidas üleprodutseeritud (jah, Bon Jovi kohta võib ka seda öelda). Eriti tähelepandav on aga see, kuidas Jon Bon Jovi hääl on hakanud ära minema ja mingi kahtlane inin on selle asemel tulnud. Because We Can võiks olla väga hästi mõne poliitiku kampaanialooks, sest annab just selline tunde, et "sina, üksik valija, oled ka tähtis ja suudad palju teha"

Ma tean, et sulle meeldib see , kuidas ma sind tahan.

See on Poisoni esimese albumi kaver

Yep, nad ei tee siin nalja. Nad tõepoolest olid sellise välimusega julmad naisterabajad. Oli ikka teistsugune aeg. Õnneks see muusikakvaliteeti ei vähenda, sest Poisoni suured hittalbumid on enamasti ikka täiesti korralik kuulamine. Paneme näiteks nende läbimurdehiti.

Talk Dirty To Me on küll sleaze, aga Poison ei vähkre selles. Nende jaoks on põhiline ikka see, et saaks pidu ja seksi ka natuke, samas ma ei kuule siin mingit ärakasutamist või masendust. Ühesõnaga just selline sound, mida kõlab bänd oma läbimurde piiril , kui narkots pole veel hävitustööd teinud ja pole tahtmist kriitikuid vaigistada. 

Tead milline asi Eestist seda maha on rippinud. Lõputu Päev albumi Terminaator. Et kui sulle nende kõige varasem kraam peale läks, tõmmake see ja tehke korralik rokikuulamine.

Kuri nõid, võlu loitsuga ta ära.

Anthrax oli suurest thrash metal nelikust vist kõige pulliarmastavam. Kuigi nad kirjutasid tihti ka tõsistel teemadel, meeldis neile ikka kirjutada koomiksitest, filmidest ja muudest asjadest, mis just ei olnud kõige tõsisemad. Võtame või loo esimest albumilt Joey Belladonnaga, Spreading The Disease.

Medusa räägib...täpselt sellest mütoloogiliselt olendist, nagu nimi ütleb. Aga kuigi lüürika võiks olla suhteliselt morbiidne ja "kuri", siis Anthrax on alati keel kõrvas sellega. Nad teavad, et see ei kõla just eriti hirmuäratavalt, seega neil on põhiline , et pulli saaks. Kuulake või refrääni, see on just loodud grupilaulmiseks. Belladonna hääl tegelt pole veel leidnud oma täpselt niši, vahepeal üritab lihtsalt liiga palju Bruce Dickison olla.

Kuidas on tunne elada ilma ühegi dimensioonita.

90ndad olid ju kõigile hairmetal bändidele halb, nagu ka Wingerile. Suurelt labelilt visati nad välja,kuna selline kraam jäi grungele jalgu. Paljud bändid üritasid ebaõnnestunult muuta, nagu ka nemad. Ärge saage valesti aru, mõni selle ajastu albumitest on päris korralik, aga lihsalt see ei meenutanud üldse nende suuri hitte.

Võtame või Junkyard Dog, loo nende kolmandalt albumilt, mis tuli välja 1993 aastal. See on sama bänd, mis tegi sellised nutuballaadid nagu Miles Away ja Headed For A Heartbreak....see on ju väikestmoodi šokk. Aga Winger oli alati suhteliselt progressiivsete kalduvustega hairbänd, seega neile sobib selline muusika palju rohkem.Kip Winger suudab nagu snarl'i oma hääle suruda, kui vaba kommertsiahelatest. Ja lüürika, mis mainib sellest, kuidas hea poiss erinevate pahede ja unistuste tõttu põhja käib, sobib ju ka selle bändi kohta. Kas ma võin nimetada seda mu lemmik Wingeri looks?

Üks viimane vale, millest ma läbi näen

Peale sellist rämpsu nagu oli A Thousand Suns album , oli ilmselt loogiline, et Linkin Park teeb väikese tõusu kvaliteedis oma järgmise albumiga ja Living Things album on vahepeal isegi kuulatav, eriti alguse poole. Järgnev tulebki albumi esimene lugu ja teine singel.

Kõige esimese asjana , mis tähele panete Lost In The Echo puhul,on ikka see, et Linkin Park naudib seda kõigest ülepeksvat elektroonikat,aga õnneks on nad roki ka tsipa tagasi toonud. Ehk siis vanem raprocki loo ülesehitud lisatud Enter Shikarilt võetud elektroonikatrikkidega. Kahju, et kitarrid nii üleprodutseeritud ja allasurutud kogu loos Samas lootus püsib, et äkki midagi väga korraliku teevad. Ja kas tähele panete, et Shinoda on vist võtnud oma räpi lihtsalt Bleed It Out loost ja siia copypastenud

Video on kahtlaselt naljakas siiski. Linkin Park teeb viimasel ajal suuri ulmevideosid, aga siiski suudab kahtlaselt emokraami sinna sisse suruda. Oh you 40 year olds....

Ma tõesti arvan, et sõda terrorismiga on üks hunnik ....

Lupe Fiasco üritab tihti olla erinev tavaliselt mainstream rapparitest, mis on teda tihti viinud konflikti plaadifirmadega, kes tahavad teda panna rohkem kommertsräppi tegema, aga nagu ma aru saan, ta tihti tahab midagi öelda ka oma lugudega. Võtame või järgmise loo.

Words I Never Said refrään võib panna tundma, et see räägib suhetest (ja see oli mõeldudki sellena), aga kui Lupe Fiasco sisse tuleb, saab aru, et ta annab kriitikat tänapäeva poliitika/maailma kohta ja mõlemad pooled saavad korralikult vatti. Ja vähemalt ta ei tundu ka päris idioot neid asju väites. Kuigi beat on kuidagi udune, siis on siiski tegu tõsiselt hea looga ja Skylar Grey on oma guest-spoti'dega andnud aimu, et temast võib veel staar tulla.

Kõik peale sinu on võltsid ja tühjad

Jumala veider mõelda, kuidas sajandivahetuse kanti paljud post-grunge bändid saavutasid poppraadiotes igasugu hittlugusid. Praegu vaatad edetabeleid on seal lihtaslt mingi indiejamps või isegi *gasp* elektroonikarokk. Aga see toob mind Puddle Of Mudd juurde, kelle jaoks 2001-2002 oli ikka väga edukam , kõige enam just nende teine singel.

Blurry on ikka suur,emotsioonalne ballaad, sest rahvale on alati läinud peale ,kuidas muidu tugevad rokkarid laulavad oma tunnetest. Seekord on tundeks igatsus on noore poisi järele , kes tuurilt eemal olles kaugel on , ja faktist, et väike laps on ikka kõige süütum ja ausam isiksus.  Brrr , teate, et see onjuba peaaegu klassikaline rokk, kuna frikin 12 aastat vana asi. Jeesus

Vabandage, mu alkoholiringes on natuke verd.

Okei,kuna on uus aasta, siis meenutame kõigepealt mõndi häid näiteid 2012 aasta muusikat
Halestorm - I Miss The Misery
Five Finger Death Punch - Remember Everything

Ja läheme nüüd oma tavapärase programmiga edasi. Cavo teine album floppis suhteliselt hullult. Või ütleme paremini, kõik mis nad peale Champagne välja on andnud, v.a. Crash on päris kohutavalt esinenud. Kas label promos halvasti või lihtsalt ei ole rahvale peale läinud, kadus esimeselt albumilt jaks päris kiiresti ära ja teine album on suhteliselt samasse auku jooksnud. Ainuke lugu, mis raadiotes korralikult airplay'd on saanud, on esimene singel.

Thick As Thieves ei tee saladustki, et palju on Shinedown'ilt matti võtnud. Aga seab inimese sellise küsimuse ette. Palju oleksid sa nõus tegema armastuse nimel? Nagu aru saaks, siis laulja siin otsustab aidata naisel kinni katta mingi suurem kuritegu. "Trace amounts left in your blood" annab märku, et ta vist sõitis kellegi täis peaga surnuks, matad ta kusagile maha, no witnesses. Oleks see Nickelbacki lugu , siis on Chad Kroeger ta juba kohe pikalt saatnud, aga eih, mitte see mees. See kõik varjab ära fakti, et laul ise on täiesti meh.