Ootootoot, mul on veel üks uus kaebus.

In Utero pidi olema see karm grungealbum peale "pop"sellout Nevermind'i. Ahh, Kurt Cobain ja tema huvitav arusaam mainstream'ist. Loomulikult kui nad albumi esitasid plaadifirmale, said nad kreepsu ja palkasid tüübi , kes loodetuid singleid miksisid "selgemaks.

Heart Shaped Box on jah midagi, mida kõik ootavad Nirvana loost. Vaikne....VALJU...vaikne lugu, mille sõnade üle võib lõputult arutleda, aga refrään on lihtsalt täiesti killer. Ja 90ndate alguse/keskpaiga veidrate videote hea musternäidis. Anyways, pean linna jooksma, aga pange tegelt terve plaat peale, kui seda kuulata tahaksite.

Kõpla talu vastand.

Kas Singer Vinger on pungibänd. Praegu tegelt suhteliselt kahtlane mõelda. Okei, isegi kui jätta välja fakt, et Hardi Volmer, Mihkel Raud & Co ei ole kunagi vist väga hirmuäratavad olnud, eriti nüüd vanemas eas. Aga noh muusika on tegelt lähemale ehk sellise rahvaviisi/süldirokile.

Jep, see on lastelaulu versioon. Ega kõlab ka suth mänguliselt, läheks või laanele kappama totralt. Ja see, et Hardi Volmer kõlab ühtmoodi, nagu ta lauas ühte nooti ja samas suudab ka mingi korralikke meloodia välja võluda.

Elan kaardimajas ja ootan, kuni see kõik kokku variseb.

Tagasi popima poole juurde Rootsi melodeath'i skeenest. Järgnev lugu oli see, mis mind tutvustas. Oli see Love and Other Disastersi pealt ja nagu wiki ütleb, siis see oli viimane album kus mõned tüübid mängisid (ma ei hakka nimesid kirjutama, ainult et sel bändil on tihti päris suured liikmevahetused).

Okei, see video on täiesti hilarious. Seal Rootsis ikka on see metal nii popp asi, et nagu mingi ossidele suunatud tränavideo näeks välja. Fakt, et lugu räägib ju rohkem sellest, et elu on olnud halb ....ja brr see on tegelt suht segane, mida ta laulab. Midagi ehk saatusest ja kuidas elutee on inimesel määratud. Aga refrään on ju nii pop , et paneb kaasa hüppama

Kui sa teaks,kui meeleheitel ma juba olen.

Kuna homme on mul esimene eksam ja tegelen siin vaikselt õppimisega ( ja igasugu seda segavate asjadega), oleme kiired. John Waite on inglise softrokkar, kellel on edu olnud nii soolokarjääriga kui ka bändidega Babys ja Bad English. Soolokarjääri suurim hitt.

Kas see , mis Missing You refräänis lauldaks, on üks kõige läbinähtavamaid valesid popmuusika ajaloos. Salmid ajavad fakti, et kuidas elu on nii masendav ilma sinuta ja siis refrään....tegelt ma üldse ei igatse sind. Not over it on tervele laulule kirjutatud, aga lugu ise on jällegi....softrocki kuld. Pole ime, et Tina Turner seda kaverdas, seda Waite hääles võib tibatilluke ta hääletämberit kohata.

Säästa koht kuldses puuris.

Kuna Deadsy saavutas oma suurima tuntuse sajandivahetusel ja tema ühtedeks esimesteks promojateks olid Fred Durst ja Jonathan Davis, oleks lihtsa toppida see bänd paljude teiste nu-metal bändide sekka. Aga Deadsy on olnud natuke teistsugune loom, mida võib näha ka nende kommertslikult vist kõige tuntuma loo pealt.

Kuigi need tollase ajajärgu stopstart riffid on kenasti olemas, siis nende suur austus 80ndate sündipopi vastu särab siin usinalt. Kui palju industriaalmetali vennad on sellest ajajärgust mõjutatud, siis Deadsy kõlab ühtaegu nagu mõlemast dekaadist. Kumbki stiil ei ürita üksteist üle trumbata, vaid luuakse harmoonia, mis sobib küll rohkem tantsimiseks, aga ei saa mingit moodi softiks nimetada


Ahaa,laulja on Cher'i poeg

Keegi mu autole ära ei tee, murran helikiiruse.

Bändi jaoks, kes on ka hevimetali algusele palju kaasa andnud, on Deep Purple kuidagi jäänud väga tuntuks üheainsa loo pärast. Okei, see lugu on nii legendaarne, et niikuinii varjaks ära teised lood, aga siiski. Täna alustame mõnde inimeste jaoks sellega, et paneme mõne teise tuntud loo neilt.

Highway Star on ood nendele headele , lihtsatele mõnudele. Kiired autod, kenad naised ja see kombinatsioon kui kiirus üleval ja neiu hingamas meelalt kõrva. Deep Purple on alati pannud palju rõhku ka organistile ja siingi saab Jon Lord samamoodi Blackmore kõrval soolo. Mis ma rohkem ikka ütlen, klassikalise lugu ja kaverdatud nii palju kordi , et loendatagi ei osta

Kas need mälestused surevad?

Ahh, Scott Weiland suudab draamat tekitada...nagu Axl Rose vahel, seega pole ime, et mõlemad mängisid Slash'i ja Duff'iga bändis. Ühesõnaga on nii ,et nii Stone Temple Pilots ja Velvet Revolver ei tundu väga teda tagasi tahtvat ja tema ebastabiilsuse meenutamiseks paneme peale viimase bändi ühe suurema singli.

Voah, ma ei teadnudki, et ta käis Taylor Swift'i emaga. Aga see, et Scott Weiland on ka olnud narkar päris kaua aega oma rokkarikarjääris, on ikka inspiratsiooniks sellele power ballaadile. Vastik mõelda, et sa oled juba 40 ja ikka on selline sõltuvus su sees ja kõige kallim peab seda pealt vaatama. Isegi kui lüürika on natuke korduv ja midagi erilist, siis Slashi kidrakäigud ja Weilandi emotsionaalne hääl muudavad selle päris eriliseks.

Linnatuled põlevad mu selja taga.

Okei, neljapäeva õhtu on juba, nädala selgroog kohe murtub. Kuna homme õhtul tuleb pidu, siis paneme juba esimeseks soojenduseks midagi korralikku peomeeleolu tekitajat. Jet Black Stare on üks Kanada rokkbänd, kes saavutas oma esimese albumi esimese singliga väikese raadiohiti.

Ready To Roll on midagi sellist, millega alustada treeningut. Pumpav rokklugu toob silme ette muskliautod, lühikestes püksites ja kokkuseotud särkides neiud ja sixpack õllet, mis õigesti tarvitades võivad tuua täiusliku õhtu. Samas, laulja pingutab tsipa üle ja näeb natuke veider välja oma poosidega. Praegu on nad hiatus'el , aga tulge tagasi poisid. Ei usu, et teilt veel kõike head olen kuulanud.

Kuulen laulu möödunud ajast ja vajun eemale.

Teate,viimased paar päeva on kas kiired olnud, või siis hoopis täiesti mõtteblokis, et nüüd alles peale mitut päeva saan siia jälle midagi postitada. Praegu lamas voodis ja vaatan, et väljas on ilus ilm ( mitte et see tähendab mulle niitmistööd). Nii , suvine meeleolu saavutatud, hoiame seda Sugar Ray ühe suure hitiga.

Someday on chillax viidud maksimumini. Seda kuulates ei pane sa tähelegi nii väga lüürikat, vaid tekitad endale tunde laisast suvepäevast ja soovist olla (või juba olles) rannas ja nautimas päeva.....Kurat, peaks natuke päevitama minema.

Säästnud kõik oma kasutud mõtted

Huvitav mõelda, et Helmetit peeti uueks Nirvanaks. Nende debüütalbumid olid küll samasugused toored, aga arvamus, et Helmet muutub millekski muuks kui kultusbändiks, oli natuke raskestihoomatav, eriti arvestades kui palju neile maksti selle eest, et nad major label'ile signiksid. Aga noh, igatahes nad kunagi väga edukaks ei saanud, aga sellegipoolest on aastate jooksul mitmeid albumeid välja andnud.

Traagilisele Crow filmile soundtrackiks võetud esimene singel näitab kohe Helmeti soundi ja image'i ära. Praeguseks lõpmatuseni tehtud chugga-chugga riffide üks eelkäijad olid just nemad ja kuna neid nimetati intelligentse metalisti muusikaks, siis nägid nad välja nagu neli tavalist tüüpi tänavalt ja mitte sellises "karvases,odavates riietes" grungevennad vaid lihtsalt, nad kannavad seda, mida sa tavalisel päeval kodus nikerdades kannaksid. Page Hamiltoni hääl on alati tundunud unikaalsena nimelt faktina, et esimesel hetkel kõlab ta täiesti lamedana, aga rohkem kuulates avastad neid detaile, mis ta häälele juurde annavad.

Piisavalt palju armastust kogu maailma jaoks.

Maikuu päike on mõnus , isegi kui ma seda praegu näen oma teiste kohustuste tõttu praegu ainult aknast. Paneks praegu midagi ülestõstvat, soojendavat ja selleks sobib päris kenasti P.O.D. viimane singel.

Beautiful on midagi, mis võiks anda tunnistust P.O.D. reggae minevikust. Lihtsalt kuulake seda refrääni ja mõelge, kas see ei oleks midagi Bob Marley suust tulnud (isegi tema häälega). Ma imestaks, kui just noorem rahvas, kes seda lugu kuulaks (keskas ja varem) saakd sellise hea muige kohe näole, kui keegi kallis talle seda laulaks/saadaks.

Ma tean, kes võidab Eurovisiooni.

Spoilin teile selle ette ära.

Ükski asi, mida Eurovisioon on teinud ennem ja teeb hiljem, ei saa vastu sellele loole, nendele kostüümidele ja ka koreograafikale.

Kuumas suvepäikeses, nagu poeesia liigutustes.

Okei, ilm on tõsiselt kuumaks läinud ja väljas töö tegemine on suhteliselt raskeks muutunud. Aga vaatame kõik seda positiivsest küljest. Mida head nüüd on väljas uskumatult palju näha.........Ilusaid nappides riietes neiusid, loomulikult. Just sellest räägibki Y&T suurim hitt.

Summertime Girls on loll, suur ja nii väga 80ndad. Bänd, millel oli 80ndate alguses suuri raskusi oma legendaarseid esinemisi plaadil korrata, oli selleks hetkel läinud popi teemale ja sellest tuleb selline Van Haleni stiilis ripoff. Ja muusikavideo on ...naermaajav. Just look at those red shorts!!!!

Mulle meeldib vaadata, kuidas loikudesse vihmavesi koguneb.

Kui siinsele kuulajaskonnale tundub bänd nimega Blind Melon täiesti tundmatu, siis nende esimene album oli 90ndatel mitmekordne plaatinumalbum ja bändil oli tulevikku...kuni nende laulja Shannon Hoon suri üledoosi tõttu. Seega on nad praegu põhiliselt tuntud järgmise hiti järgi.

Ootasite midagi grunge kanti jah, aga saite midagi, mis meenutaks samal ajal suurt Mr. Big'i folgilikumas võtmas. Tegelt on see aga grungelikult masendav lugu deprekast ja sellega kaasnevast üksildusest. Võib-olla indiesõbralikum publik avastab selle loo uuesti, aga minule jääb siiski natuke kaugele, et meeldida.

Taeva vale pool , põrgu õiglane pool

Suurepärane uudis, FFDP lubab see aasta välja lasta veel 2 albumit. Nendest esimene juba peaks kohale jõudma juulis. Esimene singel on siit väljas ja tõuseb kiiresti edetabelites ülespoole.

Woh, kas see näitab juba FFDP tõusmist metalnimede etteotsa, et metaljumal ise, Rob Halford, teeb kaasa sellel jõusaalidesse loodud lool. Müstika ikka, miks seda bändi siia pole toodud...

Oru pimeduse mittemidagiaimav ohver

Kõik skatepunkarid saavad mingi hetk täiskasvanu....maks ja nii jõudis ka Blink-182 oma 5nda albumi ajaks selleni, et taheti teha midagi muud peale lihtsalt tavaliste poppunk lugude. Seega on album eksperimentaalsem (nende kohta) ja tihti ka lihtsalt melanhoolsem, kõige erksam näide kõige suurem hitt sellelt albumilt.

See aeglane, akustiline/klaveri ballaad väärib oma nime , I Miss You, täiesti auga. See pole post-break up järelehüüe, vaid midagi kaugemat, viide mõnele vana Hollywoodi gothic melodraamale, kus suurtes tubades mälestused sind ikka kummitavad. Tegelikkuses võib see olla üks väheseid selliseid lugusid, mida on parem kogeda armsamaga koos.

Sa ei tea, mida sa soovid

The Offspringi Conspiracy Of One album jätkas Americana edu toonud valemist, et produktsioon ja lood olid suhteliselt meloodilised, positiivsed ja popilikud. Võtame või teise singli sellelt albumilt.

Want You Bad võlub sind kohe sellise meeleoluga, mis oleks puhas rõõm. Seriously, kui sa seda kuuldes ei mõtle mingit paduvihmas suure rahvaga tantsimist, siis sul puudub fantaasia. Samas aga lugu ise....kamoon, head neiud halvaks on unistus, mida me enamik mõtleme, aga kui see päriselt juhtub, siis jahjah, "complicated" on selle kohta veel vähe öeldud.

Praegu ma loendan kokku põhjuseid, miks ma peaks jääma.

Flaw teine major label album lasti välja 2004 aastal, kui enamus nu-metal vendasid olid backlashist kadunud. Igatahes peaaegu kolm aastat albumite vahel olid Flaw vägagi hasbeeniks muutunud ja album floppis hoolimata ühest enamvähem edukast singlist. Sellegipoolest pole album halb, kuigi mitte eelnevaga võrreldav.

Wait For Me võiks olla lugu long-distance relationship kohta , kuidas see tihti võib painata ja murda ka tugevamaid suhteid. Flaw on oma suurematel hittidel üritanud macho välja näha , kas masendavatel lugudel, aga see lugu peegeldab lootust ja suuremat enesearusaama. Lõppude lõpuks võiks selline eemalolek olla lõppudelõpuks ainult ajutine.

Kohutav mõelda, et kõik mu aeg on raisatud.

Chimaira alustas küll nu-metal hiilgeaegade lõppajal, aga üsna kiiresti muutis oma soundi just siis prominentseks tõusnud metalcore'ks , millega on saavutatud oma žanris päris palju edu. Järgnev lugu tuleb nende teise albumi pealt, olles ainuke singel.

Down Again on ilmselgelt bänd tegemas stiilimuutust ehk otsima enda soundi. Vokaal vaheldub just metalcore karjumise ja sellise KoRn'iliku häälega refräänis. Ja nu metal'i kohta võiks tegelt lugu olla üsnagi "progressiivne", kui välja jätta, et refrään jällegi läheb sinna nu-kütte poole ka muusika poolest.

Ei vaja mingit pangakaarti selle rongiga sõitmisel.

Teate, et Tagasi Tulevikku on ikka selline klassika. Inimesed võivad selle kohta öelda, et liiga 80ndad, aga tegelikkuses on see perefilmide kuldvaramusse. Ja kes ei saaks sellega seoses mitte meenutada Huey Lewis & The News megahitti.

The Ppwer Of Love on väga selle bändi kohane lüürika. Räägib jah armastusest, aga sellises toredal moel, et isegi negatiivsemad lüürika osad ei tundu üldse kohutaval. Oma osa annab loomulikult sellele Huey Lewis ja ta meeletu karisma, kes meenutab just seda lahedat onu, kes on oma elus palju näinud. Nii et vestid selga ja lähme DeLorean'iga sõitma

Võiks kukkuda trepist alla ja ikka kõlada seksikalt

.....David Bowie....legend, aga mida temast kirjutada.

Meenutame kõik seda aega, kui me esimest korda seda laulu kuulsime ja mõtlesime, et "damn, see on päris hea laul". Enne, kui seda võis iga reklaamipaus kuulda ja iga liiga ennasttäis/liigalaheselleühiskonnajaoks teismeline quotis seda konteksist väljas. Teate ju ikka, et ta räägib sellest, kuidas ta produtsent armukest pidas.

Ei taha olla salakaval ja sind rüüstada

Mida ma viimasel ajal olen mõelnud dubstepi ja selle edukuse peale. Niipalju neid tuntumaid asju, mis ma olen kuulnud, kõlavad tihti nagu mingi raskerokk, millelt on kitarrid ära võetud ja see wubwub asemele pandud. Tegelebki mõte, kuidas sa saaksid Skrillex'i järgi tantsida, mul tekib mõte just , et see oleks midagi, mille saatel moshpittida. Ja siit tuleb ka küsimus: miks ma kuulen miskit, mis üritab kõlada nagu rokkmuusika ja mitte ei kuula lihtsalt rokkmuusikat.

KoRn'i viimane album oli dubstepi artistiega koostehtud ja tihti tegib just selline tunne, et lihtsalt on selline kespärane KoRni album ,kus wubwub kidrakäikude asemel . Eiei, see pole halb lugu, on üks albumi vähestest headest lugudest, aga see võiks olla nii palju parem ilma selle dubstepi osata.

Kruiisid linnas, mis on su lennu hind.

Night Ranger võiks tegelt olla vahemik 80ndate algse/70ndate lõpu arena rock ja 80ndate lõpu hair metali vahel, olles omadustega mõlemast stiilist. Kõige suurem hitt oli neilgi power ballaad, aastast 1984, mis praegugi on suur pulmade standard USA's.

Sister Christian on armas lookene faktist, kuidas trummar oli imestunud, kui kiiresti ta noorem teismeline tüdruk suureks oli kasvanud. Kõlab see vägagi nagu mõni Journey hitt ,aga selle erinevusega ,et kidrasoolo on ikka puhas Van Halen. Päris mitu tüüpi bändist laulist eri lugude peal ja sellega on refrääni harmoniseering superb. Lõpetamise lugu tegelt palju rohkem kui pulmade, aga mida need noored ka teavad.

Las ma hääbun...üksinda

HND esimene album sisaldas Eesti roki kohta suurtes kogustes seksist nõretavad lüürikat. Kui tunne, et meie rokibändide kiired lood räägivad armastusest, siis HND suutis ju loo telefoniseksist singlina lasta. Samas igal albumil peab olema ka natuke vaheldust sellisele hormoonilaengule ja HND kirjutas selle.

Kui sa vaid saad on power-ballaad ehtsas võtmas, sisaldaes nii emotsionaalsust kui ka järjest intivensiivsemat emotsionaalsust. Suhte lõppu käsitlev hetk, kui mälestustest ja hingevalust lahti saamiseks ollakse valmis kõike tegema, kõige enam aga soovitakse teise inimese pilt peast kaotada. Sellegipoolest nähakse teda kõikjal....Täielik müstika, miks HND tegelt selle looga mingi Padari suuruse hiti välja ei võlunud

Palun aita mind, mu närvid on kokku jooksmas

Trapt kõige suuremad hitid jäävad siiski nende esimese albumi aegadesse, mis müüs USA's üle miljoni koopia ja sisaldas nende kõige suuremaid raadiohitte. Neist suuruselt teine hitt oli nende teine singel, mis jõudis rokiedetabelite kõige tippu.

Jep, räägime loost hetke pärast ja naudime seda 10 aasta tagust "suurepärast" arvutigraafikat ja kuidas bluescreen siin nii hästi töötab. See näeb välja nagu hüppaks nad pildi ees lihtsalt. Ja nii armsalt üritab laulja nagu "tough guy'd mängida". Anyways, see on jah lugu noortele, kui kõik on nii segane ja absoluutselt mingit sihti ees ei ole. Aga siis crush /armastus võiks lahendada kõik probleemid, sest see salapärane noor neiu teab kõike.

Talv möödub, aga ei leia sind.

Suhteliselt tavaline jutt, The Veer Union on Kanada rokkbänd, kes lasi ühe major-label albumi välja, sai ühe suurema ja kaks väiksemat rokihitti välja, aga kuna ei müünud piisavalt, siis dropiti labeli pealt, läksid independent labeli peale ja lasid iseprodutseeritud albumi välja, mis aga ei saavutanud sellistki edu. Viimati nad kickstarteriga said raha kokku, et järgmine album lindistada.

Päris palju meenutab bänd Sevendusti ja mitte ainult laulja nahavärvi pärast, tal on suhteliselt sarnane soulful hääl. Lugu ise räägib ju faktist, kuidas vahepeal on hea muutusi oodata, kui need positiivsed. Summer is coming, people, time to fall in love again. Vähemalt võib bänd kunagi tagasi vaadata, et andsid ühegi väga hea loo välja.

Kollased teemandid säravad taevas.

Nüüd kui Beyonce on hakanud tegelema rohkem pere kasvatamisega, on vaja jälle artisti, kes tundub nagu koguaeg oleks raadios, tihti hästi sarnaste lugudega , suht autopiloodil olles. Ooo, tere Rihanna, miks sa oled lasknud 8 aastaga 7 albumit välja, nii et mingit su hitti on alati raadios kuulda ja hoolimata sellest kas sulle meeldib või mitte , tahad lihtsalt teda raadiost eemale saada vahelduseks.

Peale Chris Brown'i esimest kammajaad läksid Rihanna lood ühe seksist nõretavamaks ja see lugu isegi on meeldiv vaheldus sellele, kuidas ta sinu jalgevahet himustab (ülepingutus much). Calvin Harris on kenasti toonud mingi eurohouse mõjud ka sisse ja Rihanna hääl on ka niimoodi sisse miksitud, et kõik tundub nii mehaanilisena.
Ja hea teada, et lugu ja video annavad mõista, nagu Chris Brown'i igatseb ta tagasi( mida ta päriselt ka tegi), et pole head ilma halvata.

Damit, I want to make a Rihanna joke, but I always forget the punchline.

Ilmselt see miniatuurset musta auku ei tekita.

Ohohoooo, hiljuti lasi Megadeth oma juunis ilmuvalt albumilt Super Collider välja esimese singli, nimiloo ja internet läks puha viha täis. Ehk siis tuldi välja süüdistustega, et "parim Bon Jovi laul eales" ja "halvim asi, mis nad peale Riski tegid". Kuulame siis üle

Ohsaa, see küll thrash väga pole, see on nende 90nate stiilis kommertsrokilik singel, aga tegelt pole nii hull, kui räägitakse. Miks aga Mustaine vahepeal üritab oma "kurjemat" häält teha suhteliselt rõõmsa rokloo peal, mille refrään on jah puhas pop, kui häälest kõrvale minna. Kas see on jälle üritus mõnda raadiohitti saada või mehed jäävad lihtsalt vanemaks ja ei soovi koguaeg keevitada. Igatahes , peab terve albumi ära ootama, et sellele loole kontektsi ja õiglasemat hinnangut anda.

Tee mida kästakse ja võib-olla laseme su välja.

Ra---Egiptuse päikesejumal ja sobiv bändinimi ka ühele USA rokkbändile, kellel lauljal on väike päikesefetišh. Igatahes nende kõige suurem hitt oli 2002 aastal, esimeselt major label albumilt.

Okei, see on omamoodi suhteliselt veidram kui tavalisem alternatiivmetali bänd. Lihtsalt kuulake seda riffi juba, isegi annab tunde, et keegi üritaks vana-Egiptuse ....khm...Hollywoodi ideest Vana-Egiptsuse muusikast inspiratsiooni võtta. Samas ma pole väga laulja fänn , sest ta kõlab siin nagu keegi, kes üritab laulda pidevalt kõrgemalt, kui ta hääl seda võimaldab. Ühesõnaga, muusika natuke üle keskmise, laulja natuke alla ja kokku ...meh

Kuidas seda küll peatada?

Jalutasin eile öösel kodu poole, mööda kruusateed pimedas (päris raske) ja äkki tuli järgmine lugu peale. Twisted Sister andis enne oma kommertsläbimurret välja kaks albumit, mis olid küll suht tooremad , aga sisaldasid siiski korralikke kaasalauldavaid hevimetalit , nagu näiteks teise albumi nimilugu

Okei, kes on nende kuulsamaid lugusid näinud, vaatavad isegi, et et nad näevad siin päris normaalsed välja, aga video lõpu poole vohohooooo nende hideous metal looks tuleb välja. You Can't Stop Rock N Roll on lugu on nagu arvata võiks , ood rocki kõikvõimsusele ja seda mingid konservatiivid ja muud veidrikud peatada ei saa. Natuke Spinal Tap, aga piisavalt powerit loos ja usku hääles, et on lihtsalt klassikaline hevimetal.

R.I.P. Jeff Hanneman

Rohkem polegi öelda.

Stepptantsu tegemas kuradiga.

Midagi, mis on rokiraadiote top 40 allotsas viimasel ajal päris natuke aega juba tiksunud. Eve To Adam on New Yorgist päris rokkbänd, kes on aastaid juba soojendanud igasugu suuremaid bände ja välja andnud ka albumeid, aga mitte just eriti suure eduga. Anyways , nende uusim singel on nüüd meie ees.

Kui algus võib tunuda, et tegemist oleks mingi triphopi mõjutustega lugu (tuleb see Trip Like I Do lugu pähe), siis tegelikult jõuame refrääniks ikka tavalise rokijuurde. Muidu on lugu sellest, kuidas kuulsaks saamisel on mõned nõus nii kõike tegema, et päris psühhid. See on küll catchy lugu, aga saan aru, miks see plahvatanud pole.

Reedetud iha poolt

1997 aastaks oli Megadeth suhteliselt läinud kaasa Metallicaga ja muutnud oma muusika suhteliselt raadiosõbralikuks ja mittethrash'iks. Vanad fännid kirusid samamoodi, aga jah, kuna see käik ei olnud just kõige edukam mõte (erinevalt Metallicast), siis me ei meenuta seda samasuguse jälestusega just.

Trust annab kohe ära oma kommertssoovid faktiga, et põhiriff on suhteline Enter Sandman'i ripoff. Ja kuulge, Megadeth laulab põhimõtteliselt suhteprobleemidest, how low can you go. Tegelikkuses on lugu täiesti korralik, võib-olla ma vaatan seda läbi roosade klaaside, kuna see oli üks esimesi nende laule ,mida ma kuulasin ( ahh the wonders of IMesh). Lõpphinnang: parem kui ükskõik mis Load albumi peal.

Kui nende hulluses nende ahnus toituks nende valede pealt.

Machine Head'i debüütalbum ühendas päris kenasti Pantera stiilis groove metali ja 80ndate lõpu thrash metali, olles väga edukas nii müügiedult kui ka kriitikute poolt. Kõik see negatiivsud ja pinged, mis USA's 90ndate alguses esiplaanide tuli peale 80ndate "ME"-generation, on selles albumil kenasti olemas. Paneme nüüd singli sellelt albumilt peale.

Nagu kenasti kuulete, on thrashilik riff kenasti olemas, aga Dimebag'lik groove ümbritseb seda kenasti, hoides nagu lugu kinni ,talitsedes seda. Muidu jah, religioon saan siin oma sõimu, aga just rohkem see osa, kus rikkad teleevangelistid teie annetuste näol prostituute tellivad. Flynn kasutab refraanis isegi Fear Factory'i mõjutusega mehaanilist laulmist, mis justkui oleks vaikne paus ülejäänud loost, kuigi tegelikkuses taga olev riff ei aeglustu.

Jäta minu D-korvi jõllitamine

Ajal, kui nu-metal käis vaikselt populaarsust kaotama, tuli suure hooga tagasi garage rock bändid. Ma nimesid nimetama ei hakka, aga nad enamik kandsid nime ees sõna The. Nii ka järgmine bänd, The Donnas, kes saavutas kuulsuse 2002 aastal oma esimese major-label albumiga.

Yes, see all-female bänd on nii soundi kui ka temaatika poolest palju Runaways'i nautinud. Kas sa mõtleksid , et need neiud on tsipa lõdva püksikummiga, kui laulusõnu kuuled. Ilmselt küll, aga kas mitte enamik meestaadiumrokkareid sama pole aastakümneid teinud. Samas siin tekib meile küsimus, et kas nad laulavad seda lugu põhjusel, et see on nende mindset praegu, et nii tõepoolset on lõbus. Või hoopis üritatakse sellega haarata tükki meeste turust, kes ei kurdaks üldse, kui kuumad rokkarineiud räägivad nagu meie mõtleksime enda fantaasiates. Mina isiklikult võiks mõelda küll, et see on jõuduandev tegevus, aga samas saan mõtte, et kuidas inimesed võiksid arvata, et see natuke alandav lihtsalt.
Yeah, minu äkitse serious mõtiskluse tõi kaasa fakt, et vaatsid videosid ja artikleid seksimist videomängus ja see lugu sobib kuidagi metoodikaga.

Mis aga ei kaota fakti, et see on tõesti hea lugu.