Tahaks näha päeva, mil paavst on pilves.

Oh näed, Robbie Williamsi kontsert oli ära just ja kõik olid üliõnnelikud ja raha toodi sisse and stuff. Mulle isiklikult on Robbie Williams alati suht meh olnud, huvitavaid lugusid, aga nüüd ei saa mingi fanboy olla. Aga siia tuleb siis üks esimesi soolohitte temalt.

Teate, et ma oleks võinud vanduda, et Old Before I Die on Oasise lugu , sest see kõlab nii nende moodi. Kuna ta hängis palju bändiliikmetega ringi ja ei tahtnud mingit poistebändi kraami teha, seega Britpop tuli teemaks. Võime võtta Oasise Live Forever looga, et mõlemad nagu oleks vastulood grunge depressiivsusele. Salmiosad nagu viitaksid tema narkosõltuvusele ja pidutsemistele, aga see optimist, mis Robbie oma muheda häälega refrääni toob, muudab loo usutavaks.

Kui paljaks ajad, võid keelt ka saada.

Pitbull on tegelt ka juba lasknud hitte välja 10 aastat, vähemalt USA's. Kui praegu mõtleme Pitbulli kui sellist kallis ülikonnas klubi -VIP'na, siis ta alustas suhteliselt teisest kohas, olles tugevalt seotud Lil Jon'iga, kes ta esimeses hitisgi kohal on.

Mhmh, tantsupopp see pole, vaid selline segu crunk'ist ja wikipedia ütleb Kariibide dancehall muusikast. Igatahes , kuna Pitbull veel päris kuulsaks ja rikkaks saanud, siis kõlab muusika nagu Miami immigrantide tänavapidude muusika, mitte kallite klubide oma. Ja see on ood suurtele tagumikutele.

Ainult number, mitte nimi

Scorpions peaks nüüd aasta lõpus tuuritamise ära lõpetama, kuna vanus pressib peale ja kuna ma ka Rumeenias sel ajal, jääb teistkordselt nägemata. Aga erinevalt paljudest vanadest rokipeerudest on neil ka uuemas materjalis palju kuulatavat kraami (seda mängitakse ka live's ). Seega esimene singel nende 2007 aasta albumilt.

Humanity ei ole enam kiimas sakslaste mõnuoie, vaid reekviem inimsoole meeste poolt , kes juba on sellises vanuses, et peaksid muretsema oma lastelaste tulevike pärast. Kui nad ei oleks veel 6-7 aastat edasi tuuritanud, oleks ka hüvastijätt fännidele, kes neid oma pika karjääri jooksul toetasid.  Byebye Scorpions, teist jäävad kõik lennushowd puudust tundma.

They were all dead...

The final note was an exclamation mark to everything that had led to this point. I pressed the exit button on the browser. And then it was over.

To make any kind of sense of it, I must go back more than 10 years, back to the day when I got Max Payne on my PC. The graphics and gameplay blew me away. But before that I started the game and some great film noir'ish soundtrack entered my life. The notes hit my heart harder than any insult I took from school. Suddenly...I found something so film noir'ish and depressive that standing on a rooftop during a winterstorm will always bring forth memories of this. Twilight crawled across the sky, laden with foreboding.

Vastus on selge nagu mustvalge

80ndate glam metal skene oli suhteliselt ...ma ei saaks öelda, et maskuliinne, sest noh nad nägid välja kui naised...ütleme rohkem seksistlik (whats wrong with being sexy). Vixen aga oleks nagu erand sellele, kuna neid reklaamiti "naissoost Bon Jovi'dena" ja järgmine oli nende kõige suurem hitt.

Edge Of A Broken Heart on tüüpiline 80ndate lõpu rokile, olles üleprodutseeritud ja vägagi catchy. Sama käiks video kohta. Või siis see, et kuna naissoost liikmetelt väga ei ootaks ka seda, siis seksist nõretav rokilugu on ikka armuvaluga asendunud (kuna Richard Marx aitas lugusid kirjutada, siis pole see ka üllatav)

Maailmas, mis jagatud hirmu tõttu, peame usku säilitama.

The Calling jääb ühehitibändiks ja nagu iga sellise bändi kohta, tekib vahepeal soov mõelda, et mida veel huvitavat nad välja lasid. Paneme siis ühe singli nende teise albumi pealt, mida eriti ei mäletata, sest noh Whereever You Will Go sugust hiigelhitti seal polnud.

Ohh, Alex Band oma beebinäoga tuleb jälle tegema Matchbox 20 lite mussi....mis tegelt oleks dieetversioon dieetkokast. Aga ei, kuigi Our Lives sobiks nii iga teismelise neiu ja Star FM playlisti, soojenen ma päris kenasti selle laulu kohta. Refräänis nagu kuuleks tortsu U2 sarnast kitarrimängu, mis annab loole isikupära. Excuse me, ma lähen teen youtube's nende videoplaylisti läbi.

Värvikoodiga patt, veider anatoomia

Kui tihti vaatate te soojendusbände mõne hea bändi eel. Eestis on tihti see mõttetu, sest kuuleme mingeid Eesti või Soome bände, mida saab siin pikemalt näha ka paljudes intiimsemates kohtades. Aga USA's, kus suured bändid tuuritavad üle riigi palju tihedamini, on see just võimalus noortel bändidel tekitada fännibaase ja võimalusi tõuseks suurte poiste mänge.




Gemini Syndrome on FFDP tuuri üks soojendajaid ja Basement loo järgi tundub, et päris hästi on valitud, on sinna sarnasesse raadiosõbralikku metali kanti. Lauldaksegi ju sellest, kuidas ringi vaadates maailm nii sita ja hallina tundub. Kuigi meeldejäävusest on natuke puudu, peab seda bändi jälgima hakkama.

Shoutout to Ombler

Kuu aega tagasi polnud mul eriti aimugi, kes Tech N9ne on. Igatahes nüüd ma tean, et ta on tegutsenud juba 15 aastat ja kuigi pole mainstream kunagi olnud, siis kultusjärgimine on tal kenasti olemas. Aga ma olen tähele pannud, et ta on teinud lugusid koos tüüpidega , kes mulle meeldib. Kõigepealt guest spottis ta FFDP viimase albumi ühel lool ja nüüd lasi välja ka järgneva loo.

Uhuuu, Serj Tankian on kenasti kohal ja toob oma signatuurse protestimaigulise refrääni ka lisaks siia loole. N9ne ise on väga rapid-fire deliveriga, mis pidi ta trademark olema. Ühesõnaga, see SOAD'i lugu, mis nad Wu-Tang Clan'iga tegid, tuleb meelde ja see on ainult positiivne.

Ei saa elada, ei saa hingata, juhul kui sa seda minuga koos ei tee.

Blink-182 vahepealne lahkuminek oli päris räpane. Igatahes oli kaks poolt: Tom Delonge ja ülejäänud bänd.  Delonge püsis natuke aega vaiksena ja siis teatas maailmale oma uuest bändist, Angels and Airwaves, mille esimene album ilmus 2006 aastal.

Kui ootate siin Blinki sarnast poppunki, siis vaadake mujale. The Adventure võtab malli Pink Floyd'ist ja vanemast U2, olles selline kauge ja kõle kosmoserokk, olles nagu soojendus 30STM'ile, mis paar aastat hiljem suureks ka sai. Kuigi bänd on väga hea, on mul veel kahtlusi Delonge hääle suhtes, kes püsib siiski oma tavalise emoliku mõtteviisi peal. Selline muusika vajab just kedagi, kes kõlab suurelt ja dareIsayit natuke enda egos kinni..

Jim Carrey vs Val Kilmer; kes võidab?

90ndad olid U2 dekaad, mis algas ja lõppes väga hästi, samas keskpaik oli neil eksperimenteerimise ja mehvastuvõtu saanud lugude aeg. Samas nende lugu Batman Forever soundtrackile oli sellegipoolest üks hästi suur hitt.

Naiss, pole korralikku versiooni lahedast animeeritud videost, aga Hold Me, Thrill Me, Kiss Me , Kill Me ei kaota sellegipoolest palju. Kuna tegemist on 90ndate keskpaigaga, siis U2 topib ikka lugudesse kõike; orkestri, eriefekte ja kõige alla ka veel väike akustilise kitarri. Kõik kokku annab suhteliselt eepilise kokteili, mis sobib tegelt just üha koomiksilaadsematesse Batmani 90ndate lõpu filmidesse nagu valatult.

Huvitav, millistel mu sõbrannadel on paksu strippari tagumikud

Ahh, see raske aeg, kui teismelisest vaja täiskasvanuks saada. Eile öösel vaatasin St. Elmo's Fire'it ja see oli väga hea sellekohane film. Veelgi raskem on siis, kui sa oled lapsstaar olnud ja kõik su tegemised on meedia käekäigu all olnud. Jõuamegi Miley Cryus viimase singli juurde.

Ma pean tunnistama, et iga kord kui We Can't Stop raadiost tuleb, keeran ma volüümi juurde. Ma ei tea, kas sihilikult või mitte, aga see lugu on üks kõige depressiivsemaid peolugusid, mis ma kuulnud olen. Nii video kui lugu ise annavad edasi pidu, mis on ammu üle käte läinud ja vaikselt maha vaibub või paremgi veel, pidu inimestega, kes joovad mitte rõõmust vaid masendusest. Kas Miley enda seisukord praegu või lihtsalt arvamus, mida igasuguste mõnuall olevate inimeste peomuusika peaks kõlama?

Veristan deemoneid, kes mind allapoole tõmbavad

Keski mäletab sellist filmi nagu Ghost Ship. Igavat õudukat ühe hea stseeniga kõige alguses? Kui mitte, siis te pole millestki ilma jäänud. Aga just tolle filmi kaudu sain ma teada Mudvayne'st, kelle teise albumi esiksinglit selles filmis promoti.

Not Falling'ul on kaks videot, millest ma panin selle versiooni, kus bänd esineb ilma oma kostüümideta. Sest see sinine halo, mis siin juures on, tekitab tunde, nagu ma vaataksin CAM versiooni loost. Aga lugu  peaks tekitama tunnet mitte alla andmisest, kuigi need karjed, mis refrääni tagataustal käivad, oleks nagu kahtlused, mis kukla taga näriksid.

Ainult pilvepiir mulle meenutamas sind

Kuidas Eesti mõttes kommertsrokkhitti saada. Suhteliselt raske mõelda, aga ballaadi tegemine on hea mõte. Ja võtta mõni tuntud poplaulja duetti laulma koos on ka hea mõte. Seda tegigi vist Cramp, kui võttis juurde Niki oma albumi viimaseks looks.

Uhh,Niki on ikka siin suht kohutav, aga Siis Kui Saabub Päev on ju muidu päris korralik rokiballaad. Mida ma praegu rohkem siit välja saada üritaks. Isegi reporteri promo on sellel taga ja ikkagi ei  olnud vist hitt. HND'lik kidrakäik on kuidagi kahtlaselt äratuntav ka samas.

Näita mulle tee koju või lase mul minna.

Emerald on Eesti melodeath/metalcore bänd, mida ma olen viimasel kahel aastal ka Rock Rambil näinud ja ka muudes kohtades. See aasta tuli ka uus album välja, millelt nüüd ühe singli lasen.

Emerald - Gatekeeper

Kui ma neid eelmine aasta live's nägin, tundusid nad täiesti üheülbaliste ja suht igavatena, aga see aasta olid nad hoopis teisest mastist. Ehk oli see, et aastatega tuleb kogemus juurde või siis ka lihtsalt, et uue albumiga on toodud sisse päris korralik ports meloodiat ja ka pehmemaid vokaal. Bändi kõige nõrgem külg on tegelt ikka nende karjuv vokaal, aga siingi on edusammud, positiivne on tema puhul see, et isegi on võimalik suht okeilt ta sõnadest ka aru saada. Kurat, ennem kuulatud Defrage'ga suht sarnane kraam tegelt.
Igatahes, Kharon ja see lugu on päris hea samm edasi bändilt.

Sellist ütlust pole Manowari aegadest kuulnud.

Defrage on püsinud ikka tegusana ja meediast halvaga eemal. Tuuritatud on vist järjestpidamata mingi üle aasta ja just tuli ka neil uus album välja. Isegi suudeti esineda suurel Nova Rock'i kontserdil. Paneme siis mõne loo uuelt plaadilt siia.

Well hea teada, et 90ndate lõpu CGI ei ole kuhugi kadunud, vaid leiab ikka tööotsi. Ja noh laulu nimi " We Are Metal" on cheese ükskõik kes seda ütleb. Aga nüüd positiivsema peale, lõpuks on ära osatud kasutada karjuvat vokaali, kelle hääl on ka tugevamaks muutnud (ei ole random karjumist valedes kohtades ) . Muusikagi on kaasa läinud sellega, rohkem meloodilisema metalcore kanti, kui tavalise "new-age post grunge" suunda. igatahes, lootustandev.  Tüübid, miks teid Eestis ei esine peaaegu üldse, tahaks ära kaeda ka live's.

Verandal joome limonaadi ja kirume vähemusi.

Ahh, kas Lynyrd Skynyrd on kõige täiuslikum white trash band?  Nende muusikat iseloomustab ju tihti selline southern pride, mida tänapäeva intelligentsem rahvas seostab rohkem selle halva osaga, nagu rassismi ja fanaatilise usuga. Igatahes, ärme mõtleme halva peale, meenutame ühte nende legendaarsemat lugu.

Ma võiks mõelda, et Sweet Home Alabama on lihtsalt ei lase seda halba asja unustada. Neil Young'i protestilaule ja kriitikat võetakse kui solvangut iga punaverelise lõunamaa poisi kohta. Samas kiidetakse konservatiivseid poliitikat ka põhjani. Kaasaarvatud nende idiootne harjumus Konföderatsioonilipu austamine ja saamegi loo, mis on väga väga hea, aga ka väga väga loll.

Väljaspool raami on see, mida me välja jätame.

Stoner rock pole päris mu teema. Ma tean, et see peaks mulle meeldima, aga peaaegu kõik, ka suured bändid kaovad ära massi paksu bassi ja udustesse riffidesse. Võib-olla on fakt selles, et mulle ei meeldi ei kanep ega selle mõju all olek. Igatahes , siin üks suuremaid bände selles valdkonnas, Queens Of The Stone Age.

Go With The Flow oli Rock Band'i soundtrackil, seega ma tean seda lugu väga hästi, kuna olen laulnud seda mitmeid mitmeid kordi. Loomulikult on ka kahemõtteline video ka hästi tuntud just oma värviskeemi poolest. Borderlandsi mõni missioon võiks varsti tulla selle teema kohta. Mis eristab seda tavaliselt stoneri loost on ka ehk see, et laulja pole mixi ära kaotatud, kuigi üsna õrnalt, on võimalik aru saada millest ta laulab. Ei pahanda ka fakt, et laulja hääles on selline varjatud nõrkus, mis annab loole ja videole traagilise alatooni; äkki tahab laulja tunda viimast korda veel seda naudingut, mis saab naisega ja otsustab head-on laksu teha.

Raju torm on segi paisanud meie maailma

Hmmm, Rock Rambitud on kenasti ja pean ütlema, et oli palju huvitavaid kontserte. Näiteks üks neist on eesti üks uusimaid suuri rokkbände, Shanon. Esiteks ärge saage valesti aru, kontsert oli täiesti hea (kuigi see, et kitarrist jõi pudelist Aramist kontsa ajal, iuuuuu)...aga tuli nagu pähe, et mis võiks olla Shanoni valem.

Olete ikka pannud tähele, et enamus Shanoni lugusid kõlavad täpselt samamoodi, nagu ka Jäätunud Jäljed. Alati on selline kurvapoolne dündün salmiosa kuni "karmim" refrään, kõigele tipuks mingi lüürika sellest, kuidas suhe aiataha läks. Vist sellepärast on nii, et see bänd ei tundu kuigi kõrgele kelelgi lemmikute nimekirjas sattuvat; nende lugusid on nii raske eristada teineteisest.

Extreme Makeover: Moshpit edition

Vol. 3 oli Slipknoti "eksperiamentaalne" album, mis tähendas vist rohkem seda, et kasutati rohkem meloodiat lugudes ja ropendamist ei olnud. Igatahes, kuigi ma pole kunagi väga soojenenud selle albumi suhtes, on siin siiski vägagi korralikku metalit.

Duality on ood peavaludele, mis meeldivad kõigile nii palju, et mõned inimesed teesklevad ka teatud aegadel seda. Aga kui võtta see lugu ette ja võrrelda eelmiste albumitega, siis arusaam, et siin on toonitud maha seda plahvatuslikku jõudu ja mindud rohkem kontrollitud rünnaku peale. Kui eelmiste albumite peal oli meloodia seda, mis vahepeal kasutada Corey pehme vokaali juures, siis siin loos üritatakse kõigis kohtades mingi osa seda sisse tuua, ka karjumiskohtades.

Kindlalt liiga vana, et selliseid vihapurkseid tunda.

5 albumit oma karjääris ja Smile Empty Soul on ikka sama pissed maailma peale kui alati. Kuigi raadio ja enamik publikust on need hüljanud, on nad jätkanud täpselt sama stiili peal, mis nendele edu tõi- Äkki kunagi jõuavad nad ringiga tagasi ja on jälle menukad. Anyways, siin esimene singel sellelt albumilt.

Esimene lause, mis Afterlifeis laulja suust tuleb, on nagu arusaam mõistest, et kuna sellist muusikat on tehtud juba üle 10 aasta, siis kas natuke vanaks ei hakka jääma selleks. Mõtisklus vanaks saamise ja elu hapruse üle mõtlemine läbib lugu, muutes üllatavalt posiitivse muusikaalse poolega refräänis, kuidas vähemalt raadiost hea laulu kuulamine ei muutu kunagi halvaks kogemuseks. Äkki kogeme me kõik 10-20 aasta pärast ka mingit tänast suurt hitti ja kõik noorusajad tulevad meelde.

Raadio Mania võiks ka Lõuna-Eestisse jõuda.

Slade on üks neist bändidest, kes on olnud Eestis minuarust tihedad külalised. Igatahes nende karjäär on kestnud juba 40 aastat, sellest 20 aastat suudeti ka hitte välja lasta. Igatahes, järgnev lugu on nende viimane suur hitt , aastat 1991.

Damn, these guys look ugly. Tegelt mul polnud halli aimugi, et Radio Wall Of Sound on nende lugu üldse.  Et püsida relevantsed, läks Slade suht 80ndate glam metali teed , kuigi oleks arvanud , et see on paar aastat varem. Aga eks Euroopas on vanad bändid alati kauem popid olnud. Nii et kui raadiost kuulate seda autoga sõites, pange volüüm kõvemaks ja laulge kaasa.