Kuna sa küll aru saad, et minu eest pole sul võimalik end peita.

Minnes läbi Machine Head'i diskograafiast, on tegelt mõnes mõttes väga jarring kuulda, kuidas nad sajandivahetusel nu-metaliks läksid. Kas see oli sellout või neile tõepoolest see moderne metal hästi meeldis (ega Machine Head pole ju kunagi mingid innovaatorid olnud, isegi nende debüüdil tegid nad head Pantera rippimist)

Selle albumi (Supercharger) ja singli(Crashing Around You) edu tappis ära see, et lasit see välja septembris 2001 , lugu räägib kokkuvarimsemist ja videos on põlevad hooned ....otse loomulikult keelati see igal pool ära. Kahju tõepoolest, sest lugu on ju üsnagi hea. Rob Flynn erinevatest mõndest teistest vanadest hevivendatest pole just halb "räppija" ja ta tämbris on midagi, mis annaks sõnadele lootusetust juurde. Kui Johantan Davis tundub, nagu ta kohe plahvataks vihaks rahva seest, siis Rob Flynn vaatab sind juba anuvate silmadega, ükskõik kui vihane ta üritab olla.

Homne on muutunud eilseks.

80ndad olid prime aeg enese mahamüümiseks ja seda üritasid teha ka Blue Öyster Cult. Mõnele võib see veidrana tunduda, kuna Dont Feat The Reaperist Burning For You'ni on BÖC olnud alati üsna kommertslik. Aga ehk vist jõudis hetk kätte 1986. kui nad jõudsid juba selleni, et hakkasid koostööd tegema professionaalsete laulukirjutajatega. Album Club Ninja oli pettumus nii kommertslikult kui kriitiliselt , ainult järgmine singel oli rokiraadiotes hitt (mis 80ndatel ei tähendanud sama palju kui nüüd).

Jällegi, Dancing In The Ruins ei ole just Burning For You'st väga kaugel, olles samuti üsna professionaalselt lindistatud ports 80ndate mainstream rocki. Ja samuti jättes kõrvale video, mis, kuigi jällegi tavaline Max-Mad meets Escape From New York sorti postapokalüptika, ülemäära kasutatud muusikavideotes juba siin, on siiski täitsa tore (aga need filmid on lihtsalt nii kõvad). Mis siis selle laulu miinus on...ma ei teagi...originaalsus ehk. Ehk siis paljude mahamüümiste kõrval on nad ka üks veteranbänd, kellel see ei õnnestunud

Mul on pikk nimekiri vanu armukesi, nad kõik arvavad, et ma olen hull.

Nii, lõppudelõpuks on "Taylor Swift- popstaar" juba selline asi, et ta kantriajad tunduvad nagu ammune mälestus. Eiei, ta oli küll kunagi seda, aga too aeg tundub nagu mingi hägune ajastus. Igatahes siin on järjekordne hitt ta uuelt albumilt 1989 (oleks mõelnud selle all, et ehk tuleb midagi tollase glam metali alt..aga no such luck)

Hmmm, kas Blank Space kõlab natuke nagu Lorde (Raul hüüab kohe, et natuke instrumentaalselt, aga muudmoodi mitte).....või siis hoopis mingi hiphopi beat kõige valgemale tüdrukule popmuusikas. Aga mis on veel üllatav "Taylor Swift has become self-aware....the scientists panicked and tried to shut her down. She resisted". Talle vist ikka läheb väga hinge, mida tema kohta räägitakse (kohe hästi vastupidine siin ta eelneva singliga), aga kurat....see on vist kõige parem lugu ta popiperioodist.

Tänavatel roomab surmav oomen.

Kas me võime USA mõttes nimetada Papa Roachi juba raskerokilegendideks....ei tõsiselt, iga kord, kui võiks arvata, et bänd sureb ära, siis tuleb uus album ja kohe jälle mingi uus raadiohitt. Infest albumist on juba 15 aastat möödas, mõelge seda.
Igatahes, siin on uus singel ,mis juba tõuseb päris kiirelt edetabelites.

F.E.A.R. ehk Face Everything And Rise toob sisse juba eelmisest albumist sisse toodud elektroonikaelemendid, seekord siis lõhnakese sellest dubstepist, mida üha rohkem vanu rokkbände kasutab, saadest vist aru, et see muusika on sobilikum moshimiseks kui tantsimiseks.
Seekord on rohkem laulmist kui eelmise albumi karmimates singlites ja refrään jääb kiiremini meelde ka....Igatahes impressive sellegipoolest

Ära sa kunagi mõtle, kuidas me ellu jäime.

Peale Farro vendade välja viskamist kadus Paramore natuke minu vaateväljast. Otsustas Hayley Williams ikkagi rohkem popstaar olla ja muusika muutus sellisest emopungist natuke igavamaks alternatiivrokiks, mis samas arusaadav suureneva vanusega. Igatahes aga vahepeal suudeti ka mõni hea lugu ka selle koosseisuga välja anda, vaatame siin siis lugu, mis nad teise Transformersi soundtrackile andsid (BEST WORST MOVIE EVAAAAH)

Monster on päris kenasti suunatud Farro vendade suunas, olles esimene laul, mis bänd välja andis peale nende lahkumist. Minu meenutuse järgi andsid nad päris kurja kirja välja avalikkusele, mis Hayley't süüdis primadonnalikus käitumises. Ja laul ongi siis vastulause, kuidas bänd suudab ka ilma nendeta hakkama saada, Hayley pole süüdlane...Ja noh ega Farro vendadest väga kuulda pole, sama Paramore oli viimasel ajal vist nende suurimad hitid....kuigi peale seda lugu on kvaliteet natuke alla kukkunud

Nii palju aastaid oleme üritanud oma armastust elus hoida.

Kui viimastel aastatel on päris mitu suurt hitti olnud, mis on mõjutusi võtnud 70ndate funk'ist ja soulist...siis peab minema ühe tüübi juurde kes on seda teinud juba paarkümmend aastat. Lenny Kravitzile meeldib jah 70ndad, nii selle rokipool kui ka popilikum pool. Siin on siis üks ta esimesi suuri hitte..

It Ain't Over Till Its Over ei kõla ju aastast 1991...see kõlab nii 70ndad (eriti Motowni osa), et tundub täiesti mingi dinosaurus olevat. Aga see on ju Lenny, kes pole vist kunagi trende jälginud. See muusika pole minu teetass, seega ei ole see ka minu üks lemmiklugusid ja sõnum, et kurat üritame ikka veel, kuigi ilmselgelt raiskame üksteise aega ja mängime tunnetega, ei ole ka just sellise nunnu loo jaoks õige. Aga noh , R&B ballaadi kohta üllatavalt hea .

R.I.P. Wayne Static

Šokeeriv uudis täna hommikul. Esimese info kohaselt võib olla üledoos.

Olen õnnelik, et sain Static-X näha Rabarockil paar aastat tagasi, mis oli vägagi tore kontsert.