Tunnen end siin maailmas natuke eksinud.

Kuna, nagu enamik siinseid lugejaid teavad, et Inglise rokiskene ma just nii kursis pole, siis You Me At Six on minust täiesti mööda vajunud. Väidetavalt on nad seal juba päris popid, nii et nende uusim album saavutas albumimüügiedetablis ka esikoha ühel nädalal. Igatahes mina panin neid tähele, kuna neilt esimene lugu jõudis ka USA'sse.

Room To Breathe esmapilgul tekitab sellise toreda "30STM nii 2 albumit tagasi tunde", mis on ainult positiivne.  Suudetud on kenasti U2 sarnane kidrasound oma emorokiga segata ja laulja annab edasi tunnet, nagu ta ühtaegu üritab täiesti emotsioone välja anda ja samas ka neid tagasi hoida. Kui jääda siia, siis saab lugu kena soovituse mult...
Aga lüürika ei tundu väga loogiline olevat. Salmides kirub ta fakti, et ta on üksi, aga refräänis juba küsib teiselt poolelt, et ta ruumi hingamiseks annab. Ega vastaspool mingi stalker pole, et pead juba enne kurameerimist ruumi küsima.

Suudle ja vihka mind, et see vähemalt tõsi oleks.

Rock Ramp'i see aastai ei ole. Kahju, festival oli tore, Viljandi linn ilus ja seal sai vanade klassikute kõrval alati ka huvitavaid uusi bände näha. Seega jääb selleks praegu youtube, siin on selline bänd nagu G.O.S.H...Girls On Stage Hot (nice grammar)...oma esiksingliga.

Blind Awake......see kõlab sama vigase inglise keelega nagu Defrage. Kas siis G.O.S.H. võiks ehk tähendada hoopsi Girls On Stripper Heels. Ja video on sellest, et naine tahab, aga mees tahab DOTA't...miks on see probleem ja miks ma sellele reaalsest elust näiteid võiks ka juba leian??
Mida rohkem ikka öelda...
Ohjah, laulust võiks ka rääkida. Mul pole lauljanna hääle ega ta inglise keele oskuse kohta midagi halba öelda....natuke kogenematu, aga Lenna Kuurmaa ja Paha Polly lauljate segu annab ära. Mure on aga selles, et nad on võtnud riffina eeskujuks Shanoni...ehk see ei kõla nagu bänd, vaid mingi sooloprojekt, kus kitarr on lihstalt background instrument.

Koljus olevate aukude kaudu lendavad välja kärbsed.

Nii, viimane puhkuse päev on kätte jõudnud, nuuks. Aga võtame ette mõne bändi, mida me ennem lasknud siin pole. Asking Alexandriat ma mäletan paar albumit tagasi, kui nad tegid midagi, mis kõlas nagu scene muusika segatud elektroonilise tümakaga...hästi veider, aga omamoodi huvitav. Samas nende viimase albumi lugusid on raadiotes ka laskma hakatud, nii et kuulame üle.

Oh kui nunnu, The Death Of Me ütleb kohe ära, mis ta on. ...Igatahes Asking Alexandria on muutunud A7X rip-offiks, siin juhul eriti just Almoust Easy loo ripoffiks. Aga noh, kuna see oli hea lugu, kas see siis on halb kohe sellepärast. Ei saaks öelda, kuna ega Avenged Sevenfold ka just mingi originaalsuse tipp pole. Laul ja video ise räägivad narkosõltuvusest, kuidas sellest on võimalik üle olla. Väga tore, sõltuvus on nõrkadele.

Liiga igav, et hakata lüürikat ümber tõlkima.

Jah, on reede õhtu ja ma sain teada, et JMKE on akustilises vormis üsna jama + Naiivi suvised muusikaviktoriinid on isegi täiesti okeid (ei ole mingit veidrat indiejampsi 60% juhtudest). Aga sellega sujuvalt hüppame üle KoRn'i juurde, kelle viimane album oli...päris igav, igavamgi kui nende 2007. aasta nimetu album. Ma arvan, et ma vist kuulasin selle kaks korda läbi ja ei leidnudki mitte ühtki huvitavat lugu ning sinna see jäigi. Aga nüüd lasevad nad sellest albumist special editioni välja, koos uue singliga.

Uu, ühesõnaline KoRn'i lugu ja räägib ka hateritest, toob tagasi meenutused nende klassikalisest debüütalbumist. Hater aga....pole midagi selle lähedalegi. Head on tagasi, aga sa aru ei saaks sellest, sest kitarrid on nii udused ja munadeta, et vajuvad lihtsalt müra sisse. KoRn'i elektrooniline osa pole mu lemmik kunagi olnud (paar dubstep lugu neil on okeid , aga Twisted Transistor pole tegelt midagi erilist), aga siin........ma ei oska kohe öeldagi, mida see meenutab.  Nu-metal keskealistele meestele....mingi uuema perioodi Rob Zombie äravisatud varajane demo? Igatahes, see on üks juhus, kus hateritel on täielik õigus.

Ärkasin, kui päike mind otsaette lõi.

Kuna Tool'i uus album on igasuguste lawsuit'e ja muude jamade asjade taga, siis jääb ikka praegu Chevelle'le kanda koorem, et tuua rahvale sellist kraami. Sel aastal ilmus nende juba praeguseks 7. album ja siit tuli ka nimetatud albumi esimene singel.

Olete tähele pannud, kui mingi suurem koolitulistamine on, siis meedia paneb hästi suurt tähelepanu tulistajate isikutele, just selle mõttega, et "mis filme ta vaatas,mis mänge mängis jne." , kedagi on vaja ju süüdistada, mitte ju ometi iseennast, et 15 minutit fame anda psühhodele. Ega isegi on loetud wikist ju "serial killers with most victims". Miks on see huvitav......eks me tahaks teada ju, mis toimub teiste inimeste peas, eriti nende, kelle mõttemaailm tundub täiesti erinev. Ahhh, halva Jennifer Lopez'i filmi flashbackid....
Take Out The Gunman on kvaliteetne Chevelle, riffid on paksud ja mahlakad, laulja teeb ikka oma Keenani jäljendust ja muusikal on natuke stonerlik mõju, sest seda ühte riffi korratakse ja korratakse, kuni see peab sulle meeldima hakkama.

Saadame mehed eesliiniele ja loodame , et põrgutulega pihta ei saa.

Rolling Stones....(kõik on yaay)....90ndate Rolling Stones (kõik on nagu meh või booo). Ärge minu käest seda asja küsima hakake, minu jaoks pole nad kunagi midagi erilist olnud, olen ainult pindmisi kompinud nende lugusid. Aga võtame siis midagi 90ndate algusest, mis on üks stuudiosalvestustest nende 91 aasta live plaadi pealt.

Ma sattusin Highwire peale, kuna see oli rockiedetabelites nr. 1 1991 aastal...jah,just sellel ajal kui grunge hakkas läbi lööma. Samal ajal toimus ka Lahesõda ja seega pani Rolling Stones ühe poliitilise antiwar loo välja. Tead, pole täitsa vigagi. Pole küll kindel Mick Jaggeri hüüatuses, kus ta käseb meil püsti seista, Mick Jagger paneb meid puusi hõõritama ja ajab naisi märjaks, mitte ei ürita olla masside ärgitaja.
Ah mis ma ramblin siin Rolling Stones'i kohta , sellel lool pole midagi viga suurt ja kõigile, kellele peaks meeldima Rolling Stones, peaks see ka peale minema.....mina aga ütlen, et lihtsalt pole väga meeldejääv.

Koht, kus ma ei pea elama ahelates.

Ma olen tööl käies kuulanud hästi palju active rock jaamu ja nende formaat tundub olevat lihtne. 40% klassikalisema raskeroki lugusid, 40% eelmiste aastate hitte ja 20% uusi lugusid. Omamoodi kahju, et viimaseid rohkem pole, iga päev Enter Sandmani 2-3 korda päevas kuulata pole tore, aga võtame mis võtta annab. Igatahes siin on üks lugu, mida ka seal palju mängitakse.

Stone Sour - Tired on praeguse seisuga nende viimane hitt,aastast 2013 oli see ka natuke aega nr.1 . Ja damn, Stone Sour üritab ikka üha rohkem minna sellise klassikalisema hevimetali peale. Ma ei kuula enam väga tüüpi, kes laulab Slipknotis, vaid midagi 90ndate Metallica/Soundgardeni ja muu sellise segu. Mõeldud on staadionitele, just selliste õigete emotsionaalsete refräänide ja kidrasoolodega, et kogu rahvas kaasa laulaks ja (nagu videost näha) jumaldaks bändi (hea aegluubis klippe teha siis). Sõnadki on kohast, kus outcastid ja muud selliseid otsivad kohta, kus saaksid ümbritseva maailma unustada ja koos olla omasugustega....nagu näiteks nende kontsert.
Mis ma siin kuumaga ikka toas istun, lähen hoopis ujuma.

Arvasin, et hoidsin sind kaitsuna ja tugevana.

Linkin Park jälle tagasi uue singliga....samas , kas kedagi siinkandis enam huvitav ka.
Ajad, kui Linkin Park uus album tähendas midagi, mida isegi Eesti raadiod teadsid ette, on möödas, sest ma pole vist neid lugusid kordagi väga raadiost kuulnud....mitte et ma enam väga üritan ka seda kuulata.
Igatahes teine singel Hunting Party'lt on järgmine

Until Its Gone annab küll omamoodi meenutusi A Thousand Suns ajast (Et ajast, kui Linkin Park täielik saast oli), aga õnneks suudakse sellest mööda minna ja välja tuleb midagi 30STM moodi, kuid siiski säilitamas seda Linkin Park'i. Minnes tagasi nende algusaegade juurde ja võrreldes seda näiteks In The End'iga.....siis tollase aja nooruslik uljasus on asendunud sellise kontrollitud, malbeva kurbusega. Enam ei nõuta kellegilt teiselt, et "miks nemad mind ei mõistnud" , vaid saadakse aru, et mingit asjad peab iga inimene ise leidma.

Miks anda neiule toll, kui ta parema meelega võtaks 9.

Teeme nüüd pausi (põhiliselt) uue roki kohta kirjutamise kohta ja lähme parem millegi muu huvitava peale, laseme teile uut hiphoppi/r&b. Chris Brown, kõigi naiste hirm, säilitab kenasti oma populaarsust iga albumiga, siit tuleb ta viimane suurim hitt.

Ahh, see on järjekordne lugu, mis ta teeb mõne Young Money posse liikmega, seega Chris Brown ikka jälle ajab naisi vihkavat teksti suust välja. Lil Wayne paneb alguses ka päris korraliku salmi maha, aga Tyga oma tundub nagu täiesti teemast mööda ja igav ka. Miks aga Chris Brown näeb välja nagu inimene, kellel on kõik luud kehast varastatud. Väga goofy. Igatahes , nagu Young Money singlid ikka, siis on lugu päris fun, aga ma pooldan loo sõnumit sama palju kui Tõnis Mägi Steven Seagali.

Ta õrritab sind, ta ajab su endast välja.

Lähme nüüd tagasi aastasse 1981 ja selle aasta ühte suurimasse hitti.
New wave oli põhiline ja MTV ka algusaegadel. Kim Carnes, kelle nime te ilmselt ei tea, aga kel oli tol ajal päris mitu hitti, tuli välja selle looga, mis vallutas raadiojaamad ja mida me kõik oleme ka mingil hetkel kuulnud raadiost.

Bette Davis Eyes on ikka lugu sellisest õigest femme fatale'st, nagu Bette Davis ju isegi oma pika karjääri ajal oli. Ma oleks seda instrumentaalosagi kuulnud nagu mitmes teises loos, seega vist on see lugu 80ndate popile palju andnud. Kim Carnes ise aga.....okei ta ei anna Bette Davist välja, aga videost (ja ka BonnieTylerikust häälest) tuleb välja, et temagi on selline neiu, keda iga inimene ära ei räägi. Ma lähen nüüd ujuma, et maha jahtuda ;)

Tihti on see rumal uhkus, mis kinnitab meile õigsust

All That Remains'i viimane jättis mind suhteliselt külmaks. Enamus, kes selle bändi tegemistega kursis on, ütleksid, et see on fakti tõttu, et nad täesti maha end müüsid, aga ma ei läheks selle peale. Ma võiks öelda, et mulle on see bänd rohkem meeldima hakanud, kui nad igava 'core kraami hülgasid ja hakkasid tavaliselt hardrock/heavy metalit kuulama. Ei , rohkem on vist lihtsalt lugude kvaliteedis. Aga siin on ka üks lugu, mis mulle istub.

What I Was Nothing on ikka ehtne power ballaad, mitte breakup , vaid hoopis armastust kinnitav lugu. Juba fakt, et ATR sellist kraami julgeb välja lasta, annab karmimatele fännidele põhjuse neid vihata. Aga jaaa, kui ma suitsu teeks, siis ma tõstaks välguka küll selle laulu peale üles. Selle asemel ma hoopis kallistan neiut ja suudlen teda pea peale (ilmselt ta ju lühem kui mina )

Kes räägiks sinu eluloo?

Mida huvitavat olen ma Black Veil Brides kohta tähele pannud. Nad on suutnud iga album olla üsnagi erinevad. Kui esimene album oli selline 'core kraam ja teine album Mötley Crüe worship, siis kolmandaks plaadiks tehti selline epic concept album, mille esimene singel ja suurim hitt on siin.

Küünik minus ütleb, et In The End on kalkuleeritud käik tegemaks midagi, mis müüb, sest see on siin puhas 30STM/A7X kloon, kus esimese kõik-kraanikaussi-eepilisus segatud viimase 80ndate metali austusega (mitte just glam, vaid igasugu muud ka). Aga ma ei ole kindel ,kas laulja seda ära ka müüb. Ta hääl on sobiv glam metal stiilis (või isegi A7X) stiilis touch-guy image jaoks, aga Jared Leto stiilis messiah ta pole. Paneme selle siia "niivõinaa" kausta.

Hiired otsivad sõnu, et meesteks saada.

Siin oleme järjekordse metalcore bändiga, kes on soundi softimaks muuta, et (praegu edukalt) natuke raadiojaamades spinne saada. Tegemist on seekord USA bändiga Of Mice & Men (keda võiks nimeliselt, mitte stiiliselt segi ajada Of Monsters & Men) , kelle kolmanda albumi pealt järgmine lugu on.




Would You Still Be There on kahetsust täis lugu kellegi hülgamisest tema raskel hetkel ja kuidas südametunnistus pärast võib mängima hakata. Hea teada,et paljudest scene bändidest, kelle laulja ei kõlaks, nagu tal poleks munad veel välja tulnud. Aga bänd vist ei ole kõige ekspertimad time traveli suhtes. Sest kui nad ajas tagasi läheks, oleks ta ju seal....ta lahkus ju hiljem, daa... Aga see loogikaviga välja jätta, on see jälle midagi, mis mulle meeldib, aga vanakooli fännid ilmselt kiruvad. Huvitav, kas see on mida Metallica fännid uuemad tunnevad.


Ja ta ikka kõlab nagu laulaks "If I could f*** the world"

Kurat, pane see kõvemaks.

Mul hakkas puhkus üks päev planeeritust varem....yaaay
Aga see on sellepärast, et lõhkusin korvi mängides jala nii ära, et ma ei saa praegu jalale toetuda...booo
Karma, ära ole selline lits.

Aga anyways....siin on uus singel Godsmackilt.

Godsmack - 1000hp

Noh 1000hp ei ole just midagi revolutsioonilist bändilt, aga on siiski kvaliteet, mida oleme bändilt harjunud saama. Bänd rääkis, et nad vaatasid seda albumit kirjutades minevikku ja seegi singel on "From rags to riches" story, mis sobib nii kontserdile kui ka mingile rallivideole soundtrackiks. Kas sellega võib lõplikult lõpetada arutelu, kas Godsmack on praegu parem kui uus AIC. Sest see ei tohiks olla isegi enam mingi konkurents. Mõlemad bändid elavad tihti oma vanade triumfide peal, aga üks neist suudab veel neid jäljendada ka korralikult.

Iga poiss ja tüdruk vajavad väikest rõõmu.

Laupäeva õhtu juures lähme siis ka klassikalisema roki juurde. Ei ole saladus, et The Runaways ja kõik nende liikmed oli mõjutatud glam rockist ja nende suhteliselt avameelsest soorollide poliitikast (mehed nägid ju seal väga naiselikud välja). Ja kui tuli aeg natuke kaverdada oma lemmikartiste, siis näiteks Lita Ford kaverdas seda suurt hitti.

Do You Wanna Touch Me on Gary Glitteri vana hitt. Ohh, selle peale praegu mõelda tekitab ikka judinaid. Aga glam rocki selline rütmikas beat on Joan'i kaveris kenasti alles. Ja noh, Joanist ise ka tuleb välja sellist metsikut sekusaalsust, nagu refrään poleks küsimus, vaid vihane käsk. Küsimus ka, kuna Joat Jett on selline väsimatu tuuritaja, miks siis teda pole veel siia toodud.

Kui ma peaks olema üksildane, siis ma olen seda üksi.

Jõudsime tagasi selle koha juurde, kus ma tunnistan, et "bändid, kes ripivad maha NIN , tihti meeldivad mulle rohkem kui NIN". Stabbing Westward oli oma teise albumiga saavutanud edu, aga jah neid peeti...NIN ripoffideks. Aga neid see ei heidutanud ja oma järgmise albumiga jätkakti samal kursil. Darkest Days ei olnud nii edukas kui eelnev, aga siin on albumi suurim hitt.

Ahh video on ikka veider, nagu enamustele industriaalbändidele ikka. 90ndal oli just selline värvilahendus ja look nii moes.Loost aga, Save Yourself lugu isegi saab seose looga. Laulja nagu te näete on suhteliselt veider ja fuckedindahead ja näeb kedagi , kellega ühtekad olla. Aga vähemalt mõistus on omamoodi peas, see et pead enda baggage kõrvale veel neiu oma ka võtma. Või on lihtsalt tegelt etteteadlik eemaletõuge, et siit ei leia endale pääseteed, vaid rohkem probleeme, millega oma pead vaevata.
Igatahes just eile raadiost kuulasin üle tüki aja ja nüüd on korralikult kummitanud see lugu.