Mitte midagi tunda on normaalne, lihtsalt hinga korraks.

P.O.D. oli 2006. aastaks suhteliselt ristteedel, eelmine album oli müünud enamvähem , aga vähem kui eelmised albumid ja just oldi lahkutud oma vana plaadifirma alt. Seega oli vaja uue firmaga ilmselt midagi kiiresti välja anda. Ehk siis kõige parem idee on ikka Greatest Hits (huvitav ju, et nu-metali kuldaegade bändidel on piisavalt palju plaate, et selliseid asju teha). Aga noh, sellistele asjadele peab alati mõne uue loo ka panema, et fännid kellel kõik niikuinii olemas on, ka seda ostaksid. Anyways...

P.O.D. on alati religioonne olnud ja see lugu on üsnagi otsene selles suhtes, et Jumalale peab oma usule järgnema igas kohas,mõnikord pimesi. Hingeotsiva ballaadi ainus miinus on see, et meenutab võib-olla liiga palju Goodbye For Now, aga too lugu oli suur hitt ka, mõni ime seega. Nad on suuremat sorti comebacki teinud oma viimase albumiga, seega see lugu jääb lihtsalt heal juhul fanfavorite'ks.

Külmus tõuseb mullast ja mürgitab maailma.

Okei, 1996. aastaks oli Varg Vikernes juba kenasti vanglas, aga sellegipoolest oli ta enne vangiminekut päris produktiivne ja just sellel aastal tuli ta viimane , 1993. aastal lindistatud album Filosofem välja. Lindistatud oli see nagu black metalile kohale, võimalikult sitalt, kidravõimu pole olemas ja vokaal on lindistatud kenasti mingi odava kõrvaklappide mikriga. Esimene lugu sealt siis.

Dunkelheit hirmutab kohe rahvast nende üliuduste demolike kitarrimüüridega, mis lihtsalt kogunevad üksteise peale,kuni tahavad sind ära uputada. Minimalistik sündiriff annab just kaugust ja külmust, mis praegust sügisööd väga hästi edasi kannab. Varg on küll oma kõrgad kriiskamised madalate korisemiste vastu vahetanud, aga egas tal ole ka 6 rida sõnu selle 7 minutilise laulu jaoks. Pange siis peale, kui peate praegusel ajal pimedas üksi linnas, parem veel looduses, kõndima.

Las ma võtan sinu eest mõned hoobid.

U2 uuem diskograafia.....mis ma öelda oskan selle kohta, peale seda, kui nad 90ndate lõpus tegid suure comebacki tänu faktile, et unustasid eksperimenteerisime ja tegid muusikat, mis meenutas nende varasemaid hiigleaegu. Kuigi selline tunne on tekkinud küll, et igasugune rokkimine on nende muusikast ära kadunud. Eih, ärge saage valesti aru, nad teevad rokklugusid küll, aga need on nii pooltantsulka või lihtsalt jamad, et ainuke, mida kuulata, ongi need tavalised U2 kurvad ballaadid. Üks neist nüüd.

Lugu, mille Bono kirjutas oma surevale isale (mida ta tema matustel esitas mitu aastat enne kui see välja lasti). Sometimes You Can't Make It On Your Own sisaldab kõiki U2 trademarke, kajavad kitarrid,  Bono kurvemapoolne vokaal (seriously, ta kõlab alasti kas väga kurvana või siis täiesti naiivselt õnnelikuna) ja loomulikult maailmaparandav vokaal. Aastate pärast meenutame seda U2 laulu veel kindlasti.

Cash Money näitab küpsisele valgust.

Üsnagi veider, et Lil Wayne plaadifirma Cash Money Records eelmine aastaks otsustas Limp Bizkiti enda artistide nimekirja. Aasta ootust on seega läbi ja esimene singel/video neilt on väljas ja kuidas see siis välja tulnud on?

Kui Gold Cobra oli meenutus memory lane'l, siis see on küll üritus Bizkiti uute aastakümnesse viia. Meenutab see ju kas mõnda Eminemi uuemat hitti või siis midagi Lil Wayne rokialbumi pealt. Durst oma autotunitud refrääniga annab ka julma Drake vibe. Ma saan aru, miks see vana fännibaasi julmalt võiks välja vihastada; annab maiku küll suuremast sellout'ist. Aga noh, bänd ise ütleb laulus, et "persse teie, meil on vähemalt läbus" ja noh las nad teevad. Aga lugu isegi hakkab peale mitme kuulamise meelde ka jääma (Borland teeb kickass kidrasoolo ka...yep, Limp Bizkit teeb kirdasoolosid). Vaatame, mis veel neilt välja tulema hakkab.

Ainuke , mis ma öelda saan sulle on palve

Kuidas lõpetada albumit? Mõned lõpetavad kiire, rokkiva looga, mõned eepilise pika looga, mõned rohkem low-key. Aga igatahes 10 Years otsustas oma teise albumi lõpetada viimase kahe variandi seguga.

Proud Of You on järelehüüd laulja vennale, kes oli laulu kirjutamise ajal oma sõltuvutest võitu saamas....aga siis suri ikkagi üledoosi. Seega oli see lugu mõeldud alguses rohkem toetussõnadeks , aga maailm päris nii hästi ei leinud; refrääni julgustussõnad on ilmselgelt kibeda maiguga, inglik naisehääl , mis kajab tema taga. Uskumatult kaunis.

Enne kui Brooke ja Tayloriga abielluma hakkas.

Siin on väike meenutus suurest hitist 70ndate soft rock'ist, mis on üsnagi unustatud tänapäeval. Player oli 70ndate lõpu USA bänd, mille suurem hitt on järgmine lugu, mis läks nr. 1., kuigi ma tunnistan ausalt, et ma polnud elu sees kuulnud seda lugu ja poleks praegugi, kui välja jätta üks väike tõsiasi.

Vaadake seda 70ndate punases kostüümis bassistsi. Tuleb tuttav ette? Peaks tulema, sest see on väga noor Ronn Moss aka. Ridge Forrester, kes nooruspõlves sellist muusikat tegi.
Lugu...soul'ilik soft rock ballaad, mille kitarr meenutab sellist kosmoselikku/underwater soundi, millega mul esimesena seostub Zeppelini No Quarter.

Keegi pole täiuslik, aga ma olen sellele päris lähedal.

Meenutame natuke Rabarocki häid aegu: kas see oli 2007 aastal kui sai Clawfingerit nähtud, ilm oli kuum ja tolmupilved liikusid. Igatahes on Clawfinger üks esimesi rap-metal bände ja pärit nad siitsamast Rootsist. Aastaks 1997 olid nad juba kolm albumit välja andnud ja üks singel selle pealt.

Yep, see lugu võiks olla täiesti haige egotripp(laulja ei näe kohe üldse sportlase moodi välja, kui siis kerge nagu suusahüppaja), aga see on mõeldud just nendele hetkedele, kui pead minema natuke sportima ja vaja ennast ülespumbata. Clawfinger võtab seda kõike mõnusa irooniaga, aga enne võistlust ei pea sellele mõtlema. Mõtle sellele, et groove on päris hea ja vihane.

Puuduta mind , sest ma ei hooli.

Goo Goo Dolls kohta võib unustada, et nad tegelikult olid kunagi üsnagi mittemainstream alternatiivrokkbänd, mitte ballaadimasin, milleks nad 90ndate lõpus muutusid. Nende läbimurde album A Boy Named Goo sisaldas mõlemat sorti laule. Nende suurt ballaadi ma kunagi mainisin siin blogis, aga nüüd tuleb albumi rokkivam avalugu.

Long Way Down on lugu, mis üsnagi rõõmsale power pop taustale sätib sõnadeks üsnagi depressiivne sõnumi; mis oleks, kui sa jääksid kellegile lihtsalt ette ja sinu kallal teritatakse keelt pidevalt ja põhjendamatult. Kõik ju elame eelmisi vigasid uute inimestega üle, nii halb kui see ka poleks, aga kusagil tuleb piir, kui käitud kellegagi nagu mõne vana suhtega, siis juhtubki sama nagu vanas suhtes.

Sa võtad mida sa enda rahuldamiseks vajad.

Ratt'i teine album nägi neid kirjutamas veel hunniku kvaliteetset popmetalit. Veel ei läinud nad oma produktsiooniga liiga läikivaks, vaid selline vanem, kogukam 80ndate alguse popmetal oli nende forte. Ja kõige suurem hitt sealt oli ka Top 40 raadiotes mängitud Lay It Down

Mulle meeldib selle kiimas lapse soov video. Aga muidu on lugu täiesti mõnus popmetali lugu. Kuulake kitarre,e rinevalt uuemast muusikat suudetakse musklit anda ilma volüümi tõstata. Sa märkad kitarre päris hästi, aga instrument ei võitle kõik üksteisega , et üle karjuda. Muidugi on lugu seksist nõretava sõnumiga, mis viib rusikat õhku teguva refräänini.

Huvitav, kas lauljal või sellel naismodellil on näos rohkem meiki?

Saadan öö su juurde, ilma sinuta kõle on see

Smilers oli Ainult Unustamise albumi jaoks juba muutunud täielikuks konveirhitimasinaks, sest iga albumi pealt mängiti raadiotes vähemalt pooled lood ribadeks. Ja loomulikult on mõned neid hommikukohvi kõrvale lähevad lounge mõjutustega ballaadid. Nüüd üks neist.

Hea teada, et Eesti on nii suur, et peab ikka mainima, et sa oled nii kaugel kellestki, et peab selliseid asju laulma. Igatahes naine on kaugel ja teda igatsetakse taga...või....kui Sal-Saller laulab, et naine võiks tagasi tuua mu südame, kas ta mõtleb vahemaad või armuvalust tingitud mõtet, sest siis mida läheval ekskallimale oled, seda valusamalt süda tuksub.

Kui seda elektroonilise kella peal näed, soovi miskit.

Seasons After üritas esimese singliga hammustada ära ka tükki pirukast, mille küpsetasid Killswitch Engage ja Bullet For My Valentine. Selleks maiustuks oli nimelt meloodilise metalcore kreemjas maitse. (Vist olen tsipa näljane). Anyways, see

11:11 video küsimuse; kas lauljas on kaela peal maasikas või hoopis huule peal herpes, esimest ei saagi teada, teisel peaks vist video täpse silmaga läbi käima. Omamoodi on bänd kõige rohkem All That Remains'i moodi, eriti lauluhääle poolest. Nii et jah, täiesti korralik jõusaalilugu, kuigi okei, tsipa jääb puudu meeldejäävusest. Näiteks, ma ei mäleta ikka, millest laul rääkis või mis refrääni meloodia näiteks oli.

Peaaegu kuu aega tagasi oleks pidanud ärkama.

Teate, mis seostub tihti sügise ja talvega? Kuradi külmetuste hooaeg, mindki on praegu üks köha jalust natuke maha rabanud, rögisen nagu kanepisuitsetajaneitsi. Anyways, American Idiot oli hiigelsuur edulugu Green Day'le, kes suutis näidata rokkooperlikku külge, millega leidis hiigelsuure hunniku fänne. Albumilt tuli mitu hitti, üks kõige suurem nendest järgnevalt.

Näed see tüdruk Th1rt33n'ist, mäletate filmi, mis näitas kui litsakad noored tüdrukud olla võivad. Wake Me Up When September Ends on otseselt võttes see nõme hetk aastas, kui suvi lõppeb, ilmad lähevad vihmaseks ja jahedaks. Eesti mõistes tegelt september polekski nii hull, vaid rohkem oktoober. Aga, nagu videostki näha, on see rohkem metafoor faktile, et suve lõpp tähendab ju suhte lõppu.

Minu kavatsused olid täis uhkust.

Staindi populaarsuse kasvus saab süüdistada ainult ühte lugu ühelt kontserdilt. Family Values tuuril paluti Aaron Lewis'el üks lugu soolona mängida ja ta otsustas, et selleks on üks vana lugu, mida ta oli tasapisi igalpool soolokontsadel esitanud. Lüürika polnud veel valmis, seega mõtles ta sellegi kohapeal välja. Sellel lool oli ka stuudioversioon väljas, aga enamus mäletavad niikuinii versiooni Fred Durst'iga

Outside ei ole tegelt väga spetsiifiline lugu, mida sa loodad kohapeal väljamõeldud sõnadest. Aga Aaron Lewis suudab suurepäraselt oma häälega saavutada vajadust mingigi positiivse emotsiooni järele. Lõppudelõpuks tunnistab ta ju isegi, et homne päev tuleb hea. Lugu ei väljenda meeleolu "ma olen augus ja see on sinu süü" vaid rohkem , et "hõvasti kuri inimene, mina olen sinust välja kasvanud ja ei vaja sind enam, olgu see lihtsalt mälestuseks sulle"

Värskem kui piparmünt

Tyga on üks uus tüüp Young Money kambast, kes eelnevat sai Young Money enda albumil ja ühel Chris Browni singlil nähtud. Enda albumitest aga...see lugu on ta esimese albumi pealt, mis peale paari vähemedukat singlit oli ta esimene hitt.

Tyga erinevalt paljudest teistest räpivendadest on ikka rinnavend. Seega lugu on lugu kahepooleminutine ood ilusate rindade naistega ja kuidas need väärivad raha. Strippari amet on ikka nii tore ju; sinust tehakse laule ja antakse raha enda väristamise eest. Lugu on suhteliselt low-key, omnious/minimalistlik meloodia ja snaredrum. Aga Tyga ise näeb jah küll nagu su 12 aastane vend, kes peab ennast hullult gängstaks ja ta on väidetavalt juba 23. Mind blown.

Ja vanaema panemine pole isegi irooniliselt hea line.

Kasti õllet väärt lugu.

Dope on ka mingi 15 aastat tegutsenud nu-metal bänd , kes väidavad küll, et nad austavad hullult Ministry't ja Skinny Puppyt, aga kes alati on kõlanud nagu Rob Zombie fännid. Teine sarnane bänd oleks Powerman 5000,aga seal on päriselt ka Rob Zombie noorem vend. Anyways, neil on aastatega paar väiksemat raadiohitti olnud, esimene nendest oli see kaver 80ndate pophitist (kui originaalne nu-metal bändi kohta!!!)

Originaalversioonis on see kõva tantsulka, nii et arvestades, et Dope mängib kaverit suhteliselt otsekohselt, lihtsalt...noh enda stiilile lähedal, siis oma keevitavatest kidradest jääb lugu ikka tantsupõrandal keksimiseks.
Ja ma võtsin kihlveoga kasti õllet kui ma väitsin , et see on Dope, Mihkel aga, et Marylin Manson.
Olid ajad.

Kas sa tapad Jumala käsul?

Optiseerimismeetodite kodutöö vahepealt peaks tulema ja postitama mõne loo ka, ma pole ammu aega ühtegi Megadeth'i lugu postitanud ja pealegi; kõik lood, mis ma eelnevalt postitanud on nende 90ndate mainstream metali perioodist. Inimesed siin ehk ei teagi, et nemad olid ka 80ndatel suht kickass thrash metal bänd. Rust In Piece viis Megadeth'i 90ndatesse ja on olnud nende karjääri kõige kriitilisemalt kiidetum album. Sealt nüüd esimene lugu.

Holy Wars räägib Põhja-Iirimaa, kas oleks õige öelda kodusõda, igatahes seal mingid rahutused käisid tükk aega. Kuna aasta oli 1990. , siis video näitab aga tollel maailmas käivad Lähis-Ida konflikte, oh kuidas maailm on ikka 20 aastaga muutunud. Kõrvaltvaatajale on jah kahtlane, kuidas selline regilioone konflikt paneb naabrid üksteist tapma ja sõda ole ka ju selline tegevus, et mida rohkem kestab, seda raevukamaks ja julmemaks see läheb. Muusika on progressiivne, kiire ja tihti temposid ja meeleolusid vahetuv, ainult Mustaine vokaal jääb kogu loo väitel sarnaselt hämmeldunuks.

Tule sisse ja tunne end nagu hoor.

Nüüd midagi jällegi vanemat Tartu skenest. Finish Me Off'i ma nagu mäletaks ehk kusagilt kontsadelt, aga kuna siis ma sellise muusika austaja veel polnud väga, jäävad nende meenutused puudulikeks. Aga anyways oli Finish Me Off selline alternatiiv/industriaalbänd Tartust, kes suutsid ühe albumi 5 aastat tagasi välja anda. Tehti ka video esimesele albumi loole.

Ma saan aru, et Fear Factory on küll suur influence neile olnud, aga eih see pole mingi FF ripoff. Rifid on küll inspireeritud,samas need kaovad küll eriefektide taha ära,kuigi....efektid annavad küll sellise kauge ja külma tunde, mis industriaalmetali kohta on suurepärane saavutus ja laulja....noh Tool ja Deftones'i vokalistid on ka ilmselgelt inspiratsiooni andnud.

Hei, Kene on siin videos. Ilmselt mingeid teisi skene inimesi veel.

Teda tahetakse 7 aastaks kurbuse pärast kinni panna.

Kas One Hot Minute on natuke unustatud album RHCP diskograafias. See oli küll suhteliselt edukas( mitte Blood Sugar Sexy Magic'u tasemel) ja ei trashitud kellegi poolt, aga suvel näiteks bänd ei mänginud ühtki lugu selle pealt. Frusciantele ei meeldinud selle albumi lugusid mängida, aga miks mitte uue kitarristiga. Anyways tolle albumi kõige suurem hitt ilmselt.

Sellel lool oli kaks videot, see stuudios peaks olema teine sellest. My Friends on melanhoolne ballaad, mis meenutab aegu kui augus omadega RHCP tollel hetkel oli. Nende suurim album oli bändist kitaristi minema ajanud, Flea'l oli käsil lahutus ja Kield'is hakkas minuarust just sel hetkel jälle narkotsi tegema.(Uuri või ta biograafiast üle see). Aga ikkagi, see et laulu nimi on "My Friends" peaks tähendama ju fakti, et need inimesed pole siiski üksi.

Mine koju ja peksa oma lapsi, et nad nii sitalt nagu mina välja ei tule.

Smile Empty Soul teab ainult ühte viisi, kuidas oma sõnumit edasi anda; kõige otsekohesemalt ja kõige süüdistavamalt. Ükskõik mis probleem on, alati on keegi teine selles süüdi. Depressioonis inimesed on üsna huvitavad ju; nad on kõige enesekesksemad tüübid, ükskõik kui palju nad vihkavad ennast. Siit tulebki üks lugu esimeselt plaadilt, mis hästi seda näitab.

Tal on jah palju probleeme; paljud neist on põhjustatud just ühiskonna poolt. Aga kurat võtaks, need on TEMA probleemid ja sinu nina sissetoppimine ajab ta lihtsalt närvi. Tema on ju rokkstaar (barely). Türa noh, küll ta saab ise nendega hakkama, väidab ta ju , et ta on hea elu poole teel, kuigi see kõlab ilmselge enesepettusena arvestades selle bändi albumeid.

Selja tagant üllatusrünnak.

Kunagi ma olin suur Itaalia horrori austaja ja üks mulle kõige meeldejäävamaid filme oli Demons. Mitte sellepärast, et see just eriti hea oleks; täiesti tavaline gore-film sellest perioodist, vaid et soundtrack oli täis 80ndate heavy metalit. Ühe bändi ma avastasingi tänu sellele filmile ja just tänu sellele loole; Accept.

Natuke yoodeldamist; rahvas on šokis ja siis Udo paneb sellise karje peale, et terve lugu saab sellise särtsu, mis kunagi ei lõppe. Arvestades, et see lugu on aasta ennem Metallica ja Slayer'i debüütalbumeid, siis võib rahulikult üks proto-thrash metal lugu olla ka. Aga selle looga võib vägagi hästi mootorrattaga kinosaalis rallideid samuraimõõgaga deemoneid hakkida.

Mu live's nähtud bändide nimekiri.

Tekkis teisipäeval mingi mõte, et palju bände ma live's olen oma eluaja jooksul näinud. Loomulikult mõtlen ma sellega ikka välismaa omi, sest Eesti omasid pole raske mitte näha. :D

Niih, alustame

Metallica
Aerosmith
Ozzy Osbourne
Red Hot Chilli Peppers
Scorpions
Def Leppard
Limp Bizkit
KoRn
Rammstein
Bryan Adams
Megadeth
Anthrax
Helloween
Static-X
Electric Six
W.A.S.P.
Mr. Big
Guano Apes
Soulfly
Moby
Filter
30 Seconds To Mars
Clawfinger
Judas Priest
Exodus
Cannibal Corpse
Killswitch Engage
Flyleaf

Mayhem

Mustasch

Oomph!

The Datsuns

The Wildhearts

Sybreed

Samael

Finntroll

Mnemic

Satyricon

Kurat, neid peaks veel olema loomulikult
Kõik ei tule meelde.

EDIT: 5 juuli 2013
Lisada võib

Skid Row
Skindred
Sharon Corr
Oli Brown
Walking Papers
Green Day
Billy Talent
Testament

Edit: 29.07.2016
Iron Maiden
Twisted Sister
Black Sabbath
Disturbed
Queen + Adam Lambert
Volbeat
Bullet For My Valentine
Slayer
Ghost
Halestorm
Shinedown
Scooter
Monster Truck
Amaranthe
Seether
The Offspring
Skillet
Lordi
Amon Amarth
Dropkick Murphy's
Foreigner

On sul kunagi olnud unistusi või on elu lihtsalt reis?

Guano Apes ei ole USA's eriti tuntud. Šokk onju kõigile, kes neid sajandivahetusel raadiotest ja telekast lolliks kuulsid, aga sealmail on neil ainult üks raadiohitt. Selleks on loomulikult nende kõige kuulsam lugu; kuulsuse tooja, millega nad ühe VIVA võistluse bändide jaoks ära võitsid.

Open Your Eyes näitab hästi ära, mille poolest Guano Apesi populaarsus nii plahvatas. Nende muusika on küll suhteliselt karm ja kaasahüpatav, aga see on kõik suhteliselt mainstream. Mõni ime, et terve generatsioon rulavendasid seda bändi jumaldasid: muusika oli hardcore, aga mitte piisavalt, et naisi eemale meelitada. Ahh, ma praegu sidetrackin, see lugu pole oma jõudu kaotanud. Live's sai ka kenasti kaasa rokitud.

See elu pole väärt elamist.

HIM kohta ma ikka seletama ei pea asju. Üks Soome kõige tuntum rokkbänd, kes on tegutsenud juba üle 20 aasta ja on viimase 10 aastaga mõlemal pool ookeani tuntust kogunud. Läheme nüüd tagasi aastatuhandevahetusse ja kuulame nende kõige kuulsamat singlit.

Ville Vallo on ikka nii pretty-boy et paha vaadata. Paneb 14 aastastel tüdrukutel 'ginad tinglima. Ega nende muusikastiil"love metal" ja logo ole ka naistele mõeldud. Aga tegelt nad väga gootirokk ei ole. Nad lihtsalt on seganud tavalise post-grunge stiilis popima rokiga sellise klassikalise klaveriga, mis üle kõige kenasti käib. Aga eih, pole samas oma kaasakiskuvust aastatega kaotanud. Nii, et beibi, liitu minuga , paradiisis oleme kõik alasti winkwink.

Oma unenäoparadiisi vang.

Eile oli W.A.S.P.'i kontsa ja see oli vägev.Alguses sai vanade, seksist ja joomisest laulvate lugude ajal sai hüpatud mõnuga  ja kui Crimson Idol'i concept album tuli, siis sai baari mindud, õllet ostuetud ja vaikselt pikki 8-9 minutisi lugusid koos videoga nauditud. Mulle Crimson Idol varem väga meeldinud polnud, aga see show pani mind kohe teisiti mõtlema.

The Great Misconception Of Me on selle concept albumi viimane lugu, kus rokkstaariks saanud nooruk ei naudi enam oma elu, sest kuulsus ja rikkus pole toonud talle olulisi asju. Seega otsustab ta keset kontsat kidrakeelega end üles puua. Nagu mingi rokkooper, et see on grand finale, kuidas vaiksed kohad bombastic kohtadega vahelduvad.

Pesemas linna akveduktis

Eile sai lõpuks Henry Fondaga The Grapes Of Wrath ära vaadatud; filmis, mille peategelane oli Tom Joad. Kunagi ma tegin RATM versioonist postituse, seekord laseme siis teile Bruce Springsteeni originaali.

Streets Of Philadelphia tuleb meelde kohe muusika poolest. see on masendav lugu, mida võiks akustiliselt mõni kodutu küll väga kenasti tänaval mängida.RATM powerist pole juttugi. Majanduskriisid suurendavad vaeste arvu ja neid kohelda nagu päris imistena...sest nad haisevad ja karjuvad segaseid asju.... Ok,ok lihtsalt ütlen, et hea film oli, vaadake ära.

Mälestused ajast, kui ta oli julge ja tugev.

1994. aastaks ja nende kolmandaks albumiks olid Pearl Jam oma populaarsuse tipul. Aga siis miskipärast otsustati, et nad on liiga lahedad tavainimese jaoks ja alates sellest albumist on nad mainstreamist eemaldunud. Näiteks Ticketmasteriga kaklemine ja siis üha eksperimentaalsemad albumid.
Aga Vitalogy peal on siiski ka vanemat Pearl Jam'i meenutavat kraami.

Better Man oli rokiraadiotes hitt,kuigi mingit videot sellele ei vändatud. Anyways, lugu on tavaline. Naine istub öösel kodus ja ootab pahasena koju meest, aga kui see kohale jõuab, kaob julgus ära ja tuleb hoopis refrääni teema , et "valetab, et on armunud ja ei leia kedagi paremat". Kuigi lugu algab just sõnumiga seoses selliselt uimaselt/varahommikuselt, aga lugu saab ikka hoo ka kenasti üles.

Nagu tabletid muudad sa mu elutuks.

Three Days Grace lasi hiljuti välja oma neljanda albumi ja esmamuljetest tundub, et päris huvitav. Ilmselgelt on mõne looga mindud eksperimentaalse teed, aga üldmulje on, et väga pole softiks mindud. Produktsioon samas tundub tsipa liiga...mehaanilisena, s.t. bänd kõlab rohkem robotlik kui eelnevatel albumitel. Anyways, aga häid lugusid seal on ja siit tuleb üks neist.

Neljas album ja ikka see sama kuri naine. Kas 3DG mehed ei suuda pikalt öelda naistele või hoopis on vägagi halva naistemaitsega. Tavaline crunch nendelt on segatud peaaegu tantsulise beat'iga. Mitte midagi uut, aga sellegipoolest saab oma fix'i kätte neilt.

Albumi lõpupoole on palju lugusid, mida ma korralikult üle kuulanud pole, peab sinna jõudma.

Mida lähemale sulle jõuan, seda pikemaks miilid jõuavad.

Daughtry on vist näide, et ka USA's on võimalik olla American Idol'is ja ikkagi mingit rokkari mainet säilitada, sest Daughtry on sealmail oma suurte hittiga olnud üks kõige edukamaid sooloartiste, kes Idolist tulnud. Oih vabandust, Daughtry on tegelt bänd, aga väheusutav, et teised tüübid lihtsalt hired gun'id ei ole.

Yep, Daughtry on post-grunge soccer mom'idele. Muusika, mis on nii lihvitud ja läikimalöödud, et tihti kõlab, nagu see oleks masinate poolt tehtud. Aga nooo egas kui hook on olemas, päästab see terve loo surmigavusest ja Home on see hook kenasti olemas. Home Sweet Home või Mama I'm Coming Home aastatuhande esimesele dekaadile. Ja Daughtry hääl...on just selline, mida American Idol'i rokkaritest oodata; puhas, aga hing sellel puudub.

Ole minuga veel täna õhtu, laulan sulle veel ühe loo

Yeesh, internet on omamoodi võrratu, annab hea võimaluse inimeste kõiki halbu külgi tervel maailmal näidata and such. Oh seda internetidraamat küll. Anyways, ma vaatasin ka just seda klippi, kus mingi noor tüdruk lehtega oma kurba elu räägib. Anyways , sellele käis taustaks üks päris hea Jimmy Eat World'i lugu nende läbumurdealbumilt.

Ma ei tea, kas on hea postitada midagi nii depressiivset laupäeva pärastlõunal, aga mulle jäi selle loo kummituslik kaunidus küll kõrva. Kui Amanda Todd'i eluga kursis olete, teate, et see lugu päris kenasti olla reekviemiks. So yeah, vahepeal tekib selline tunne küll, et ajad iseendal tuju halvemaks.
Laul aga, on meenutus inimesest, kes on head teiste jaoks piisavalt teinud ja ise pole eriti midagi vastu nõudnud.

Oled alaealine, seega vangi ei lähe.

Offspring oli tegutsenud juba 10 aastat, ennem kui nad 1994. aastal plahvatasid. Smash ei olnud niipalju erinev nende eelmistest albumitest, aga miskipärast otsustas publik, et just järgneva looga nad said SUUREKS.

Come Out And Play peal ei ole Offspring veel leidnud oma popiloode kirjutusoskust, seega on muusika veel suhteliselt grungega segatud punk. Sitar ainult lisab juurde natuke veidrale atmosfäärile. Isegi sõnad, mis räägivad keskkoolides toimuvast gängivägivallast, pole midagi, mis kõigile meelepärane. Jääb üle ainult fakt, et see lugu on sigahea. Vahepeal juhtub ka nii, et sellised lood meeldivad kõigile.

Matus sõbrale, kes jäi trammi alla.

Vahepeal ikka peab kursis püsima Eestiga seotud muusikasündmustega. Üks hiljutisi on, et Funeral For A Friend tuleb kevadel siiakanti, hurraa kui aasta oleks 10 tagasi. Eih, tegelt ma pole neid eriti üldse kuulanud ja seega teen väikest youtube'i diskot siin nendega. Kõige suurem hitt neilt on siin.

Streetcar on täiesti tavaline post-hardcore lugu, laulja kõlab natuke inisevalt, südamevalu on teemas ja muusika on pop-punk segatud metalcore'iga. Huvitav on aga laulja hääl, mis mitteinisevatel hetkedel meenutab Dave Grohl'i natuke. IDK, see lugu mind väga ei müünud selle bändiga, aga ehk kui neid rohkem kuulama hakkan, leian ka endale meeldivaid lugusid.

Kõigile, kes päevad homme 9saks tööle minema.

Ma kui tudeng peaks naerma teie üle, aga tegelt ma pean ise 8saks juba kooli minema, nii et pole midagi toredat siin lambi all. Igatahes Couple Days Off oli viimaseid suuri hitte Huey Lewis'elt, sest see lasti välja ju 91 aastal, kui rockis oli igasugu huvitavaid muutusi toimuvas. Tüübid oskasid korraliku töölistele mõeldud poprokki ikka toota, aga grunge muutis kõik selle uncooliks.

Huey Lewis ütleb teile, et tegelt pole tööl midagi viga (staar räägib noh), aga ikkagi, kõik ootavad ju nädalavahetust ja mingi raha ikka nii et motiveeri kui paar vaba päeva. Kui raha teenida tahaks julmalt, siis võiks ju nädalas mingi 60h töötada vähemalt. Aga natuke on 80ndate popi mõjusid maha tõmmatud ja tehtud lihtsalt sellist mõnusat rokki. Tavaline pubirokk, aga Huey oma hea huumoriga võlub meid ära. Kurat, peaks vist magama minema.

Ma ei vaja sind ennast päästma.

Hinder karjäär on kommertslikus mõttes ikka iga albumiga üha allapoole läinud, aga vähemalt minu jaoks on kvaliteet neil siiski säilinud. Nüüd detsembris on dude-rock'i ühed suurivad pooldajad välja laskmas oma neljandat albumit, mille esimene singel on välja tulnud.

Hmmm, generic title on küll, aga noh riffist üle pole küll karta. Ja seekord on seksist nõretavaid sõnu natuke vähemaks võetud, ülbitsetakse niisama rohkem. Samas see toob kaasa selle, et nad meenutavad vähem iseennast ja rohkem paar albumit vana Papa Roach'i. Ühesõnaga, keskpärane lugu , mis ilmselt neile suureks hitiks ei saa.

Välba, no miks sa julgem polnud??

Teate, ma istun siin peale mälumängu arvuti taga ja joon võiduõllet (KPT. rules, esimene hästi läinud mäng see hooaeg) ja mõtlen , et peaks miskit panema, paneme ühe vastuse, mis me teadsime ja meid aitas sellele 3. kohale.

Maiteagi, kas naerda või nutta, et selle loo kõige enimkuulatud versioon on sellelt paksult Hawailaselt ukulelel. Meenutame ikka seda kõige kõige kuulsamat versioon. Wizard Of Oz on ju perefilmide klassika. Teate, et Judy Garland on siin filmis 16-17 aastane, ta näeb välja nagu 30nsele lähenev inimene üritaks teismelist mängida. Kuulake lugu ära ja kui te filmi näinud pole...siis tehke seda.

Keegi ei kuula enam technot

Yeah, haige mõelda, kui suured Eminemi fännid nooruspõlves kõik minuvanused poisid olid. See pidi minuarust olema käsk, et teda pidi fännama. Kõik need nooruspõlve suured hitid on meil vist pähe kulunud. Aga kuidas need tänapäeval tunduvad. Tegelt päris hästi, nagu meenutab see lugu 2002. aastast.

Yeah, Eminemi lüüriks on suhteliselt ropp aga lapsik, aga kurat , selliseid asju läheb vaja. Ja kui sul on nii hea oskus riime kokku panna ja naljakaid videosid teha(kus näidatakse ära, et jah, kõik Eminemi albumid on lastele mittesobivad), siis kurat ole nii ropp ja lapsik kui vaja. Praegu nagu on tüüp tsipa liiga tõsiseks läinud, see on kui rehab'ist oli läbi käinud and stuff.

Ei taha oodata sind paremini tundma

1983. aastal oli KISS suhteliselt juba mineviku staarid ja kavalad ärimehed nagu nad olid, mõtlesid nad viisi, kuidas ennast tagasi rocki ülemisse ešeloni tagasi tuua. Selleks loobuti oma signatuursest meigist ja mindi täiesti 80ndate alguse hevimetali peale üle. Sellele järgnevast albumist mäletame me praegu põhiliselt nimilugu.

KISS on ilma meigita ikka suhteliselt kole, eriti Vinnie Vincent (aga ta ei suutnud bändis kaua püsida). Ja  nagu 80ndate alguse hevivideod tihti (eriti glam metali omad) on post-apokalüps teemas. Aga lugu on loomulikult enamgi kui kõva, fistpumping heaven. Ja ega nende huumor pole 70ndate võrreldes muutunud; mis te arvate, et Lick It Up räägib süütust teemast (võib-olla küll süütust tüdrukust, kes bändi kohtas ja kohe hulluks aeti)

Ei sooviks kunagi halba, aga head sulle ei soovi.

Kelly Clarksoni viimased suuremad hitid pole väga head olnud. Võrreldes oma hiilgeaegadega on ta muusika palju kommertsim...ei kurat, nii ei saa öelda. Ütleme, et palju masinlikum. Selles võime süüdistada ta kolmandat albumitMy December'it, mis oli suhteline kommertslik pettumus peale Breakaway. Esimene singel oli ehmatanud suhteliselt plaadidfirma vennad ära.

Okei, see ei ole tõepoolest mingi cutesy lahkumineku lugu, see on nagu mingi 3DG inspireeritud rokilugu. Siin pole võimalust leppimiseks or such, kärva maha, ma raiskasin sinu pärast nii palju oma noorust. Aga ilmselgelt tavapublikule natuke liiga kuri.

Ei peatu kuni saan nad eevaülikonda

Teate, mis on šokeeriv; järgmine laul on juba retromuusika ajal. Kas tõesti oli 2004 nii kaua aega tagasi, kui see lugu täiesti möödapääsmatu oli. Oh sa kurat, ma lõpetasin tol ajal alles põhikooli. Anywas, Usher oli juba enne seda suur staar, aga see lugu muutis ta ikka nii möödapääsmatuks.

Okei, Usher'i natuke munadpihus hääl pole selle loo tugevam külg. Lil Jon'i annab sellele loole nii meeldejääva paarinoodilise backi, mis on igaveseks meie tantsupõrandatele kinnitunud. Ehk siis see oli aeg, kui crunk oli just "see" hip-hopi. Ludacris isegi tuleb appi ja annab legendaarseid värsiridu. Mis ikka, järgnege massile kui see laul peale tuleb, kõik liiguvad niikuinii tantsupõrandale.

Ei hoolinud armastusest enne sinuga kohtumist.

Heart oli 80ndate keskpaigast alates ikka üks tõeline hittballaadi meister. Okei, nende 70ndate "nais-Zeppelini" mainest polnud enam miskit alles, mingi 80ndate kommertsiks ikka täiega. Aga see, kui sa sellout oled, ei tähenda, et sa halba muusikat kohe tegema hakkaks. Ilmselt see oli see kõige-kõigem ballaad.

Alone ei ole tegelt mingi break-up ballaad, vaid hoopis seksuaalsusest nõretav kiimane igatsuslugu. Naine tahab meest ikka kusagile üksi saada, et temaga kõike head ja keelatut teha. Ann Wilsoni pea laulab päris hästi (kuna kaaluprobleemid valmistasid plaadifirmale muresid, ega Adele't veel siis polnud, 80ndatel olid kõik tänu kokaiinile ju piitspeened).
 Anyways, back to schoolwork

Ohutult piinatud, peidan arme.

Nothingface on tegelt üks varasemaid nu-metal bände. Alustasid nad 1994 aastal ja esimene album tuli neil juba 95. aastal välja. Aga erinevalt mõnest teisest bändist, ei plahvatanud nende populaarsus ja nad pidi peaaegu dekaadi leppima ainult underground kuulsusega. Kõik see aga pidi 2001. aastal muutuma. Nad said suure plaadifirma alla ja lasti ka album välja. Aga ....kuigi järgnev lugu sai raadiotes päris korralikult eetriaega, ei suudetud selle loo edu enam korrata.

Kui esimest korda kuulata, võiks arvata, et lihtne aru saada, miks kuulsus ei tulnud; nad pole lihtsalt nii kommertslikud kui mõned teised bändid. Aga seda võiks ka Slipknot'i ja Mudvayne'i kohta öelda. Võib-olla oli asi aga selles, et nood bändid suutsid ehk rohkem meeldejäävaid lugusid albumi kohta välja anda. Violence pealt väga palju rohkem meeldejäävamaid lugusid pole.
Aga see lugu siiski on igale alt-metali fännile kohustuslik kuulamine, ertiti ülbe/õela sõnumiga refräänis.

Olin oma südame sulgenud, aga see on jälle lahti.

Mäletame veel Kazaa ja iMesh'i aegu, kui netist lugusid tõmmates oli alati suur võimalus, et viiruse tõmbad. Teine asi, mis tolleaegset piraatlust iseloomustas, oli loomulikult fake lugude suur hunnik. Üks neist , mida mina hästi mäletan, oli tegelikult pärit USA kristlikult thrash metal bändist Eternal Decision'ilt

Jep, see on see Metallica&Megadeth'i lugu, mis mitmeid noori ära pettis. Laulja teeb päris korralikku Mustaine imitasiooni ja muusika on ka kusagil sinna 90ndate alguse kanti. Samas, see et ära pettis, peaks olema isegi päris hea plusspunkt neile. Hmmm, peaks vist albumi neilt ära tõmbama ja üle kuulama.

Ei pane pahaks öelda "mina pole süüdi"

Hurt on tegelt suhteliselt eksperimentaalne rokipunt, aga noh ärimehed nagu nad on, teavad nad, et raadiotes laskmiseks peab midagi rohkem kommertsiaalset. Seega on vist veider öelda, et nende kõige suurem hitt on suhteliselt mittenendelik.

Ten Ton Brick on tõepoolest väga raadiosõbralik, oma musklit täis riffiga ja sõnumiga, et "persse see minevik, nüüd on uue mina käes, kes ei süüdista kõiges aint iseend". Isegi paar strateegilist tsenseeritud roppust. Aga nende kahtlane vaikne/valju muutused lauludes on isegi siin olemas ja...tegelt mulle nende veidramad laulud väga ei meeldigi. Ehk siis eksperimentaalsem punt üritab vahepeal natuke kommertslikumad riided selja panna, minul selle vastu midagi pole.

Kõik võiks lõpmatult nii tõeline olla.

Kuna on kolmapäeva õhtu ja ma pole Illukas hängimas, vaid laman nagu ikka läpakas süles voodis, siis mõtlesin, et peaks panema midagi, mis uimasesse õhtusse sobib normaalselt. Foo Fightersi teine album oli nende esimene bändina( mitte et Grohl suutis ikka trummari minema ajada lindistamise ajal) ja sisaldas jälle paari suurt hitti, millest üks tuleb kohe.

Dave Grohl näeb ikka täpselt sama vana välja kui ta peaaegu 20 aasta eest nägi. Aga lugu on tegelt päris chill tagasihoitud armastusavaldus, mis oleks tegelt päris hästi Nirvanale sobinud; iseasi kuidas Cobain seda laulnud oleks. Aga kuigi selline energiline Foo Fighteri rokk tuleb küll refräänis sisse, kõlab see tänu produktsioonile ikkagi uduselt. Äkki Grohl oli stonerit rohkem kuulnud.

Ja hey, Evil Dead'i paroodia videos, mida siin ikka kura võimalik.

Baseerub faktil, aga täis valesid

Taproot andis oma manduvale karjäärile viimase hurraa albumiga Plead The Fifth kus peale paari eksperimentaalsemat albumit mindi tagasi vanakooli nu-metali tegemiseks. Selle albumi esimene singel, mida kuulate järgnevalt, oli nende kohta päris suut hitt; üks kõige suuremaid... ja seda aastal 2010.

Fractured(Everything I Said Was True) on nostalgiline reis ajas tagasi Gift ja Welcome aega, plussiks fakt, et laulja on oma lauluhäält parandanud (s.t. lõõrid lahti saanud). Vägagi mõnus lugu hoolimata sõnumi tavalisusest. Aga Taproot lahendab selle teema sedamoodi, et iga salmiga läheb laulja üha vihasemaks ja suhte purunemises hakkab süüdi olema teine pool. Eks see olegi ju tavaline; kaua sa ikka suudad solki taga nutta.

Ma märkan, et su nägu värvi muudab, sa minu sõnu uskuda ei suuda.

HU? ei ole ainult Hannaliisa Uusma. HU? ei ole ka samas rokk , ükskõik mida Rabarock kunagi ütles (boing, beating a dead horse). Aga jah, nende lugusid on igalpool tulnud minulgi kuulda ja lõpuks olen sealt leidnud paar sellist ka , et sain albumigi endale.

Sa Meeldid Mulle minuarust polnud singel, aga see on üks huvitavamaid lugusid. See võiks olla täielik dnb lugu, aga HU? otsustab selle backi muuta mingiks downtempo? *maeiteaneidtantsumuusikatermineidniiipalju* looks oma lounge'liku esitusega. Nii et ei teagi, kas see on aeglase tantsu või get crazy lugu.

Ei kasutanud tihti papsi nõuandeid.

USA lõunaosa on ikka higine, räpane ja samas ka mehine koht. Ja tihti ka muusika väljendub samamoodi. Southern rock segatud groove metaliga, eesotsas hiiglaslik laulja, kokku saab sellise bändi nagu Texas Hippie Coalition. Esimene singel nende kolmandalt albumilt.

Turn It Up sobib korraga nii odavasse pimedasse stripiklubisse kui ka kiirendusvõistlusele. Muscle cars & women ju Texas dream. Naised,kui mehelt midagi head tahate, siis pange praegu see laul peale, laske tulesid vähemaks ja väike striptease.Aga putsi, see laulja on alles paks. Kui ta stage dive'i teeks, siis ei püüaks Eesti jõutõstekoondis ka teda vist kinni.

 Dimebag'i altar videos näitab ju, mis bändi nad jumalaks peavad.