Su naine ei saa naerda, kuna sa lõid tal hambad välja.

Läheme nüüd ilmselt ühe kõige vihatuma bändi juurde üldse. Insane Clown Posse ehk ICP lühidalt (harharhar) on kultusbänd mis kultusbänd, olles leidnud vägagi fanaatilise fännibaasi, aga mitte mingisugust mainstream tuntust. Aga jah , kui su fännid on juggalod, siis ilmselt enamus ei tahagi nendega end seostada. Aga bänd ei ole täiesti väärtusetu. Võtame või selle singli nende esimeselt major label albumilt.

Halls Of Illusion ei räägi nende kõige tavalisemast teemast, et kuidas nad tapavad inimesi. See on hoopis üsna tume lugu perevägivallast ja laste ahistamisest. ICP sunnib inimesi sõitma oma lõbustuspargis ja neile näitatakse häid pilte oma perekonna rõõmsast elust, kuni need kõik illusioonidena purustatakse ja tehakse selgeks, mida kõik "õige mees" teinud on. Refrääni on massiivne ja kaasalauldav + Slash mängib kitarri. Igatahes soovitan ilma isasuguse häbita.

Olen iga unistus,mille sa kaotasid ja enam ei leidnud.

Okie, see sügis tundub rokialbumite jaoks päris hea olevat. Päris mitu bändi,mis mulle huvi pakuvad,lasevad albumid välja.Homme näiteks tuleb välja Black Veil Brides'i neljas album, bänd,mis ei ole samas üks mu lemmmikutest,aga In The End oli ikka täitsa korralik singel. Siinon ka siis selle albumi singel..

Ma ei saaks öelda,et HeartOn Fire poleks minu jaoks šarmi. Oma välimust on tsipa maha toonitud (kuigi laulja ikka ei näe mingit moodigi rokkstaar välja,vaid nagu mõni laps rokkstaari Halloweeni kostüümis), muusika on sellisest gallopeerivast 80ndate metalist mõjutatud (kitarrisoolod kenasti olemas) ja refrään on kaasalauldav. Aga siiski,praegu jääb sellest meeldejäävusest puudu.

Magus süüde,ole mu sütik.

Iga rokifänn, kes on noorem kui ...ütleme 40, ilmselt on ootusärevuses uue Foo Fighteri albumi pärast (ACDC uue albumi kohta võib üldisemaltki öelda, aga miks olla ootusärevuses millegi pärast, mida me kõik juba niikuinii kuulnud oleme miljonit korda)..

Aga igatahes, bänd, kes mulle alati "meh" tunde tekitab, on nüüd esimese singliga siin...lugu ilmselt tõuseb kiiresti ka edetabelite tippu.

Uhh, kas ma pean seda tegema, see bänd on tegelt samamoodi nii bulletproof, et ükskõik , mis ma ütlen :"refrään nagu puudub, Holy Diver riff on varastatud (mis tegelt pole halb asi), Dave Grohl on ikka veel parem trummar kui ta on laulja", saan ma kohe igasugu vastuseid, et "sa oled imelik" and shit. Ütleme siis nii, et jep, kui sa oled Foo Fightersi kraami ennem nautinud, siis on see ka sinu maitsele. Kui aga sa heal juhul naudid pool greatest hitsi, rääkimata muudest lugudest, siis tee sellega samamoodi , nagu uue Slashi singliga; kui rokiraadiost kuulad, siis vaheta raadiot.

Kui ta mind kuuleb, siis ta koputab terve päeva.

80ndate alguse new wave'i laines oli hästi palju ühehiti bände...see uus tantsuline rokkmuusika sobis täiesti MTV algusaegadesse ja tõi kuulsust paljudele bändidele, kes muidu seda saanud poleks saanud. Nüüd kui järgi uurides tolleaegseid edetabeleid, leiad bände, kellest pole eales kuulnud.Aga need bändid, kes suutsid rohkem edu saavutada, on ikka meeles.

Miks sa mind piiiiinaaaaad.....Men At Work on pärit Austraaliast (nagu nende kõige tuntum lugu ka räägib), aga neil oli päris mitu suurt hitti, üks nendest Who Can It Be Now (mis läheb ka playlisti "parimad saksofoni kasutamised rokis". Lugu räägib ise aga paranoilisest mehest, kes kardab, et keegi jälgib teda ja soovib lihtsalt , et ta rahule jäetaks. See saksofon on lihtsalt nii lahe, et ükskõik mis muu siin laulus oleks, saaks ikka minupoolt soovituse.
Tavai , lähen nüüd uurin, misasi on The Outfield.

Kui ma ei saa olla ma ise, siis ma parema meelega oleks surnud.

Käes on reede õhtu. Pikk ja väsitav töönädal on läbi, õhtust on söödud. Nüüd inimesed lõõgastuvad miskitmoodi, teades, et homme tööd tegema ei pea. Mõned veedavad selle pere seltsis, mõned valmistuvad peoks. Selleks panengi ühe järgneva loo...milleks on üks Alice In Chainsi akustiline ballaad.

Nutshell, kuigi ta ei olnud singel, on imlselt üks kõige tuntumaid Alice In Chains'i lugusid. Ja kui paljud teised nende akustlised lood on tihti veidrad ja isegi creepy'd., siis Nutshell on lihtsalt masendav. Kitarrikõla ja -meloodia annavad olemust, nagu see oleks kirjutatud üksi kusagil suures toas kirjutades...vokaal pulbitsb tõsisest üksindusest. Nutshell on grunge ballaadidest üsna alahinnatud, aga selle nautimiseks ei saagi vist seltskonnas olla.....

Ei oska lugeda, aga õnneks on palju mänguasju.

Kui punk 1994 aastal suure hooga tagasi tuli, mõeldakse selle all kahte suurt bändi (mõelge ise natuke, kes). Aga nad polnudki kaugeltki ainsad. Üks väiksema kuulsuse saavutanud bändidest oli Bad Religion, kus alguse olid juba saanud 1979 aastal. Järgnev lugu on kõige suurem hitt nende läbimurdealbumilt.

21 Century Digital Boy annab väga hästi aimu, mis on Bad Religion. Lihtsalt meloodiliselt riffid, laulja natuke parastav/õpetav vokaal (miskipärast minu silmis ta kõlab täpselt nagu mingit õpetust andev lapsevanem) ja lüürika, mis kritiseerib tarbijakultuuri ja üha suuremalt üksteisest võõrandumist. Kõlab ikka hullult nagu pungibänd, mille alustasid eeslinnade pereisad, kes tahavad oma kooliealistele noortele midagi selgeks teha ...Täitsa kuulatav, aga muigamapanev.

Ma ei ole kunagi olnud oma elus nii lõhki rebitud.

Paar kuud tagasi kirjutasin ma Asking Alexandria uue albumi esimesest singlist ja meenutusest, et see kõlas nagu üks teine teatud suur hard rock bänd. Igatahes, mina olin väga selle poolt, bänd muutumas igavast core bändist päris okeiks rokibändiks, mis on viimasel ajal core bändide seas väga moes. Nüüd aga panin tähele, et neil on järgmine singel väljas.

Oh yess, see on täpselt see, mis te esimese paari sekundiga arvate. Moving On on puhas power ballaad,  just selline, mis 80ndatel kogu muusikamaailma valitses. Võiks mõelda kohe Skid Row'd laulmas. Aga päris hämmastamapanev stiilimuutus kõrvale vaadata, lugu on üllatavalt hea. Täielik Home Sweet Home stiilis "igatsen tuurilt koju" ballaad. Video kommentaare ja vanade fännide šokki on hea lugeda. Jätkake samas vaimus, mehed.

Kui öö võtab võimust, siis ta katab maa läbimatusse pimedusse.

Tead, vahel ikka Rocktoriinil , kui tehakse hästi hevi voor (shoutout to you , Tambet), siis ma ikka mõtlen, et mida ma ise teeks, kui ma teeks hästi hevi vooru. Tavaliselt ma ei mõtle seda, sest selline muusika on nii valitud maitse, et isegi tuntumad lood olekskid üsna tundmatud.
Aga see paneb mind vahel nostalgitsema nende aegade üle, kui ma sellist muusikat väga palju kuulasin. Siit on üks selline lugu.

Võtame kohe ette, Varg Vikernes on ikka väga ebameeldiv isik, mis on vähe öeldud. Nii tegudelt kui ka jutult. Järgmine lugu (mis on vist ainuke muusikavideo, mis Burzumile tehtud) lasti välja juba siis, kui ta oli päris mitu aastat vanglas olnud.
Dunkelheit ei ole nagu varasemad Burzumi albumid, see pole päris toore black metal, vaid midagi atmosfäärilisemat. VÄGA udused kitarrid, lihtsalt korduvad meloodiaid ja üle kõige selle ka sünt, mis annab ambiensile juurde. Lõppudelõpuks kirjeldab see pimedat , udust ööd palju paremini, kui mingi saatanast karjumine ja produktsioon, mis muudab kõik lihtsalt lärmiks. Pime talveöö on juba piisavalt kõhedust tekitav, ilma et vaja kirjeldada kõike, mis seal liikuda võib. Urrrr....(jep Muumitroll ja Burzum ühes laulus)

Las ma räägin sulle tüdrukust, keda ma eile õhtu kohtasin.

Eye Of The Tiger ei ole Survivori kõige parem lugu....there , I said it. Võib-olla see on ülemängitus, aga kui ma Survivori Greatest Hits'i kuulan, siis ma tihti skipin selle loo ja vaatan parem , mida muud head nad teinud on. Burning Heart'ist ma kunagi rääkin, nüüd võtan ette teise loo samalt albumilt (Nende esimene album vokalist Jimi Jamisoniga (RIP) sisaldas mitut hitti).

Kuna aasta oli juba 86, siis produktsioon ja muusika on üldse täiesti puhas 80ndate AOR. Klahvpillid on võtnud üle põhilise osa loos. Ja lugu isegi räägib ju üheöösuhtest, kus laulja kiitleb , et "oi, mees, ma rabasin eile sellise neiu maha", aga siis tegi lolli käigu ja hakkab mõtlema ka igasugu tulevikku temaga ja kui armunud ta on. 

Osa minust soovib, et ma tunneks midagigi

Wow, juba nädal möödas ja polegi siia jõudnud midagi uut lisada. Oh how the days go. Igatahes, Three Days Grace koos Matt Walsh'iga lasi hiljuti välja oma teise singli. Painkiller mulle täitsa meeldis, kuigi nende fännibaasi splittis see päris kenasti, nagu uue lauljaga tavaliselt. Samas , see läks kohe rokiraadiote tippu, seega suurem mass ka ilmselt nautis. Igatahes ollakse tagasi järgmise singli ja lubadusega, et album ilmub enne aasta lõppu.

I am Machine üritab tuua sisse natuke industriaali, ka kitarrisoundilt (kuigi sound on üsna udune, siis on üldine kõla läinud palju metallseks/steriilsemaks ja ka metafooridelt, kuigi tavaline 3DG ( tahaks paremini end tunda. Ma arvan, et see on loogiline, et see jõuab ka edetabelite tippu, aga kuidas see jätab oma jälje 3DG ajaloosse. Ma ei oskagi öelda sellele, see pole mingi indiepop, mida nad teevad,a aga eks nad on läinud natuke rohkem bro'ks ja üleproduktseeritumaks. Nad pole veel nii head, kui Adamiga , aga maha ma neid ei kanna.