Ahhh...Rumeenia. Pidin ma siin ikka oma IPod'i ära kaotama....Ehk siis , Eramuslasena pean palju klubis käima ja jõusaalis lastakse ka kohalikku SkyPlus'i. Ehk siis , seda lugu kuulen ma liigagi palju rohkem kui ma sooviksin. Kas seda lugu saab ka Eestis nautida.
Jason Derulo on vaese mehe Chris Brown, mis teeb temast ikka väga vaese mehe. Chris Brown natukenegi peab viit ja ei laula täis suuga. Ainuke asi, mis siin loos päästab, on refrääni breakdown. Ja 2Chainz postitab iga pildi oma seksivallutuesest netti. Classy!!! Uhhhhh, miks siin üldse retropidusid klubides pole.
Selle blogi olen täiega unustusse jätnud. Ilmselt Rumeenia mineku tõttu , kuna aega vähem ja ka fakt, et vahepeal olen teist blogi kirjutama hakanud. Pluss mu kõvaketas ütles üles ja praegu on data recoverys , et ma oma suure mp3 kogumiku kätte saaks. Samas, vahepeal tuleb mõni lugu ette, mis on noorelt bändilt ja mida võiks teiega ka jagada.
Gemini Syndrome on noor bänd, kelle esimene album tuli hiljuti välja. Avastasin ma aga selle bändi selletõttu, et nad on FFDP USA tuuri soojendajad. Natuke meenutavadki nad seda suuremat bändi, aga rohkem tavalise raskeroki mõjutustega ka. Igatahes siit võib tulla midagi suuremat, nii et heads up kõigile.
Oh näed, Robbie Williamsi kontsert oli ära just ja kõik olid üliõnnelikud ja raha toodi sisse and stuff. Mulle isiklikult on Robbie Williams alati suht meh olnud, huvitavaid lugusid, aga nüüd ei saa mingi fanboy olla. Aga siia tuleb siis üks esimesi soolohitte temalt.
Teate, et ma oleks võinud vanduda, et Old Before I Die on Oasise lugu , sest see kõlab nii nende moodi. Kuna ta hängis palju bändiliikmetega ringi ja ei tahtnud mingit poistebändi kraami teha, seega Britpop tuli teemaks. Võime võtta Oasise Live Forever looga, et mõlemad nagu oleks vastulood grunge depressiivsusele. Salmiosad nagu viitaksid tema narkosõltuvusele ja pidutsemistele, aga see optimist, mis Robbie oma muheda häälega refrääni toob, muudab loo usutavaks.
Pitbull on tegelt ka juba lasknud hitte välja 10 aastat, vähemalt USA's. Kui praegu mõtleme Pitbulli kui sellist kallis ülikonnas klubi -VIP'na, siis ta alustas suhteliselt teisest kohas, olles tugevalt seotud Lil Jon'iga, kes ta esimeses hitisgi kohal on.
Mhmh, tantsupopp see pole, vaid selline segu crunk'ist ja wikipedia ütleb Kariibide dancehall muusikast. Igatahes , kuna Pitbull veel päris kuulsaks ja rikkaks saanud, siis kõlab muusika nagu Miami immigrantide tänavapidude muusika, mitte kallite klubide oma. Ja see on ood suurtele tagumikutele.
Scorpions peaks nüüd aasta lõpus tuuritamise ära lõpetama, kuna vanus pressib peale ja kuna ma ka Rumeenias sel ajal, jääb teistkordselt nägemata. Aga erinevalt paljudest vanadest rokipeerudest on neil ka uuemas materjalis palju kuulatavat kraami (seda mängitakse ka live's ). Seega esimene singel nende 2007 aasta albumilt.
Humanity ei ole enam kiimas sakslaste mõnuoie, vaid reekviem inimsoole meeste poolt , kes juba on sellises vanuses, et peaksid muretsema oma lastelaste tulevike pärast. Kui nad ei oleks veel 6-7 aastat edasi tuuritanud, oleks ka hüvastijätt fännidele, kes neid oma pika karjääri jooksul toetasid. Byebye Scorpions, teist jäävad kõik lennushowd puudust tundma.
The final note was an exclamation mark to everything that had led to this point. I pressed the exit button on the browser. And then it was over.
To make any kind of sense of it, I must go back more than 10 years, back to the day when I got Max Payne on my PC. The graphics and gameplay blew me away. But before that I started the game and some great film noir'ish soundtrack entered my life. The notes hit my heart harder than any insult I took from school. Suddenly...I found something so film noir'ish and depressive that standing on a rooftop during a winterstorm will always bring forth memories of this. Twilight crawled across the sky, laden with foreboding.
80ndate glam metal skene oli suhteliselt ...ma ei saaks öelda, et maskuliinne, sest noh nad nägid välja kui naised...ütleme rohkem seksistlik (whats wrong with being sexy). Vixen aga oleks nagu erand sellele, kuna neid reklaamiti "naissoost Bon Jovi'dena" ja järgmine oli nende kõige suurem hitt.
Edge Of A Broken Heart on tüüpiline 80ndate lõpu rokile, olles üleprodutseeritud ja vägagi catchy. Sama käiks video kohta. Või siis see, et kuna naissoost liikmetelt väga ei ootaks ka seda, siis seksist nõretav rokilugu on ikka armuvaluga asendunud (kuna Richard Marx aitas lugusid kirjutada, siis pole see ka üllatav)
The Calling jääb ühehitibändiks ja nagu iga sellise bändi kohta, tekib vahepeal soov mõelda, et mida veel huvitavat nad välja lasid. Paneme siis ühe singli nende teise albumi pealt, mida eriti ei mäletata, sest noh Whereever You Will Go sugust hiigelhitti seal polnud.
Ohh, Alex Band oma beebinäoga tuleb jälle tegema Matchbox 20 lite mussi....mis tegelt oleks dieetversioon dieetkokast. Aga ei, kuigi Our Lives sobiks nii iga teismelise neiu ja Star FM playlisti, soojenen ma päris kenasti selle laulu kohta. Refräänis nagu kuuleks tortsu U2 sarnast kitarrimängu, mis annab loole isikupära. Excuse me, ma lähen teen youtube's nende videoplaylisti läbi.
Kui tihti vaatate te soojendusbände mõne hea bändi eel. Eestis on tihti see mõttetu, sest kuuleme mingeid Eesti või Soome bände, mida saab siin pikemalt näha ka paljudes intiimsemates kohtades. Aga USA's, kus suured bändid tuuritavad üle riigi palju tihedamini, on see just võimalus noortel bändidel tekitada fännibaase ja võimalusi tõuseks suurte poiste mänge.
Gemini Syndrome on FFDP tuuri üks soojendajaid ja Basement loo järgi tundub, et päris hästi on valitud, on sinna sarnasesse raadiosõbralikku metali kanti. Lauldaksegi ju sellest, kuidas ringi vaadates maailm nii sita ja hallina tundub. Kuigi meeldejäävusest on natuke puudu, peab seda bändi jälgima hakkama.
Kuu aega tagasi polnud mul eriti aimugi, kes Tech N9ne on. Igatahes nüüd ma tean, et ta on tegutsenud juba 15 aastat ja kuigi pole mainstream kunagi olnud, siis kultusjärgimine on tal kenasti olemas. Aga ma olen tähele pannud, et ta on teinud lugusid koos tüüpidega , kes mulle meeldib. Kõigepealt guest spottis ta FFDP viimase albumi ühel lool ja nüüd lasi välja ka järgneva loo.
Uhuuu, Serj Tankian on kenasti kohal ja toob oma signatuurse protestimaigulise refrääni ka lisaks siia loole. N9ne ise on väga rapid-fire deliveriga, mis pidi ta trademark olema. Ühesõnaga, see SOAD'i lugu, mis nad Wu-Tang Clan'iga tegid, tuleb meelde ja see on ainult positiivne.
Blink-182 vahepealne lahkuminek oli päris räpane. Igatahes oli kaks poolt: Tom Delonge ja ülejäänud bänd. Delonge püsis natuke aega vaiksena ja siis teatas maailmale oma uuest bändist, Angels and Airwaves, mille esimene album ilmus 2006 aastal.
Kui ootate siin Blinki sarnast poppunki, siis vaadake mujale. The Adventure võtab malli Pink Floyd'ist ja vanemast U2, olles selline kauge ja kõle kosmoserokk, olles nagu soojendus 30STM'ile, mis paar aastat hiljem suureks ka sai. Kuigi bänd on väga hea, on mul veel kahtlusi Delonge hääle suhtes, kes püsib siiski oma tavalise emoliku mõtteviisi peal. Selline muusika vajab just kedagi, kes kõlab suurelt ja dareIsayit natuke enda egos kinni..
90ndad olid U2 dekaad, mis algas ja lõppes väga hästi, samas keskpaik oli neil eksperimenteerimise ja mehvastuvõtu saanud lugude aeg. Samas nende lugu Batman Forever soundtrackile oli sellegipoolest üks hästi suur hitt.
Naiss, pole korralikku versiooni lahedast animeeritud videost, aga Hold Me, Thrill Me, Kiss Me , Kill Me ei kaota sellegipoolest palju. Kuna tegemist on 90ndate keskpaigaga, siis U2 topib ikka lugudesse kõike; orkestri, eriefekte ja kõige alla ka veel väike akustilise kitarri. Kõik kokku annab suhteliselt eepilise kokteili, mis sobib tegelt just üha koomiksilaadsematesse Batmani 90ndate lõpu filmidesse nagu valatult.
Ahh, see raske aeg, kui teismelisest vaja täiskasvanuks saada. Eile öösel vaatasin St. Elmo's Fire'it ja see oli väga hea sellekohane film. Veelgi raskem on siis, kui sa oled lapsstaar olnud ja kõik su tegemised on meedia käekäigu all olnud. Jõuamegi Miley Cryus viimase singli juurde.
Ma pean tunnistama, et iga kord kui We Can't Stop raadiost tuleb, keeran ma volüümi juurde. Ma ei tea, kas sihilikult või mitte, aga see lugu on üks kõige depressiivsemaid peolugusid, mis ma kuulnud olen. Nii video kui lugu ise annavad edasi pidu, mis on ammu üle käte läinud ja vaikselt maha vaibub või paremgi veel, pidu inimestega, kes joovad mitte rõõmust vaid masendusest. Kas Miley enda seisukord praegu või lihtsalt arvamus, mida igasuguste mõnuall olevate inimeste peomuusika peaks kõlama?
Keski mäletab sellist filmi nagu Ghost Ship. Igavat õudukat ühe hea stseeniga kõige alguses? Kui mitte, siis te pole millestki ilma jäänud. Aga just tolle filmi kaudu sain ma teada Mudvayne'st, kelle teise albumi esiksinglit selles filmis promoti.
Not Falling'ul on kaks videot, millest ma panin selle versiooni, kus bänd esineb ilma oma kostüümideta. Sest see sinine halo, mis siin juures on, tekitab tunde, nagu ma vaataksin CAM versiooni loost. Aga lugu peaks tekitama tunnet mitte alla andmisest, kuigi need karjed, mis refrääni tagataustal käivad, oleks nagu kahtlused, mis kukla taga näriksid.
Kuidas Eesti mõttes kommertsrokkhitti saada. Suhteliselt raske mõelda, aga ballaadi tegemine on hea mõte. Ja võtta mõni tuntud poplaulja duetti laulma koos on ka hea mõte. Seda tegigi vist Cramp, kui võttis juurde Niki oma albumi viimaseks looks.
Uhh,Niki on ikka siin suht kohutav, aga Siis Kui Saabub Päev on ju muidu päris korralik rokiballaad. Mida ma praegu rohkem siit välja saada üritaks. Isegi reporteri promo on sellel taga ja ikkagi ei olnud vist hitt. HND'lik kidrakäik on kuidagi kahtlaselt äratuntav ka samas.
Emerald on Eesti melodeath/metalcore bänd, mida ma olen viimasel kahel aastal ka Rock Rambil näinud ja ka muudes kohtades. See aasta tuli ka uus album välja, millelt nüüd ühe singli lasen.
Kui ma neid eelmine aasta live's nägin, tundusid nad täiesti üheülbaliste ja suht igavatena, aga see aasta olid nad hoopis teisest mastist. Ehk oli see, et aastatega tuleb kogemus juurde või siis ka lihtsalt, et uue albumiga on toodud sisse päris korralik ports meloodiat ja ka pehmemaid vokaal. Bändi kõige nõrgem külg on tegelt ikka nende karjuv vokaal, aga siingi on edusammud, positiivne on tema puhul see, et isegi on võimalik suht okeilt ta sõnadest ka aru saada. Kurat, ennem kuulatud Defrage'ga suht sarnane kraam tegelt. Igatahes, Kharon ja see lugu on päris hea samm edasi bändilt.
Defrage on püsinud ikka tegusana ja meediast halvaga eemal. Tuuritatud on vist järjestpidamata mingi üle aasta ja just tuli ka neil uus album välja. Isegi suudeti esineda suurel Nova Rock'i kontserdil. Paneme siis mõne loo uuelt plaadilt siia.
Well hea teada, et 90ndate lõpu CGI ei ole kuhugi kadunud, vaid leiab ikka tööotsi. Ja noh laulu nimi " We Are Metal" on cheese ükskõik kes seda ütleb. Aga nüüd positiivsema peale, lõpuks on ära osatud kasutada karjuvat vokaali, kelle hääl on ka tugevamaks muutnud (ei ole random karjumist valedes kohtades ) . Muusikagi on kaasa läinud sellega, rohkem meloodilisema metalcore kanti, kui tavalise "new-age post grunge" suunda. igatahes, lootustandev. Tüübid, miks teid Eestis ei esine peaaegu üldse, tahaks ära kaeda ka live's.
Ahh, kas Lynyrd Skynyrd on kõige täiuslikum white trash band? Nende muusikat iseloomustab ju tihti selline southern pride, mida tänapäeva intelligentsem rahvas seostab rohkem selle halva osaga, nagu rassismi ja fanaatilise usuga. Igatahes, ärme mõtleme halva peale, meenutame ühte nende legendaarsemat lugu.
Ma võiks mõelda, et Sweet Home Alabama on lihtsalt ei lase seda halba asja unustada. Neil Young'i protestilaule ja kriitikat võetakse kui solvangut iga punaverelise lõunamaa poisi kohta. Samas kiidetakse konservatiivseid poliitikat ka põhjani. Kaasaarvatud nende idiootne harjumus Konföderatsioonilipu austamine ja saamegi loo, mis on väga väga hea, aga ka väga väga loll.
Stoner rock pole päris mu teema. Ma tean, et see peaks mulle meeldima, aga peaaegu kõik, ka suured bändid kaovad ära massi paksu bassi ja udustesse riffidesse. Võib-olla on fakt selles, et mulle ei meeldi ei kanep ega selle mõju all olek. Igatahes , siin üks suuremaid bände selles valdkonnas, Queens Of The Stone Age.
Go With The Flow oli Rock Band'i soundtrackil, seega ma tean seda lugu väga hästi, kuna olen laulnud seda mitmeid mitmeid kordi. Loomulikult on ka kahemõtteline video ka hästi tuntud just oma värviskeemi poolest. Borderlandsi mõni missioon võiks varsti tulla selle teema kohta. Mis eristab seda tavaliselt stoneri loost on ka ehk see, et laulja pole mixi ära kaotatud, kuigi üsna õrnalt, on võimalik aru saada millest ta laulab. Ei pahanda ka fakt, et laulja hääles on selline varjatud nõrkus, mis annab loole ja videole traagilise alatooni; äkki tahab laulja tunda viimast korda veel seda naudingut, mis saab naisega ja otsustab head-on laksu teha.
Hmmm, Rock Rambitud on kenasti ja pean ütlema, et oli palju huvitavaid kontserte. Näiteks üks neist on eesti üks uusimaid suuri rokkbände, Shanon. Esiteks ärge saage valesti aru, kontsert oli täiesti hea (kuigi see, et kitarrist jõi pudelist Aramist kontsa ajal, iuuuuu)...aga tuli nagu pähe, et mis võiks olla Shanoni valem.
Olete ikka pannud tähele, et enamus Shanoni lugusid kõlavad täpselt samamoodi, nagu ka Jäätunud Jäljed. Alati on selline kurvapoolne dündün salmiosa kuni "karmim" refrään, kõigele tipuks mingi lüürika sellest, kuidas suhe aiataha läks. Vist sellepärast on nii, et see bänd ei tundu kuigi kõrgele kelelgi lemmikute nimekirjas sattuvat; nende lugusid on nii raske eristada teineteisest.
Vol. 3 oli Slipknoti "eksperiamentaalne" album, mis tähendas vist rohkem seda, et kasutati rohkem meloodiat lugudes ja ropendamist ei olnud. Igatahes, kuigi ma pole kunagi väga soojenenud selle albumi suhtes, on siin siiski vägagi korralikku metalit.
Duality on ood peavaludele, mis meeldivad kõigile nii palju, et mõned inimesed teesklevad ka teatud aegadel seda. Aga kui võtta see lugu ette ja võrrelda eelmiste albumitega, siis arusaam, et siin on toonitud maha seda plahvatuslikku jõudu ja mindud rohkem kontrollitud rünnaku peale. Kui eelmiste albumite peal oli meloodia seda, mis vahepeal kasutada Corey pehme vokaali juures, siis siin loos üritatakse kõigis kohtades mingi osa seda sisse tuua, ka karjumiskohtades.
5 albumit oma karjääris ja Smile Empty Soul on ikka sama pissed maailma peale kui alati. Kuigi raadio ja enamik publikust on need hüljanud, on nad jätkanud täpselt sama stiili peal, mis nendele edu tõi- Äkki kunagi jõuavad nad ringiga tagasi ja on jälle menukad. Anyways, siin esimene singel sellelt albumilt.
Esimene lause, mis Afterlifeis laulja suust tuleb, on nagu arusaam mõistest, et kuna sellist muusikat on tehtud juba üle 10 aasta, siis kas natuke vanaks ei hakka jääma selleks. Mõtisklus vanaks saamise ja elu hapruse üle mõtlemine läbib lugu, muutes üllatavalt posiitivse muusikaalse poolega refräänis, kuidas vähemalt raadiost hea laulu kuulamine ei muutu kunagi halvaks kogemuseks. Äkki kogeme me kõik 10-20 aasta pärast ka mingit tänast suurt hitti ja kõik noorusajad tulevad meelde.
Slade on üks neist bändidest, kes on olnud Eestis minuarust tihedad külalised. Igatahes nende karjäär on kestnud juba 40 aastat, sellest 20 aastat suudeti ka hitte välja lasta. Igatahes, järgnev lugu on nende viimane suur hitt , aastat 1991.
Damn, these guys look ugly. Tegelt mul polnud halli aimugi, et Radio Wall Of Sound on nende lugu üldse. Et püsida relevantsed, läks Slade suht 80ndate glam metali teed , kuigi oleks arvanud , et see on paar aastat varem. Aga eks Euroopas on vanad bändid alati kauem popid olnud. Nii et kui raadiost kuulate seda autoga sõites, pange volüüm kõvemaks ja laulge kaasa.
Dokkeni - Tooth And Nail on nende kõige tunnustatuim album, olles suurepärane koostis vanemat, 80ndate alguse glam metalit segatud George Lynchi kidramaagiaga ja kõige tipuks Don Dokkeni meloodiline hääl. Just nimelt sellelt albumilt pärineb nende kõige suurem hitt.
Alone Again paneb poweri power ballaadi. Kuigi praegu võib videot vaadata kui klišeed rokijumalate aegadest 80ndatel, siis lugu ise on anuv soov aja tagasikeeramisele; kibe meenutus suhtele, mis on lõppenud ja ood just sellisele mõtteviisile, et asjad ei lähe paremaks. Dokken müüb selle oma kurva vokaaliga, mis võib tunduda vahel peorokilugudel kohatu, aga sellise loo jaoks just loodud.
30STM plahvatas iga teismelise tüdruku ja ka vanemate neidude märgadesse unenägudesse oma teise plaadiga, kus mindi kaugemale esimese albumi külmast kosmoserokist ja toodi sisse üks suur ports emo popilikku viha.
Attack oli sealt esimene singel ja kuigi see ei olnud veel see plahvatuslikult suur hitt, andis see momentumile päris korralikult juurde. Kui esimene albumi sõnu oli raskem lahti muukida, siis siin oleme kohe emoliku suhete peale ja Jared Leto näeb juba väljagi natuke Hollywoodi versioon brooding emokid'ist. Igatahes, kui natuke corny lüürika välja jätta, on see päris hea laul.
Submersedi teine album sai plaadialbumilt päris halva promo, mistõttu selle esiksingel oli üsna väike hitt ja enne teise singli väljalaskmist lahkus pool bändi. Aga kas sellises ebaõnnestumises oli ka mingisugust põhjust. Kuulame seda esimest singlit.
Okei, esimese 15 seki peale, kui Better Think Again stardipaugust peale plahvatab, oleks ma andnud laulule kohe positiivse hinnangu. Aga siis hakkab laul ise korralikult pihta ja selline tundumus, et ma olen seda kõike kuulnud, ainult paremini, võtab mu mõistuse üle. Isegi üritus natuke meeleolu lüüa kukub üsna näoli, kuna karmide osadega need ei sobi väga kokku. Meh, eih, sorri, see on lihtsalt igav.
Hiljuti olen palju käinud üle Nonpointi diskograafiat ja olen avastanud selle bändi kohta igalt albumil mõne hea loo, nii et nüüd ma võin vist tõeliseks isegi selle bändi fänn olla. Võtame või selle singli nende 2005 aasta albumilt To The Pain ( oli ka väike raadiohitt, Nonpoint pole vist kunagi päris SEDA hitti saanud, mis neid A-kategooriasse oleks tõstnud, aga edukad on kõik albumid olnud vahelduvalt)
The Purge vaatasin hiljuti ja see film seostuks mulle Bullet With A Name looga...just nime pärast, et kasutaksid ära võimalust kätte maksta ja lihtsalt huvitavaid asju teha. Aga lugu ise on rohkem madalame klassile rõhutud, et kurat rikkad raiskavad liiga hullult seda raha ja peaks näitama neile, et nad on sama haprad kui tavainimesed.
Kuna alternatiivrokitabelid on hüljanud täiesti selle roki poolse osa, siis on mainstreamroki poolne rokk saanud põhimõtteliselt kõik karmima ja kitarripõhisema roki endale. Seega on sinna tekkinud ka üsnagi huvitavaid bände, kuna noh indiehipstereid pole enam vaja. Nagu näete, Motionless In White võiks olla üks neist.
Nagu paarikuune tagune Avatari lugu, on ka America selline Mansonlik industriaallugu puusaliigutava biiti ja sellise kurjakuulutava sosistava lauluhäälega. Kuna gootid teavad, et neid natuke friikideks peetakse, siis nad tihti mängivad seda osa hästi palju kaasa, sõimates lolli USA popkultuuri ja tehes video tsirkuseteemalise. Ühesõnaga, just selline lugu, mis järjepidava kuulamisega rohkem pähe
Teeme pausi tavalisest programmist, et mainime, et just lekkis täna FFDP uus album,mis ametlik release on paari päeva pärast. Kuulan seda, olen 4 loo pärast ja tundub ikka ülikõva kraam.
Ma selle juba korra postitasin, aga panen uuesti. Tõmmake ja kuulake terve album läbi.
Hinder oli peale oma üliedukat debüütalbumit vana raske otsuse ees, mis siit edasi minna. Kas üritada sarnast albumit või muuta stiili. Ühesõnaga mindi kusagile kahevahele. Take It To The Limit küll jätkas nende naistest/pidutsemisest rääkivat raskerokki, aga väga suur ports 80ndate mõjutusi toodi sisse.
Use Me on selline homage 80ndatele, et vist ainuke osa sellest loost, mis topib loo tänapäeva, on laulja hääl, mis Axl kõrvale toob ka hunniku Chad Kroegerit. Aga selline ood pahale tüdrukule, kellega hullata sobib, aga rohkemat sealt kunagi rohkem ei tule, on poissmeesteõhtute/stripiklubide ja lihtsalt lantimismineku eelseks soojenduseks täiuslik. Kui see välja tuli , arvasin ma , et see lugu ja album tõstaksid Hinderi suurte rokilegendide seka, aga see täielik retrotunne, mis album endaga tõi. 80ndatest miskipärast on praegu püsima jäänud hoopis see androgüünne sündipopi osa, mitte just androgüünne roki osa.
Järjekordne nu-metal bänd ,kes tuli uuesti kokki on SOiL. Tegelt nad polnud kunagi päris lahus, aga oma esimese vokalisti Ryan McCombsiga (kes vahepeal tegi Drowning Pool'iga paar albumit) tuldi 2011 aastal kokku ja varsti peaks tulema neilt ka uus album. Seega siin esimene singel sealt albumilt.
Kui bänd promob, et album tuleb midagi, mis võiks olla välja lastud peale nende kõige edukamat Scars albumit, siis Shine On annab selleks päris head võimalused. Groovemetalik raskerokk, McCombsi kärisev vokaal segatuna puhta, southerniliku häälega. Jääma ootama, kas ülejäänud album säilitab esimese singli kõrget taset.
Seda, mida Disturbed laulja teeb praegu, me juba teame. Aga millega tegelevad ülejäänud bändi liikmed. Igatahes kitarist ja trummar said kokku Evans Blue laulja ja paari teise tüübiga ja alustasid uue bändi nimega Fight or Flight. Nende esimene album on just välja tulnud ja siin on esimene singel.
Kes oleks teadnud, et Disturbed bändidele niiväga ka post-grungelikum kraam meeldis, sest First Of The Last kõlab ju täpselt nagu Evans Blue viimased albumid. Võib-olla kitarrid on mõjutatud rohkem klassikalisest metalist, aga kaob natuke sinnasamusesse kuhu Evans Blue albumidki. Ehk siis, täiesti okei Breakin Benjamin'i kloonid, aga mitte midagi sellist, mis kohe "wow" paneks ütlema.
Mike Poser....sorry PoSner on üks neist tüüpidest, kes üritavad edutult olla uus Justin Timberlake, sest JT on Jacksoni kombel selline vend, kes teeb uue albumi siis, kui see talle huvi pakub, mitte ei lase võimalikult kiiresti neid välja, nagu mõned poppartistid. Aga Posneri juurde tagasi , see oli ta suurim hitt, kibe neiu pikaltsaatmine.
Cooler Than Me ei ole eriti tõhus naise pikaltsaatmises, Posner tundub lihtsalt natuke kibestunud, et neiu teda ei tahtnud. Aga mine sa tea, kui ta sai selle lauluga suht kuulsaks, siis ehkneiu tuli joostes tagasi, raha ju varjab kõik iluvead ära. aga noh selline 80ndate hõnguline biit ja sündikäik on täitsa minu maitse, nii et ma ei kurda. Hea lugu.
Jään siiski selle juurde, et Transformers 2 on ühtaegu maailma parim ja maailma halvin film korraga. Vali, virvendav, tõsiselt idiootne, aga samas selline meelelahutus, et ei märganudki, kui see läbi oli. Igatahes parim osa tegelikult oli Linkin Park'i theme sellele filmile.
Kriitikud ütlesid, et New Divide sarnaseb liigagi loole, mis Transformers 1 oli. Aga kui Linkin Park tahab teha kasvu ja arengut oma muusikas, siis see lugu oli just see õige samm. Meenutades ikka natuke oma raskeroki algusi, samas mitte minnes ülekäte elektroonikaga, mis nende viimast kahte albumit on piinanud, New Divide on hea näide, kuidas LP suudab olla enamat, kui pubekatele suunatud muusika. Siin on dramaatikat, eepilisust, tunnet, et ollakse väikesed osas millegi suure keskel, aga hoolimata sellest on võimalik ka midagi korda saata. Võib-olla praeguse seisuga LP viimane meistriteos.
Scott Weiland tundub olevalt päris korralik douche. Uuu, ma läksin sinna. Aga kui STP ta jälle bändist minema viskas, meenutame , et nad on päris mitu korda tülis olnud. Kui nad 2002 aastal laiali läksid, said DeLeo vennad kokku Filteri laulja Richard Patrickuga ja tegid oma bändi, Army Of Anyone, mille esimene singel oli päris korralik rokihitt.
Okei, Goodbye tundub suhteliselt rohkem Filter kui STP, justkui bänd mõistis, et Patricku hääl on sobinud Filteri mehaanilisema ja efektirohke soundi kui STP klassikalise roki kohta. Aga kõige rohkem meenutab see üllatuslikult Velvet Revolveri Slither lugu, irooniline nagu see pole. Samas, võib-olla oleks vokaal pidanud natuke rohkem miksis olema, nii udusena nagu siin loos unustab juba selle paari minutiga ära.
Good Charlotte, kuigi olles üsna kuulus bänd, on vägagi minust mööda jooksnud. Ma isegi ei mäletanud ühtki nende lugu ennem kui ma eelmine aasta lihtsalt nende albumeid hakkasin kuulama. Paneme siis siia ühe singli nende kõige edukamalt albumilt.
Tead, kui on teemad, mille kohta võib öelda, et neid võib mõelda ka vanemaks saadaks.The Anthemi lüürika pole sinnakanti; mitte et ma läksin ülikooli ja ilmselt varsti otsin ka korraliku töö endale. Mis ma öelda tahan, on et kuigi ma mõistan nende soovi, siis aastatega muutub selline soov " persse see maailma, ma ei taha selline olla" rohkem "tahaks oma niši leida". Muusika on muidu kaasahaarav pubekapunk
Kuna on reede õhtu ja ilmselt peaks end ikka linna ajama, siis vaja jällegi üleskütmismuusikat. Järgnev lugu on nii legendaarne, et ma ei hakkagi midagi rohkem ütlema, kuulake lihtsalt.
Uhh, hommiku oli päris korralik vihmasabin, seega sai varakult ärgatud. Nii et kõigile, kes kohe tööle jõuavad, midagi hommikuseks alustuseks. Sugar Red Drive on USA vähetuntud rokkbänd, mis on mitme albumi vältel jäänud suhteliselt tundmatuks maailmas v.a. ilmselt oma kodukandis. Aga siit nende paari aasta tagune esimene singel.
One More Time algab paljutõotavalt, laulja hüüe ja selline undav/kauge instrumentaal. Kõik see aga tuleb kolinal alla, kui laulja oma salmihääle välja toob, mis kõlab nagu paroodia Creed'ist. Natuke taktitunnet. Hea refrään ja kidrasoolo päästavad , mis päästa annab, aga see hääl ei tekita mulle praegu tunnet, et ma peaks rohkem kuulama neid.
Jällegi tutvustamas teile unustatud bände eelmisest dekaadist, siis Strata on post-grunge bänd Californiast, kes tegutses 8 aastat, andis välja kaks major-label albumit ja saavutas paar mikrorokiraadiohitti ja kadus siis unustusehõlma. Aga just siin ja täna toome nad tagasi päevavalgusesse nende esimese singliga.
The Panic tuleb kohe sellise 10 Years/Chevelle stiilis andmisega ja sõnades annab mulje tõsiselt paranoilisest inimesest. Jah , iga sekund on meie elus tähtis ja butterfly effect and such...rakendades seda suheteellu, võib tõsiselt ülemõelda nii mineviku kui ka oleviku suhtes. Võib-olla oleks suurem hitt olnud see juhul, kui refrään oleks nats paremini defineeritud ja vokaal paremini miksitud. Praegu natuke üle keskpärase lihtsalt.
Kell on päris palju ja kirjutan seda siin kenasti voodis pimedas. Paneks nüüd jälle mõne Roxette ballaadi, et sellel natuke jahedal suveööl õiget meeleolu. Jällegi, tegelt pole üks nende suuremaid hitte, aga kui kuulete järgnevat lugu, siis ilmselt teate seda sellegipoolest.
Queen Of Rain on nende Tourism albumi pealt, mis oli lindistatud maailmaturnee ajal ja annab edasi igatsust Rootsimaa karguse ja ilu vastu. Soov võtta vastu risk ja armuda on Marie Fredrikssoni hääles olemas, kõhklus on teises pooles. Ja noo siis peab pingutama, sest kuigi on nähtud kõike seda kodumaa ilu, siis vähemalt võimalus seda jagada kellegagi ja olla kaisus kusagil Rootsi mererannikul oleks lihtsalt super.
Enne wikid ja youtube oli uue muusika leidmine päris palju raskem. Noore inimesena polnud ju raha osta plaate ja muid selliseid asju ,seega pidi kuulama uut muusikat igast meediast. Ja hea võimalusena oli alati võimalus kuulata arvutimängude soundtracke. Ja bändid tegid ka videosid , mis kasutasid mängu elemente.
Adema Immortal on ühe Mortal Kombati soundtracki pealt ja kuigi see ei saavuta seda eepilisust, mis the Immortalsi theme, siis on see suhteliselt ülespumpav, natuke eepiline numetal lookene. Video aga oma vanema graafikaga võib praegu suht naljakas olla , mingi Creedi video kanti. See EP oli kingitus fännidele, nii et veider, et selline laul sinna ära eksis, võinuks olla albumi mingi suurem singel.
Ahh, kui GNR suureks plahvatas, siis nagu me juba teame, sünnitab see ka palju kloone. Tere tulemast, Dangerous Toys. Laulja, kes on puhas Axl, natuke souther rocki mõjutusi ja lihtsalt naljakas toon ja esimene album oli edukas.
Yah,Teas'n Pleas'n on nagu mingi paroodia GNR'st, aga jah, tegelt rohkem saame midagi Steel Pantheri kanti, et "It's such a fine line between stupid and clever" ja noh, lüürika on suhteliselt loll žanri kohta. Kui ma ise mingil peol purjus oleksin, siis on hea kaasa laulda, aga jäägem siiski originaalbändi juurde.
Kas Thriller defineerib 80ndad samamoodi, nagu brrr Saturday Night Fever 70ndad. Jacksoni kõige edukam ja tuntuim album on selline, et enamus lood on suured hitid olnud. Paneme siia siis avaloo.
Wanna Be Starting Something annab juba oma fungiliku bassikäiguga teada, et see on soundtrack heaks reede õhtuks. Kui paljud sellise muusika tegijad on väga ühedimensionaalsed, siis Jackson suudab isegi siin sisse tuua loo, kuidas mõnikord uudised kõrvastkõrva liikudes üles võivad paisuda. Minu jaoks pole Thriller ta parim album, aga sellegipoolest väga (Y).
Ohsaaa, me teame, et rokkstaaridel on tihti suured egod, aga üks uusimaid egoistlikke lauljaid on Ronnie Radke, kelle kriminaalkaristusi ja muid kahtlasi asju võib internetist lugeda ja nagu, wow ja hahaaa. Igatahes, praegune bänd on tal Falling In Reverse, mille teine album tuli hiljuti välja.
Oh Boy, hea teada, ilmselgelt on KoRn ja Bizkit juba piisavalt vanad bändid et olla ka noortele inspiratsiooniks, Või noh, see on rohkem ehk 'core sound segatud tänapäeva popiga. Järgi mõeldes on emod tegelt räpparitega väga sarnased: enesekesksed, naistest mitte kõige paremal arvamusel ja väga kiiresti välja vihastavad. Ohh jah, screw eelnevad see on Brokencyde kanti kraam. Nii halb, et vist ka hea ehk.
See on laul, millest ma olen üritanud juba mitmeid kordi postitust teha ja koguaeg ka loobunud, vahepealsed mitmepäevased pausid on ka just sellest tulnud. Pop Evil'i kolmanda albumi esimene singel on tõusnuks #1 mainstream rocki edetabelites ja seega peaks vist tähendama natuke uut taset selle bändi arengus.
Tõsi, et Trenches on päris korralikult power'it. Kuna sihitakse sinna jõusaalidesse/võitlusareenidele, siis on sõnum inspireeriv ja muusika vägagi muskulaarne. Lihtsalt praegu kuulates, kas ma olen ainuke, kel tundub, et lool puudub korralik meloodia ja refrään kõlab nagu mingist Shinedown'i loost maharipitud. Laulja faux-Saliva räpp ei ole ka kindlalt ta tugevaim külg.
Taprooti kõige edukam album oli Welcome, mis müüs peaaegu kuldplaati staatuse USA's välja. Esimese albumiga võrreldes kasutati meloodiat rohkem, mis tõi ka paar raadiohitti, suurim neist oli järgmine lugu.
Uhuu, mahajäetud majas video, sümboliseerib nii nende tüüpide karmust kui ka fakti, et lauldakse tihti purunenud perekonnast and stuff. Ega jah, tough titties. Poem on kõva lugu, kuigi jätame tegelt lüürika välja, oma selles karjääri faasis Taproot väga sellele rõhku ei pannud.
Huvitav, kuidas mõned bändid täiega huvi kaotavad silmis. Pole selles, et albumid nagu väga teistsugused või lihtsalt halvad on , lihtsalt äkki ei teki soovi neid enam kuulata. Nii jõuamegi Bullet For My Valentine juurde. Peale esimest albumit on nad minu jaoks täiesti kadunud grupp; palju rokihitte, aga mitte midagi, mis oleks meelde jäänud. Aga prooviks uuesti ja kuulame kolmanda albumi esisinglit.
Kuulge, see intro on ju ikka täiesti püss värk. Your Betrayal on ikka lugu, mis teab , kuidas natuke eelmängu ka teha ja nagu jah bändi obvious mõjutuse (Maiden ja Metallica) kohaselt suudab panna meid ootama seda mõnusat plahvatust (okei, piisab neist metafooridest). Muidu, natuke vanem ja kogenenum bänd tegemas enda stiili muusikat. Anname positiivse hinde.
Küsimus, mis ma oma filmiõhtutel tihti saan, on et "Kust sa sellise filmi leidsid" või "Miks?". Ega juba teismelise east vahtisin ma rohkem "friigifilme" kui uuemat kinokraami. Te peaksite teadma ka, mis kraami ma vahel soovitan, aga saadetakse pikalt. Ja anyways, ma pole sellises asjas ainus, interneti kaudu võib leida suuri site ja inimesi, kes sama hullult fännavad seda. Mõned neist on ka päris kuulsaks saanud.
White Zombie on kaks asja; esiteks Rob Zombie, esimene bänd , mis on sarnase lüürilise ja visuaalse mõjutusega, aga ei ole veel omandanud seda industriaaltantsu mõjutusi, mis ta soolokarjääri mõjutavad ja loomulikult ka 1932 õudukas peaosas Bela Lugosi'ga. Ja Thunder Kiss '65 kõlab 90ndate alguse kohta vägagi omapäraselt, kuigi Zombie vokaal on sama nagu alati.
Võiks mõelda, et Cypress Hill Skull & Bones duubelalbumi oli soov minna kaasa populaarsuse tipul oleva rap-rocki žanriga, aga kui natuke meenutada ,siis on bänd alati olnud suht rokiliste mõjutusega, samplides Zeppi ja Sabbathit ja neil oli ka kaks lugu vägagi mõjuandval Judgement Night soundtrackil. Aga midagi siis selle duubelalbumi pealt.
Can't Get The Best Of Me on Cypress Hill braggimas kui awesome'd nad on. Ehk siis tavaline teema, aga kuidas suudetakse nende muidu suhteliselt uimane ja laisk sound moshiva rokitaustaga. Ja välja tuleb üks nende kõige paremaid laule.
Damageplani,bändi , mille Abboti vennad alustasid peale Pantera laialiminekut, ajalugu on lühike ja traagiline. Anti välja üks album ja tuuritati, kuni mingi psühhopaat ühel kontserdil lavale relvaga hüppas ja Dimebag'i tappis. Seega siit tuleb üks singel.
Kuna Pantera pani sellele groovile, mis 90ndate lõpus ja edasi vägagi paljude bändide seas moes on, ei saa vist pahaks panna, et Save Me kõlab tihti nagu mõni Pantera jäljendaja. Ja kuna uus vokalist laulab palju rohkem kui Anselmo, siis saamegi loo, mis sobis ja sobib praegugi ülihästi raadiotesse, aga ilmselt Pantera parema kraami lähedalegi ei saa.
Kas nohikud võivad olla seksistlikud? Ojaaa, ei ole koomikseid näinud või siis anime't või mis iganes neile meelepärane. Kui enamikel juhtudel on suhetega alustatud hiljem, siis ei ole imekspandav , et isegi 20ndates toimuv veel pidev otsimine ja mõistmine, kuidas see suhe peaks välja nägema.
Weezeri No One Else nende debüütalbumi pealt toob ette just selle meeleolu, et kurat, neiu on ikka kena ja siis on teised tüübid konkurendid. Selline paranoia, loomulik noortele, kellel veel see enesekindlus ka niijanaa on, võib aga sellises fantaasias päris creepy tunde tekitada. Ega laulja tahaks ta ju suht väikeste asjade pärast maha jätta ja endale poolteenrist neiu leida. Noored, noored...küll tarkus tuleb, ärge lollusi tehke ja kohe esimesega abielluge ja lapsi saage. :D
2 Quick Start - Pearu Paulus on kohal, olles just see vanematele meeldiv tüüp, keda sa kohale tuua võid. ikka skidapagpaga teeb ka natuke Nancy - suht vähe nagu teda kuulda siin, aga ta on Must Q - oi kui perversse häälega ikka Kose laulab siin ,nagu ikka. Nemad on tulnud randa ühe mõttega siiski Kuldne Triin- miks vanamehed ei tohiks nautida rannamõnusid nautivaid 18 aastaseid?
Niih, HRL sai käidud ja tegelt , ebaharilikult halb ilm oli see aasta. Hullult hästi sobis sellise uimase,uduvihmase ilma kohta DND ehk Deadnextdoor album, mis autos samal ajal saates käis. See aasta nad just lasid välja oma esimese eestikeelse albumi.
Hmmm, huvitav, et DND lingid blogger üles ei leia. Aga Punane on Päike on depressiivrokk selle kõige hallimas võtmas, täis kahetsust ja nostalgiat. Laulja vene aksent annab juurde just sellisele hauatagusele/sombusele tundele, mis post-pungi parimat kraami iseloomustab.
10 Years on siin aastatega ikka tegus olnud ja enamasti iga kahe aasta tagant uue albumi ka välja andnud. Nende populaarsus...on aga tasapisti allamäge läinud, millest võib hästi näha juba faktist, et nad major label'il enam ei ole ja 2012. aasta Minus the Machine ise välja lasti. Ka singlid on vaevu sellel albumil rokiraadiote top 20 sisse jõudnud. Aga paneme ühe neist siis peale nüüd
Backlash alustab paarisekundilise mõttega ,et see võiks olla Mass Effecti soundtrackilt, kuni läheb tuttavama soundi peale üle. Salmide ajal kohab laulust seda , et kohe tuleb midagi plahvatuslikku ja siis kui refräänis paugutamiseks peaks minema, ei valmista laul pettumist. Huvitav on , et salmide trummid kõlaksid omamoodi nagu mingi dnb loo beat.
Niih, trivia küsimus, mis on Austraalia enimmüüdud album. Ilmselt ei paku te seda esimese paari korraga ära. Selleks on hoopiks selline mehe nagu John Farnhami 1986 aasta paalt. Farnham oli 60/70ndatel teismeliste iidol, kes 80ndatel alustas soolokarjääriga uuesti peale 5 aastast pausi ja suutis vaatamata raadiojaamade esialgsele vastuseisusele järgneva loo hitiks muuta.
Kõik kes te loete seda ja hakkasid kuulama, on esialgu segaduses. Kui aga see nii 80ndate inspireeriv refrään natuke peale minutit sisse tuleb, siis lööte kõik käega otsaette ja mõtlete, et "aaa, see on SEE lugu". Igatahes , mullet on tal vägev ja lugu samamoodi.
Niih, järjekordne suur kontsert käidud. Green Day ja Billy Talent mõlemad rokkisid nii täiega, et sai avastatud päris mitu uut lugu neilt, mida ennem tähele pole pannud. Järgnev lugu on Green Day viimaste albumite pealt ,kus mindi suht mõttega, et teeme karjääri alguse aegseid punkilugusid.....ja see oli täiesti meh soov.
Esimese hooga tundub, et Stray Heart on lihtsalt näpanud Jet - Are You Gonna Be My Girl bassikäigu ja üritanud midagi sarnast teha, aga kui laul on kibemaguse sõnumiga välja tulnud, paistaks see hoopis nagu mõni 50-60ndate poplugu. Ühesõnaga, see ei ole retro Green Day, vaid Green Day tegemas retromuusikat. Ja minu jaoks meeldiv üllatus,
Nii armas vaadata, et järgnevast loost on plaadifirma ametlik video ikka nii kohutava kvaliteediga, et oleks nagu aasta 2003. Aga jah, leidsime hea versiooni Paramore läbimurdesinglist, mis neid kohe iga teismelise neiu top 5 lennutas. Mul läks natuke kauem sellega, avastasin nende poppungi küll samal albumil, aga hiljemate singlitega.
Ükskõik kui hea Misery Business on ( ja Misery Business on tõepoolest hästi hea lugu), olen ma väga õnnelik, et ma olen juba piisavas vanuses , et sellist draamat enam nii hulgi ei näe ja ei pea ka kuulama õelaid teismelisi tüdrukuid ja nii. Muidu jah, kuna Avril oli selleks ajaks vanemaks saanud, täitsid Hayley ja ta bänd selle augu kohe kenasti ära ja kuigi viimane album oli meh ja Hayley kohta on halbu asju kuuldud, siis lihstalt meenutame albumit, mis kõlab ikka sama värkselt, kuigi enamus meist on juba ammu target audience'st väljas.
Kuna jaanipäeval peaks istuma ikka jaanilõkke taga, siis siit tuleb üks lugu, mida võiks kõik selle ümber istudes ikka laulda...keegi ikka ju on kitarriga. Mr. Big sai ka paar aastat tagasi ära nähtud, kui nad Rock Cafe's ära käisid ja peab ütlema, et seal on kidravennad ikka hullem virtuoosid. Kahe kaelaga kitarrid, pikad soolod....kõike see puudub nende kõige suuremal hitil
To Be With You kirjutas Eric Martin oma teismeliseeas ja seda on kuulda kull, sest kui natukenegi lüürikat kuulata, võiks see olla kui friendzone'tud tüübi suur armastusavaldus girl next doorile, kes järjekordselt sai mingit bad boy'lt korvi. Jällegi, peaks olema iga noore kidravenna repertuaaris mingi hetk. Naistele läheb maru peale.
Nüüd kui versioon rohkem autotune'ga ja Nelly räppimisega on saanud populaarseks, meenutame originaalset versiooni Florida Georga Line debüütsinglist, ühest kuumemast nimest praeguses USA kantrimuusikas. *see viimane väide võib olla ka vale, sest ma väga kantrit ei kuula :D
Cruise on punaste osariidike ood kõigile nende suurimatele stereotüüpidele; ehk siis suurtele pick-upidelle , kaunitele maanaistele ja nendele mõnusatele laiskadele suvepäevadele, kus poleks midagi paremat kui natuke ringi sõita ja samas autokõlaritest head muusikat kuulata. Ma arvan, et homme kui jaaniõhtul lõkke ääres istud, siis võiks keegi selle kitarri peal üles võtta ja naisi võluma hakata.
Austraalia premier post-grunge bänd on tagasi. Eih ma ei mõtle Silverchair'i, vaid hoopis Sick Puppies't, kelle neljas album näeb ilmavalgust juulis. Järgnevalt toome siia esimese singli, mis rokiedetabelites jõudsalt ettepoole rühib.
Ohohohooo, Sick Puppies on natuke softimaks läinud. Kui eelmise albumi esisinglist kõlas agressiivsust ja soovi ennast tõestada, siis kas vanusega on tekkinud soov tunnistada, et elu on nooruse uljustükkidegsa tsipa käest läinud. Kõik see on aga vaadatud läbi optimismi klaasi, et kuigi minevikud vead jäävad meelde, siis tähtsam on ikka edasi minna. Ühesõnaga, erinevalt nende suurimast hitist , Maybe'st, õhkub loost natuke rohkem personaalselt usutavust, mitte soovi hitt kirjutada.
Duke Nukem Forever oli mäng, mida sai oodatud üle 10 aasta ja mis loomulikutl oli suur pettumus. Aga kui esimesed trailerid välja tulid, läks ootusärevus küll suureks, sest kui seal oli DN sarnane huumor, siis soundtrackiks tuli ka midagi sobivat.
Stroke Me samplib korralikult Billy Squire samanimelist lugu, aga Mickey Avalon sellise stripiklubihümni sellest välja tuua, et ta tavaline justärganuduimas flow muudab selle nagu slow-mation fantaasiaks, mida me arvame kõik, et rokkarid vahel teevad.
Okei, midagi uut on rokiedetabelite top 10nesse jõudnud. Beware of Darknes on natuke retrohõnguline USA raskeroki bänd Californiast, kelle esimene singel on selline mõnus ports retrorokki.
No kuulake lihtsalt, kui suitsused on need kitarririffid Howl'il. Eestist oleks vastne ilmselt sellele Nevesis. Zeppelin on jumal ja laul on mõeldud kõiki neid kenasid naisi kätte saamaks, kellega backstage's hullata.
Niih, järjekordne Volbeat'i singel edetabelite tipus. Ja tuli see nende uusima kauamängima pealt, mis USA's saavutas kõrgeima koha plaadimüügiedetabelis....Aqua aegadest. Ja kas natuke üllatav, et ma pole ikka selle bändi jaoks väga üles soojenenud.
Hangman's Body Count algab väga hästi, creepy intro ja siis selline kaelgaliigutama panev salmiosa, mis ühtaegu meenutaks nii mingit vana NWOBHM lugu ja samas on ka täiesti nendelik. Aga....hmm ma kuulan seda nüüd juba mitmendat korda ja tegelt mulle hakkab üha rohkem meeldima. Igatahes, nad on midagi väga omapärast tänapäeva raskerokis.
Niih Rock Summer ja viimane eksam on kenasti tehtud, nüüd jääda ootama järgmist suurt kontserti, milleks on 25 juunil Green Day ja Billy Talent. Aeg seega meelde tuletada bändi, kelle esimest kahte albumit on palju kuulatud, aga edasi on katkendlikumaks muutunud. Billy Talenti viimane album tuli välja eelmise aasta aasta lõpupoole ja siit on esimene singel neilt.
Omamoodi, et Billy Talent on oma tavalise "meid ei peata keegi, eriti mitte need räpased riigijuhid" ja näidanud seda kui viikingite marssi kristlaste rõhumise vastu, mitte et viikingid need tavalised rahulikud on, aga siiski. Vanusega on laulja oma häält natuke tooninud maha ja saatnud tekitada häälega, mis ei ole tavaline emopungi hääl. Ühesõnaga, ei kahetse , et selle laulu välja otsisin.
Copy'n siia Rock Summeri postitused, mis rada7 postitasin
Teeme esimesest päevast siis kiire kokkuvõtte.. Saabusin Dramarama lõpu jaoks ja ohohoooo kuidagi väga väga vähe rahvast oli. Aga mis sellel ikka peatuda. Dramaramat ja Taavi Petersoni nägin mõlemad tsipa, täitsa okeid, nagu ikka. Siis sai vahepeal väljas mere ääres natuke mõnusama hinnaga õllet nautida (kuigi 2.50 oli täitsa okei hind Tallinna kohta ilmselt) Järgmise asjana nägin Toomas Vanemit...mis oli meh, selline kidramasturbeerimine, aga päevasel ajal täiesti mõnus nauditav. Black Rocks oli päris hea, kuigi laulja sõnadest ei saanud laulude vahepeal essugi aru, aksent lõi välja. Sharon Corr oli üllatus, selline mõnus folkpopp, Star FM muusika ,aga vähemalt hea variant sellest, jällegi midagi, mille ajal õllet rüüpida ja maha istuda ja kuulata. Marya Roxx mulle meeldis: okei, kui ta suu lahti tegi eesti keeles, hakkas meil kõigil häbi, aga selline kraam läks hästi peale ja kaverid olid ka korralikud. Mumiy Troll....pole minu muusika, aga oli kuulatav Skindred oli ülikõva möll ikka...laulja nägi välja nagu Thrilleri aegse MJ ja KITT'i armulaps, aga rahvas köeti üles ja pidu sai ikka. Ma vihkan Vaiko Eplikut ja see ei muutnud mu arvamust. Metsatöll kõlas kuidagi soundilt softilt. Ja Bryan Adams....oma tavaline headus ja professionaalsus, mis aastatega tulnud. Hitiparaad. Teiseks päevaks jõudsin üldse vihma tõttu Winnie Puhh'iks kohale, aga noh see bänd on siiski ikka veel nii kohutav, et kahe loo pärast läksin EDM telki istuma hoopis. Oli Brown oli väga hea üllatus, muusika tekitas sellise meeleolu, et eelmisel päeval oleks just maha jäetud, aga tüüp nägi välja nagu Jon Snow ja võttis samas asja rõõmuga. Suhtles hästi publikuga, võttis asja rõõmuga ja üldse ei imesta, kui pärast tegi kusagil korraliku afterparty hotellis. Walking Papers ajaks oleks aga võinud ilmselt kardinad üldse ette tuua, sest ega kuigi muusika oli okei, siis bändisuhtlus oli täiesti 0, et iiigav hakkas. Skid Row oli lahe, vb oleks HRL olnud vastuvõtlikum sellele, aga väga Bach'i igatsema ei hakanud. PIL oli nii igav, et ei kuulanud üle paari loo ja ei kahetse ka , et Rabakal kunagi ei näidanud..... Zucchero ei vaevunud kuulama jääda.
Aga okei, egas üritus ise oli korralik tegelt, ei ütleks, et ma oma 50 euri tuulde oleks visanud. Võrreldav üleeelmise aasta Rabakaga.
The Corrs'i ühe laulja soolokontsert oli päris hea, panen selle loo, mida ta ka seal tegi.
Hmmm, kas Rock Summeril vaadata jälle Metsatölli. Ma ei oskagi öelda, neid on nähtud küll vist üle 30 korra. Aga samas, lives on nad tavaliselt head olnud. Samas on mängitud palju viimase albumi kraami, mis mulle üldse ei ole meeldinud, aga mis ma ikka pirtsutan, häid lugusid on setlistis alati.
Nüüd Tulge Mu Kaimud on järjekordne hea näide Metsatölli omalaadsusest. Loo võiks ju kokku võtta sellega, et see oleks nagu mingi vana regilaul, millele saates on hevikidrad. Tuleb ju seda kuuldes pähe, kuidas Lauri oma suurt vanaEesti trummi vms. see on peksab ja rahvast ärgitab üles kaasa laulma.
Näete, kui hea on kidratehnikuks saada ka bändidele. Billy Howerdel tegi seda hulgi aastaid, enne kui otsustas 99 aastal A Perfect Circle asutada. Ja laulma suutis ta saada enda tuttava, Maynard James Keenan'i Tool'ist. Ja siin on nende esimene singel.
Well , Hello there Chevelle. Tool'iga võrreldes on muusika loomulikult palju popim ja konvensionaalsem, kui Tool'i suurimaid hitte kuulates tekib tunne vahel ,et kuidas see raadiosse sai, siis pole imestada, miks see lugu oli suur hitt. Maynard on kaasa võtnud ka oma jumalavihkava lüürika, rääkides kurva loo oma emast, kes isegi peale insulti ja ratastooli jäämist uskus oma jumalat edasi. Järgi mõeldes, miks kristlased iga hea asja peale ütlevad "see on ime" ja halva peale "jumal töötab imelikel moel"
Mul on mingi veider arusaamine uneaegadest. Nii et jah olen üleval ja mõtlen ,et Rock Summer on 2 päeva pärast juba. Public Image Limited on selline bänd, mis oli ka korra Rabarockil, aga mille ma maha magasin, kuna oli pikk fest olnud;). Aga see kord võiks ära vaadata...anyways siin on nende debüütsingel.
Esimene singel, mille Johnny Rotten lasi välja peale Sex Pistolsi laialiminekut, Public Image kõlab päris teistmoodi, nimelt kuulake juba seda kidratooni, mida paljud post-punk'i vennad , eriti U2 , kasutusele võtsid. Ja kuigi Sex Pistols oli üsna kokkupandud bänd, siis Rottenil pole nende endise manedžeri käitumisega üldse rahul..
Alexisonfire on Kanada post-hardcore bänd, kes on sealmail päris populaarne( see album, millelt järgnev lugu peal on, oli Kanada albumimüügi edetabelis 1 kohal) , ülejäänud maailmas aga mitte just nii väga.
This Could Be Anywhere In The World ....algab ja siis tuleb post-hardcore kõige ebameeldivam osa minu jaoks sisse. Hakkab see suht mökulik karjumine pihta. Õnneks päästab loo selle Dallas Green oma suht RiseAgainst'iliku meloodilise vokaaliga. See lugu võiks jah rääkida igast linnast...väikelinnast, kus kõik asjalikum rahvas lahkub ja järelejäänute sees on maad võtnud lootusetus oma eluolu parandamiseks.
