Nad on majas, kes küll?

Okei, RHCP tagasi tuldud, 4 tundi magatud ja nüüd üritamas seda tööpäeva lõpuni veeretada. Peab kiiresti panema korralikku kütte panema, et erksana püsida...Tavai siit tuleb esimene lugu Body Counti esimeselt albumilt, klassikalist rapcore tsipa.

See on lugu, mille kaudu ma selle avastasin, sest see oli selle eepilise märuli Universal Soldier soundtrackil ja mis veel JCVD ja Lundgren teevad siin video väiksed cameo'd ka peale filmiklippide. Noh lugu oli neil enamasti kontsertide alustamislugu, seega lihtsalt see lugu pumpab üles juba oma olemusest, sõnu ju nagu pole, lihtsalt publik peab kaasa karjuma.

Ootan tänaõhtut...ooooo

Okei, puhkus on läbi ja tagasi Playtechis lõunapausil...Seega sukeldume suve lõpuni jälle töömaailma. Anyways tänases põrgupalavuses hakkame õhtupoole Tallinna sõitma, kuna RHCP kontsert ju...Seega tuleb panna midagi nende suurest kataloogist.

Higher Ground, kaver Stevie Wonderist oli nende esimene lugu, mida raadiotes laskma hakati, aasta oli siis 1989. Ma olen küll üks väheseid vist, kes nende 80ndate funk-rapilikku stiili rohkem naudib kui nende kommertslikumat ja rahulikumat uuemat kraami. Flea bassikäigud ja Kieldi'se räppimine /laulmine on selles loos kenasti olema ja lugu on lihtsalt mõnus hüppelugu. Ühesõnaga, võiks tulla.

Värvilised plahvatused

Ma teadsin juba ette, et Mass Effect 3 lõppeb sellisel moel ,et fännid halavad üsna palju. Lõpuks ma mängisin selle läbi....ja see oli suht halb lõpp. Ma ei taha mõeldagi, kuidas see oli enne Extended Cut'i, aga sellegipoolest oli lõpupoole ikka üks vägagi hea muusikapala, mille peab sinna postitama.

Yep, see tõepoolest oleks nagu lõpp mingile eepilisele lahingule, silme ette tuleb mõte, kuidas üksik ellujääja mingis last stand lahingus on suremas, aga vähemalt ta nägi lahingu lõpu ja võidu ära. Ignome seda lõpupoolset "we rise again" asja, see rikub ainult lugu. Teate, tekitab ka tühja tunde, nagu ma ei teaks, mida nüüd äkki edasi teha ....eks see mängutriloogia oli nagu mõni pikk seriaal, mille lõppu sa ootad ja samas ka kardad, sest....ahh mis ma ikka ramblin.

Mineviku valikud valusalt lõikavad hinge.

Chapter V oli Staindi 3 järjestikune album, mis debüteeris esikohal USA plaadimüügiedetabelis. Soundilt on ta mõlematpidi melanhoolsem kui eelmine album ja samas on ka algusaegade raevukust rohkem. Järgnevalt üks albumilugu sealt, mis ilmselt on esimesest sortimendist.

Devil räägib kolmest eri isikust, kes igaüks saab ühe salmi oma probleemide väljendamiseks. Esiteks räägib üks armas tüdruk, kuidas üksi olles mõtiskleb eksi peale, kes ta elu krussi keeras ja tühimiku jättis sellest, muutes ta ilmselt ise ka natuke kalgimaks. Teises salmis on samas üks tüüp, kes lihtsalt muutunud tühjaks kestaks ja seda tänu iseenda lollustele, käib ta lihtsalt ringi maailmas ja otsib päästjat. Kolmas on samas juba abielumehest Aaron Lewise vabandus oma naisele, kes vahepeal ta halbu tujusid välja kannatab. Ja refrään toob just välja selle mõtte, et need tühjad, külmad inimesed pole mitte ülbed, vaid lihtsalt otsivad enda tükke tagasi.

Vajame tibi, kes on lahe.

Beavis ja Butthead oli isegi päris naljakas....kuigi siis ma veel ei olnud eriti rokimuusika fänn ja need videod, mis seal sarjas olid, läksid tihti üle pea. Aga tuttava käest sain nende plaadi, kus igasuguseid rokklegende peal, samas oli ka see lugu.

Vana 60ndate Sonny & Cher lugu on üles pumbatud 90ndate rokkmuusika looks, naljakas video, Cher isegi kõlab päris hästi (ma pole väga ta fänn eriti olnud) ja ühesõnaga, kamoon niikuinii keegi väga sellise ilmaga toas ei kuula muusikat, so minge randa ja hakake "ta-ta-ta-ta" tegema

Ohverdan endast kõik, et üks sekund oma loo lõppu näha.

Eih, Hoobastank ei alga ei lõppe ainult The Reasoni'iga, okei, too lugu on tegelt hea, kui mitte tsipa äraleierdatud, aga see bänd pole ainult see lugu ja mitte ka niisama ballaadimasin. Toon esimese vastuväitena nende esimese hiti järgnevalt.

Esmapilgul tundub see üsna tavaline Linkin Park kohtub Incubusega kommertsrokklugu, aga selle päästab üllataval kombel just laulja vokaalmeloodia, mis just täpselt tabab iga emotsiooni ja mitte kunagi minnes ülepingutatud karjumise peale. Ja well lüürikat...võib mõista nii puberteerdieas noorikute random küsimustena või siis ka üldisemale mõttele, et otsime me kõik just seda eluteed, mis meid õnnelikuks teeb,...aga...tead kuradi raske on ikka seda näha. Shortcut'i tahaks , palun või siis vähemalt ühte lüket õigesse suunda.

Peidaks end sinu juukstesse.

Guns N Roses'i karjäär on täis palju "oleks'eid", sest nad suutnuks olla meie generatsiooni Led Zeppelin, aga oma kuulsuse tipul hakkasid nad lagunema. Sellegipoolest on nad jätnud meile suure koguse legendaarseid lugusid, millest järgmine on vist kõige tuntuim.

See avariff on juba nii tuntud, et igaüks kes seda kuuleb, teab täpselt, mis looga tegemist on. Axl armastusavaldus oma tollasele tüdrukule (kes hiljem ta kohtusse kaebas koduse vägivalla pärast). Sweet Child O' Mine näitab, et kuigi Appetite For Destruction album on tihti paranoiline ja hedonistlik, siis suudab Axl ka olla natuke haavatav ja ootab siiski armastatut, kes ta kõigest sellest ära viiks. Kuigi paljusid meist on rikkunud kümned erinevad akustilised kaverid sellest, siis kuulame originaali ja naudime hetkeks aega, mil nad valitsesid maailma.

Sa ei usuks kõike, mida ma oma elus valesti teinud oled

Jätkub minu meenutus 80ndate rokist ja hevist. Seekord jäi silma Twisted Sister, kes 80ndate alguses paari rokihümmiga plahvatasid oma populaarsuses. Stay Hungry album müüs mitu miljonit albumit ja viis nad oma naeruväärse välimusega mainstreami. Aga sellegipoolest oli sel albumil ka päris mitu massiivset hevimonstrumit, nagu näiteks..

Burn In Hell algab kurjakuulutavalt, kõmisev muusika ja Dee Snider kurja naeruga vürtsitatud lüürika...aga kui ta jõuab hetkeni, mil ta hüüab laulu nime, siis nagu lift Põrgusse oleks startinud ja laul äkki plahvatab. Mõnus kananaha ihule toov koht. Mis öelda, Dimmu Borgir isegi kaverdas seda lugu, nuff said. Kahju, et nad enam oma meik-upis ei esine, aga äkki vanusega näevad nad veelgi kohutavamad välja

Kõik mu unenäod said vastuse

Steelheart oli üks glam-metal bände, mis sai oma populaarsuse kätte alles 90ndate alguses...seega jäi nende hitiaeg väga lühikeseks. Selleks hetkeks olid glam-metal bändid juba läinud täiesti kommertsi teed, kadunud oli vähimgi toorus, mis eelmise dekaadi algust iseloomustas. Kahe looga suutsid nad vallutada edetabelid ka USA's, kuigi Aasias pidavat nad palju suuremad olema.

Tegelt üsna tavaline power ballaad, aga kurat, kuidas lauljal on alles hääl. Ahh aga nii tore, kuidas mustvalge video üritab rohkem emotsiooni juurde anda. Kui laulja välja jätta, pole siin midagi, mis eristada 50 sarnasest bändist.

Palju parem motto kui YOLO

Scorpionsi Face The Heat album on samm muutuvas rokimuusika kliimas minna eemale 80ndate power ballaadide cheesist ja tuua sisse rohkem sellist klassikalist hevimõju nagu Lovedrive või Animal Magnetismi albumid sisaldasid. Järgnevalt üks lugu sealt.

No Pain No Gain ütleb täpselt, mida spordiinimesed teavad; hea tulemuse saavutamiseks tuleb pingutada nii et ka valus oleks, muidu on see lihtsalt ninnunännutamine. Terve album on muusikaalselt ka muskulaarsem, kuigi kaasalauldavad refräänid jäävad.

On vaja meest kõrvale, kuna lihtsalt tüdruk

Hey, mäletate, kui Gwen Stefani oli veel natuke punk. Kuna No Doubt tuli kokku jälle, ilmselt kõlades nagu nende uuem, popilikum kraam, siis meenutame fakti, et see bänd kuulus sellessse pop-punki plahvatusse, mis 94-95 toimus. Ja mis parem viis seda meenutada, kui lugu, mis neid esialgu kuulsaks tegi.

Kas ma tunnetan mõjutusi 80ndate popist nende kahtlaste sündihäältega. Ühesõnaga, see on sellegipoolest kiire pogotav poppunki hümm, kus Stefani laulab mõnuga naisstereotüüpidest. Ja ta Marilyn Monroe on steroids image ja hääl kõlas kunagi ju niii lahedalt.

uuuh beibi,tahan sind, vajan sind jadajadajada

Okei, ma vedelen praegu ikka natuke pohmelliga voodis ja mõtlen, et kuulaks midagi rahulikkumat. Hullem tampimine käib peas, seega võtaks mõne rahulikuma loo. Näiteks see hitt Nelly ja Destiny Child'i väiksemalt liikmelt Kelly Rowlandilt.

Maailma kõige ilusam geto ilmselgelt. Gaad, ma vihkasin seda lugu kui see välja tuli...ja aeg pole mu arvamust muutnud. See imal rnb ballaad on nõmeeeeeeh, selle närvidelekäiva oigava beat'iga ja kuidas Kelly Rowland üritab Whitney Houston olla (kuna jälle mõnes õudukas mängid)....okei, see lugu ei parandanud mu tunnet,brrrr.

Karistus kõigi mu pattude eest.

Biohazardi kohta tuleb mainida ikka fakti, et laulja sai selle bändiga kuulsaks ja siis otsustaks oma pornostaarist naise kaudu ka porni tegema hakata. Aga bänd on selline huvitav asi oma aja kohta, et oli natuke punk,natuke metal ja natuke hiphop. Praegu on neid loomulikult palju, aga 1992. kohta oli see uudne. Nende kõige tuntuim lugu ka.

Kuidas saab vihata lugu, mis algab Dolph Lundgreni monoloogiga. See on juba badass'i tase omaette. Aga lugu....well see pole väga catchy, aga jõusaaliks näiteks sobib küll. Need tüübid on ultra-serious ja punkarite kombel karmid ka. Anyways, I'm off.

Ei igatse sind, vaid igatsen seda masendust

Halestorm sõidab praegu laineharjal, mida on toonud nende teise albumi edu. Praegu peab ootama, kas mõni nende ballaad ka murraks läbi popraadiotes, aga esimesed kaks singlit on olnud kickass rokklood. Esimesest singlist ma juba rääkisin, nüüd võtame teise singli ette, mis järjest tõuseb edetabelites.

Võin vanduda, et Lzzy Hade leiab oma sisemist badass rokkstaari ja näeb iga videoga üha kuumem välja. Samas ta laulab küll sellisest mõnusalt idiootsest asjad, et jah neile naistele meeldivad dysfunctional suhted, sest kui üks pool murdub ja kõik rahulikuks muutub, pole enam üldse ju nii huvitav. Ühesõnaga, enesehävituse psühholoogilisem vorm, pole mingi alkoholism või lõikumine. Aga ühesõnaga, tooge see bänd Eestisse ka, tuuritab küll siin skandinaaviamaades.

Abel on parem kui Taavet ja Koljat kokku.

Saving Abel on peale kaht raadiohittidega täis albumit tagasi oma uue albumiga, mis just täna lasti välja. Kahtlustan küll, et see album on jälle vähem edukam kui eelmine, mis omakorda polnud nii edukas kui debüütalbum. Ühesõnaga , esimene singel järgneb nüüd.

Natuke rohkem kütet on küll sellel lool kui Miss America singlitel, cock-rocki mõjutusi on ka vähem. Produktsioon annab palju juurde ka, mitte et toorem oleks, vaid lihtsalt, musklit on kitarridele juurde antud. Ja laulja, kuigi näeb oma wifebeateri ja habemega siiski vägagi kahtlane välja, pole oma häälest nootigi kaotanud. Igatahes , ma lähen kuulan ülejäänud albumit nüüd edasi.

Loendame kõiki perseveste toas.

USA raadiod võivad ka üllatada vahel, eih ma ei mõtle indiestuffi, seal tuleb alati igasugust sitta, aga popiks on saanud neil selline Taani hevimetalbänd nagu Volbeat. Ja nad praegu sõidavad sellisel laineharjal, et paar aasta vana lugu lasti raadiotesse ja tõusnud nr. 1 kohale.

Võin küll öelda, et natuke omapära leidub neis küll, eriti laulja hääles, mis meenutab küll erinevaid rokijumalaid, aga samas vist ta aksent annab natuke omapära juurde. Laul on ka nagu selline muskulaarne hevimetal võimendus, mis säilitab samas meloodilisuse. Kuigi , olgem ausalt, just selle esimese line pärast on see lugu ka saanud nii palju populaarsust, kahjuks laul ei jõua ületada sellest algust.

Kas kapten on laevaroolist lahti lasknud?

Okei, Queensryche fänn ma pole, üldisemas mõttes pole ma väga progre ega power metali fänn, kaks asja, mida see bänd tähistab. Aga see ei tähenda, et ma pole paari head lugu neilt kuulnud. Kui aasta oli 1997, siis olid nad karjääri alguseaegadest päris kaugele kõndinud ja tegid rohkem sellist meloodilist raske rokki, mida see esimene singel nende Hear in the Now Frontier albumi pealt ja ainuke lugu, mida tegelt raadiotes lasti.

Sign Of The Times on selline huvitav kooslus, kuigi esmapingul tundub see groove olevat suhteliselt Soundgardenist inspireeritud, siis kui Geoff Tate laulma hakkab, kõlab ta siiski rohkem 80ndate hevilaulja moodi. Ühesõnaga annab laul sellise modernsema Journey vibe'. Ma nimetan end selle loo fänniks.

Vähenda oma hääle volüümi ja liiguta seda ratastega masinat eemale sellest punktist.

Hmmm, mul on puhkus, kas ma peaks natuke pidutsema ja inimestega ka kohtuma....

Be Quiet And Drive oli Deftones'i esimene hitt, mis määras nende tulevast karjääri suhteliselt palju. Olid nad ju Adrenaline albumi peal kõlanud RATM worshipperitena, aga see lugu meenutab mulle just seda, mis Deftones suuremate hittide puhul tavaline oli; aeglasemad, pool droonilikud loog, kui veel kõhna Chino oma merekohinakajase häälega ajab natuke arusaamatut teksti. Sellegipoolest on selle loo parim koht ikkagi lõpp, kus minnakse tagasi eelneva albumi vokaali poole ja tõstetakse isegi tempot. Chino karjumine lõpus kõlab nagu mõne teismelise karje soovist olla kõikjal mujal kui siin, sest rohi rohelisem naabrite pool ( naabrinaise pool  ;) ).

Selles augus, mis olen mina

Lost and Found oli album, kus Mudvayne, saades tol hetkel aru nu-metali allakäiguteest, üritas natuke enda soundi avardada. Eih, mitte progressiivsel teel, vaid tegelt suhteliselt vastupidiselt, tehti paar suurt meloodilist singlist, mis üsnagi edukalt raadiotes ketrasid.

Oh kui nunnu, et nad otsustasid kollasel põllul video teha, üritavad koolieelikuid vist ka meelitada fännide sekka. Ja mul on tunne, et bassivend on nagu mõni vanaisa pükstega otsustanud bassikidra kurguni tõmmata. Sellegipoolest on Happy ehik näide faktist, kuidas Mudvayne muutus kiiresti sellise veidra nu-metal bändist täiesti tavaliseks kommertsheviks. Tegelikult on ka loo sõnum , et kui palju ma tegelt kannatama pean, kas sina saad sellest naudingut?

Pööra maailm ümber ja too rõõmsad päevad tagasi.

Wooo, täna algab mul kollektiivpuhkus...ehk siis saab puhata. Paneks selle kohta midagi peaaegu teemakohast, ehk siis Madonna esimest hitti, mõelge aega, kui tema oli veel noor tulija, kes ei kõlanud nagu kahtlane kiimas 50nendates naine.

Sellest loost on ma vaatan korraliku suurusega videot raske leida, nii et fuck it, lihtsalt kuulake seda. Ega Madonna pole kunagi mingi eriline tantsija ka olnud. Lihtsalt nauditav 80ndate alguse süütu (nagu) popp, Madonna heeliumivokaal peale.

Kas te tahate karmi tuuma?

Sain teada, et paha on hommikupoole kanget kohvi juua ja igasugu vanakooli tümmi kuulata. Scooter paneb sind oma happy hardcore'ga ikka täiesti arvuti taga nihelema. Töötegemine on raskendatud, aga samas kui saad groovi kätte, siis läheb kõik hästi kiiresti.

Hyper Hyper (vabandust HAIPPAH HAIPPAH) oli nende esimene singel ja esimene hitt ka, seega nende video on hilariously awful 90ndate alguse 3D koos veidrate fontide ja tantsimisega, mis H.P. Lovecrafti puhul on hästi hästi koomiline. Ühesõnaga meenutab windowsi screensaverit on acid. Ega lugugi on tegelt lihtsalt shoutout erinevatele rave-vendadele ja nonsense ütlused. Aga noh see 90ndate alguses  elektroonilise muusika odavakõlaline sound on mulle alati peale istunud. Nii et ei saa seda lugu mitte nautida.

Liiga kaua kesköises meres

Kahju tõepoolest, et seda lugu Killswitch Engage oma kontserdil ei mänginud, kui nad Hollywoodis esinesid, sest nende kaver Dio legendaarsest Holy Diver'ist on üks nende kõige suuremaid hitte. Aga tervisehädad tihti jälitasid seda bändi nagu mõnda spordisatsi.

Dio videost, mis tehti MTV algusaegadel, on tehtud selline paroodiaversioon, kus Killswitch Engage näitab, kui halvad näitlejad nad on. Aga laul loomulikult on hea, kaver samamoodi, Howard Jones näitab, miks ta kiiremas korras peaks jälle kusagil bändis laulma hakkama, sest ta meloodiline vokaal täiega varjutab karjuva ära.

Praegu on armastus betas, versioon 0.87b

Kuna multikateema siiski peal, meenutaks seda suurepärast anime ja elektroonilise muusika segu milleks oli Daft Punk'i Discovery album ja sellega seotud täispikk anime. Noh need sobivad lihtsalt nii suurepäraselt kokku ja nüüd paneme ühe singli sealt.

Süütu, fanboylik , armas ood crushimisele on Digital Love märgusõnad, sest nagu videost näete rööviti kuulsad rokkstaarid ära ja üksik hunt, kes naisliikmesse kõrvuni sees, paneb neid otsides teisse dimensiooni. Ja nad suudavad isegi kidrasoolo lõpupoole panna. Kui sa seda lugu suveööl kuulata ei tahaks kellegi kõrval lamades...siis nomaitea.

Terve elu olen olnud luuser ja ei plaani muutuda.

Silver Side Up oli Nickelbacki läbimurdealbum tänu nende hüpersupermegahitile How You Remind Me, mida kõik minuvanused inimesed peast meenutavad. Aga see oli üsnagi teistsugune Nickelback kui praegune. Nad olid siiski lähedasemad grunge bändidele oma kurva tooniga. Nagu näiteks lugu, mis albumil just peale seda suur hitti.

Chad Kroeger annab selles loos oma halvale meelelolule võimu, sõimates...well enamvähem kõiki; oma kodulinna, oma naisi ja lihtsalt ennem. Ühesõnaga, midagi sellist kui ärkad üles ja tead , et tuleb üks kuradi sitt päev. Tekib selline tuju ka , et frak it, naudime oma sitta tuju ja olekut täiega ja põrgusse see, kes üritab seda muuta.

Alasti kuumusemasin.

Peaks vist ikka ühe korra W.A.S.P. kontsal ära käima. Nad ole Eestis nii mitmeid kordi käinud, aga kunagi pole kas raha või tuttavaid olnud. Seekord raha on, aga kas keegi tuttavatest tahaks minna Tartu...kutsun kõiki vanakooli hevikaid. Seega midagi klassikalist neilt.

Nagu 80ndate alguse hevimetal videod ikka, on see väga väga naljakas nüüd vaadatuna.Blackie Lawless näeb isegi normaalne oma tšikli peal sõites, nagu meenutaks Alice Cooperi nooremat venda, aga ta bändiriietus ja meik teevad tast Cheri kurja kaksikõe. Lisaks veel Ozzy imitaator ja puudlipea kitarril ja saadakse kokku päris korralik juukselaki mass. Sellegipoolest on lugu siiski üks nende klassikuid. Kiimas ja armuvaludes avaldus tüdrukule, et kuigi ma olen paha, siis ma võin olla täielikult sinu.

Hea märk, kui tunned enda verd voolamas

Mul on jälle tunne, et peaks hommikuse postituse ka tegema. Limp Bizkiti Gold Cobra oli küll selline mõnus küttealbum, aga üks lugu tavalisel versioonil meenutas ka Boileri ja Re-Arranged kanti aeglasemat Bizkitit, mis ma loodan ikka, et lastakse singlina veel välja ka. (Loll mina)

Üks esimesi lugusi, mis sellest albumilt välja lekkis, Walking Away on kibe meenutus faktist, et vahepeal peab paranemiseks panema end valu tundma ja mõtlema faktile, et vahepeal pole meeldivad asjad sulle üldse kasulikud. Ma ei ole eriti fänn Dursti karjumisel viimases refräänis, aga ta annab aimu faktist, et selline otsus ei tule talle lihtsalt, vaid on veelgi närvesöövam kui osata arvas. Aga no pain, no gain ilmselt.

Ei oska laulda armastuslaulu, nii nagu peaks

Bon Jovi tegi ühe oma karjääri targema käigu, kui 1994 aastal oma Greatest Hits albumi välja andis, sest Bon Jovi on enamasti singlite bänd olnud. Aga kuna fännid enamasti olid kõik hitid niikuinii endale soetanud, siis otsustati mõni uus lugu ka lindistata. Ja sellest tuli seee megahitt....

Ohhh, I love this song. Bon Jovi tõestab siin, et ta suudab ka kõrgeid noote välja võtta, kui soovib ja lihtsalt see on selline bombastic 90ndate alguse ballaad, kuigi on mindud eemale 80ndate esteetikast, aga mitte mõtteviisist.  Yeesh, kui ma suudaks sama hästi kui Bon Jovi oma igavest armastust avaldada, oleks ma vägagi õnnelik mees. 

Üritan mitte mõelda, vaid lihtsalt silmi pilgutada.

Alice in Chains'i karjääri võib kokku võtta kui narkomaania 10 astet. Kui Facelift sisaldas veel natukenegi rõõmsamaid hetki, siis Dirt oli juba narkosõltuvuse hirmsamast poolest inspireeritud, AIC aga oli valust tuimestunud agoonia ja need paar üksikut lugu, mis nad 1998 aastal box seti tarbeks lindistatsid, olid juba ühe jalaga hauas olek.

Get Born Again kõlab nagu surmale lähenev olek, hetkel kui sa enam ei võitle, punni ega vastu vaid lihtsalt oled ja ootad seda surma. Stanley häving iseenda narkomaaniast on legendaarne ja nende endine bassivend suri samuti üledoosi. Siis ta kõlabki nagu keegi, kelle hääl hakkab muutuma hädisemaks, aga see just annabki külmavärinaid sellele loole juurde. Kas Cantrell teadis seda kirjutades kui ära Stanley vajunud on...ilmselt küll.
Kuigi nad tulid uuesti kokku, pole nad ilma Stanleyta seesama. Kuradi junkie

Kui sa tuld põlema ei jäta, võin ju varba ära lüüa

Ohh David Cook...ükskord võitis American Idol'i ka rokkar ja oma teise albumiga tundub ta juba täielik has-been olnud. Siis meenutame vist seda ainsat hitti, mis sellel USA habemega Savage Gardeni näoga lauljal oli....okei, tal oli üks hitt veel.

Okei, ma pean mainima, et see on Nickelback-lite. Ja inimesed, kes ei salli Nickelbacki, kriiskasid just hirmust. Ma ei saaks öelda, et tal halb hääl on, lihtsalt see laul on üks sellistes, mida sa kuulad, kui seda raadios lastakse, aga peale selle kadumist väga ei mõtle selle peale. Täielik Ott Lepland

Kaktus poksikinnastega: your argument is invalid

Täna oli siinkandis suuremat sorti elektrikatkestus, seega olin eemal arvutitest ja ujusin näiteks kaua kaua. Seega siit tuleb midagi mu noorusepõlvest, kui Digimon oli telekas, sai seda vaadatud küll...for some reason. Ja see on see theme song...pikas versioonis

Yep, marketing to the fullest, lugu on repetative, sest üritatud teha minutilisest tv muusikast pikem lugu, seega palju kohti on korrutatud, aga mingi omapärane elektroonikarokk on küll sellest välja tulnud ja ma ei saa eitada selle mõnusat nostalgilist kaasalaulmist.

Kaitsgem kaunist Saaremaad.

Okei, kell on veerand 3 öösel, ma olen just suvepäevadelt tulnud ja suhteliselt tuikumas. Paneks enne magamaminekut mõne korraliku loo ka une jaoks. Paneme tänast livebändi, Eesti folkmetaligiganti Metsatölli, midagi nende korralikult Hiiekoda albumilt siis.

Alle-Aa pole tegelt live's ammu kuulnud, aga minu jaoks selline mõnu kiire, aga meloodiline lugu , mis Metsatöllli Saaremaa kummardust kinnitab. Ei, ega Saare naised ole küll omamoodi huvitavamd. Okei uni on peal, läen magama

Mäleta mind kui oma aupaistesse astud.

Peale paariaastast pausi on P.O.D. taas tagasi oma uue albumiga, ehk siis järjekordne doominokivi nu-metal comebackist on tagasi ilmunud. Esimene singel on edetabelites päris edukas....aga see siin on teine singel ja karmim lugu.

Refräänis tundub nagu teeks kaasa Cypress Hilli laulja , aga ühesõnaga kõlab see niikuinii vägagi palju nagu latiinolik rapcore. Kuigi laulja hääldus salmides kõlab kuidagi, et "olen nii pinges, et sülitan sõnu välja", siis on tegemist järjekordse poliitilise looga. Egas tänapäeva maailmas pole ju imestada, et inimestevahelin armastus on surnud. Töö mindset on praegu, nii et rohkem täna mult ei saa.

Aasta juba möödas ja sa ei suuda ikka sellest rääkida.

Ohh Flyleafi esimene album on puhas kuld otsast lõpuni, selline mõnus Evanescence kanti, aga mitte nii klaveripõhine alternatiivmetal, mille lauljaks imetilluke Lacey. See on kõige viimane lugu sellest albumilt.

Lacey kibe meenutus oma endisele, kellest ta ei suuda isegi aasta möödus korralikult üle saada. Oodates ikka, et unustaks kõik peale selle hea alguse ja praeguse hetke, mil me võiks uuesti kokku saada. Samas see lugu on nii optimistlik, kas oleks hea mõelda seda, et ta tõepoolest arvab, et selle tüübiga saaks puhtalt lehelt alustada....

Valley girl'id teavad , kuidas pidu käima lükata.

Mulle üsnagi meeldib Ke$ha. Jah, ma ütlen, nii muusikuna kui ka imidžilt. Popmuusikas on palju selliseid lauljatare, kes vahelduvad skisofreeniliselt "tahan aint keppi" tantsulugusid "tahan igavest armastust" ballaadidega. Kedollarimärksha on sellepärast mulle meelepärane, et ta ei tahagi olla midagi rohkemat kui selline natuke läbikäidum peoloom, kes alati igas peol kõik üles kütab; eriti mehed. Viimane singel, mis talt välja on tulnud.

                              

OMG, seal on Dawson Dawson's Creek'ist ja video on lihtsalt natuke wtf ja kas Ke@£€sha on natuke paksuks läinud. Anyways groove on loos lahe ja tegelt sõnumilt suhteliselt tagasihoitum, ta ei joogi end täis,amele kõigiga ja vaju kusagile ära.

Teate, et järgmine album talt pidi tulema rokilik, mõjustega Zeppelinist ja Iggy Pop'ist, oi see tuleb lõbus kuulamine.

Vaadates jääb lausa suu lahti.

Pean siiski kinnitama oma crushi Wendy James'ile. Ta lihtsalt oli oma hiigelaegadel sellise välimusega, et lausa jalad võtab nõrgaks. Just selline olek, et näiliselt süütu, aga kui vajadus , suudab täiesti kenasti enda eest seista. Ei tea, kas töölauale tema pildi panek inspireeriks või hoopis segaks. Igatahes, siin vist nende kõige suurim hitt.

Wild Thingi põhiriff on siis pumbatud natuke üles 80ndate steroididega on muudetud vapustavate kostüümidega Wendy James käes täielikuks seksikiisu loos, kus ta tegelt ei hooli meessoo poole hoolitsusest ja muust. Ta lihtsalt tuleb, naudib seda, mida ta tahab ja ehk lahkubki. Mmmm ja noh tänapäeva muusikale meenutus, et ei pea mingi hullem tümakalaks olema, et seksist nõretav popplugu teha.

Peaasi, et hommikul jälgi näha pole

Teate, kuulaks natuke klassikalist 80ndate hevimetalli. Sellist, mis paneks nahktagi ja lõhkised teksad jalga ajama, õlle kätte võtma ja natuke pead liigutama. Nagu näiteks Judas Priest klassikalisest perioodist. See tuleb nende Defenders of the Faith albumi pealt, mis oli viimane 80ndate klassikaline Priesti album enne nende väikest segast perioodi.

No loomulikult võiks see olla vampiiriteemaline lugu oma sünge, halbaennutava muusikaga, aga Priest muudab selle omamoodi ka seksuaalsusest nõretavaks. Ma ei tea, kas te teate seda tunnet, kui öösel kusagile booty call'ile jalutad, aga see lugu toob need just hästi meelde. Ühesõnaga, nagu paljud Priesti lood, ikka puhas klassika.

Kaks kadunud hinge ujumas akvaariumis

Tere, DJ Kristjan Sirge siin, sisustamas teie lõunapause. Tänaseks valikuks on bänd, mida ma oleks kuulanud terve hommikupoolse aja, kui Raul ei oleks oma linke saatnud...nõme jägerett ma peaks ütlema. Anyways, siis tuleb üks Pink Floyd'i tuntumaid lugusid, iga kitaristi, kes loodab sellega naist saada, kullavaramusse kuulub akustiline pala, mis pärit samanimelise albumi pealt...olid ajad, kus võis olla popp ja lasta albumi, kus 5 laulu aint peal.

Nagu enamus sellest albumist, on seegi Syd Barrett'ist, nende suhteliselt batshit crazy varasemast frontman'ist, aga egas naised sellest ei huvitu. Neile meeldib juba nime pärast see lugu, kuna tundub neile, et siis mehed kallistavad suda seda kõvemini. Vahepeal on seda lugu hea kuulata, kuna see on niii hea lugu, aga entsusiasm selle suhtes on langenud eelnimetatud kaveritega.

Olen su parim sõber ja võitluskaaslane samuti.

Wiz Khafila peaks olema sellout, aga kuna ma ta vanemat kraami kuulanud pole, siis ma selle üle kommenteerida ei saa. Mida ma aga tean, et tal selline lugu nagu Roll Up. Nii mõelge natuke tema peale ja arvake, millest see rääkida võiks. Kas te pakkusite, et see räägib joint'i tegemist. Tublid olete, aga pole päris nii. See teine singel temalt on hoopis romantiline lugu.

Miks ta näeb välja nagu Politseiakaademia selle erinevaid hääli imiteerima tüübi post-apocalyptiline noorem vend. Ta ei räägi küll seksimisest, aga see on kõigile neile, kes teavad, et kuigi nad on kolmas pool suhtes, siis pfff see õige mees ei tea sittagi naisest. See autotune'tud refrään isegi on suhteliselt low-key, võiks nagu mõelda, et seda lauldes tuleb selline muie suule, mis tekib oma seda kõigeõigemat vaadates. Igatahes minu jaoks tema parim lugu.

Lollitades kõiki muutud kõigi ees lolliks.

Järgneva looga on mul omapärane lugu. Kui ma endale Evanescence - Fallen albumi tõmbasin, siis seal oli neljanda loo asemel neljas lugu nende varasema EP pealt, seega ma kuulsin seda lugu esimest korda vist eelmine aasta, mis sest et Everybody's Fool oli üks singleid selle loo pealt.

Väike cheap shot tolle aegsete (ja praeguste ) popstaaride suunas, kelle elu ilmselt ei ole selline, nagu neid näidatakse teleekraanil. Kõigile Amy Lee fetishididele on see video suurepärane, sest ta on nii mitmes fake's eri kostüümis. Aga lugu ise jääb kuhugi Bring Me To Life ja Going Under vahele, pole nii karm kui viimane aga samas ka nii kindel poppvalik kui teine. Ühesõnaga, hea, et selle laulu ikka lõpuks leidsin

Võin-olla võiksin ma natuke parema loo kirjutada.

Sick Puppies suutsid oma teise albumiga ühe loo ka popmaastikule saata, aga midagi ütleb see rokivaenuliku maastiku kohta, kui suudetakse seda teha looga nagu Maybe. Et järgmine album need ballaadid natuke huvitavamad oleksid.

Filteri - Take A Picture ja Goo Goo Dollsi segune lugu on täpselt selline igav inspireeriv ballaad, mis paneb sind judisema. Okei, kui alguses seda kuulasin, tundus see normaalne, aga nüüd kuulates seda lugu teiste sama albumi paladega, siis tundub see kohutavalt ajast maas. Well frak it, ma olen kolm päeva pidutsenud ja raskemat metalit kuulanud, pole ilmselt selle loo jaoks õiges meeleolus.