Nägin ta tagumikku kosmosest, maandusin selle peal

Mickey Avalon on üks räppar, kelle elu on kirju olnud; ta on oma narkosõltuvuse hoidmiseks olnud meesprostituut (üsna hale tegelt :P), kes hakkas peale seda tegema rokisugemetega räppmuusika ja esimese albumi singel järgneb nüüd.

Mickey Avalon pole küll eriline räppar ja samas vatrab ta jällegi oma võimetest voodis, aga kuna ta näeb välja nagu nädal aega järjest üleval olnud narkar, siis tekib tunne, et ta käitub niimoodi, et ta tahab kõigile hullult meeldida, mis muudab ta omamoodi huvitavaks. Rokipuristidele, ta tihti teeb räpilugusid, kus samplib tuntuid rokilugusid.

Neljandas Reichis olete teie esimesena seina ääres.

Teate miks Sid Vicious kandis natsisümboolikat....sest ta oli idioot ja täielik mõtetu tegelinski, kelle punkarid võiksid võimalikult kiiresti ära unustada, aga sellegipoolest tekkis punkarite seas ka natside subkultuur. Dead Kennedy's vastas sellele, et nende kontserdil palju neid käis, selle lühikese looga.

Nazi Punks Fuck Off on täpselt seda, mida pealkiri ütleb, võtab julgust et seda öelda, kuna nad enamasti on sellised suured skinnid ju. Kõik see täpselt sellises hardcore võtmes, millega Dead Kennedy's tuntud oli, kuigi nende kõige tuntumad lood vist on isegi aeglasemad. Biafra hääl on lihtsalt naljavihasegune, et pogotama peaks.

Sul on endast siiber, mul sinust ka.

Limp Bizkiti esimene singel on siis siin, ajast mil nemad olid veel underground rap metal grupp, enne kui Faith neid suuremasse pilti lennutas samalt albumilt. 3 Dollar Bill Y'all on ka neid albumeid, mida enamus inimesi, kellele nende kommertslikum kraam ei meeldinud, nautisid.

Võib aru saada, miks see väga popiks ei saanud, tegemist on siiski suhteliselt toore, grindiva hüppelooga, kus Fred Durst laulda ei üritagi, ainult räpib või röögib täiest kõrist, kutsudes välja neid inimesi, kes iseendale kindlaks jääda ei suuda ja üritavad endast muuta. Hei, ja Wes Borlandil on pikad juuksed ja meik-up puudu. Kick-ass on see lugu.

Eluviis pole lauldav, elatav ometi.

Miks Tanel Padar selline sõimu on saanud Eesti rokiskenes, ei saa ma aru. Padar oli vanasti ju jummala pull pervert, kui ta jooma hakkas ja muusikagi pole ju mingi popp...okei, ballaadid on singlitena välja enamasti lastud (nagu suurtel rokkbändidel ikka). Üks mittesingel siis nende teisel albumilt.

                                   

Juba see kidrariff annab stardipaugu faktile, et tegemist on korraliku raskerokilooga, riff on paks ja värisev, et kõlarid ikka korralikult värisema panna. Padar võtab küll vahepeal vaikselt, aga siis kasutab enamasti oma karmimat häält ka, sest nagu ta ütleb laulus...ta elab päeva korraga.

Aga nende inglisekeelsed versioonid on alati halvad olnud. :P

Ainuke asi mis puudu on must kitarr

Yep, kui te ei mäleta seda (loogiline, kuna see polnud suur hitt), siis Rihanna tegi ühe laulu koos Slash'i, mis peaks olema rokilik ja rääkima rokkstaari elust. Kõik hardcore rokkarid teevad siin praegu arvuti taga endale facepalmi.

Miks on Slash selle laulu peal, ta mängib siin ainult ainult natuke uduseid kidrariffe, soolot polegi. Natuke rokiloost mööda panek või nii. Pean küll mainima, et Rihanna näeb Slash'i kostüümis ikka liigagi hot välja...ma ei tea miks. Lüürika on nagu Nickelbacki lugu sama nimega, ainult et mitte iroonia ega naljakate sõnadeta. Brr, see lugu võiks nii palju parem olla.

Katkised pudelid laste jalgade all.

Kolmandaks albumiks oli U2 valmis läbimurdeks mõlemal pool ookeani ja omamoodi see tuligi, eih staadionirokigigantideks muutusid nad alles Joshua Tree albumiga, aga just War albumilt tuli neil paar esimest tõeliselt suuremat hitti, millest kõige vähemedukam, aga samas siiski fännide seas tuntum tuleb järgnevalt.

U2 oli sellel ajal veel post-pungi mõjutusega rokkbänd aga see polegi siin kõige tähtsam. Tähtsam on Bono emotsioon, kui ta laulab Põhja-Iirimaa usuvaenust tekkinud õudustest. Võime näha siin algust Bono maailmaparandaja, kui laulu teises pool küsib ta maailmalt, et "kui kaua me seda laulu laulma peame". Video on ka võetud nende legendaarselt Red Rocki kontserdilt.

Terve öö ootan, et neid stringe saaks ära võtta.

Puddle Of Mudd suutis iga oma albumiga tasapisi kaotada populaarsust, mis arvestades esimese kolme albumi singleid, on natuke veider, kuna seal olid singlid suhteliselt sama kvaliteediga. Seega neljanda albumi peal mindi suhteliselt eneseparoodia peale + otsustati tükki Nickelback/Hinder seksihümmide pirukast haugata

Okei, video on täiesti idiootne, Star Wars paroodia + tsiklivennad kosmoses, kenad kosmosetibid (üks isegi sabaga). Kosmosetemaatiline seksihümm on muidu kaasakiskuv ja nauditav, paneb mõtlema, et ehk Terminaator oma Raketi lauluga võttis malli siit.

Kui kirg sees, siis voodini küll ei jõua

Billy Idol oli karjääri alguses küll Inglise punkskenes sees, aga sealgi oli see punk väga popimõjustusega ja kui ta alustas soolokarjääri, siis ta läks täielikult sellise tantsulise punkpop'i teele, mis tõi talle ikka julmalt kuulsust. Järgnev laul on üks ta tuntumaid ja suurimaid lugusid ja ausalt öeldes, ikka peaksid kõik seda lugu teadma.

Billy Idol kasutab oma image täielikult ära ja meenutab just sellist Mad-Max/Escape From New York stiilis tuleviku gängiliiget, mis sobib ta new-wave mõjutustega. Rebel Yell ise on loomulikult ood korralikule ja heale seksile, kus Idol oma ego stroke'ib sama suure mõnuga kui naine tema idoolikest. Kõlab eeskujuks paljule 80ndate lõpu pophevile.

Kogeledes kaugele ei jõua

Carly Rae Jespen on mingi noor tüdruk Kanadast...pff ei , ta on 26, nagu mida kuradit, miks ta kõlab nagu ta oleks 15. Ta oli Kanada superstaarisaates ja siis sai seal kuulsaks, aga nüüd sai ta selle suure hitiga suureks kogu maailmas.

Oi kui nunnu, kuidas ta kogeleb naabripoisi pärast, aga ei julge väga läheneda, siis teeb oma refrääni ja annab numbri talle, et ta võiks helistada....aga videos on poiss pede, muhahahaaaa FAAAAIL... Nagu Hillary Duff 10 aasta eest ja Miley Cyrus 5 aasta eest, üritab ta haarata sama turuosa 12 aastaste tüdrukute turust ja edukalt. Call me a fan...maybe.

Ülestunnistus, saatus on suremas

In This Moment on L.A'st pärit metalcore bänd, mille eripäraks võib nimetada, et nende laulja on suhteliselt omapärase välimusega blond tibi, kes on välimusega meenutab videos mingit tänapäeva gooti segatud 30ndate moekusega(võib olla natuke liiga palju tattoosid) . Nende esimese album on selline Killswitch Engage stiilis metalcore ja üks singel sellelt albumilt.

Nagu Killswitch albumite singlid, on laulja oma karjumise jätnud ainult ühe väikese breakdown ossa ja laulab...mitte päris ala Lacuna Coil laulja , samas ka mitte Joan Jett...kusagil sinna vahele, siiski kõlades nagu core laulja ikka, lihtsalt naiselikkus ta hääles annab kaugema tunda, müüb päris hästi lüürika ära. Kuna selline metalcore hakkab tasapisi moest ära minema, siis ma ei usu, et nende populaarsus veel plahvataks.

Pudelipõhjast tulev armastus on parim

Smile Empty Soul'ilt tuli just uus album välja, mida ma veel pole jõudnud kuulata. Selle jaoks kuulame kõik nüüd nende kõige suurimat hitti peaaegu 10 aasta tagant, mille pärast nende esimene album suutis end kullaks müüa.

Nende Puddle Of Mudd meets Staind sound on kenasti olemas, laul on suunatud kõigile, kes teavad , et nad on  omadega perses ja tuttavad samamoodi teavad, aga saavad omamoodi naudingut sellest ja ei mõtlegi ennast muuta, sest pudel armastab ikka mind. Ehk siis kuigi võiks kõlada nagu inspiratsioonilise hümnina, et muusika aitab kõigest üle saada, siis lüürika kuulamises on see kõike muud kui see. Kui tüdruk ütleb talle, et peame eraldi olema, siis see pole naise pärast, vaid laulja ise on kõiges süüdi.

Kes ei hooli, see kardab

Ademal oli midagi....laulja, kes suutis kõlada ühekorraga nii KoRn'i kui ka Linkin Park'i laulja. Nad suutsid kahe esimese albumiga teha päris korralikku Linkin Park worship'i, aga siis vahetus laulja ja neil ka igasugune võimalus, et keegi neist veel hooliks.

Teine album algab sellise mõnusa plahvatusega. Üllatavalt hea refrään, mis korvab ära paljud lüürilised puudujäägid ja kas ma kuulen tempos ka natuke gallopeerivust, s.t. chugga chugga rütmide kõrvale on ka midagi teistsugust. Chavez kasutab isegi natuke karjeid, mida ma debüüdilt ei mäleta, aga mis väga viis temast.

Kõrbepisarad Teksases

Miks Element Eighty ei olnud populaasem kui nad olid ....isegi nu-metali bändide seas olid nad heal juhul B-/C+ kategooria. Ehk selles, et kuigi sound ja meloodia olid neid paigas, siis lüürika....veidike meh, kaasakarjutav, aga mitte väga silmapaistvad. Case in point

Teksas nutab tõepoolest....sega me kuuleme uuesti ja uuesti, tegelt tundubki et laulus on kahe erineva laulu refräänid vastamisi. Mingisugust build-upi pole, sest on vahelduvad salmist mingit draamast, aga rohkem fakte selle kohta...nada.

Oh seda lesbit küll

Jep ma kuulasin selle postituse jaoks selle loo läbi....Lihtsalt teie jaoks, the horror, vääriks selle eest medalit

Its a Justin Bieber song....uuem ka

Justin Bieber ei ole räppar, ta üritab küll olla, aga ta on hullem kui Chris Brown selles. See ja Vanilla Ice soeng toob kaasa mõtte....et kas ta karjäär läheb põhja ja hakkab paari aasta pärast rap metalit tegema?

Ta jääb liiga valgeks ja naiselikuks, et sõna "swag" öelda, õnneks shorty vist siin kusagil sees pole. Aga tal on munad alla kukkunud, mitte et see palju parandaks.

Miks ametlik youtube video tundub nagu oleks videol see sama intro korratud korra for no reason...

Positiivsed asju ka: see on kena taguots selles lühikestes teksastes naisel...ja wow ta mängib kitarri (teeskleb seda) vasakukäeliselt...

Okei, tagai Dolph Lundgreni filmi vaatama.

Ära tugevas vastutuules seda tee

Pantera oli ikka väga suur 90ndate alguses. Nagu mu väliseestlasest tuttav räägib, olid nad suht ossimetal USA's. Nad olid RHCP suured, Linkin Park suured, aga tee see selgeks näiteks mõnele tänapäeva tavalisele inimesele, vaatavad sind lolli pilguga.

See aasta tõi ühe uue loo neilt juurde, boonuslugu Vulgar Display Of Power albumit, mis leiti üles ja lasti raadiotesse. See album oli revolutsiooniline, kui välja tuli ja legendaarne praegu ja see lugu läheb täpselt selle albumi meeleoluga kokku; eriti pissed off. Dimebag võlub oma kitarrist ikka julma kidratooni välja ja Anselmo karjub mõnuga sulle näkku sellistest mõttetustest tüüpidest, kel elus mitte mingit eesmärki pole. RE...SPECT vendadele.

Juurteni mädanenud

Overkill on küll B või isegi C kategooria thrash metal bände, mis 80ndatel igast august välja puges, olles aga idarannikult, on nad Anthrax järel vist teine suurim selle ranniku bänd, enamus suuri thrash bände tuli ikka läänerannikult. Soundki on neil jäänud samaks, pole progressiivseks ega kommertsiks mindud.

Kõik nüüd peame kaasa hüppama sellele Iron Maiden-on-steroids bändile (millile annab veelgi kinnitust laulja Dicksoni worship). Muusika on küll võõrale karm, aga refrään on ju kaasalauldav, pange kõlar akna peale ja ehmatage väljas päevitajaid. ;)

Miks pean mina alati see ootav pool olema?

FFDP on suhteliselt palju kommertsmetalcore bände mõjutanud. Kui nende ballaade kedrati raadiotes lõpmatuseni, vaatasid sellepeale teised bändid, et " miks me seda ei teinud, igasugu uusi fänne saaks juurde". Nii tegi ka All That Remains, kelle kõige suurem raadiohitt see on praeguse seisuga.

Yep, karmidel meestel on kõigil õrnemad pooled, nagu ka All That Remains'il. Seekord saab sõimu endale endine tüdruk, kes on lauljale haiget teinud...ja tundub ka mitmeid kordi, ilmselt kasutab seda tüüpi tagavaravariandina. All That Remains samas ei suuda oma metalcore juuri täiega hüljata, breakdownid on isegi siin olemas ja õrnalt kuulda ka karjuvat vokaali refräänides. Tekib rohkem mingi 80ndate vaiksema thrash-loo tunne, lüürika samas on täeisti modern rock. Kontsal ilmselt on pitilugude vahepeal hea silmad kinni laulev vahepala.

Oled raskesti kättesaadav. Mina mitte :P

Danko Jones oli Rabarockil kunagi üks hea üllatus. Kanadast pärit bänd teeb sellist no-nonsense rocknrolli juba 15 aastat ja on võitnud sellega fänne mõlemal pool ookeani. Siin käisid nad minuarust 2008 aastal ja kütsid üles küll. Siin oli üks nende meeldejäävamaid laule sealt.

Laulja näeb ikka videos vampiirihammastega niii goofy välja. Küsitakse vägagi tähtis küsimus "kas sa esimesel kohtingul suudled?", sest kogu date on lihtsalt selle hetkeni viiv ootus. Tegelt tahaks ta rohkemat teha sinuga esimesel kohtingul...aga ahneks ei tasu ka minna.

Peaks sind kurssi viima faktiga, et sa imed

Ahh Flaw...võiks öelda, et Disturbed'i kloonid, aga samas tunduvad nii palju rohkematki. Neil oli paar edukat albumit ja singlit, siis läksid nad laiali, tulid kokku, läksid laiali jne....Ilmselt ka põhjus, miks nad pole suuremad olnud kui nad oleksid (kaasaarvatud sellega, et alustati natuke liiga hilja 2001. aastal oli nu-metal bände iga nurga taga.

Boo, elu on nõme, aga selle peale hüppame.....Eks laulja isiklikud tragöödiad noorena on tema ebakindlust tuleviku suhtes ja viha ümbritsevate võltside inimeste vastu üha võimendanud, Life Of Agony't lauljat on ta üsnagi palju oma elus kuulanud. Videot võiks võtta kui sõimu nende poppide inimeste üle koolis, aga lets face it, nad hea meelega paneks neid, seega paistab see tsipa.....ebausutavalt, aga ma mäletan, et seda lugu siin mängiti minu arust ka ZTV's kunagi. 

Haigevoodist saadan töönädala alustajatele tervitusi.

Uus nädal on jälle käes ja me kõik ootame juba järgmit nädalavahetust...või noh ilmselt seda teevad need, kes praegu töötud pole, mina ravin voodis oma köha. The Bangles on üks suhteliselt menukas 80ndate tüdrukute poprokk bänd, mis, nagu ma aru saan, kaotas populaaruse võiduga suhteliselt palju oma isikupära, aga anyways siin on nende esimene suur hitt..

Peale rasket nädalavahetust on alati nõme ärgata, eriti kui eelmine öö laulja (kes oli 80ndatel suht hot) tüüp oli talle eelmine öö alla läinud. Ja siis oled unine, ei oska riidesse panna ja pead tööle jooksma helikiirusel. Samas peale metsikut ööd on vähemalt tööl siis selline mõnus naeratus näol.

Olen olnud patune poiss, uputage mind basseini.

Teate, et tavaliselt on trummarid või bassimängijad need, keda tihedalt bändis vahetatakse. Aga Drowning Pool on selles mõttes erand, sest seal vahetusid pidevalt vokalistid ala Van Halen'i stiilis. Tegelt eih, see kõik algas lihtsalt traagiliselt, sest nende esimene laulja suri südamehäda tõttu. Temaga jõuti lindistada üks, nende kõige kuulsam lugu.

Album algab mõnusa agressiooniga ja pitheaveninga. Siis lisandub sisse vokalist, kes kõlab küll kuidagi tuttavalt, aga samas ma ei oska üldse öelda, kelle moodi., positiivne, et ta ka laulda oskab. Lüüriliselt vägagi tabav, et kõik religioonid keelavad igasugu asju, seega me kõik oleme patused...Woo, alustaks Sodom ja Gomorrahga , inimesed. Tegelt meeldib ka, et mõnitatakse natuke solaariumiskäijaid :P

Andmas sulle koiduüllatust (ei räägi Toomest)

Aasta oli 1967 ja armastuse suvi oli läbi ja hipide hävitustöö ulatus oli igalepoole näha. Iga suur 60ndate rokkbänd oli sel ajal tegemas muusikas, mida hea laksu all kuulata ja siis oma givepeaceachance naiivsust jagada. Sinnakanti sattus ka Cream'i tegutsemisaeg, bänd mis kõlas nagu tolleaegne raskerott segatud selle nii nauditava psühhedeeliaga.

Sunshine Of Your Love on vist nende kõige tuntum lugu ja põhjusega, sest see lugu määrab neid ja nende soundi täpipealt ära. Kuigi muusikal on musklit, kõlab see kõik kuidagi valesti, nagu oleks tavaline maailm peapeale keeratud. Ja lüürikas on sees nii päike kui ka ka armastus, isn't that cute.

Vihmas kõndida on mõnus, aga ainult enda soovil.

Revis on järjekordne post-grunge bänd, kes lasi ühe albumi välja ühe suure raadiohitiga ja sis kadus vaikselt ära. Nende kohta peaks ütlema, et nende album kirjutati valmis akustilise kitarri peal ja alles siis tehti demo'd sellest.

Oh kui palju armastusest rääkivaid rokklugusid ma juba olen siia postitanud, aga järjekordne see, on ju mõnus tunne, kui armununa tundud pilvedest kõrgemal, aga koguaeg seda armastust ei ole. Seega istudki tormis ja ootad seda järjekordset armastuseiili, mis lendu tõstab. Ma pean mainima, et laulja, kuigi 0 isikupäraga, oskab sellest laulust viimast välja võtta, müüb oma sõnumi suurepäraselt maha.

We must run from them sparkly vampires.

Paramore on viimase paari aastaga saanud üheks kõige kuumemaks emobändiks maailmas, sest nad on edukalt suutnud ka popimaailmasse murda. Sellel on osa kindlasti ka faktilt, et nende laulja on selline väike kena oranž/redhead, loomulikult aitas ka see, et nende üks laul on esimese Twilighti filmi soundtracki üks põhilugusid....

Võrreldes eelmise albumiga on see lugu suhteliselt tõsine ja tekib tunne, et something wicked this way comes...okei Pattinson on sama hirmus kui märg puudel, aga jah, see laul üritab tekitada mõtte, et Twilighti vampiirid on tõsiseltvõetavad....laul räägib ka nagu midagi sellest , et Edward ei suuda Bella mõtteid lugeda (yeah, ma olen filme näinud).

Põlev süda aitab tuua perestroika

Survivor on kõigile tuntud oma jõusaalihümniga Eye Of The Tiger, mis Rocky III soundtrackilt nad legendaarseks muutus. Samas kes mäletab siinmail, et neil on veel 4 top 10 hitti USA's ja palju väiksemaid hitte. Üks nendest tuleb Rocky IV soundtracki pealt, mis oli vist kõige awesome'im Rocky film üldse.

No kurat, see lugu on eepiline ja paneb kohe jõukasoovi tekitama. Lüürika on ju Rocky IV inspireeritud, filmist, kus Stallone võidab NSVL übermensh Lundgreni ja toob lõpuks ka perestroika sellele maale. Lugu on samas selline 80ndate alguses arena rock, mis on läbi filtreeritud 80ndate produktsioonist....Ühesõnaga, see on lugu, mida mängid enne hot date või tähtsat mängu, et hoogu sisse saada.

Kaugel kaugel kontserttuuril on nii üksildane.

Ahhh Scorpions ja tema ballaadid....võiks nagu öelda, et 80ndate power ballaad plahvatuses olid nemad suure mõjuga, sest see vaikne salm, emotsionaalne refrään kõlab lihtsalt nii nende moodi........ballaade on palju teisi olnud, aga Scorpions just kasutas seda natuke cheesy line'e ära.

Nagu Seger'i Turn The Page, räägib see elust tuuril. Aga erinevalt Segerist loomulikult igatseb Meine oma naise järele ja ootab just tuuri lõppu, et saaks uuesti kokku...et ilmselt midagi rõvedat linade all teha, me räägime ju siiski sakslastest. See lugu ilmus aastal 1979. ja ikka veel on võimalik selle abil saada, selline on Scorpionsi jõud.

Elan päev-päevalt, et olla ükskõikne

Supergrupid on alati huvitavad kuulata ja Adrenaline Mob pole ka mingi erinevus. Kui koos on Sympony X laulja ja Dream Theather'i endine trummar, siis võiks arvata, et see bänd kõlab ka nagu mõni progre-power metal bänd. WROOONG...Adrenaline Mob kõlab suhteliselt segu Avenged Sevenfold'ist ja Disturbed (huvitav, sest siin on ka Disturbed'i bassimees).

Omapärane, kuidas üritatakse olla nagu paljud tänapäeva raskeroki bändid, aga nende eelneva karjääri mõjutused tulevad sisse. Laulja suudab vahel ka oma Halford'ilikku kõrget häält teha ja täiesti lampi tuleb ka mingi virtuooslik kidrasoolo-breakdown. Musklit sellel laulul küll on, bändivendadel ka...õllelihast. Nii et , ilmselt mitte bänd, millepärast kõik neid muusikuid meenutavad.

Miks sa mind lihtsalt rahule ei jäta.

Peale paari industriaaltantsu sugemeta albumit otsustas KoRn teha comeback'i vanakooli soundi juurde albumiga KoRn III. See album..ei olnud väga hea, aga ometigi oli ootus sellel suur, mida võimendas see esimene singel, mis oli lihtsalt nii kuradi kõva.

Kõik vanakooli korn omadused, funk bassikäigud, madalad kitarrid,Adidase pusad, rastad, Johantan Davis'e närviline vokaal on siis kenasti olemas selles sõimus mingile tundmatule, vägagi negatiivsele inimesele. Loo jõudu ei saa alahinnata, minu lemmikkoht on see breakdown, kus Johantan ei tee küll oma kuulsaid scat-hääli, aga sellegipoolest kõlab nagu närvivapustuse lähedal olev tüüp.

Ingel ütleb: Valu On Jumalik

Niisiis, sellise suvise ilmaga tuleb vahelduseks lasta natuke vägagi karmi muusikat. Morbid Angel on death-metali üks pioneeri ja selle kultusžanri müüdavaimaid bände. See lugu tuleb nende kolmanda albumi pealt, kus produtsendiks on võetud vana Metallica produtsent..

Trummar peksab oma instumente sellise jõuga, et imestan et nad katki ei lähe. Produktsioon on puhas ja selge, laulajst on isegi tsipa aru saada....argument paljude teiste selliste bändide vastu. Lüürika on ikka natuke sumeri-satanistlik mumbo-jumbo, mida Morbid Angel alati kasutas, mitte et nad ise sellised oleks, aga see lihtsalt tundus lahe ja huvitav. Kuulake, kui julgust on.

Kas kohtume ikka kunagi kinos.

See on Blink-182 läbimurdesingel. Meie seda ei mäleta, sest see tuli juba 1997 aastal välja, Enema Of The State album oli veel paar aastat tulevikus. Blink-182 on sama punk kui mu vanaema, aga see ei tähenda, et ta halb bänd oleks. Singlid on neil alati kaasalauldavad olnud ju.

Tom on ikka niii pervetse naeratusega, hullem kui Incul ja Mark on veel blond; muhahahaa, kui hull. Tegelt on video ka täpselt Blink huumorisoome kanti...lapsik, egas kolledžipunk ole ka suhteliselt bro-huumoriga tihti olnud. Sest kes USA seda muusikat kuulavadki kui jock'id.....Aga läheks hullaks Eestis noorte laste keskel kontserdil ja õpetaks neile moshpit'i?

Siin on mu auto- ja majavõtmed, tule ela neis.

Nas pole mul mingi eriline lemmik olnud, võib-olla sellepärast ,et ta pole kunagi eriti meeldejääv tundunud mulle. Sellegipoolest mu lemmiklugu temalt on olnud singel ta kolmandalt albumilt, kus kaasa teeb Diddy..eih P Diddy...eih Puff Daddy veel siin.

Yep, ainult mustad mehed mõtlevad, et üleni punases nahast (või kileriidest whatever) ülikond on hea idee. Apokalüptilise beat'ile sobivalt on ka lool sarnane video. Passion Of The Christ versioon 0,1. Isegi Puff Daddy, kelle lood on enamasti suht meh, suudab oma refrääniga isegi meeldejääv olla, vist sellepärast, et ma saan ta sõnadest isegi aru.

Üllatad mind iga oma stiilimuutusega

Stereomud oli üks suhtesliselt lühikest aega tegutsenud kergema sordi alternatiivmetalgrupp, kus oli liikmeid erinevatest sama kandi bändidest, kõige tuntumad neist ilmselt Life Of Agony. Nad jõudsid 2 aastaga välja lasta kaks albumit ja paar raadiohitti, kõige suurim neist jõudis rokkraadiotes isegi top 10'nesse.

Ärge laste täiesti ebaoriginaalsest pealkirjast end häirida, see on üsnagi hea lugu. Kõige sarnasem võiks bändide kohalt olla Sevendust, eriti vokaali poolest (kes näeb ikka suhteliselt lulz välja, sry, aga on küll). Lüüriliselt...see järgib pealkirja, räägib valust, woppiedoo. Jaah, aga sellines metsa vahel kontserti anda on küll lahe, kas meil oleks võimalik kusagil seda teha....?

Kui ma oleks sinu ema..

See päev on käes, kus me kõik....eriti miskit ei tee. Aga sellejaoks paneme ühe loo Bon Jovi Keep The Faith albumi pealt, mis edukalt viis ta 90ndatesse, kui paljud glam metal bändid siis põhja käisid. Bon Jovi, sina ja su kena naeratus ei saa kunagi moest välja minna...

See on üsna juuksetepildumismuusika, kus Bon Jovi üritab ikka naise pükstesse saada...seekord mõeldes, et naise saaks nii hästi välja treenida, kui Bon Jovi ta ema oleks. Bon Jovi..eih....sa oled kena ja me mehed ka tahame tihti sind, aga ma ei näeks sind rindadega. :D

Ainuke, kellest ma hoolin; ainuke, keda ma vajan

My Darkest Days on ka lugusid , mis ei ole seksist nõretavad rokklood....tegelt kui esimest albumit vaadata, on neid isegi rohkem, lihtsalt need sekslood tunduvad plaadifirma pealt hittideks peale surutuna. Seega üks lugu nende debüüdilt, mis on ka natuke armsam.

Nunnu onju, nad räägivad kuidas eelnev naine on neid ära rikkunud, aga ikkagi, ainuke asi mis neid korda teeb, on nende armastus. Ahhh, läheb äkki sellele suburbian moms with abusive husbands fännidele ilmselt peale. See on nende terve albumi viga tegelt, aga kõik instrumendid kõlavad nii uduselt, nagu võeti kidramüür sellisena, et peaks kõlama nagu mängitakse pille kusagile sisse müürituna.

Dekoltee ja XS teevad comebacki

Loomulikult olen ma liiga noor , et sellistes kohtades käia saanuksin, aga XS bowlingut olen küll mängimas käinud. Sellegipoolest laupäeva õhtu ja chillax meeleolu jaoks panin just 90ndate alguse tümakat, Madalmaadest täpselt. 2 Unlimited'il oli päris mitu hitti ja see on üks nendest.

NonononononoNoNo....oi kurat kui seda asja korrutatakse, aga sellegipoolest on bass lihtsalt selline mõnus, et paneks retropeol ringi hüppama ja video on tegelikult täiesti hilarious. Paneme selle Haddaway ja Dr. Albani kõrvale 90ndate eurodance kuldvaramusse...iseasi kas eurodance võiks kuldvaramu olla, ehk kassikulla oma.

Sul on lubatud mulle kell 3 helistada.

Reede õhtu....ja ma olen hoopis power ballaadi lainel. Nimelt tuleb nüüd see SEE see Hinder ballaad, mis 2006. aastal nad igal pool maailmas tuntuks tegi...v.a. siinkandis, sest noh, persse mingu Sky Plus. Kurat, linna peal peab jooma hakkama ja normaalset mussi kuulama. :P

Ilmselgelt on Hinder suured 80ndate fännid, sest ....lähme 25 aastat tagasi ja see võiks olla Def Leppardi või GNR lugu. Power osa tuleb selle "rokiklassika" kidrasoolos väljas.
Samas...räägib see petmisest. Well, tegelt mitte, aga peaaegu, vahel igatsed eelmist tüdrukud ka siis, kui uus tekkinud. Oli ilmselt nii hea lihtsalt.
Miks nad seda edu korranud pole...hmmm vist sellepärast, et Nickelback and co sarnane kraam on tasapisi moest välja minemas...või lihtsalt pole nii head ballaadi neilt tulnud enam.

Meloodiasse kaotasin kõik mis meie vahel oli.

Hard Target on üks väga lahe JCVD film, aga me ei räägi praegu sellest, vaid mingist räppar/southern rockerist, kes on suht tundmatu, aga lasi välja oma uue singli hiljuti. Miks ma sellest räägin? Kuna seal on ka Limp Bizkiti frontman Fred Durst.

Melanhoolne track, mis algab Nashville kidraga, mis mängib viisijuppi, mis otsekui Metallica - Mama Said loost võetud. Hard Target kõlab nagu segu Everlast'ist ja Lil Wayne'st, autotune on kuulda, kuigi ei sega kohutavalt. Fred Durst samas on oma soft hääles, kõlamas nagu mõni lugu Results May Vary albumilt, ja kuigi me teame teda põhiliselt räppimise/karjumise järgi, oskab see tüüp ka laulda. Lugu on päris hea, võiks loota, et ehk jõuab ka raadiotesse.

Muld on vanem kui kõik meie.

Kartuleid pannes täna ja eile sain mullaga silmast silma suhteliselt palju oldud ja võime öelda, et ta sosistas mulle vägagi palju asju. Igatahes üks neist oli see, et ma peaksin kuulama seda lugu Rise Against'i Appeal To Reasoni albumi pealt. Ime, et see lugu sellelt edukalt albumilt singel polnud.

Sa kuulad seda lugu ja mõtled, et miks on üldse vaja mingit Simple Plan'i või sarnast kraami, kui see bänd suudab olla ühekorraga nii korralikult moshitav kui ka kaasalauldav. Juba see intro annab tunnustust, et lauljal on täiesti arvestatav hääl, sõnum nagu ikka poliitiline, aga well see oli Bush'i aja lõpp, kui kõik punkbändid ootasid vahetust...ja Obamaga said ka vist selle, aga vahetusraha sellegipoolest neil vähe.....Ah, jutulõng kaob ära, nautige, ma peaks vist magama minema.

Kui hinnas kokku lepime, võin kõike teha.

Ei, see pole mingi seksist nõretav rokklugu,vaid Tina Turneri üks suuri hitte ta läbimurdealbumilt Private Dancer. Samanimeline lugu oli esmale mõeldud Dire Straits'ile, enne kui Tina selle endale võttis ja edasine on ju legend.

Lugu räägib siis kõrgekvaliteetse prostituudi või strippari elust, kuidas näod vahetuvad, aga sa ei pane seda tähele, samas ikka loodaks selle elu ära lõpetada ja pere luua. Ma kuulen siin küll Dire Straits, kui see oleks rokklugu rohkem, aga Tina on selle rohkem jazz-popilikuks looks muutnud, kitarri pole küll eriti kuulda. Kuna Turner ei kasuta oma kõrgeid noote nii palju kui mõnes loos, siis on hetked, kui ta emotsionaalseks läheb, sedavõrd tugevamaks.

Sure, eemaldu või peitu külm higi otsa ees.

10 Years ei hiilga küll oma originaalsusega, aga neilgi on oma tugevam külg; nad teevad häid lugusid. :D
See meisterkiitus, mis ma neile andsid, pani küll enamiku teist facebooki tagasi põgenema, aga need kes jäid, siis siit tuleb nende suurim hitt ka kohe, mis aitas nende albumil The Autumm Effect müüa kuldalbumiks.

RHCP lauljaga sarnanev vokalist teeb vägagi head karaokebändi laulja sellel mõtiskleval singlil, mille video näitab meile, kui kohutav on sõjast räsistudes riikides tavainimeste olukord. Kas aga lugu iseenesest räägib ka sellest või on hoopis metafoor võõrutusnähtude kohta? Eks iga inimene kuuleb seda, mida ta tahab.

Koos saame sellest üle, kunagi pole liiga hilja

Three Days Grace suurim hitt poppraadios on võib-olla üllatav mõndele, sest kui suuri hitte neilt mõtled, siis tuleb kolmas singel teiselt albumilt tihti harva meelde, eriti kui arvestada, et tegemist on suhteliselt vaikse ballaadiga, mitte fullpower vihase anthemiga.

Kui mõelda kui paljud rokkbändid on kasutatud motiivi, et "kedagi kasutati lapsena ära", kas siis on nii palju inimesi maailmas, kellega see juhtunud. See pole ennasthaletsev lugu, kordagi ei teki mõtet, et laulja ise räägiks endast kolmandas isikus, vaid Never Too Late haarab sellest teemast kinni ja sosistab hüsteeritsevale sõbrale  kõrva, et "see asi ei kao kunagi ära, samas on võimalus, et sa suudad sellest üle olla". Hang in there,kitty kui uskumatult klišeeline olla.

Kas sa tead, et mulle meeldib su naeratus. =)

Läheme tagasi kurbade akustiliste ballaadide juurde, ehk ka lood, mis mulle on teatud ajahetkedel midagi tähendanud. Tänu The Punisher filmi promole sai sellest loost Seetheri kõige suurem hitt, aga see versioon pole see. Mulle meeldib originaalne versioon Disclaimer albumi pealt, kus Amy Lee ei tule ja riku kõike ära.

Kas tunnete häbelikkust Shaun Morgani hääles. See tuleneb sellest, et laulab isik, kes ei julge täielikult oma tundeid avaldada, aga teeb seda sellegipoolest, kuna see tundub talle õige. Järelehüüe ühele endisele tüdrukule, teades et kõik läks just rappa sellepärast, et ise ei suutnud oma tundeid avaldada. Kõige tipuks meenutab laulja, et just tänu tüdrukule suutis ta oma halbu mõtteid endast eemale hoida.

Pole pidu nagu Pyongyangi pidu, sest see kõigile kohustuslik

Ahhh LMFAO on bänd, mille kohta saan ma uhkusega hipsterdada, et ma kuulsin neid siis, kui nad veel nii popid polnud. Jah, mul on mõlemad albumid olemas, teine album pole küll nii hea kui esimene, aga see oli nende kommertslik plahvatus. Ja paneme selle esimese suure hiti kohe ära ka.

See video on lihtsalt nii puhas kuld, et panen selle üles päris singli asemel. Milline entusiasm, koreograafika ja kõike muud, mida Põhja-Korea kohta oodata võib. Everyday they are suffering. Aga olgu, tegelt lugu on ka suhteliselt hea klubimuss, natuke loll, aga minu jaoks on LMFAO alati naljakas olnud. Nii et fuck all ya haters.

Võtaks süütu minu eest süü enda peale, plz?

Since October näitab ikka, et kristlikud bändid teevad ka nu-metalit ja seda veel ka ajal kui nu-metal ammu ammu surnud olid ja enne selle suurematsorti comebacki. Nende üks edukamaid singleid järgneb...

Kurat, see trummar näeb ikka hiiglaslik välja, kas ta nimi on ka Bubba? Sorry, aga mõtted on kuidagi hajevil, ma ei oska mitte midagi selle laulu kohta kirjutada, kui et laulja kõlab tihti nagu mu taksikutsikas kui ta turtsuma hakkab.

Pole selles midagi rasket

Cypress Hill'i oli algusaegadel ikka legendaarselt hea, tõid suhteliselt uue, kanepilaksuse uimane soundi, mida varsti nii paljud järgi imiteerida üritasid. Okei, neil polnud just väga palju variatsiooni, aga nad tegid oma asja hästi. See lugu tuleb nende esimeselt plaadilt.

Latiino getosläng, inisev vokaal; kõik kenasti olemas. Mida kurat ma pean Cypress Hilli vanade hittide kohta ütlema mida kõik niikuinii ei tea. Kes tuleb minuga prügitünni ümber õllet jooma ja grillima :D.....ja nautima natuke vanakooli.

Kutsub metsa puude otsa esivanemate kombel ronima.

Soulfly vanem kraam on jätkuks Sepultura Roots albumile, ehk see on palju nu-metalikum kui Sepultura, ainult sisaldab ka palju igasuguseid Brasiilia rahvuspille. Järgnev lugu on üks nende kõige tuntumaid lugusid.

Kuigi ingliskeelset muusikat on Max juba 15 aastat tolleks hetkeks teinud, on ta arusaam inglise keelest suhteliselt kehva, sest lüürika on suhteliselt mage, mõte on küll õige, tänapäeva poliitika ja religiooni võiks kõik küll pikalt saata, aga kuidas ta seda väljendab.....anyways ega Soulfly'l polegi see kõige tähtsam, see groov mis nad ärevustekitava intro järel tekitab, kannab terve loo pit'i ja ei lase lahti kui kõik higist nõretavad on.

Kõigil tuleb selliseid päevi ette.

Fuel on järjekordne USA post-grunge bänd, mis sajandivahetusel suhteliselt popiks sai, kui album Something Like Human müüs 2 miljonit koopiat. Sound'ilt pole nad küll midagi originaalselt, ikka sinna Puddle Of Mudd'i kanti. Selle albumi üks suuri hitte tuleb nüüd.

Kohutav tunne, kui su kallimal on paha tuju. Näha on , et midagi on viga, aga ta ei ütle seda lihtsalt välja. Küsimine, et mis viga on, toob kaasa kurja häält ja ütlust, et "midagi pole viga". Siis ta läheb teisse tuppa ja hakkab mingit kurba lugu repeati peal kuulama. Brrr, kuidas siis iseendal tekib kas A) jobu või b) nõmediku tuju. Pole hullu, küll läheb paremaks, jagan kallisid sellegipoolest.

Täiusliku ime katte all on lumivalge

Lihtne oleks RHCP viimase 15 aasta hitte võtta kui kommertsrokki, kus on enamus nooraegade funki ja energilisust kadunud ja mindud Bryan Adams'i teed. Sellegipoolest on vähemalt singlid enamasti olnud täiesti kaasalauldavad. Seega tuleb üks neist Stadium Arcadiumi plaadi pealt.

Mhmh, kas see mitte ei kõla nagu Scar Tissue või Under The Bridge osa maiteamitmes, sellegipoolest on chillax  groov olemas ja ma ei tea kas ma suudaks rohkem slängi valesti kasutada. Andke mulle uus võimalus, laulgi räägib sellest, kuidas vahel võib history delete'da ja tühjalt lehelt alustada.

Mõnikord tahaks, et strippar suletud uste taga ja strippar ka teiste keskel.

Mul on isegi Conspiracy Of One album originaalina olemas ja olgugi, et see on veelgi rohkem popp kui Americana oli, on siin paljugi lahedaid lõbusaid kaasahüppamislaule, nagu see teine singel

Lugu on lihtne ja kaasahaarav ja seda sama on ka sõnum. Kuigi tüdruk on kena ja korralik ja ilmselt ka armastab sind, siis ikka tahaks seda, et tüdruk laseks oma "halva tüdruku" kapist välja ja oleks kõike seda, mis me tahaksime oma fantaasiates naisi olla. Loomulikult päriselus sellised naised tekitavad tihti rohkem vaeva kui lõbu, aga oma fantaasiaid võime siiski hoida.

Bunch of ultimate badasses...

Eih, käes on jälle reede õhtu ja ei saa välja minna, kuna homme hommiku vaja vara tõusta ja töötada. Sellegipoolest peab midagi head kuulama, ja selleks tuleb ikka natuke Thorogood'i peale panna, ühte bluusirokki raskekahurväevenda.

Kas ma pean üldse midagi rääkima selle loo kohta. Kui keegi kahlteb selle badass'induses, siis kuulake lihtsalt seda riffi, mis on Harley-vendade unelm, seda ülbust ta hääles, kus ta teab, et ta on nii palju parem kui meie ja ei pea selleks oma raha või muskleid näitama, temas lihtsalt on midagi.

Mõnusas kevadpäikeses lebajatele.

See on see kevadine tunne, kui 15 kraadi tundub nagu 30 ja võiks ju t-särgi väel juba käia. Mõnus, kui taksikoeraga saad juba rohu peal mässata. Seega see Sheryl Crow hitt.....Hawais või Kuubas küll küll 15 kraadi külmalaine, aga sellegipoolest.

Yeeesh, better red than dead, ütleb Crow peigmees ja seega ka Crow ise, aiai kui on Mccarthy, kui teda vaja on. Sellegipoolest ahhh hoidke kõik eest, ma haaran kogu päikese soojuse sisse endasse. Nii et rahunege, suvi on ju kohe kohe käes, tulge külla ja grillime mõnipäev. :)

Kohe kindlalt mitte kõige viimane Creed'i fänn maailmas

Kõigepealt vaadake ära see video

                                     

Hilarious....ootan kuni mõni kena Nickelbacki fänn tahaks minuga kokku saada. :D

Nii et see on vist Creed'i kõige karmim lugu ka, ballaadidest pole haisugi, vaid Scott Stapp isegi karjub selleasemel. Video on sajandivahetuse aegne arvutimängu cutscene, suhteliselt segane, aga nagu Creed'i videod ikka. Stapp'ile on samas mingi hiiglaslik neegrinina tekkinud.

Kari teutooni pulle tulemas Vahtramäelt

Äkki teadjam rahvas teab sellest bändist rohkem, aga selline Saksa nu-metal bänd nagu Emil Bulls oli enne eilsest mulle küll täielik blank stare. Aga siis ma kuulasin seda vana lugu, mis nende 2001. aasta plaadi pealt oli ja pani huvi tundma küll.

Kurat, miks see video nii tillukeseks converditakse. Anyways , Emil Bulls kõlab suhteliselt palju nagu Guano Apes, kuni faktini et meessoost laulja kõlab isegi nagu Guano Apes'i laulja moodi, samuti meenutab ta Tokio Hotel'i lauljas. Saksa aksent ongi ehk selline. Kuidagi väga power'it on lool, aga on vist mindud Linkin Park'i temaatikasse ja mindud kommertsedu peale, iseasi kui edukalt. Pean rohkem neid kuulama igatahes.

Kas keegi aitaks mind, kui ma upun.

Yeeehav, Saving Abel ikka on traditsiooniliste lõunaosariikide väärtuste esindaja...nagu NASCAR, yeesh, we go straight and sometimes turn to da left. Anyways nende kolmas singel debüütalbumilt on nende kummardus sellele spordile video mõttes.

Yep, Saving Abeli esimesel albumil oli tegelt suhteliselt massiliselt ballaade, isegi rohkem kui Nickelbacki omal...aga nevermind, enamus neist olid head, nagu ka see klaveriga saadetud lookene. Samas lüürika on küll suhteliselt hunnik klišeesid, lugu sellest, kuda elu on nagu raske olnud ja just SINA...yeesh SINA võid abistada.

Nautides lõkketule soojendavat kuma.

Eilse mälumängu üks raske küsimus oli kaverite äraarvamine ja kõige vähem arvati ära just seda legendaarsest lugu Rage Against The Machine'ilt. Eih, see bänd teati ära ,aga mitte keegi ei mäletanud, et Bruce Springsteen seda originaalis laulis.

See plahvatuslik jõid, mis RATM alati käisest võtta, on selle algusriffiga suurepäraselt esindatud. Siis Zack tuleb ka juba oma tavalise räppiva/karjuva/rääkima häälega, mis neile populaarsust toonud ja räägib sellest, kuidas 90ndate keskpaik võiks USA's meenutada sama hästi 30ndaid. The Boss oli lüürikaga taset näidanud, hüpake ringi ja nautige.

Ära raiska täna aega kirstude peale.

Kuigi SOAD tuli uuesti kokku, siis Serk Tankian annab ikka veel sooloplaategi andnud, mis omamoodi on rohkemgi veidramad kui viimased SOAD albumid, populaarne neist on ainult esimene olnud, kust kõige suurem hitt järgmine lugu oli.

Suhteliselt SOAD'ilik nii musikaalselt kui ka lüüriliselt, sõda on siiski paha ja seda rõhutab ka humoorikas video 9/11 ja Iraagi sõjast, mis mängitakse järgi karja laste poolt mänguväljakul. Positiivne on ikka see, et Daroni kraaksumist pole siin, aga ühesõnaga kui see oleks SOAD'i lugu, siis see oleks keskpärane.