Oma uhkust enda kätel võib kanda.

Kui Eesti uuemat rokist kiidetakse mingit Ewert Sundjat, siis võiks arvata, et Eestis on rokkmuusika tulevik ikka väga nukras seisus. Aga ärge muretsega, tegelikult rokkmuusikas palju häid noori tegijaid, üheks helgemaks neist Driven. Kui alustati sellise muskli(krati?)rokiga, siis žanrimuutus (või mitte) tekkis, kui juurde võeti Robby lisavokalistiks. Esimene singel selle koosseisuga tuli siis järgmine.

Niih, kuigi tegelt muusikaalselt polegi palju muudetud, on Robby juurdetoomine muutnud terve nagu mingiks uuemaks variandiks Chocolate Starfish aegsest Bizkitist, ainult et Godsmack'iliku instrumentaaltaustaga. Aga Kloun....lugu on täiesti arvestatatav küte ja noh iga kord ei tohigi kõik täiesti üle käte juues minna...ainult vahel. :D

Tule tagasi minu juurde, see on ju peaaegu lihtne.

Kõigist sajandivahetuse metalcore bändidest on vist Avenged Sevenfold olnud kõige edukam. Põhjuse võib leida nende eeskujudes. Kui teised 'core bändid meloodilisemaks muutes võtsid malli Metallica'st või Iron Maiden'ist, siis Avenged Sevenfold on alati kandnud varrukal GNR worship'i. Nende neljanda albumi esimene singel järgneb nüüd.

Almost Easy pole just selle worship'i parim näide, kui siis paranoilise Axl lüürikaga, sest kaheldakse enese vaimses tervises. Samas see on tekkinud just sellest, et laulja igatseb tagasi oma endist ja tagasi kokku saamine on ju nii lihtne.....peaaegu. Huvitav fakt, teise refrääni ajal laulab terve bänd.

Tulevik on siin ja niimoodi ma plaanin kaduda.

Jälle on Offspring toonud meie jalge ette uue stuudioalbumi, Days Go By on selleks ja esimeste kuulamiste järel pean ütlema, et...päris hea album. On häid kiireid lugusid ja ka paar pullilugu. Album aga algab vist praeguse seisuga mu lemmikslooga albumilt.

Ilmselgelt on Offspring vahepeal malli võtnud Rise Against'ilt, sest kohati meenutab küll nende lugusid. Kuidagi natuke kurvemalt kõlab Dexter sellel lool. Samas minuarust pogotamiseks täiesti sobilik lugu, usun küll, et kui sellega kontserdi alustad, siis hoo saab kohe sisse. Hmm jalkat ei viitsi ikka vahtida, lähen vahin parem mõnda filmi.

Tükid sobivad, vaatasin neid kokku varisemas.

Selleks ajaks kui Tool oli välja lasknud nende 2001 aasta albumi Lateralus, oli nende stiil muutunud täiesti experimentaal/progreks; kõik lood on pikad, veidrate käikudega, omapärastes taktimõõtus etc. Sellegipoolest ei jätnud nad seda lookirjutamise asja täiesti kahe silma vahele, nagu näiteks nende esimese singli puhul sealt albumist.

Pulseeriva tempoga lugu on petlik. Kui esialgu võiks tunduda, et nad mängivad lihtsalt paari nooti kogu 7 minuti jooksul, siis lähemal kuulamisel leidub siiski piisavalt erinevusi. Schism vähemalt ei vaja mitmetunnist ülekuulamist, et mõista loo meeldejäävat meloodiat ja vägagi sünget,samas nii Tool'ilikku muusikavideot.

Hey, tiny, kas sinu senikadunud vanem õde?

Rock Bandis minu laulmise jaoks üks kõige ebasobivam lugu, mitte et see nii kohutavalt raske oleks, vaid Garbage, 90ndate tuntud Šoti-USA alt roki bändi, üks suuremaid hitte on minu jaoks muus mõttes ebasobiv. Pole ma ju....no kamoon, läheme laulu juurde, siis saan aru.

No ma ei oska laulda sellest, kuidas ma selline sekspomm olen, et igaüks mind vaatab tänaval. Tiny't ehk küll, aga mind vaadatakse muude põhjuste pärast. Aga nende technolik sound, mis kuidagi ummistab kitarrid ära, on siin kenasti olemas ja laulda Shirley Manson ju oskab.

Tunned end kõigist teistest nii palju paremini...IIIGAV

Breaking Benjamin tundub praegu surnud olevat ja pooled tüübid sealt (mitte laulja) läksid praegu oma vana bändi juurde tagasi. Lifer oli üks neist bändidest, kes aastatuhandevahetuse suures nu-metal plahvatuses kaotsi läks. Lasid küll ühe albumi välja, aga eriliselt see ei müünud ja varsti peale seda läkskidki mõned koos Burnleyga BB'd tegema. Ühele loole tehti ka video.

Esiteks tuleb vastata tähtsale küsimusele; kas nad on võrreldavad Breaking Benjamini. Vastuseks on eih, sest   juba esimesena asjana tundub laulja nagu Burnley prototüüp, karjed pole nii sügavad ja lauluhääl nii kalk/samas andestust otsiv. Sellegipoolset on tegemist korraliku nu-metal küttega, lihtsalt ma ei usu, et kui sulle see stiil ei meeldi, siis just see bänd sind ümber muudaks.

Pea silmuses sa veel kunagi hukkud.

Ratt tuli suhteliselt samast USA lääneranniku piirkondadest kust ka Mötley Crüe, sellepärast pole imestada, et nende soundid on üsna sarnane, hoolimata sellest, mida ilmselt Nikki Sixx ütleb, aga tema jaoks olid kõik suht poserid. Läheme nende algusesse, esimese täispika albumi esimene lugu ja kohe klassikaline lugu neilt.

Erinevalt Vince Neil'ist on Pearcy'l selline kurjem ja madalam hääl (glam metali mõistes), aga ikkagi on nende edu põhjuseks kaasahaaravad kidrariffid ja kaasalauldavad refräänid. Wanted Man'il on ka kauboiteemaline muusikavideo (miks glammetalistid ennast kaubiodena tahtsid kujutada alati, vaadake neid, nad ei näe välja nagu nad oleksid kaua aega hobuse seljas olnud,...)

Lõunapausi postitus numero uno

Praegu kestab mul kenasti Playtechis lõunapaus, aga otsustasin, et teen selle blogipostituse, kuna mängisin just puhkeruumis natuke erinevaid mänge ja sain vanematelt töötajatelt kenasti neid pähe. Panen siis kõigile töötajatele igalpool ühe loo ka. Coal Chamber esimese albumi esimene lugu ja vist üks kõige nende tuntumaid lugusid.

Yep, nad näevad nii naljakad välja, nagu nu-metalist oleks leidnud gootipoe ja üritanud kahte stiili segada, bassist on naine, aga sellest saab ainult klieti vaadates aru....scratch that, lõpupoole saab ikka aru. Lugu on selline mõnu nu-metal küte, basskidra on siiski põhiline ja lüürika on suhteliselt pointless. Neil pole palju häid lugusid, aga see ikka on üks neist, kui lihtsalt sellepärast, et korrutatakse ühte sõna refräänis ja jääb meelde.

Kutsumata külalised selles melanhoolses maailmas.

Rootsi melodic death metal on muundunud 20 aasta jooksul päris palju. Rootsis eriti on paljud bändid hakanud tegema "pop metalit", mis vanasti tähendas küll glämmi, aga nüüd meenutab sellist kommertsmetalcore, kus karjuv lüürika on segatud vahepeal täielikku popimõtteviisiga. Sonic Syndicate on üks bände seal esirinnas, nende melodeath on sarnasem küll Avenged Sevenfold'ile kui At The Gates'ile.

Enclave on üks kõige paremaid lugusid sellelt bändilt, sest see on glam metal power ballaad (glam metal bände tekib ka Skandinaavias hulgi viimaste aegade jooksul) segatud sellise Breaking Benjamin/FFDP ballaadiga. Nagu esimesest lausest aru saada, on see melanhoolne lugu sellest, kuidas igakord ei ole võimalik oma armsamat pääste halbade jõudude käest, aga äkki armastuse võim suudab armsamat ise muuta.

Shoutout to the hot bassist aswell. :D

Sosistad vaikselt, sa oled nii aus

Kuulan siin heas enesetundega jaanipäeva hommikul Journey erinevaid albumeid ja kurat, see arena rock bänd oli 70ndate lõpust kuni 80ndate keskpaigani ikka üks korralik hitimasin. Paneme siia nende selle kõige kõige suurema ballaadi, tagasi aastasse 1981..

80ndad olid power ballaadide dekaadid, aga see lugu natuke eelneb sellele ajale. Okei enamus karakteristikuid on siin kenasti olemas, aga Journey leiab õigesti, et klaver ja Steve Perry vokaal suudavad loo kahekesti üleval hoida, kui salmid on see koht, kus sa vaatad armsamale sügavalt silma, siis kui refräänis pead sa temast kinni hoidma, suudlema ja õõtsuma muusika saatel. Soojal suveööl seda live's kuulates oleks küll maagiline kogemus.

Minu elu, minu kodu, mina ise....vihkan neid.

Mitte et keegi jaanilaupäeva õhtul isegi arvutis on, aga ma olen vist liiga laisk, et kuhugi minna. Istun parem kodus ja mängin Modern Warfare'i :D. Anyways, eile sai nu-metal raadiot natuke tööl kuudud ja Static-X lasti seal palju, seega peaks mõne nende vana hiti panema siia.

This Is Not on teine singel teiselt plaadilt ja siin jätkatakse seda sama chugga-chugga rütmidega, mis esimesel albumil ka paar hitti tekitasid. Tekib see probleem et Static-X kaks esimest albumi on tihti lugude poolt täiesti samasuguse instumentaaltaustaga, seepärast ehk mindigi järgmisest albumist natuke meloodilisema poole peale. Asjale ei aita kaasa ka lüürika, sest Static-X lüürika meenutab kogumikku lihtsaid arvuti poolt genereeritud phraase, mis kõlaksid vihaselt.

Kes sinuga täna öösel koju tuleb.

Trapti kolmas album oli kommertslikus mõttes pettumus ja andis mõista faktist, et nende akstiad oli langemas, sest selle kõige suurem hitt ei jõudnud isegi esikümnesse. Samas polnud see üldsegi halb album, äkki jäi promost korralikust puudu.

See energiline rokkiv lugu annab vatti neile naistele, kes tahavad võimalikult paljude eri meestega iga õhtu koju minna. See pole sõim odavate naiste jaoks, lihtsalt kahestus, et kuigi nii hea on koos olla, ei suuda monogaamiat sellese tüdrukule pähe panna ja loomulikult mõtleb siis inimene "mis ma valesti tegin". Minujaoks tundub laulja just selle loo peal vägagi tõelise emotsiooniga.

Kõik rokkstaarid alustavad lihtsatest lauludest.

Rock band on Playtechi puhkeruumis natuke mängitud ja ma olen aru saanud sellest, et mu lauluhääl on ikka suhteliselt khm...ja hääl väsib ka ära. Anyways, siin on üks lugu sealt, Weezeri debüütalbumi pealt, mis tegi sellest bändist kohe superstaarid.

Weezer annab alati aimu, et see bänd koosneb suhteliselt nohikutest, sest...kuulge seda lugu. Salmid on sellised vaiksed kogelevad ja natuke mõttetud , kuna kui sa oled nohik, siis ei naudi rääkimist. Ainuke kord, kui energiat tekib loosse on refräänis. Power pop greatness....

See kord on asi tõsine.

See koht ei ole surnud, lihtsalt Playtechi praktika võtab nii palju aega, et ma ei jõua kodus korralikult internetiski ringi käia, aga eks ma ürita mingitel aegadel seda uute lugudega täita. Järgnevalt Ill Nino't, kes on minu jaoks alati olnud natuke vaese mehe P.O.D.

Välimus on täielik P.O.D. ja laulja kõlab ka nii nende moodi, et arusaadav viga, aga see on üks nende väikseid raadiohitte ,mida nad paar tükki kogunud on. Refrään vähemalt on suhteliselt hea ja kaasalauldav, aga noh.....miskit laulja hääles häirib mind. Peace out, peaks magama minema.

Miskipärast olen ma oma lossi kuningas.

Chris Brann oli produtsent, kes tegutses mitme aliase all. Kõige tuntum neist just tänu järgmisele loole oli Wamdue Project, mis suutis 1999 aasta suvel vist olla tantsusaalide ja meedia kuningas. Originaalis oli lugu hoopis teistsugune, aga see miksiti house'likuks.

Tunnistan, et kui seda videot telekast lasti, vaatasin ma 10 aastasena seda ka huviga, sest see oli multikas ja mis tähtsam, seal olid isegi rindu näha. Ghost In The Shell on selleks animeks, nagu ma nüüd tean ja pole ikka jõudnud seda ära vaadata. Sellegipoolest on lugu selline mõnus kauge/veealune lugu, mis on läbi aastate mulle ikka meelde jäänud.

Keegi ei pea mulle paradiisist rääkima

Sai jälle Termikal käidud ja natuke ringi hüpatud. Aga seekord....neist ma rääkida ei viitsi. Rääkis rohkem Live'st, nimelt oli see bänd 90ndate keskpaigas üks kõige suuremaid rokkbände USA'se....aga jällegi ei räägi nende tipphetkedest, vaid rohkem nende viimasest mingigi suurest hitist, mis tuli välja umbes kümmnend hiljem.

Heaven on selline lugu, mis näitab hästi ära Live mõjutused. Törts R.E.M. lüürikas ja laulja hääles, Pearl Jami grunge'lik sound ja ka U2 üritus olla SUUR. Okei, nad võtavad siin ka törtsu Creed'i religioosust lüürikas, sest see paradiis ei tule naisest, vaid suurest Jumalast ikka. Mõni ime, et see suutis veel hitt olla isegi ajal, kui arvati, et Live on juba washed up.

Mõtlen isegi seda, mida unes sulle ütlen.

Def Leppard oli 90ndate lõpuks enamuse oma suurest populaarsusest kaotanud, aga sellegipoolest oli neil fänne hulgi ja albumitelt tuli veel rokihitte välja. Grunge mõjus neile küll hullusti, aga see ei tapnud neid. Nüüd tulebki esimene singel 1999 aasta albumilt Euphoria.

Albumi nimi tundub kahtlaselt tuttav ja kohe saab aru, et ka lugu meenutab tugevalt Hysteria ajastu materjali, ehk siis klassikaline üleprodutseeritud Leppard, fine, I can dig that. Kui juurde lisata täiesti 80ndatest pärit refrään, mis oleks 10 aastat varem massiivse hitistaatuse tekitanud, siis võin julgelt öelda, et see lugu on ebaõiglaselt unustatud, paneme selle "uue klassika" alla.

Surmamängu eepilisus

Game Of Death oli film, mis jäi Enter The Dragoni pärast pooleli, aga kahjuks suri Bruce Lee ennem, kui oleks saanud lõpetada. Kuidagi pandi see film tänu standin'idele kokku ja lasti välja ja...see ei ole väga hea film. Aga ma pean andma austust John Barry soundtrackile.

Lihtsalt kuulake seda algust (sama motiiv tuleb ka kõige lõpus esile)....see muudab kõik su tegevused eepilisemaks. Ma vaatasin filmi ära ja kui väljas pidin aeda peale seda parandama, kumises peale igat kruvi see mul peas ja ma tundsin end eri püssina :D. Proovige ka, sama tulemus tuleb ilmselt.

Tagurpidi kõndides su hääle suunas.

Burn Season oli järjekordne bänd, kellel tundus, et kuulsus on lähedal. Suure plaadifirmaga sõlmiti leping ja hakati suure hurraaga debüütalbumit tegema, aga siis kadus see kõik ära ja mööda läks mitu aastat, ennem kui nad ise selle albumi välja andsid. Praegu on bändi eri liikmed Puddle Of Mudd'is ja Salivas.

Noh see pole midagi sellist, mis paneks ütlema "wow, see on täiesti uudne", suhteliselt tavaline selle ajastu rokklugu; depressiivne, aga samas lootuslik sõnum, natuke kurva häälega laulja ja karmid kitarririffid+ meeldejääv refrään. Et minu arust mingi raadiohiti oleksid nad võinud ikka saada, aga no äkki kuulate teie nüüd seda ja kellegile hakkab meeldima. Tambet näiteks leidis endale nad tänu mulle. :D

Ei taha raha, vaid su armastust

80ndate algusest läheme hoopis dekaadi lõppu. Keegi teab sellist bändi nagu Transvision Vamp. Ilmselt mitte, aga nende suure hiti videot ikka mäletate, kui siis vähemalt laulja Wendy James pärast, kes oli silmale hea ja lüürika on tihti ka selline seksuaalsusest nõretav.

Natuke üleprodutseeritud 80ndate kidrariff ja tantsulik beat annavad tunnustust, et Billy Idol'it on bänd palju kuulanud....ja laulja, kurat ta näeb nii meesteõgija välja, hoolimata ta laulusõnadest, mis tundub, et lihtsalt korrutatakse kahte/kolme lauset uuesti ja uuesti. Joomismänge selle loo kohta saaks teha mitmeid. Iga retropeol peaks olema kohustuslik lookene.

kaheksakuusseitseviiskolmnullüheksa

Tommy Tutone on one-hit-wonder power pop bänd 80ndate algusest, mitte laulja nimi. Ütlen kohe ette ära, ma ei ole ühtegi teist lugu peale nende suure hiti kuulanud ja nüüd jagan seda ka teiega, sest päris mõnus lugu on.

MTV algusaegade video, et siis suhteliselt odavamoeline, aga lugu samas ju räägib, kuidas kellegi Jenny numbri leidsid vannitoa seinalt ja siis sellest võiks tulla suur armastus, kuna ma pole ju nagu teinud. Seems legit, ütleks ma.

Hea aja retsept

Hellyeah on supergrupp, kus on endised liikmed Pantera'st, Damageplanist, Nothingface'ist ja Mudvayne'st, kes on lasknud välja kaks albumit ja kolmas on kohe kohe tulemas. Seega kuna on reede hommik ja persse Rabarock, siis lasen ühe hea loo neil parem. Esimene singel teiselt albumilt seega.

Laulja on Mudwayne oma, seega on alati huvitav, et nende (ja tegelt kõigi teiste bändide) groove metal soundile on ports southern rocki juurde toodud. Lugu on ka just selliste päevade kohta, mõnusa päeva jaoks, kus saab naiste,sõpradega ja peredega hea lõõgastava päeva teha...loomulikult rohke õllega.

Söödad oma sitta mulle, lootes et ma murdun.

FFDP jätkab oma hittidesadu selle ballaadiga, mis praegugi tõuseb seal rokiraadiotes. Kuna selle video lasti ka just välja, siis jagan seda teiegagi.

Albumil oli Coming Down üks tavaline lugu, mitte midagi, mis esimesel kuulamisel silma oleks jäänud, aga see noorte enesetappudest rääkiv video on vägagi võimas, annab loole palju juurde. Ühesõnaga, kõigile käseks see video ära vaadata ja natuke mõelda.

Kui oled haige nagu ma, siis ei peata meid miski.

Adelitas Way on Las Vegasest pärit rokibänd, kes on USA rokimaastikul viimastel aastatel päris mitu hitti saavutanud, kõige suuremaks nende teise albumi esimene singel, mis oli mingi aeg kõige enimmängitud rokilugu raadiotes.

Ma saan aru, et Adelitas Way on bänd, mis peaks mulle meeldima, aga kuidagi pole nad kunagi väga peale mulle ka läinud. See lugugi on...normaalne, sama mõttega nagu TOAD'i Hate My Life, ainult et mitte nii heade line'dega. Potensiaali samas jätkub.

Istume kõik lõkke ümber ja laulame natuke

Kui Guano Apes eelmine aasta siin käis, jätsid nad mängimata kaks nende suuremat hitti. Esimeseks oli nende kaver Alphaville loost Big In Japan ja teine oli see lugu, mis ühelgi nende albumil ei ilmunud, aga siiski oli Saksamaal üks väga suur hitt.

Mittmeier on mingi Saksa koomik , aga teda pole eriti palju siin loos, sest Guano Apes tuleb ja võtab selle loo kenasti üle, pannes selle taha oma tavalise groovi ja laulja räppisalmid. Ega tegelt kedagi salmid ei huvitagi, vähemalt on refrään ühekorraga nii kaasahüpatav kui ka -lauldav. Video on ka nende tolleaegse snowboarding/goofing imagega kenasti seotud.

HRL sellesuve esimene bänd.

Raisk, kui ma just varem lahti ei saa töölt, siis jääb HRL selline bänd nagu Syrcity vaatamata. On üks suhteliselt uus noortebänd  Tallinnast, aga leidsin selle osalejate nimekirjast ja kuulates leidsin, et wow I pretty much like this thing.

Mida see meenutab mulle? Machine Head'i ehk, ma ei oskagi nii hästi öelda, selline death/thrashilikum sound, aga see muutub kõik kui lauljanna sisse tuleb. Pole goot,ega pole rokkar, vaid kõlab rohkem nagu FFDP laulja naisversioon, hääl on tugev ja selline mitteniilihtsaltarusaadav jõud ka taga. Niih, kas nad Tartus ka niipea esinevad...peab uurima.

Me ei ole enam Kansases.

Üks huvitavam üllatus on avastada see lugu Breaking Benjamini debüütalbumi pealt. Saturate on üks selliseid albumeid, mis oli natuke edukas, aga alles sättis maha raja, kustkaudu nad rohkem populaarsust võitis, võib-olla ka sellepärast, et sealt välja lastud singlid ei olnud kõige paremad lood albumilt.

Lugu, mis esmapingul tundub tavalise nurkavõitu raske loona albumi pealt, mis on täis selliseid lugusid, muutub huvitavamaks, kui hakata lüürikat lugema. Jep, see räägib Wizard Of Oz'ist, mille fänn laulja on. Juba see mõte, et see on film, millest saab sellise laulu kokku kirjutada, tõstab loo minu silmis paar astet kõrgemale. Burnley karje, et "there's no place like home" on ka appihüüdev, nagu ta oleks just kusagil täielikus sitas selle enda jaoks avastanud.

Tavai, KITT, aja end maja ette, läheme viina järele.

The Offspring oli 1997 juba kahe albumiga murdnud mainstreami, kui nad lasid I Know What You Did Last Summer soundtrackil selle loo välja (mis muideks oli väga väga naljakas film kõikidel valedel põhjustel). Nende uus album tuleb ju ka kuu lõpus välja, äkki on isegi normaalne.

Energiline punkrock siiski, pole mõni kommertslik singel, vaid irooniline ood purjus peaga sõitmisele ehk siis ood idiootidele, keda Darwini seadus varsti maamuna pealt pühib. Kuidas sõbrad ei taha sind roosi lasta ja isegi ei julge samal ajal kui sina maanteel sõita, et äkki tuleb see maniakk ja tapab ära. Aga tema tunneb end ju elusana ja arvab et sõidab ka päris normaalselt.

Üks suu vähem töötu abiraha peal.

2Pac posthuumse karjääri kõige suurem hitt on vist ka üldse suurim hitt siinpool ookeani. Ainuke surnud räppari lugu ka, mis on kandideerinud Grammy, see singel Greatest Hits albumi pealt jääb tema üheks tuntumaiks looks  ja ühest vähesteks, mida ma ka Eesti raadios kuulnud olen (kuigi ma mäletan seda VIVA pealt natuke".

Kui võtta 2Pac kriminaalset ajalugu ja ta hilisema karjääri laulusõnu, siis võiks arvata, et tegemist pole just kõige meeldivama tüübiga. See lugu aga ei ole ood gangsta elustiilile ega sõim oma vaenlaste vastu. Tegemist on hoopis hästi kurva, aga samas optimistliku sõnumiga lugu, mis ootab paremat elu agulite elanikele /mustanahalistele, aga seda peavad inimesed ise tegema, mitte ootama teiste peale.

Poeg, ma saan mida tahan ja kohe lahkun ka.

Atom Smash on üks noor uuem rokibänd, mis saavutas järgmise looga väikse hiti USA rokiraadiotes. Kuna aga album neil hästi ei müünud, visati nad oma labeli pealt välja ja nüüd tundub, et nende karjäär läheb jälle allamäge, aga vähemalt jääb meile see lugu.

Pühapäeva varahommikusse siis seega natuke seksist nõretavat hümmi..eih, see pole päris strippariood, vaid austusavaldus naistele, kes on lihtsalt liiga head, s.t. voodis suudavad olla nii õrnad kui ka metsikud. Refrääni viimane lause annab aga aimu, et selliseid naisi võime meie ise lihtsalt halvasti ära kasutada....tunneme kõik häbi, meil minevikus ilmselt kõigil selliseid olnud.

Õpetaja seda vaigistada klassis ei suutnuks.

Pearl Jam debüütalbum näitas, et tõusvat grunge movementi saab ka oskuslikult segada staadionirokiga, seega plahvatas nende populaarsus nii kiiresti, et nad olid varsti Nirvanastki suuremad. Seega tuleb üks suur singel esimeselt albumilt "Ten".

Jeremy põhineb tõsielulistel sündmustel, kuidas üks 15 aastane nooruk koolis läks tahvli ette ja klassi ees kuuli pähe lasi, sündmus, mis igaühel seal olijatest elu lõpuni meelde jääb. Lugugi on seega täis allasurutud raevu, kuigi laulu sõnum ei ole mitte isiku poolt, vaid lihtsalt mingi kõrvaltvaataja pilgu läbi. Tihti on ju nii, et need vaiksed ja ohutud inimesed võivad plahvatada.

Teel poplugude kaverdajatest popstaarideks.

Nagu enamik inimesi, leidsin minagi Karmini tänu nende youtube videotele, kus nad kaverdavad erinevaid poplugusid, eriti jäi loomulikult silma Look At Me Now kaver. Ja üllatav teada, et nemadki lasid välja albumi viimasel ajal ja sellelt üks lugu on saanud isegi hitiks.

I Told You So...ei ole see lugu. Tegelt nende hitt Brokenhearted on suhteliselt halb lugu ja ei kõla üldse nagu nende moodi. I Told You So aga on nagu homage nende Look At Me Now loole, nimelt on see räpplugu, kus naine näitab, kui hästi ta Lil Wayne moodi räppida oskab, tipuks hästi meeldejääv refrään. Raadiod, muutke see lugu hitiks, palun.

Ma võitsin kaks piletit nende kontserdile!!!!

Voh, FB kaudu ikka vahel võidab ka stuffi....seega see augustikuu lähen Tallinna Lauluväljakule seda Soome tšellometal bändi vaatama, kes alustas küll karjääri Metallica kvardamisega, aga nüüd teeb igasugust muusikat, singlitena laseb välja enamasti sümfoonilist raskerokki.

Seekord on Apocalypticaga koos Bushi vokalist, kes annab oma Vedderliku vokaali annab sellele jõulisele loole, mis jällegi mainib seda kurja, vastikust olevust nimega naine, kes oma armastusega on meestega hukatuseks. Kes iganes neil tuuril laulab, peab palju suutma, et sama hästi kõlada.

Tüdruk, sul on veel palju õppida...kehvad eksid seega.

Trixter...juba nimi ütleb, et tegemist on mingi 80ndate lõpu glam metal bändiga. Seekord on tegemist bändiga, kes sai natukenegi populaarsust 90ndate alguses juba, kui see stiil juba oma viimaseid hingetõmbeid tegi. Nende kõige edukam singel nende ainsalt mainstream albumilt.

Vähemalt välimus pole neil täiesti over-the-top ja ega muusika meenutab ka rohkem mingit Extreme või Mr. Big ballaade kui seda üleprodutseeritud 80ndate kraami. Sellegipoolest on lüürika puhas stiiliklišhee......see räägib seksist, mida muud te mõtlesite. Äkki tuli pähe...see et see kõlab hästi ngu Terminaatori Lõputu Päev album, võtke seda vist ka mingisuguse reccomendationina.

KPT veteranblondul oli ka ju vahepeal sünnipäev

Tead kõige selle Kenti sünna ja äraolekuga läks meelest ära ühe teise KPT'lise sünna, kes meid rõõmustab ikka oma joonistustega mängude ajal ja kes tantsupõrandal maniakk on. Nii et sulle tuleb see Blink-182 suur hitt, mida sa ära ei tunne, kui ma seda eesti keeles sulle kirjutan....nädalase hilinemisega.

Kas keegi on ka veel minusarnane, et naudib mitte kõige täiskasvanlikumat käitumisviisi, isegi kui veerandsada täis tiksuma hakkab. Seega on see lugu sulle, eriti kui sulle meeldivad alasti bändiliikmed videos jooksmas. Tegelt peaks mõtlema, et mõni kostüümipidu peaks panema selga sellise kostüümi, kus oleks erivärvilised kastid lihtsalt ümber teatud koha, iseenesetsensuur.

Kuidas sa võid öelda, et sa mind armastad?

Skillet oma praeguse soundini jõudis Collide albumiga, kui loobuti industriaalkallakutest ja mindi rohkem post-grunge peale, lisatud peale torts sümfoonilist rokki. Kui nad Lava Records'iga liitud, siis lasti see album nende poolt uuesti välja, kuhu lisatud aga üks lisalugu.

Open Wounds on vihane, agresssiivne lugu, kus ebatervislikus suhtes olev laulja sõimab mõnuga seda naist ja imestab refräänis, et miks ta teda küll kas vihkab või armastab, sest lets face it, ise ta ajas liimist lahti kõik. FUCK YOU BITCH; YOU RUINED MY LIFE.....oih, ärge pange seda tähele.

Roadtripile oma parima sõbraga

Depeche Mode on üks tuntumaid sündipopi bände maailmas, kelle karjäär on juba kestnud ala 30 aastat ja nad on enamuse sellest edukad olnud. Cectra on suur austaja ja nii olen minagi ala Greatest Hitsi kombel nende lugusid kuulnud ja tihti ka nautinud. Üks vanu lugusid neilt..just enne nende 90ndate alguse maailmakuulsust.

See lugu peaks olema ood/vb lihtsalt meenutus narkolaksu all olemisest on selline rütmikas, pulseeriv number, mille järgi saaks end õõtsutada küllaltki hästi, Gahan kõlab ka nagu räägiks kellegagi, kelle mõistus päris siin maailmas pole, ta hääl on alati selline kalk ja kauge olnud, aga see ole vist tihti norm. sündipopi lauljate seas. Video on ka kena and arty and such, Corbijn austajad vist võivad rohkem sellest rääkida.

Ta väärib täna korralikku und.

Warrant võiks olla üks posterboy kogu glam metal scene'le, neil polnud küll kõige suuremad juuksed, aga nende esimesed kaks albumit sümboliseerivad glam metali lihtsust, aga ka meeldejäävust. Pluss Jani Lane, kes juba siit ilmast lahkunud, oli ka päris selline good guy/hea laulja, oma hääle järgi, ta küll tahaks sinuga seksida, aga peaasi oleks, et mõlemal tore oleks seda tehes.

Bed Of Roses on nagu kõik lood Cherry Pie albumilt jäänud ebaõiglaselt nimiloo varju, aga see Bonjovilik rokkar ei olnud isegi singel, kuigi ma näinuksin sellel suur hitipotensiaali. Bon Jovi looga on sarnane nimi, aga meeleolu on hoopis lootustandev, laulja kuuleb kurvameelset naabrinaist ja mõtleb, et ta on nii hea tüdruk, miks tal pole kedagi kes teda hoiaks ja magaks roosivoodis (mis ilmselt oleks hommikul suhteliselt nõme koristada).

Ühe rassi esindajad ikka üksteisele halba ei tee.

90ndate alguseseks oli hip-hop tänu Death Row'le muutunud USA's väga läänerannikupõhiseks. Idaranniku hip-hop'id artistidel läks uuestisünniks natuke aega. Alles 93. aasta lõpus lasi selline grupp nagu Wu-Tang Clan välja oma debüütalbumi, peale mida hakkasid ka idaranniku artistid jälle mainstream'i jõudma.

Wu-Tangi sound oli vägagi minimalistik võrreldes g-funk beat'idega, tundub nagu lihtsalt räpparid bassi peale räpiksid ja vahepeal keegi scratchib ka. Wu-Tang oli selline huvitam klann igasugu tüüpe, kellest minule jäi kõige enam meelde Ol' Dirty Bastard, kes siin loos ka suhteliselt palju esindatud (enamasti nende lauludes erinevad räpparid said igaüks ühe salmi või nii), ta on nii hull lihtsalt, et ei kõla nagu mitte keegi teine.

Võta oma minevik, lase sellest lahti ja põleta ära.

Oma neljandaks albumiks oli Papa Roach järgemööda kaotanud oma soundiks nu-metal mõjutusi, mis nende algusaegade soundi defineerisid ja soundilt ja ka välimuselt on mindud rohkem tavalise raskeroki peale, kus lisatud on palju Crüe kummardamist.

To Be Loved on nagu viimane hurraa algusaegade rap-rockile, mis siiski aga tugevalt juurdunud hiljemas soundis. Kuigi Jacoby Shaddix räpib palju, siis on lugu ülesküttev ja peolik, mitte vihast publitsev. Refrään,mis tundub omamoodi ülejäänud laulust eraldi seisvat, on nagu ood publiku austusele ja samas ka tahe armastatud olla kenade tüdrukute poolt. Kindlalt lugu, mida võib enne jõusaali mängida.

Mina kui külm persevest tuleks põlema panna.

AFD ja UYI albumite vahel on silmnähtav erinevus. Esimene oli täielik raju toore rokialbum, siis UYI võttis rohkem malli Axl'i igasugustest muusikalistest huvidest, olgu selleks näitaks Elton John või Queen. Aga see ei tähendanud, et seal polnud ka asju, mis sobinuksid AFD peale. Näiteks nende albumite esimene singel, mis oli ka Terminator 2 filmi soundtrackiks.

See lugu võtab oma aega alustamiseks, kuna ta teab, et tal on midagi head käest võtta, intro kogub vaikselt hoogu kuni riff plahvatab,  Axl ei vaevugi mingit emotsionaalsust näitama, vaid rantib ja kiunub naisest, kellega võiks olla, aga ta on liiga käest ära, ühesõnaga, mis temaga praeguses seisus isegi peale hakata. Ahnold on ka isegi videos, nii suur oli GNR tolhetkel.

Ohh Janar, võlu meid oma kitarrimänguga veel üks öö.

Niih, ma pole surnud, vaid olen tagasi suurest nädalavahetusest Haapsalus ja peab meenutama midagi nendest öödest. Paneme siis selle loo, mida Janar mängis ja me kahekesi üritame laulda or such. Jeff Buckley suri traagiliselt, aga ta jättis maailmale vähemalt selle klassikalise kaveri Coheni loost.

Mina armusin sellesse loose O.C. kaudu, aga teie. :D
Cohen ütles selle laulu kohta, et "erinevaid hallelujah'sid on maailmas palju", seega kõlavad palju kaverid eri meeleoluliselt. Buckley muudab selle loo ühekorraga nii seguks valust ja rõõmust. Lugu, mida saab laulda nii vesipiibu ümber rõdul kui ka omette merekaldal nukrutsedes.

Lähme tülli, lähme magama, ärkame üles, lepime ära.

On raske rääkida Theory Of A Deadman'ist, ilma et mingil hetkel ühte teist suuremat Kanada rokkbändi ei mainiks....seega ütleme kohe ära. See lugu on nende esimeselt albumilt, kus veel kõlati nagu Silver Side Up aegne Nickelback s.t. muusika oli veel üsnagi vihane grunge võtmes.

Laulja 70ndate porn stache on überseksi, aga lugus räägib sellest ju, kui naisega pidevalt tülitsed ja ära lepid, sest naised ei suuda kunagi ära otsustada, mida nad tahavad, et siis mehed rohkem alfaisast ja otsustusvõimet, et naiste eest asjad ise ära otsustada. Okei, ma nüüd sõidan Haapsallu, have fun . :D

Täna õhtul pole midagi, mida sa teha saaksid.

Kui KISS'i mõelda, siis mis tuleb esimesena pähe....loomulikult nende make-up. 70ndatel võlusid nad fänne nii selle liveshow'ga kui ka lihtsa, kuid meeldejääva raskerokiga, 70ndate progrest on asi sama kaugel kuni punk. Nii et tuleb üks lugu sellest ajast.

I Want You algab küll sellise vaikse akustilise introga, mis tekitab mõtte, et siit tuleb mingi armas ballaad, aga eih, KISS on ikka natuke liiga kiimas selles, nad tahavad sind ja tahavad sind meelana. KISS'l laulsid erinevate lugude peal kõik bändi liikmed, aga siin on Paul Stanley, ilmselgelt nende frontman, oma häälepaelu sirutamas. Puhas kuld ja ma peaks nüüd tuttu minema.