Five Finger Death Punch pole populaarseks saanud küll selletõttu, et nad teevad metalcore niivõrd hästi, vaid rohkem selletõttu, et nad suudavad raskete lugude kõrval suurepäraseid ballaade teha ka. Kuna olen vägagiuue roki laine peal viimati, siis ka neilt nende viimane singel.
See pole üks neist lugudest, kus nad oma eksidest rääkivad. See on rohkem kahetsus oma elu kohta, kuidas kõik inimesed, kes sinust hoolinud, sa minema oled ajanud lihtsa faktiga, et jah....sa ei unusta kunagi, siis pole mõtet isegi andestamisest rääkida. Sa võid ju üritada teistel oma muresid eemale ajada ,aga need ei kao kunagi, kui sa ise valmis pole neile silma vaatama.
Viimased 4 lugu kedratakse USA rokiraadiotes nii hullult, ja kus meil need bändid on. Täpselt, eriti mitte kusagil. Rokiraadio peab levima üle Eesti.
Redlight King on suhteliselt uus bänd USA rokimaastikul ja järgneva looga on nad suhteliselt tublid olnud. Kuigi muidu kõlavad nad rohkem Kid Rock'i kanti, siis see lugu on erand.
See on natuke rohkem post-grunge'likum, mis ma ei tea kas kõige õigem nende jaoks on, sest laulja hääl...on tsipa flat. Samas laul on kaasahaarav ja muusikavideo sobib teemaga, mis räägib pimedusest, seal vastu pidamisest ning lõppude lõpuks sellest välja tungimisest. Ja mis oleks parem koht kus oma pimedust valguseks muuta...kui sõjavägi.Jeesh, go shoot some terrorists.
Yeesh, tagasi oma Nickelback fanboy'ism juurde. Nüüd midagi täiesti uut. Esimene lugu eelmisel aastal ilmunud albumilt. Eih, täiesti uus on samas video, mis on kaks päeva tagasi üles laetud ja praeguse seisuga alla 100 tuhande vaataja.
Natuke kivi kapsaaeda neile, kes Nickelbacki igavaks ballaadibändiks peavad, This Means War on raju, raske küttelugu sellest, kui keegi liiga palju sind pushib, siis hoia alt, seda võitlust sa ei võidaks. Muskulaarne Black-albumi aegse Metallica stiilis instrumente toetab Kroegeri vokaal, mis pole vist nii karm kõlanud The State aegselt. Kui see ei tekita sinus tahtmist kangi tõstma minna ja autoga sõitma, siis...well your loss.
Shinedown'il on raske katsumus järgneda oma megaedukale Sound Of Madness plaadile. Ja kui natuke aega tagasi lasti välja esimene singel oma uuelt albumilt, siis võib öelda, et vähemalt sellega on suhteliselt õigel teel oldud. Terve albumi kohta ei saa veel öelda, sest pole piisavalt kuulnud.
Esimeseks singliks on Devour kanti raskem rokklugu koolikiusamisest üleolemiseks. Rise Against - Make It Stop tuleb kohe meelde, eriti selle lastekooriga, kes eelrefräänis back-up'i laulab. See on rusikaga õhkulöömise lugu, mille teeb samas naljakamas laulja kahtlased käeliigutused (ta vist igas videos hoiab rusikaid rinna peal ja siis lööb need laiali.)
Cool Hand Luke vaadatud , järjekordne film imdb top 250'nest...praeguse seisuga neid mingi 170 umbes vaadatud ja sealt tuli ka see kuulus tsitaat "what we got here...is failure to communicate". Minul tõi see loomulikult silme ette ühe eepilise GNR loo, mis algab sellega.
Omamoodi naljakas, et GNR oma suhteliselt ülbe ja hedonistliku muljega annab välja loo, kus kirutakse kodusõja mõttetust. Aga see oli Use Your Illusion'i era, kus igasugu huvitavaid lugusid välja tulid, kõik polnud küll edukad, aga siiski. Civil War on üks Greatest Hit kindlalt, Axl ja ülejäänud bänd oskab õigel hetkel vaiksest valjuks minna ja jälle maha rahuneda. UYI II album saab suurepärase alguse.
Ahhh, arvatavasti minu lemmik Breaking Benjamin'i lugu tuleb nüüd järgnevalt. Sooner Or Later on päris nende teiselt albumilt We Are Not Alone ja oli ka üks singlitest seal.
Mulle meeldib, kuidas laulja iseendaga pidevalt harmoniseerib, see väljatormav riff, mis esimene salmi alguses maha rahuneb ja lüürika teemadel, et "pole mõtet suhtesse minna, niikuinii läheb kõik persse" välja hüppab. Parem karta kui kahetseda, Ahnold ütleks selle peale, BULLSHIT.
Yeah, samasse teematikasse eelmise looga, aga seekord hoopis teistelt esitajatelt. 80ndate Genesis'elt eesotsas Phil Collinsiga, 70ndate progrest on kõik haihtunud, jäänud on vaid tavaline poprokk, väga meeldejääv poprokk, aga mis oleks Genesise arvustamine ilma Peter Gabrieli aegse bändi kiitmisega.
Phil Collinsil lauluhäälel pole tegelt midagi viga (mis muudab mind äkki nii vanaks ja igavaks). See nende tume singel Invisible Touch albumi pealt räägib õhtuse narkootsingust ja kuidas janunedatkse seda uut laksu. Need klarinetid? kõlavad nagu veerevad tühjed õllepudelid kõrvaltänavas...üldsegi see ei ole lugu, mis paneb sind oma eeslinna kodus naisega aega veetma, mitte linna oma primaarseid nõudeid rahuldama.
Saksamaa on kahtlane koht, kus hardcore hip hop tärgata võiks, sest lets face it, mingid getoräpparid saaks ida-euroopa maffioosodelt ja neonatsidelt päris kiiresti pähe. Sellepärast ( vist ka faktid, et räpparid on Lahesõja tõttu Saksamaale jäänud ja seega mitte gangbangerid) on C-Block, tegelt enamik euro-hoppareid üritavad olla positiivse mõtteviisiga.
So Strung Out oli väljatuleku ajal suur hitt, mis kasutab beati vist Enigma mõnelt loolt ja lisab juurde lüürika narkosõltuvusest. Refrään on hästi kaasahaarav, mis paneb kõrvale vaatama faktist, et tegelt räpparid on suhteliselt monotoonsed, USA ilmselt ei oleks nad popiks saanud mitte mingil võimalusel, aga Saksamaal oli selline muusika suhteliselt uus asi.
30STM esimene album on nende kõige vähemtuntum...ilmselt põhjusega, sest stiiliks veel mingi elektroonikarokk ja teemaks enamasti inimeste soov kosmosesse rännata ja kaugeid kohti avastada. Noorte tüdrukute jaoks pole see enamasti nii ahvatlev pakkumine. Kahjuks kontserdil ei tulnud ühtegi lugu sellelt plaadilt.
Anarchy In Tokyo on veel super rare, sest see on esimene albumi boonuslugu Jaapani versioonil. Ja kas Jaredi ego pole veel nii võimust võtnud, sest siin tema vokaal on suhteliselt varjus ja võitleb nende uduste kaugete kidrariffide ja erinevate sample'tega tähelepanu eest. Ise saan kicki just selle ebainimliku naisoost Tokyo korrutamise eest.
Hiljuti sai läbi mängitud Alan Wake...suhteliselt uus mäng Max Payne tegijatelt , mis jätkas nende kõrgekvaliteetset traditsiooni. Vahepeal oli võimalik mängus erinevaid lugusid kuulda ja järgnevalt üks neist. Pärilt soome alternatiivrokibändilt Poets Of The Fall
Kohe saab aru, et video kasutab erinevaid steene mängust; ainult et pärisnäitlejatega mängituna. Peategelane siin on sama tüüp, kes oli mängus peategelase modell. Aga muusika....last.fm ütleb, et nad on sarnased Nickelback ja teiste post-grunge bändidega, kuid see väga ei tundu küll selline. Muusika on oluliselt rahulikum, samas sümfoonilisem, nagu mitteteeniversioon Sunrise Avenue'st. Nad ütlevad enda kohta cinematic rock ja jah, see meenutab küll tunnet, mis tekib tühjal põllul hilissuvel õhtul ringi käies.
Lahkuminek on rokis sama teema kui see ise on, aga vanasti kirjutati neid natuke teistmoodi kui praegused emomuusid. Siin tuleb sisse Greg Kihn, kes pole mitte mingis mõttes emoga seotud, vaid on 2-hit wonder 80ndate algusest. Väiksem neist kahest hitist järgnevalt.
Alla 3 minutine power-pop'i kullavaramust võetud lugu kasutab Don't Fear the Reaperi kidrakäike edukalt. Kihn ahahaaa, mis iga laulurea järel on, võib mõista kui kas awesome tunnet, et lõpuks vaba võib olla, või hoopis maguskibe meeleolu, et sai hea naine kaotatud. Jeopardy, ta suurim hitt, on natuke liiga new wave'lik minu jaoks, aga seda võib alati peale panna ja naerma hakata.
Meat Loaf'i suurimad hitid on ikka ta Bat Out Of Hell albumid, mida praegu 3 tükki. Viimane neist oli küll eelnevatega võrreldes suhteliselt pettumus, aga Meat Loaf oli selleks ajaks juba vanaks jäänud....eih tegelt olid paljud laulud lihtsalt randomilt kokku võetud. Albumi suurim hitt oli ju kunagi Celine Dioni poolt lauldud.
Meat Loaf on oma tavalise plahvatlusliku camp-ballaadile juurde võtnud Marion Raveni, kes kunagi laulis sellises popduos nagu M2M ja kokku tuleb....päris korralik lugu. Kõlab pareminigi, kui arvessevõtta nende üüratud vanusevahet. Mul on viimaste kirjutistega mingi writer's block peale tulnud.
Veider mõelda, et Pantera oli oma hiigelaegadel USA's suhteliselt khm sportlasteköhhosside muusika. Jah, nad olid nii suured. Loomulikult andis sellele kaasa see, et Pantera Vulgar Display Of Power oli lihtsalt nii agressiivne, macho metalalbum.
Dimebagi haamriga pähepeksvad riffid ja Anselm karjumine muudab selle lihtsalt täielikuks poksimis- või nii muusikaks.Ärkasin tsipa pohmelliga üles ja olin tegutahet täis, seega sobib see lugu väga hästi praegusesse olekusse. Mis öelda Pantera kohta; no kurrat, kui see ei meeldi, siis peab molli kütma lihtsalt. Aare, pane tähele, kui me enam ei võida, siis miski ei päästa sind Tambeti käest, isegi mitte Välba. :D
Yeesh, nagu me teame, on hiphopparid täielikud saatanakummardajad. Miks nad selliseid kottis riideid kannavad; 20 saj. munarüüd. Nagu ka A-Rühm, kes oma legendaarsel debüütalbumil Laulmata Jäänud Laulud andsid välja järgneva loo
Nelja minuti jooksul ütlevad Cool D, Genka ja Kozy sulle, et nemad on mingisugune saatanlik libahunt ja mida kõike nad sinuga plaanivad teha. Cool D kõlab tavaline, Genka nagu suure metsloomana, Kozy aga täieliku psühhopaadina, Critical paneb suhteliselt vanakooli kurjapoolse beati ka peale ; segada ja kokku tuleb täielik täiskuu lugu.
Ying Yang Twins on tihedalt oma karjääri jooksul olnud seotud Lil Jon'iga. Enamuse Get Low'st räppisid ju nemad. Seega teada juba mis nende lugudest tulla võib, dirty south beats ja uskumatult nilbe lüürika. Isegi see suur hitt on selline, mille lüürikat vanematel inimestel lugeda ei laseks
Wait (The Whisper Song) on see, mida nimigi ütleb....palju nilbusi kõrva sosistatuna. Beat on ka juba selline, et paneb lausa laskuma. Ma võin kindel olla, et kui seda Illukas või Zavis reede kell 2 ajal umbes mängitakse, siis tantsupõrandal otsustab keegi ära, et "jah, täna ma ratsutan selle mehe seljas."
Oh, ma olen vist liiga paljugi kirunud Linkin Park'i viimast albumi ja fakti, et seal pole ühtegi meeldejäävat lugu. Seega meenutame jälle vanemat aega ja üht nende esimest täiesti elektroonilist lugu.
Breaking The Habit on omamoodi, sest jah juba pole olemas neid tavalisi kidrariffe, mis igalpool Linkin Park'i fänne hüppama paneks. Terve laul kõlab nagu mingi aeglane ballaad, mille tempo samas on hästi kiire. Loomulikult ei saa ka mainimata jätta vägagi lahedat anime-inspireeritud muusikavideot.
Ja ärge laske enda mälestustel end süüa, niimoodi eksitegi enda mõtetesse ära.
Kristlik metalcore....tuleb meelde küll South Park kristliku roki osa ja karmide metalvendade ütlus , et " you bet your gosh-darned behind". Aga kuigi ma pole Demon Hunter'i fänn, olen leidnud neilt ühe loo, mis on täiesti vapustav.
Driving Nails on suhteliselt melanhoolne ballaad FFDP võtmes, kus laulja näitab, et ta oskab ka päris häid noote võtta. Kokkuvõttes meenutaks see jah rohkem mingit 80ndate Iron Maideni aeglasemat lugu segatuna modernse rokkballaadidega. Kui selliseid lugusid veel tuleb, võib see bänd ka mainstreami murda.
Isiklikult minul on küll hetki, kui silme eest mustaks(mitte punaseks) on läinud ja ma ei saaks öelda, et ma siis väga "nice" oleks. Punane oleks selles tähenduses vere peal väljas. Just sellest räägib Chevelle üks suurimaid hitte.
Chevelle lühidaks öeldes võiks olla popim versioon Tool'ist. Laulja kõlab nagu Maynard, tihti on meloodiad samad, aga just seda veidrust, mis Tool'il nii tavaline, pole siin eriti jälgegi. On lihtsalt kaasahaarav, beetaisaslik allumine salmides ja vihapursked refräänis.
Peale seda, kui Guns N Roses lõpuks Chinese Democracy välja ajas, siis on muutunud albumiks, mis tuleb juba vägagi kaa välja Dr. Dre DeTox, mida on ka juba mingi 12 aastat vist tehtud. Eelmine aasta aga jõudsime suhteliselt lähedale sellele, kui Dre. andis 2 singlit välja. Siit on nendest suurem hitt.
Love The Way You Lie oli ikka selline hitt, et on otsustatud see enamvähem uuesti kirjutada. Kui võrrelda Dre. eelneva materjaliga, on see suhteline šokk, sest I Need A Doctor on kurvameelne ballaad, kus Eminem avaldab Dre guylove ja Dre meenutab (eriti videos oma vanade klippidega) aegu, mil sai väga "gangsta" oldud ja sõpru, kes ammu siitilmast kadunud, nagu 2Pac ja Easy-E. Evanescence fännidele peaks see lugu palju peale minema. Aga jah Dre, tee see album lõpuks valmis.
Paljud showbusinessi tegijad on tihti tegevad mitmes valdkonnas. Seda on ka Johnny Strong. Näitleja, kes on mänginud Fast And The Furious'is ja Black Hawk Down'is on ka laulja raskeroki bändis Operator. Järgnevalt siis selle bändi esimene singel ja suurim hitt ka.
Tema nimest ja filmidest, kus ta mänginud, võib juba mõista, et sellel bändil musklit on korralikult. Operator kõlabki suht nagu kui Chris Cornell laulaks Rev Theory's. Samas tundub ka palju meelepärasem muusika mulle kui näiteks Audioslave oli. Muskliauto tuunimise soudntrack, kahju ainult et see fkin laul on siin censored. Vaadake muusikavideot youtubest, mida mul siia postitada ei lasta. See on hästi naljakas odav märulihorrorvideo, kus lisaks ka tits. :D
Kunagi kui ma olin isegi suurem horror fänn kui praegu ( jep, selline aeg oli olemas) oli Freddy vs Jason'i väljatulek nagu mõni märg unenägu. Olin pettunudm et seda Eesti kinodes ei lastud välja, aga sellegipoolest vaatasin ma seda muudel moodustel mitmeid ja ei pidanud pettuma. Kuna aasta oli 2003, siis oli soundtrack täis igasuguseid nu-metal laule ja see jäi eriti hästi meelde, kuna oli algustiitrite ajal või oli see järel.
Spineshanki 3 album võiks olla nendelt sellout, sest sound on suhteliselt pehmem kui eelnevate albumite Fear Factory stiilis. Nüüd kõlatakse kui Lost & Found aegne Mudvayne ja laulja on päris palju Corey Taylori häält matkima hakata. Sellegipoolest on laulu parim osa eelrefrään, kui tempo tõuseb isegi natukeseks ajaks. Ühesõnaga: nauditav.
Yeesh, enne kõiki suuripophitte oli temagi raskustes noor lauljatar, kes isegi andis välja kristliku albumi. Samas oli ta ka natuke aega ekraanil P.O.D. ühel suurimatest hittidest( ja nende viimasel tõeliselt suurel hitil).
P.O.D. on alati olnud natuke kristlik ja see lugu tõepoolest meenutab mõnda kurba krislikku koorilugu. Moshpiti lugu see kohe kindlalt pole, vaid meenutab just matustel mängitavat vaiksemat, kurba ärasaatmislugu. Pole oodata, et sa tegelikult ka tagasi tuled, vaid et sinuga kohtumine alles siis, kui ise ilmast lahkub. Katy Perry natuke konnahäälsed vokaalid annavad juurde just meeleolule, et ollakse kusagil kahe reaalsuse vahel.
Yeesh, 90ndate algus ei olnud 80ndate metalile üldse hea aeg. Kohe kui Nirvana popiks said, surid paljud neist kiiresti välja või kaotasid enamik oma fännidest. Nagu ka Warrant, aga sellegipoolest üritasid nad edasi, siin on üks laul nende 1995. aasta albumilt Ultraphobic.
Yep, nagu kohe aru saada, on Warrant otsustanud grunge tegema hakata. Riffid on kohe palju muskulaarsemad kui näiteks Cherry Pie ajal ja Jani Lane ( kes on nagu näha, päris paksuks läinud) on otsustanud neid Alice In Chains harmooniaid enda häälele lisanud. Ma tahaks öelda, et see on mingi avastamata teemant, aga tegelt on see laul suhteliselt segapundar. Teema purunevast perest kõlab küll hästi, aga Jani Lane otsustab liiga palju jälle kõlada, nagu ta laulaks Cherry Pire'd ( mees , see pole mingi reedeõhtu anthem siiski, ära kõla sedamoodi). Lõppudelõpuks...see on Warrant, bänd, mis peaks alati ette tooma peomeeleolu. Paneme selle ebaõnnestunud eksperimendi alla.
Grrr, vahel käib ikka närvidele, kui mormoonid or such pinda käivad. Samas kui nemad on suht viisakad, siis telekast ja mujalt tundub paistvat palju idiootsemat "religioonset" möga välja tulevat. Just neile on kenasti suunatud Filter'i teine singel nende debüütalbumilt.
Väga taktitundeline tõepoolest, aga noh Filter nagu enamus industriaalbände väga sellest ei hooli. Nagu nende debüütalbumil ikka kõlavad kõik instrumendid suhteliselt mürana, ainult Richard Patricku hüpnotiseeriv monotoonne vokaal kostab välja. See polnud Hey Man Nice Shot suurune hitt, mis ilmselt tuleb eelneva loo kontoversiaalsusest. Aga anyways nautige pühapäevast hommikut, mis juba mul F1 vaadates päris kaua kestnud.
Ma päris tihti ei saa Foo Fighters'i fenomenile pihta. Minu jaoks on nemad, mitte mingi Nickelback kõike middle-of-the-road'im ,igavam, ühesugune alternatiivrokk, mis miskipärast kõigile nagu peale läheb. Samas, nagu järgnev lugu näitab, on neil ka mõned head lood.
Üks kriitika Foo Fightersi kohta, mis õnneks sellel laulul puudub, on et vokaal ja kitarr on mõlemad nii pehmeks produtseeritud, et nad kaovad üksteise sisse ära, Vähemalt siin on riff peaaegu garage-rock'ilik ja Dave Grohl näitab palju korralikku karmi vokaali. Anyways, uni on peal ja kell 8 hommiku vormel ka, nii et pikemalt ei kirjuta.
Austraaliast on viimastel aegadel peale igasugu noori rokkbände välja ilmunud. Üheks näiteks on see fearsome-threesome Sick Puppies, kus kahe tüübi kõrval on ka superhawt bassist. Kolmanda albumi esimene singel on siin.
Kui eelmisel albumil olid nad soundtrackiks tasuta kallide kampaaniale, siis see lugu on puhas enda ülespumpamise lugu. Kõlab palju nagu mõni Nickelback/Godsmacki mitteballaad. Jah kui mina lähen ringi, siis sa võid kindel olla, et sinu nägu lendab vastu maad, samas selle bassistiga võib natuke ringis müraka küll. :D
Enne koostööd Timbalandiga ja RATM meestega, oli Chris Cornell koos Soundgardeniga üks noor kamp Seattle'st , kes tegid Sabbathi'st inspireeritud hevimetalit, grunge'st oli asi tegelt suhteliselt kaugel. Üks lugu siis nende esimeselt albumilt ( kui nende bassist oli näiteks jaapanlane veel)
Juba algusest on alati aru saada, et see on suhteliselt sünge ja ohtlik lugu. Kitarrid mürisevad vaikselt taga ja Cornell mumblib midagi. Aru pole väga saada, aga nagu lähenev torm, ei tundu see midagi head. Ja kui Cornell plahvatab lõpuks ja hakkab häälepealu venitama, siis jalad juba värisevad. See on lugu, mis meenutab vaaraode ajal orjana püramiidide ehitamist, see raske koorem, mida sikutama peab ja piitsutaja hüüded.
Savage kõlab nagu mingi karmi hevibändi nimi, aga ohei. See olli paarihitiime 80ndate algusest itaalias. Muusikaks on selline 80ndate alguse italo-disco ikka. Aga mida ma vatran nii palju,ta suurim hitt on siin.
See kõlab nii üllatavalt nagu Daft Punk'i Discovery albumi pealt midagi, mis näitab , et kõik mis on vana, on jälle uus. Kuigi beat on jällegi täpselt sama mis Dont Cry Tonight'i peal, siis on tegemist suhteliselt tantsitava melanhoolse palaga, mida ketradakse retropidudel veel aastakümneid.
Video aga...oioi, see on MTV aja alguse naljanumber ikka. Halb koreograafia,halvad poosid, odav teostus teeb kokku väga naljaka vaatamise. Yeesh naised, kui te tekki rotite nii palju tihti, lendate varsti voodist kaarega. Ja miks pole kiriklik laulatus juba elektroniseeritud mingiski osas......
Kuna Puddle Of Mudd'i sai albumidiili tänu Fred Durst'ile, siis nad võtsid ka üle suhteliselt palju ta suhtumist. Nad võiksid väga hästi olla grunge fratboy'dele, olles oma ekside suhtes suhteliselt õela suhtumisega. Mitte miski ei näita seda suhtumist paremini kui nende teise suure albumi põhisingel.
"Ma kardan alati, et sa kepid". See on tüüp, kellele naine sitta keeras ja kes otsutab end maha jahutada ainuõige teoga; ta joob end täis. Armastus ta häälest on küll tunda, aga selle on varjutanud igasugu negatiivsed emotsioonid. Oioioi, kui see naine ta teele ette peaks sattuma, midagi head sellest ei tuleks, võib-olla Mr. ja Mr. Smith stiilis kaklus ja ilmapiiranguteta seks.Good times indeed.
Mis oleks Tartu ööelu küll ilma Rüütli tänavata, kui kiviviske kaugusel on 200 miljonit erinevat pubi ja muud peokohta. Vaesed inimesed, kes seal küll elama peavad.
Niih nüüd ka midagi Tartu oma inimeselt ( vist) ma ei hakanud täpsemalt uurima. Näljas, TM on ta üsna tavaline esineja.
Algab kohe üntsünts beat'iga ja mingi Chris Brown - Yeah stiilis sample'ga, mis mõlemad võiksid tulla mõnelt vanalt 90ndate Caatri loolt. Kas see võiks tähendada, et Caater saab varsti Tartu "alternatiivpubliku" seas jälle moekaks. I for one say "yes".Õnneks pole see päris dubstep, nii et on midagi kuulata ka, mitte lihtsalt drop'i oodata. Ühesõnaga loo kohta: pole paha.
Ma ei tea küll modelli ja ma võin teda linna peal kohata....aga kena perse ja üsnagi tavaline õhtu paljudele Tartu tudengitele. :D
Paar sekundit tavalist kidrariffi...ja siis kohe täiesti sicktwisted kidrakäik otsa. Niimoodi algab üks Mudvayne esimese albumi singlilugu....bänd, võiks kõlada palju veidramalt kui nad tegelikult olid.
Samas peab au andma neile, et nad kirjutasid loo nii omapärasest asjast kui vanainimesed. Kuidas vanana olles tahaks minna tagasi noorusse rõõmsasse ja energilisse ellu, mitte lihtsalt vaikselt surma oodata. Selle mõju natuke kaotab suhteliselt BWAHAA make-up bändilt, mis õnneks suht kiiresti ära kadus. Slipknot oli popp sellega ja ka Wes Borland, see ei tähenda, et lihtsalt peaks automaatselt ka seda tegema. Naiss poeesia samas laulu lõpus. See ja need alguse paar kidranooti on kõige helgemad kohad, ülejäänud on lihtsalt workmanlike nu-metal küte.
Trapt on üks nu-metal/post-grunge bände, kes suudavad ka singlite kõrvalt uskumatult palju häid lugusid albumite peale panna....asi, mis tundub raskem kui arvata võiks.
Vaikne,aeglane, samas ka vihast publitsev laul on suunatud kellegi suunas, kelle tähelepanu laulja tahab. Ma pole isegi kindel , kas ta laulab tahtmisest või mittetahtmist ta ohver olla, lüürika annab eri kohtades eri sõnu. Aga vahet pole, sellegipoolest hääl, kuidas ta seda ütleb refräänis...see pole positiivne, see on karjuv, anuv, samas ka lootusetust väljendav. Trapt'il on praegu karjäär allamäge minemas, kahju küll, suuremat sorti comeback võiks neil ka tulla, mõni hitt Headstrong'i tasemele.
Hellõu, kell on kaks öösel, kui ma seda kirjutan ja noh mõte on nagu ta on. Peotuju oli küll eelnevalt, aga nüüd on natuke maha rahunenud ja kui seda siin teki all kirjutan, siis samas praegu kahju, et siin üksi olen. Kuigi see on hetk, mil ma peaks praegu kirjutama bändist.....siis Roxette pole kindlalt asi, millest pikemalt mainima peaks.
Pole nende kõige tuntum lugu, kuigi Eesti raadiotes seda tihti kuulanud. Aga tegelt see on suhteliselt rarity välismaal, olen kuulnud seda rohkem ühe Modern Talking tüübi käest. Siin on siiski kõik, mida ma Roxette'lt ootan ja armastan. Kuigi naisel enam peale vähiravi samasugust häält pole, siis siin noorena on ta siiski kummitav ja melanhoolne, Per samamoodi saadab teda ja lisab kidrakäike. Ei, saage aru, Roxette'l on päris mitmeid häid peolugusid, aga meelde jäävad nad siiski enam oma kurbade lugudega.
Yeesh, shorty paneb praegu Austraalias mesilasi paari kenasti ja siis õhtupoole ilmselt läheb võlub austraalia mehi oma tantsuga. Loomulikult peab ta tantsima selle legendaarsse loo järgi. Flo Rida esimene singel oli nii massiivne hitt ja ainuke asi , mida ma Step 2 The Streets filmist üldse mäletan.
Flo Rida läheb nimekirja räpparitest, kelle sõnadest mitte sittagi aru ei saa. Terve laul püsib T-Pain autotune'tud refrääni najal. W00t, w00t.
Küll shorty tekitab seal paljudes meestes mõtet, et "shorty, she was worth the money, the mama took my cash and I don't want it back" :D
Pean ütlema...mu lemmik Pink Floyd'i album on nende kõige esimene. Psychedelic rock muidu on suhteliselt meh asi (narkolaksu all olevate hipide muusika) , aga Piper At The Gates Of Dawn on midagi teistsugust. Pink Floyd'i oli siis veel Syd Barrett'i bänd ja well Syd oli täiesti segi peast. Kuni ta veel suutis lugusid kirjutada, siis needki olid suhteliselt veidrad
See ei ole Summer of Love muusika, see on suhteliselt tume, isegi kurjakuulutav lugu Syd Barret'i kassist, mis samas kõlab nagu mingi lastelaul. Kassid teadagi ju meie isandad. See ei kõla üldse aastast 1967,ma olen kuulnud alternatiivrokibände, kes kõlavad midagi sarnast.
Ennem, kui ta natuke oma karjääri vetsupotti lasi hakates muusikat ainult koduperenaistele tegema, oli Bryan Adams üks 80ndate meloodilise roki suurimaid staare. Üks suur hitt tema hiigelsuurelt Reckless albumilt, kus põhihitid olid Summer Of 69 ja Heaven
Somebody oli lihtsalt nii naiivselt rõõmus lugu, et peaks igaühel naeratuse näole. Adams oma tavapärase natuke kruusase häälega ja lihtsa kidrakäikudega räägib loomulikult sellest, kuidas ta näeb ühte ilusat tüdrukut....ja siis plahvatab refrään, mis peaks igaühele kohe esimese korraga suht meelde jääma. Kaasalauldev lugu ei tule palju lihtsamalt kui see, kuidas ta oma malbe naeratusega publikus naiste sekka vaatab ja silma pilgutab.
Šokk inimestele...KISS 80ndatel ja 90ndatel ei kandnud oma make-up'i, aga sellegipoolest olid nad eriti 80ndatel suhteliselt suured. Põhjust pole kaugelt võtta; nende lihtne , seksist nõretav hard rock oli paljude 80ndate glam metali bändide inspiratsiooniks. Suurepärased ärimehed nagu nad olid, läksid nemadki seda teed.
Rise To It on nende viimane singel 80ndatel, pärit forever albumil. Ja see tõepoolest on rohkem Def Leppard või Poison kui 70ndate KISS, siis sellegipoolest on täiesti korralik küte. Ja lüürika...noh nad ütlevad, et kui oma kurssi jätkad, võid sinagi muusikamaailmas läbi lüüa, aga kuna tegemist on Simmonsi ja Stanley'ga, siis rohkem ikka naise leidmisest ja teadmisest, et väike KISS neid alt ei vea.
Hehee...reede õhtul Zavoodis tuletati mulle seda lugu jälle omamoodi meelde ja siin istun rahulikult ja chillin selle saatel. Queeni viimane singel, mis lasti välja Freddy Mercury eluajal.
Nagu paljud tolle aja lood, võib seda võtta kui Freddy arusaamist ja leppimist oma läheneva surmaga. Omamoodi igatsus ajas tagasi minna ja uuesti neid rõõmsaid aegu uuesti nautida. Nagu ka videost näha, on Freddy haigusest suhteliselt räsitud, nägu on kõhna, aga kui mõnda teist laulu tsiteerida, siis Show Must Go On, sest maneerid on ikka suhteliselt Freddy'likud, ilmselgelt talle on see raske, aga naudib seda. Naudime siis meie ka selle kuulamist.
Katy Perry ei oska nagu üldse laulda tegelt, kui ta kraaksuma hakkab, aga kurat ta suudab alati suurepäraseid laule välja lasta. Enamus singleid, mis ta välja lasknud on, muutuvad täiesti kuulatavaks peale seda aega kui raadio need lõputult ära ketrab. Siin aga üks vähemtuntud singel, mis on koguaeg seega lahe olnud.
Metsik öö oli tal Vegas'es , sai rikkaks ja lõpuks mängis ikka kõik maha, ei mäleta ka essugi sellest. Nagu Katy ikka, täielik tähelepanu"hoor" ja draamakuninganna. Aga lugu, samas mõnus Kelly Clarksoni kanti popprokk.
Yeeesh, midagi lõunaseks äratuseks pole sobivamat kui natuke kick-ass thrash'i jälle.
Üks Kill Em All põhilugusid, võib-olla kõige kiirem sealt. Metallica annab selle looga mõista, et nad on siiski kick-ass thrash bänd ja samuti ka see harmoonia, mis püsis nende ja fännide vahel tollel ammusel ajal, kui nad veel ka väikestes urgastes mängisid. Veel ennem kui nad Turn The Page kaverdasid ja rääkisid, kui üksildane on tuurielu, siis oldi noored ja uljad ja iga uus linn ja uus kontsert oli sündmus omaette. Omamoodi huvitav on paljudele kuulda, kuidas Hetfield kõlas nii noorena, ennem kui ta oma ülimacho hääle valmis vormis.
Teate reede õhtu on käes ja mõtlen täpsemalt mida teha. Selleks pean samas ka kuulama midagi head, mis kenasti õhtuks üles pumpaks. Nii et tuleb System Of A Down'i suur läbimurdesingel.
Ma pean miski laulu kohta ka kirjutama, but idontwannaa.....Well noh karaokelauljatele kindlasti suureks katsumuseks, kui Rabarock see aasta ei kukuks järjest sitemasse auku ja toovad karaoketelgigi tagasi, siis kindlalt laulan selle ära. Vähemalt Serj. laulab kõik, alati pluss. Kindlalt mitte nende parim lugu, aga selle moshitavust ei saa alahinnata.
Omamoodi veider ju isegi, et SOAD nii popp on, nad on ju tegelt suhteliselt veidra kõlaga bänd, aga ometi on nad üks kõige suuremaid raskerokibände, keda naudivad nii publik kui ka kriitikud.Tavaliselt jääksid selliseid bändid nišitasemel, aga SOAD on ju suht Linkin Park'i või Metallica tasemel.
Ahh, see bänd jääb elu lõpuni mulle Test-Drive Off Road'i soundtracki pealt meelde, seal oli neil mitmeid lugusid peal. Ja sa said Hummeri, Wrangleri , Land Roveri ja monster truck'iga mööda maastikku rallida ja isegi lõigata igaltpoolt. Mis on Gravity Killls.....industriaalroki hea näide.
See kiirendusvõistluseks sobiv riff on juba selline puhas kuld, et arusaadav, miks nad rallimängu soundtrackil olid. Lüürikagi võiks ju vägagi sõitmist olla, kuigi ilmselt see on millestki muust. Nad jäid suht ühealbumibändiks (kuigi ma tõmban veel teisi albumeid praegu, et aru saada, kas kvaliteedis oli ka langus). Igatages, kes seda bändi ennem ei ole kuulnud, siis esimene album peaks igale industriaaliroki nautijale kohustuslik olema.
Teate, lilled lähevad ikka üha kallimaks. Oleks ma nii awesome suave goofball, nagu Huey Lewis seda on, siis ma räägiks ehk ka lillemüüjad ära, aga no luck there. Seega panen end abistama ühe ta suurtest hittidest, mida tal 80ndatel ikka murdu oli.
Huey teeb kohe alguses oma parimat Edward'i impressiooni stalkides magavat tütarlast....aga tegelt persse Bruno Mars, vot see on laul, mis paneb tundma, nagu sul oleks armumisest jalad just alt läinud . 80ndate pop rokk, mis vürtsitatud natuke soul'iga, minge tehke natuke motorboati oma kallimale. Okei, mul pole just kõige selgem mõte, tegin natuke endal naiskoori ees marki täis. :D
SLAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAYEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEER....igal hevifestaril karjutakse seda mõne purjus tüübi poolt. Thrash-metal legendid, kes peale 25 aastat ikka ajavad suhteliselt sama rodu.
Reign Of Blood on paljude arvatakse kõige kõigem thrash metal album üldse, pean nõustuma. See kiirus, agressioon...okei, Metallical olid huvitavamad lood, samas Slayer selle 28 minutiga näitas ära, kuidas well teevad punki inimesed, kes pille väga hästi oskavad mängida.
Angel Of Death'i algab kogu see meistriteos ja kohe algusest minnakse täie gaasiga. Vahepeal on tunne, et mõned instrumendid ei jõua teistegagi sammu pidada, samal ajal kui oma juttu Dr. Mengele'st räägitakse. Soolod kõlavad nagu keegi lihtsalt üritas kidrakeelte peal lõket teha.
Ahh , kõik kes tööl on, kuulaku, ajab kohe üles. :D
Oleks patt Vennaskonda lihtsalt pungibändiks nimetada, sest nad on nii palju rohkemat. Loomulikult on neil päris palju kolmeakordi pungilugusid, aga samas nad suudavad lisada tihti viiuleid, akordione ja isegi elektroonikat.
Kosmosesügis on üks neist lugudest. Esialgu tundub mulle, et see on hästi palju Vainonale ja Sõpruse Puiesteele inspiratsiooni andnud, sest tuju on melanhoolne. See pole ootus kosmoseseiklusteks, vaid lihtsalt elujõukaotusest tekkinud apaatia, mis väljendab end meeleolus , et "kusagil mujas peab olema parem kui siin"(mitte väga entusiastlik ka selles). Tekib tunne, et see hetk kui laulja lahkub, on kusagil kõledas tuulises novembrikuu õhtus.
Van Hagar periood ei olnud järgi mõeldes tegelt kõige meeldejäävam aeg neil. Eih, häid laule oli seal küll, aga kas nad läksid natuke liiga Aerosmithi kanti ballaadid, Sammy karjub laulmise asemel liiga palju (kõlades vahel täiesti näotult). ja üleüldse, kuhu Eddie kidravirtuoosid jäänud on.
Viimane album oli neist 1995. aasta Balance ja suurim hitt sealt oli tegelt see lugu.
Ärge saage valesti aru, see on hea power ballaad ajast mil need juba suht räpaseks sõnaks muutunud. Aga see ei kõla nagu Van Halen, see kõlab nagu Def Leppard/Bryan Adams või isegi gasp Michael Bolton.....aka muusika vanemale generatsioonile.
Ahh Coal Chamber....B-kategooria nu-metal vist. Esimene album tuli ju juba 1997. aastal välja, see on suht Limp Bizkit'i algusaegadel. See lugu pole singel, aga siiski vägagi kõva lugu.
Sound on täiesti esimese KoRn'i albumi kanti; mudane, kurjakuulutav, mingites urkakontserditel moshpitil sobiv. Laulja, kes praegu ka Devildriver'is laulab, kasutab oma segaseid räppimisi/karjumisi ja õelat vokaali sobiv ära, hääl pole küll eriti tugev, aga huvitav kuulda. See pole päris industriaal, aga võiks ju eeldada, et roostes ketid sobiksid vägagi sobivalt bändi image'iga kokku.
Johnny English 2 vaadates oli steen, kus ta selle järgi tantsima hakkas. Okei, see pole Cameo originaalversioon, aga KoRn'i greatest hitsi peal olen versioon on mulle palju südamelähedasem. Seda albumit kedrates kunagi keskkoolis videolaenutus töö ajal avastasin enda jaoks selle bändi.
Meenutab Twisted Transistori aegset KoRn'i , ehk on vähem metallset grindi ja rohkem tantsulisust. Läks rahvale rohkem peale kui see halb kover Pink Floydi erinevatest lugudest. Vägagi freaky video on ka, nagu oleks teinud halvaksläinud seeni.
Ohjah, sain endale ühe Metallica biograafia ja tasapisi loen seda läbigi kenasti, seega Metallica üle on saadud mõtiskleda ja isegi kuulata päris palju. Seega postitan siia ühe nende kõige legendaarsema loo, nimiloo ühelt parimalt thrash-metali albumilt
Koht, kus mina selle loo avastasin, oli mingi itaalia videomängude kaablikanal (jah, terve kanal videomängude jaoks). Oli üks selline sari, kus lasti muusikat erinevate klippide peale videomängudest ja see lugu oli veelmitteilmunud Half-Life 2'lt. Koheselt olin ma hooked, see tundus nii palju huvitavam, kui need suured hittlood, mis neil 90ndatel olid.
Peaaegu 9 minutine eepos algab juba sellises korraliku riffiga, et ülejäänud lugu võiks kahvatuda sellekõrval, aga ohei. Meloodiline keskosa ja uskumatult kaasahaarav eelrefrään on vaid ühed osad, miks see laul üks nende parimatest lauludest on ( neil on neid nii palju, et see vaheldub tihti). Lüürika räägib narkosõltuvuse halvast poolest, kuidas narkootikum sinu elu juhivad, mitte vastupidi. Album mis juba põhikoolis üks mu kõige läbimängitumaid albumeid oli, MoP pole oma powerit seniajani kaotanud.
Shinedown'il ikka on järgmise albumiga päris kõrge verstapost ületada, sest Sound Of Madness oli vägagi suur hitt. Singleid tuli sellest mitmeid ja isegi mittesinglilood võinudksid olla well hitid. Üks neist lugudest järgnevalt
What A Shame on küll ballaad, aga mitte päris If You Only Knew või Nickelback'i stiilis. Räägib see matustest, kus maetav on küll joodik, aga laulja teadis teda paremini , nii häid kui halbu külgi ja ei luba teistel nii kritiseerida teda. Loos on tunda sellist odava Sodiaagi sarnast baarilõhna, kus suitsuving seguneb odava alkoholi ja odava odeka lõhnadega. Yeesh, meeleolu on rõhuv ja samas lootev parema hauataguse elu suhtes.
Hurraaa, kell on 4 hommikul ja mu unegraafik on jälle täiega fucked. Nädalavahetuse sportimine on oma jälje jätnud ja nüüd ma siin lamas voodis ja vahin õudukaid.Kauge karje metalijumalate ühest suurimast hitist.
Tagantjärele võib näha, et Rob Halford tundub siin videotes üsnagi gei riietusega, aga sellegipoolest ei saa kahelda, kui palju see lugu paneb õllepudelit ühte käes hoidma ja rusikas õhku peksma teise käega. Sellest ju see lugu räägibki; kuidas linna peal öö läbi pidu panna. Peab ootama ise vist teisipäevani ja mälumänguni sellega. Võiks ju öelda, et see on Priest nende kõige popimana, aga siis pole te Turbo't kuulanud. Praegu ei kõla see enam üldse hevilt, rohkem nagu klassikarokina, mida võiks isegi Star FM'is mängida, aga Priesti saab metalijumalateks ka siis, kui bändiliikmed ammu manalateele läinud.
Vanilla Ice on edutult üritanud leida kildugi sellest populaarsusest, mis ta on Ice Ice Baby looga saavutas. Seega on ta palju trende vahetanud, üritades värske ja "hip"ina olla. 90'ndate lõpus ja selle aastatuhande alguses tähendas see loomulikult rap-metal skenesse hüppamist.
Kuna loo peal on endised ja praegused Slipknoti ja Stone Sour'i liikmed, pole üllatav, et palju malli on võetud just Slipknot'ist, lisatuna V-Ice räpiga. Refrään kõlabki ju nagu mõne B-kategooria Slipknoti ripoffi moodi. Jah, naljanumbriks muutumine võib igaühe vihaseks ajada, seega räägib nagu paljud ta selle aja lood vastu pidamisest ja vastaste põrmustamist. Vähemalt viha ta hääles tundub tõeline. Maiteagi, kas olla kurb või mitte, et need albumid populaarsemaks ei saanud.
Janus...Vana-Rooma alguste jumal ja samas ka üks USA alternatiivmetali uuemaid tegijaid. Tegutsenud küll kaua, aga tuntuse saavutas alles oma 2008. aasta 3. albumiga, mille pealt esimene lugu see on .
Esiteks kõlab see nagu natuke popim versioon Tool'ist...midagi Chevelle või 10 Years kanti, aga siis tulevad need täiestiomamoodisellestmaailmastväljapool karjed sisse, nagu ta karjumise peale läheks toas kõik lambipirnid puruks. Maybe sobikski nagu mõne telekineetiliste võimetega tüdruku rampage soundtrackile.
Wooo, kell on 8:30 ja ma pean varsti Võrru korvpalli mängima sõitma. Ma plaanin kenasti bussis sinna natuke magada, aga jah, uni on matu matu matu. Sellejaoks peaks natuke Skillet'it.
Õnnetu laulja, kes igatseb oma endist ikka nii väga, et parema meelega magaks kogu aeg, kuna seal ju ollakse veel koos. Nuuks lausa. Peaks Tannu saatma närima poisi varbaid, äkki siis kohe nagu woah üleval. Okei, pole aega palju juttu ajada, vaadake et uned õudukateks ei muutuks.
Oioi...oleme jõudnud screamo/post-hardcore maale, kui kategoriseerida täpselt. Üldisemalt võib Silversteini ikka väga kindlalt emo alla liigitada. Kuigi laulupealkiri võib anda vägagi õndsa meeleolu, siis laul on ...youguessit naisest, kes südame murdis.
Esiteks, no vaadake seda trummarit. BWAHAHAHAHAA to the max. .Mis sellel lauljal otsa ees on, ma olen koerakutsikatel selliseid asju näinud, aga ehk see on fashion statement. Ja kas kõik emobändid laulavad üks käsi selja taga ja tehes samal ajal kukega sarnaseid liigutusi. Silverstein on okei, mitte väga hea, aga ma olen palju sitemaid emobände kuulanud. Kuigi laulja on suhteliselt vinguv ja need breakdown'id on nii ettetuntavad, suudavad nagu selle näite puhul nad vahel panna ka midagi kaasahaaravat luua. Ja lüürika, ükskõik on emo see on, vähemalt sisaldab tihti selliseid häid meeldejäävaid ohsoangsty ridu.
Kas elektrooniline muusika võiks olla soundtrackiks reisile Euroopas. Noh kui sa tahad narkotsi teha ja ööklubides kohalikke naisi lantida, siis pane wubwub või midagi muud tänapäevast peale. Aga nonäed Kraftwerk suudab panna meid sellesse meeleollu, kui oled just koduaias perega hüvasti jätnud ja välja keeranud kodutänavast, kus kogu maailm tundub jalge ees ja võimalus igalepoole minna.
See lugu on 10 minutit pikk, üsnagi sarnane algusest lõpuni ja sõnu on hästi vähe....ja sellegipoolest on see haarav lugu algusest lõpuni. Need kraudid ikka oskasid elektroonilist muusikat teha...ja juba 70ndatel. Nagu damn, masterrace indeed.
Scrath that last sentence. Asendame sõna "kui" sõnaga "kuigi" ja siis tekim õigem meeleolu meie kõigi ja ka selle laulu kohta. Ünloco teine album oli omamoodi meloodiline edasiarendus nende nu-metal rünnakust. Lisatud on näpuotsaga akustilisi kitarre ja meeleolu/vihatase on mitmel lool allapoole tõmmatud, et rohkem emotsioone tekitada. Näha kenasti nende esimeselt singlilt.
Failure on lugu, mis nagu mõni vanakooli Termika ballaad, publitseb igast august melanhooliast. Ärge muretsege, nad ei kõla üldse nagu Termikas. Laulja mõtleb oma elu ja mõtiskleb vigade üle, mis selle meeleheiteni veenud. Kuigi refräänis on seega küsimused, on tunda, et ta on juba kõik kaotanud ja see keegi tähtis teine ei jäänud temaga halvas kokku.
Damn, I love this song. Mis on tegelt üllatav, sest mulle väga Evanescence pole kunagi meeldinud, okei neil oli esimeselt albumilt head singlid, aga ülejäänud lood, meh. Peaks vist Falleni jälle korralikult läbi kuulama, kuna lauljaks oli gootitüdruk Amy Lee, siis see oli nu-metali hiilgeajade üks kõige suuremaid müüjaid. Ja siin on üks suuri hitte selle pealt.
Kuigi see lugu miskipärast otsutab rokirahva jaoks lõpus sisse tuua ülejäänud bändi, on albumiversioon ikka selline õige white-girl-with-a-piano lugu. See on rohkem Vanessa Carltoni või damn Adele lugu (Someone Like You versioon 0.1)? Aga sellegipoolest annab Amy oma parima vokaalse esitluse lauldes sellest, kuidas ta pole oma eksist üle saanud. Ohjah, tegelt ta pidavat täielik diiva olema, nii et see kõlab isegi tsipa fake'na praegu, aga siiski...awesome.
