Prince oli mingi hetk väga picky sellessuhtes, et ta lugusid polnud kunagi youtube's näha. Aga ilmselt on ta selle asja lootusetust näinud ja ta lugusid on tekkinud päris massiliselt. Loomulikult aasta viimaseks päevaks paneme ta selle vana hiti.
Ei meeldi see sündipopi ajastu kuldklassika, mis aastalõpupeoks nagu Prince priivatoad naistesse sobivad. Paneme siis aggrorokk kaver versiooni sellest Limp Bizkiti poolt.
See ka ei meeldi....then fuck off!!!!!Anyways, ärge šampaga ka üle pingutage, järgmine päev kena pohmakas siis.
Pantera oli nii suur 90ndate keskpaigas, et nende Far Beyond Driven debüteeris nr 1. plaadimüügiedetablis USA's. Igaüks, kes seda albumit kuulnud on, peaks teadma, kui naljakas see tundub, sest see oli album, kus Pantera suht loobus igasugusest meloodiast ja üritas võimalikult hevi olla. Näiteks see singel.
Dimebag tõmbab ikka korralikku kruuvi oma kitarrist välja ,kuigi üha rohkem meenutab kogu bänd mootorsae häält. Phil on ka laulmisest loobunud ja lihtsalt teeb kurja häält. Aga mis öelda, vähemalt on see meeldejääb, mis Pantera uuemal (nende kohta) materjalil pole väga tavaline. Inspireerib moshima ja kusagilt võlud nagu mingi hook'i ka välja
FFDP liikmed on kõik saanud natuke edukust ja raadioedu oma eelmistes bändides, aga kuidas küll see kooslus sellise tuntuse USA roki- ja heviskenes saavutas? Loomulikult olles sigahead, aga nad suutsid ka vähestena teha hästi häid raadioballaade oma core soundi kõrvale. Esimesel albumil oli alguses neid küll üks, aga peale selle raadiotes tõusmist lasid nad sama albumi paari uue looga välja ja edasine juba ajalugu.
The Bleeding on jällegi dysfunctional relationship'ist ja eriti sellest, kuidas koos olemine põhjustab rohkem valu kui lahus olek...aga kumbki pool ei suuda seda õiget sammu teha. Ivan Moody ei suuda siin süüdlast kummaski pooles leida, siin pole nerd sooviunelmat, et "ta ei leia kunagi nii head kui mina", eks kui kõik auku kukub, hakkad ise ka sitta mõnuga keerama.
Skunk Anansie't teavad enamus inimesi vist selle järgi, et "see bänd, kus kiilakas naissoost mustanahaline laulja". Aga nad olid Inglismaal 90ndate lõpus üsna popid, kuigi mitte just kõige enam järgmise looga, mis oli nende esimene singel.
Brr, mulle tundub koguaeg, et laulja näeb välja, nagu ta oleks vägaväga korralikult valuvaigisteid võtnud, eslline "döööö " nägu on peas. Aga jah, üks salm annab religioonile, üks kapitalismile ja kuidas tihti need üksteist ära kasutavad, et siis meile , tavainimestele, keerata. Tegelt Skin (laulja nimi) on päris hea r&B lauluhäälega ka, aga siin ta lihtsalt teeb kurja häält kogu aeg....Võiks seda tihedamini teha, karjuda oskab ka hästi
Escape The Fate on tegutsenud ka peaaegu 10 aastat, võites vahepeal raadiokonkursi, mille žüriiks oli My Chemical Romance, aga esimesed raadiohitid tekkisid neil alles 2010 aastal, kui järgnev lugu sai päris korralikult airplay'd ja mille järgi mina sellest bändist esimesena kuulsin.
Video kirjeldus ütleb, et "grim ja gothic" aga ainuke asi, mida ma panen tähele, et kurat see laulja on nii naiselike näojoontega. Muidu laul on selline post-hardcore segatuna vanema Crüe elementidega, mis viimasel ajal palju moeks on saanud. Emo on arenenud välimuselt glam'ile lähedasemaks, who would have guessed. Aga jah, mitte kõige deep'im lüürika, aga neid hetki, kui tundub, et ainult su probleemid defineerivad sind; seda on kõik teatud hetkedel tundnud.
Bonnie Tyler olekski jäänud peaaegu ühehitiimeks, sest peale It's A Heartache järgnevad singlid ei suutnud sama edu saavutada. Aga 83. aastal sai ta kokku Jim Steinman'iga, kes oli paar aastat tagasi Meat Loafi hiiglasuureks teinud ja lasi välja albumi....mis suht meenutab naissoost Meat Loaf'i. Kõige kuulam lugu oli loomulikult see starFM igavene playlisti lemmik
Seda lugu on tegelt suhteliselt lihtne mõnitada, aga Bonnie Tyleri selle ajastu kraam, nagu ka Meat Loaf'i suured hiti, on tegeliselt suhteline guilty pleasure. Kõik on aetud suureks, nagu mingi rokkooper ja erinevalt paljudest rokkooperitest on lauljad just õiged selle materjali jaoks. Ega Bonniet ei kujutakski midagi muud laulmas, kui suuri SUURI armastusavaludsi oma ärasuitsetatud häälega. Selline ongi ju õige teismeliste romansss...kõik on suur ja ülespuhutud.
Iron Maideni Brave New World album oli comeback, sest nad said Bruce Dickinsoni tagasi. Blaze Bayley on küll teistes bändides päris korralik olnud, aga ta Iron Maideni ajastu albumid pole just kõige paremini meenutatavad. Aga ühesõnaga, Bruce oli tagasi ja esimene album Brave New World oli korralik....samamoodi eepiline ja täis kickass klassikalist hevimetalit nagu mõned nende klassikalised albumid, kõige parem näide kohe esimene singel selle plaadi pealt.
Wicker Man saab ju suure plussi selle riffiga, mis gallopeerib klassikalise Maideni stiilis välja ja lausa paneb näppu viskama. Maiden on alati tore, et ükskõik kui morbiidne teema, suudavad nad kuidagi muuta selle nii toredaks asjaks. Yeah, heavy metal ei tohiks olla "tore" , aga lihtsalt...Maiden toob alati hea tuju esile. Video on küll natuke hilarious, aga Maideni üle mõeldes, on see ilmselt sihilikult, lihtsalt need õhupallid :D
Kuna Hayley Williams tundub mulle ,et hakkab üha rohkem kanda kinnitama popmaailmas, siis meenutame aegu veel enne Misery Businessi. Kõige vähemtuntuim Paramore album on esimene, mis lasti välja 2005. aastal, kui ta oli veel 16 aastane. Aga siin on siis üks singel sellelt albumilt.
Väidetavalt ei soovinud ta popstaariks hakata ja hakkas rokkbändi tegema, aga Paramore pole mulle küll kunagi tundunud midagi muud, kui popbänd. Okei, nad peaksid olema punk and stuff, aga see on 13 aastate ettekujutlus sellest, mis on hästi juba nende esimesest albumist näha. Nagu kes tõepoolest selle peale šokeerinud või ehmatanud oleks. Paramore on hea alati paariminutilisi kidrapopi lugude jaoks ja see on üks hea näide sellest. Okei, aga fakt, et 16 aastane ütleb pealkirjas olevat lauset, tähendab fakti, et paljud pered on praegu puru või peab ta end targemaks kui tegelikult on?
Sibyl Vane on üks uuesti Eesti darling alternatiivroki bände. Alguse saanud Pärnus, nägin mina neid esimest korda eelmisel aastal Põletajate MC aastalõpu kontserdil ja jätsid hea mulje. Peaaegu nagu Depoo teine tulemine, lihtsalt natukese vähema poweriga. Aga neil on debüütalbum ka välja (mida ma ka kenasti oman) ja siit üks singel (vist, ma ei tea, ma ei kuula raadiot)
Oi Supersonic on tantsuline. Ma ei usu, et bändile meeldiks ,kui ees mingit tõsisemat karglemist teeks, siin peab ikka neiu võtma käevängu ja peab natuke sambat tantsida saama (or some other dance). Minu jaoks oli see suhteliselt armas ka, et laulja tundub nii tilluke seal laval oma pilli taga ja hääl meenutab seda, aga samas ei on see siiski front and center, mitte ei kao pillidesse ära. Peaks seega mõnikord jälle live's kaema , kui siiakanti satuvad sobival ajal.
HRL piletid on välja tulnud ja loomulikult käisin esimene päev ostmas. Sain kena õlleklaasi ka kingituseks pealekauba. Nüüd hakata vaid esinejaid ootama, kaks neist juba teatatud ja üks kõlab päris lootusandvalt. 4ARM on Austraalia thrash-metal band, keda pole siin vist küll ennem nähtud. pole ka just kõige rohkem nende lugusid youtube's näha, seega siin üks singel.
Eih, nad on Slayeri ripoffid, selle vastu ei hakka keegi vaidlema. Aga, sellist kraami on tihti HRL väheks jäänud, nii et ma olen kahe käega selle poolt. Ja on hea kuulata uuemat thrash'i kraami, mis ei ole mõjutust võtnud death ja black metalist, ehk ei grunt'ita and shit.
Ahh,teate kui hea oli Death Magnetic'ut esimene kord kuulata. Mõelda vaid, Metallica on päriselt oma tugevate külgede juures tagasi, nad on...jälle head peale...brr peaaegu 20 aastat. Samas, kuna Metallica on rokiraadiotes ilmselt igavesti mainstay, siis seekord nende 6+ minutilised epic lood satuvad ka raadiotesse. Seega nende esimene singel sellelt albumilt oli USA mainstream rokiraadiotes 9 nädalat esimesel kohal.
Day That Never Comes on albumi 4 lugu ja nagu klassikalistel Metallica albumitel, tähendab see seda, et on pikk , aeglane epic, nagu näiteks One või Sanitarium. Lugu ja video on seekord jälle sõjast, kuidas see meenutab kiiku, et "kuidas koguaeg vaja tagasi teha teisele poolele" ja et tähtis oleks mingi hetk andestust õppida. Hea lugu healt albumilt ja võis loota, et Metallica on lõpus rajal tagasi.
.
.
.
Ja siis lasid nad loomulikult Lulu välja ja lendasid oma vanasse auku tagasi.
Nagu clockwork on möödas jälle 2,5 aastat ja Trapt tuleb varsti uue albumiga välja. 5 album peaks praeguse seisuga ilmuma neil jaanuaris ja on esimene album EMI label'il. 2 lugu on nad sellelt albumilt juba lekitanud ja esimene singel , mis tasapisi tõuseb raadioedetabelites , on järgnev.
Okei, Bring It räägib täpselt samast asjast nagu nende suurim hitt, Headstrong, aga mulle meeldib see lugu. Liigagi tihti hakkavad sellised bändid pingutama, et suhtedraamasid vananedes uuena ja huvitavana kirjutama. Trapt sidesteppis selle sammu, võttis jõusaalivihase riffi ja sellega kaasneva sportliku viha tekitava lüürika ja on teinud parema loo, kui midagi eelmiselt albumilt.See huvitav sündikiiksumine on ka hea samm...kui asi töötab, ei pea ratast uuesti leiutama, aga natuke patche ja mode võid küll arendada.
Kui suuremalt mõelda , siis võib ju see nii olla....Mine sa tea, mis suuremas maailmas juhtuda võib või ka lihtsalt üksikisiku tasemel. Final Destination stiilis õnnetus võib meie kõigiga juhtuda ja ega igaühele meist ei teki ettenägemust. Aga igast päevast peab maksimumi mõtlema, nagu ütlevad meile need nunnud kanadalased.
See pole mingi kahemõtteline küsimus, Nickelback on tihti viimasel ajal maailmaparandajate mõtetes ja see lugu pakub väga mitmeid mõtteid, mida me võiksime teha selle asemel, et siin blogi kirjutame/loeme. Kuigi sellega tuleb meelde , kui Homer Simpson sai teada, et ta peaks seda tegema ja siis ta selle asemel nuttis kõnniteel, kuna ta oli oma elu raisanud.
Paar kuud on meil halvimalgi juhul puudu. Sellegipoolest, kui tunne on ,et "elu viimane päev, peaks oma crush'i suudlema ja armastust avaldama)....do it.
Ma peaaegu eeldan, et seal videos hakkab mingi found-footage õudukas peale.
Kuna ma ise olen ka statistika lainele (statistika II täpsemalt) siis järgmine lugu tuleb kõigile statistikutele ja bändile, mis peaks olema neil sobiva nime poolest. Kui õhtuti kõik tudengid lahkuvad Liivist, panevad õppejõud 5. korruse puhkeruumis just nende kolmanda albumi peale, mille pealt esimene singel oli just järgnev laul.
The Only on arvatavasti kõik meloodilisem "tuntud" Static-X lugu, meenutab see rohkem ju KoRn'i kui nende tavalist industriaalhevit. Loomulikult on see minuvanuste meessoost inimeste mällu sööbinud ka NFS: Underground soundtrackil olemisega....nagu jeesus, kui palju head kraami tollel plaadil oli. Aga Wayne Staticul veab, kui ta kõigest väsinud on, siis ta on oma tunnetes kindel...mina näiteks risti vastupidi...
Just tuli pähe, et ma tean kahte statistikut nimega Kristi.....loodetavasti teine ei saa šokki seda nähes. :D
Bee Gees on nõnda seotud 70ndate diskomeeleoluga, et on raske meenutada, et nad olid suured hitimeitrid juba enne diskoaega ja neil oli ka hitte peale seda, kui disko vastane backlash nende vastu maha lahtus. Nende viimane suur hitt oli aastat 1997....see ei olnud mingi remix Staying Alive'st vaid hoopis.
Ei, nende kuulus falsetto pole aastakümnetega kadunud, see on kohe nii ilus, et mul pole halli aimugi , mida nad refräänis laulavad ilma laulusõnu lugemata. Aga diskobeat on muutunud selline tavalise soft-rocki backiga. Üsnagi armas lugu, ei ole mingi break-up fakt vaid lihtsalt optimistik palve, et üksi ei taha ta enam olla. Siiski, falsetto jääb neid defineerima.
Teate, et rokkmaailmas on päris palju lugusid, kuidas rokkstaarid vaatavad, et kuradi kena naine, aga jailbait. Oled kunagi mõelnud, mida võiks üks selline jailbait ka laulda. Enter Taylor Momsem, kes Pretty Reckless'i bändi debüütalbumi ühes loos just seda karakterit kehastab.
Yeesh, ta oli seda laulu kirjutades 16....vot see on vaese vanema preestri mõnitamine. Hoiatus siis kõigile vanematele tüüpidele; väljas on noored tüdrukud, kes teid ära tahaksid kasutada ja siis ähvardaksid politseisse minna. Eiei, tegelt jah, Momsem mängib bitchi ikka korralikult Courtney Love stiilis...ja muusika on ka Hole kanti. Nii et kiitus minupoolt, aga jah ...jailbait heaven.
Deftones kaotas minu jaoks oma huvi peale White Pony albumit, kui mindi kaugemalt vanakooli nu-metal soundist ja hakati igasugu veidraid eksperimentaalmõjutusi sisse tooma. Noh, aga kriitikute lemmikuteks on oldud sellegipoolest, uusim album Koi No Yokan on saanud häid arvustusi ja singel sellelt liigub edetabelites ülespoole.
Okei, see on mingi hallutsinogeene/unenäoline lugu, ega White Pony peal oli ka selliseid asju, aga see tundub omamoodi nii mittekommertsiaalne, et kõlab nagu 30STM viimane album, ainult et ilma mittemingisuguse hook'iga. Smiths või Cure on siin inspiratsiooniks , aga kuna ma väga neid bände ei naudi, siis ei naudi ma ka seda lugu.
Ohjah, on pühapäev ja mul pole pohmelli. Väga hea tunne, aga teki alt ikka väga välja ei taha tulla, majas on külm. Shoutout Kentile ja Merlinile, kes hea peo korraldasid. Aga nüüd Drowning Pool'ist. Nad ületasid juba Van Halen'i "rekordit", et uue albumi jaoks leidsin endale juba 4 vokalisti ja esimene singel sellelt koosluseslt on siin.
Hmmm, see ei kõla tegelt väga nagu Drowning Pool. Kas on otsustatud vahelduseks teha natuke rõõmsamat muusikat sellepärast, et vanus pressib peale või (loogilisem), et see müüb. Ma ei saaks öelda, et see halb lugu, aga esmamule...tsipa repetative. Ootame siiski paremat.
Saving Abel on andnud üsnagi huvitavaid lugusid erinevate B-side ja soundtrackide peal. Näiteks järgneva loo andsid nad CSI: New York soundtracki peale. Mis sellel aga tegemist CSI'ga...mitte miskit.
Kontrasti kuuleme kohe esimesest sekundist. Rõõmus, lõkkelaulu akustiline kidrakäik, millele käib kõrvale suhteliselt kibestunud ja õel lüürika, mis oleks nagu Durst'ilt välja hüpatud. Kui She Hates Me oli suur hitt, siis miks see olla ei võinuks. Anyways, äkki ma vaatan lihtsalt nende debüütalbumi aegseid lugusid nostalgiaga, sest need on suhteliselt kvaliteetsemad kui järgnevad albumid.
Niih, eile sai järjekordselt korralikult pidu pandud (KPT in da housssss), seekord loomulikult diskotümakate teemadel. Tänasel päeval ma sama enam ei suuda oma vanusega, seega jagan mõnda korralikult diskolugu. Lipps Inc oli onehitwonder, aga milline onehitwonder see oli.
Wont you take me too...funkytowwwwn.1980 oli disko backlash tegelt juba päris suures hoos ja 80ndate new-wave kohe kohe algamas, siis pole üllatav, et Funkytown hetkega äratuntuv keyboardriff on puhas 80ndad. Aga see laulja ikka saab üha rohkem hoogu oma ühe ainsa lause kordamisega, lõpuks paneb juba nagu Mariah Carey.
Ikiru on üks Kurosawa tuntumaid filme. Lugu vanast paberimäärijast, kes alles oma elu lõpus hakkab natukenegi elama, on suhteliselt masendav. Aga miks ma sellest räägin, sest Takashi Shimura, kes selles filmis peaosa mängis, laulis seal üht lugu mitu korda.
Gondola no Uta on päris juba 1915 aastast, aga see, kuidas üks jaapani vanamees seda laulab, pani ka mind seda kuulama, sest ta hääl kõlab nagu mingi laeva signaal. Muidu on lugu väga tähtsast faktist, ärge valige naised liiga kaua oma suitorid, pärast jääte kõigest ilma.
Guano Apes oli oma hiigelaegadel päris suur, seega pole mõni ime, et Euroopas tekkis sarnaseid kooslusi. Siseneb Itaalia nu-metal bänd Exilia, kes minuarust on Eestiski käinud(olid korra Rammsteini soojendajad). Niih, üks singel nende teise albumilt seega (see oli nende edukaim album, aga kas seda ka palju raadios mängiti, dunno)
Stop Playing God.....brr, see läheb tegelt homage'st kaugemalt, lihstalt kloonimiseni. Flymore tasemel oleme sellega, aga noh kui kopeerid head bändi , siis vahepeal tabad ka hea loo pihta. Mõte praegu, kas Merilin peaks endale rastad tegema, näed midagi analoogset välja.
Yeesh, aga lugu räägib suhtejamadest, videost oleks võinud arvata, et need hoopis võiks olla pettunud noored, kes adrekalaksu saamiseks igasugu iditootsusi saavad.
Hmmm, mida peaks juhtuma, et Shinedown'i iga singel poleks hiigelsuur rokiraadiohitt. Neil on praeguse seisuga välja lastud 16 singlit, millest kõik on vähemalt mainstream rock edetabelis top 5 jõudnud. Praegu just on jõudnud nende 3 singel Amaryllise albumilt 3. kohale ja tõuseb kenasti ülespoole.
Tead, see oleks tihti päris hea idee, kuidas bändide lahkuminekut ära hoida. Panna nad kõik ühte tuppa ja lasta neil üksteist vaesteomaks peksta. Mõtle, nii oleks GNR veel originaalkoosseisus koos, kui vahepeal Axl'ile piledriver teha. Anyways...Enemies on noh tavaline Shinedown. Ma ei suuda viimase albumi kohta neil mingit emotsiooni endale tekitada, sest see on niii..Shinedown. Ma loodan , et see stangnatsioonini ei vii, aga ootame järgmist albumit sellegipoolest.
Nüüd jälle midagi maailma ühelt tuntumalt reality-show hostilt...kes kunagi oli miljoneid albumeid müünud artist. Eih, mitte Steven Tyler, vaid ikka rohkem Paula Abdul. 89-91 valitses ta USA popimaastiku, sest tal on selle ajaga 6 nr 1. hitti USA's. Siinpool ookeani sellist edu aga polnud....end wikipedia speech.
Cold Hearted loona...new jack swing'i beat segatuna lüürikana kahtlasest,naisi ärakasutavast, külmast tüübist...ta ood Ice Cube'na N.W.A. aegadest. But okei, see laul on ikkagi video pärast rohkem meeldejääv. Abdul oli alati parem tantsija ja koreograaf kui laulja, ja mingist 70ndate muusikalist All That Jazz inspireeritud erootilise alatooniga video on küll meeldejääv. Ja kas vaene Paula teeb kogu video kaasa tantsides kõrgekontsadega kingades...Vaene Paula...
Extreme jäi suhteliselt hiljaks glam-metali peole, sest nende suured hitid ilmusid aastal 91, mis on tähtis just sellel põhjusel, mida ma eelmises postituses ütlesin. Aga mis siin ikka pikalt hämada, üks neist kahest suurest hitist.
Hole Hearted on 90ndate rokiballaad, sest 80ndate üleprodutseeritus on muutunud vaikseteks akustilisteks, lõkke juures lauldavateks lookesteks (kuula ka Mr. Big või Ugly Kid Joe). Ega nende välimus pole nagu päris 80ndate hiigelsoengud. Et siis, kas glam metal suri välja või lihtsalt arenes natuke edasi....võib-olla kusagil kahevahel. Igatahes, kidramängijad, õppige ära, ma tahan laulda ka seda lõkke taga, god damit!
Juba laupäeva õhtu käes. Mõelge, et Jõuludeni ainult paar nädalat jäänud. Hmmm täna õhtu on Terminaator Ahjus, kui leiaks soovijaid, võiks loomulikult kuulama minna. Nii, et järjekordne võimalus mul teile lasta mõnda sellist Terminaatori lugu, mida nad suhteliselt kindlalt live's ei mängi, sest vintis ööklubirahvas nõuab hitte.
Kes Uskus on Pühertoonialt, ehk aasta on 1997. Kuigi see oli singel (mäletan seda mingilt Eesti Hiti kogumikult), siis laul on kahjuks unustusehõlma vajunud kõigile peale Termika hardcore fännidel. Mis aga on sellel lool selle kidrasaundiga (see sound on veel mitmel teisel lool), tekib tunne, et Termikas läks oma tavalise melanhoolia mõttes täiesti matusesoundi peale.
Aga Kes Uskus tugev külg on tema sõnad, pole mingit põhikooli armastusest rääkivat juttu, vaid Alanis Morrissette - Ironic Eesti roki võtmes , kirsiks koogil Kreemi ütlus, et selline elu üldse pole talle, mõtlen, et selline ELU pole talle.
Grunge plahvatus oli 1991 aastal, nagu kõik me teame. Üks põhilisi grunge bände oli ka Soundgarden, kelle 91. aasta album oli Badmotorfinger, eih, see ei saanud nii popiks kui mõned teised albumid, aga Soundgarden oli suhteliselt rohkem hevibänd, kui staadiumirokk(Pearl Jam) või punk(Nirvana).
Outshined oli üks singel selle albumi pealt, mitte küll nii tuntud kui Rusty Cage, aga siiski massiivne madal kidrariff viib selle loo headbanging goodness'i. Cornell huilgab, teeb kurja häält, aga refräänis suudab isegi meloodiline olla. Teate, ma kirjutan seda praegu TV 10 Olümpiastarti võistluselt, seega soovime noortele lihtsalt edu ja nautige lihtsalt grunge vanameistreid.
Eih, ma pole seda kohta unustanud, aga lihtsalt kiire on olnud. Seega tänase kohta jäin mõtlema, et eih, mulle ei meeldi üldse jõulumuusika, kui ma pean Wham teadküllmidakuulama, siis i am going to shoot myself. Aga teatud hetkedel on jõulumuusika ka sobiv, seega palun, siin teile mõtlemiseks, et mida teaduskonna jõulupeol teha.
Mäletate aega ,kui Lindsay Lohan veel noor ja kena oli. Nagu kahju näha, mis temast saanud. Aga jah see oli päris hea film ja päris hea stseen ka. Tavai, neiud, näidake meile kõigile, milleks teie ka võimelised oled.
Teate mismoodi kõlab Halestorm softimana. Nagu Kelly Clarkson. Kas võib fakt olla selles, et lauljate hääled on suhteliselt sarnased või lihtsalt label andis natuke survet, et "kõlage nagu tema, äkki saate pophiti ka". Iganes, siin on üks neist vaiksematest lugudest Halestormi debüütalbumilt, mis aga hoopis vastuväiteliselt soovitule oli ainult väike rokihitt.
Eih, Kelly Clarkson tegelt on nagu rohkem independent woman kui see Twilight tasemel malbe lauljanna selles loos. Kuna ta oma teise albumi peal mainis tihti oma kaht poolt, siis kas iga karmi rokitibi kõrval on vaikne, leplik neiuke and vastupidi? Või äkki lihtsalt mõtleb ta faktile, et Alice Cooper'i - Poison, hea nagu ta on, on liigagi nahaalselt ülemängitud lugu ja ei taha lihtsalt seda enam raadiost kuulata?
The Unquestionable Truth Pt 1 (teist osa ikka veel ootame) oli Limp Bizkit oma fuckdamainstream faasis. Loomulikult fakt, et bänd, mis oli 5 aastat tagasi kuulsuse tipul, oli paari aastaga saanud suhteliselt vihatuks ja mõnitatavaks, teeks kõik selliseks. See album floppis päris korralikutl, sest noh , see album lasti ilma igasuguse promota välja. Ainuke (sorta) muusikavideo tehti ühele loole ka.
Limp Against The Machine indeed. Samas, ega nende muusika tõsisemaks muutmise tõi kaasa natuke mõjutusi tuntud poliitiliselt rap-rocki bändilt. Aga kui RATM oli poliitiline, siis LB üritab siin ikka rünnata oma vastaseid( nagu nad enamasti tegid), seekord aga on vastased ülevalpool, mitte pühaaimdus,Temalt oodatakse päästmist, vaid ikka poliitilised liidrid. Ajad pole muutunud ja see lugu tundub samas praegugi tänapäevane.
Otherwise om jällegi üks uus bänd, kes oma esimese major-label albumi sai see aasta välja lastud ja nende esimene singel Soldiers sai päris korralikult airplay'd. Aga seekord räägime me hoopis albumi kõige viimasest loost, mis on kaver Adele suurest hitist.
Muidu on suhteliselt korralik raskerokiversioon kibedast Adele loost, aga bridge' tuuakse hoopis koht Moby - Natural Blues'ist, mis oleks tegelt raskesti arusaadav, kui poleks tegemist nii tuntud looga. Muidu , bändil on chopse küll, suudetakse anda musklit päris kenasti ,aga praegu ei tundu nad mulle veel nii eristatavad, äkki mõni suur hitt muudab selle.
Kõigi ütluse kohaselt oli Deuce lahkumine Hollywood Undead'ist peale nende esimest edukat albumit suhteliselt must ja vaenulik, aga noh igatahes kellel õigus siis nüüd on meil kaks bändi, kes teevad sellist kanti muusikat, sest Deuce soolobänd ei kaugene väga HU soundist, nagu näha ka nende praegu kõige edukamast singlist.
Hollywood Undead polnud just kõige täiskasvanlikum, siis pole ime, et kui Deuce hakkab rääkima sellest, et kuidas "poliitikuid on vanad õelad mehed ja saadaks nad pikalt". Meeldejääv refrään tihti päästab lugu mõndest lollimadest kohtadest. Ja kuna Deuce HU laulis tihedamini refrääne, siis on ta läinud rohkem otsese Linkin Park'i worship'i peale miinus räppimine.
Kas Bullet For My Valentine mitte polnud Metallica 2006 aasta kontserdi soojendaja. Anyways, mina neid jälgida küll ei viitsinud, jõin hoopis sel ajal. Seega, BFMV on Inglise metalcore bänd, kes on selles vallas ilmselt üks kõige edukamaid/tuntumaid. Ja järgnev lugu on üks nende esimese albumi ja üleüldse karjääri tuntumaid lugusid.
Nagu kuulda, on BFMV suhteliselt suured Metallica austajad(mitte küll Triviumi kanti, but still). Metalcore tavaline chugga chugga vaheldub meloodilise vokaali ja päris crunchy soolodega. Loomulikult nimele kohaselt on temaatika natuke emo, "Su pisarad ei lange, nad kukuvad mu ümber", kas siis vihmasajus mängimine peaks poindi täiega jõuga kohale tooma. Aga üleüldse, metalcore žanri kindel üks greatest hits'idest.
Kuna fakt on , et ma olen suhteliselt kodus lumevangi jäänud koos sellise tuisuga, ehk siis väljas möllab lumetorm, peab ikka võtma mõne korraliku power ballaadi. Steelheart esimene lugu on siinpool, Euraasias, vist kõige tuntuim lugu neilt.
Kurat, see lugu pidi ikka siin kunagi suht suur olema, ma nagu mäletaks lapsepõlvest seda anuvat,kurba alguse kitarrikäiku selgelt.Kas keegi veel nagu mäletaks seda? Muidu jah, üliemotsionaalne break-up laul, kus laulja järjekordselt võtab ikka korralikult kõrgeid noote. BTW, kuulake siis albumiversioon ka ära, see on peaaegu 7 minutit pikk.
Teate, kuidas aeg möödub. Viimasest Vanilla Ninja albumist on juba möödas 6 aastat ja nüüd kui Lenna lõpuks lapseootele ka jäänud, peame kõik tunnistama, et see bänd niipea ilmselt kokku tagasi ei tule. Viimane album polnud neil paha, aga puudus just selline lugu, mis edetabelid vallutanud oleks. Ainuke suurem hitt Saksamaal oli esimene singel.
Dangerzone on selline powerpop Avrili võtmes, milleni nad oma kolmandaks albumiks muutunud olid, natuke (eriti oma sündipoolega) meenutatakse veel vanemaid albumeid ja 80ndate AOR'e. Ja hea kuulata, et nad ikka sellel ajal veel üritavad pahasid tüdrukuid mängida, sry , aga Maarja Kivi oli ehk ainuke, kellelt seda oodata võiks. Anyways, pole paha, aga Traces Of Sadnessi lugudeni ei ulatu.
Ma vihkan Radiohead'i, ma kohe väga väga vihkan Radioheadi. Bändi muusika on igav, Thom Yorke kõlab enamasti nagu kräunuv kass ja kõige tähtsam, bänd ja samamoodi ka nende suured fännid on tihti nii ennast täis. Kas te ei teagi, et Radiohead on hipsterite ja muusikasnoobide bänd....oleme rahulikud, oleme rahulikud. Üks laul mulle neilt meeldib ka, vist üks kõige suurem hitt neilt.
See on veel noor Radiohead, tegemas Nirvanast ja REM'ist tehtud grungepoppi, mis on üks enesehaletsuse anthemeid. Nagu Tooligi puhul, on see palju talutavam, sest "serious artist" nendes pole veel nii pead tõstnud, ehk siis muusika on nauditavam, ehk see on isegi ainus album neilt, mida ma võiks tõmmata ja täies pikkuses läbi kuulata.
Teate, et Stone Sour lasi kuu aega tagasi uue albumi välja. Kuidagi neil on igalt albumilt suuri raadiohitte, ei pane ma nagu üldse tähele nende albumite tulekute aga kui Slipknot uue laseb, ootan seda meeleldi. Igatahes praegune USA üks kõige enam rokiraadiotes mängitavaid lugusid on järgmine.
See on ju pm. Vol 3. aegne Slipknot, lisatuna see, et Corey meloodiline vokaal hakkab üha suuremat range saama. Absolute Zero ei ole samas 0 kraadist Kelvini järgi, vaid lihtsalt tundest, et pead üle tõusma, ehk siis badass jõusaali pumpamis lugu. Ma olen seda enne tänast ühe korra kuulanud, aga praegu vaatan, et kuule päris normaalne.
Okei, mul on tümakatuju. Paneks mõne sellise loo. Far East Movement on ameerika-asiaatidest räpparite kamp, kellel on olnud paar hitti praegu, kõige tuntum ilmselt järgmine lugu, mis damn ...juba 2-3 aasta eest päris suur oli.
Okei, see lugu saab ainult soovituse sellepärast, et beat on lahe ja Dev - Booty Bounce'st sampletiud refrään on päris normaalne. Ma võiksin paljugi öelda selle laulu kohta, aga enamus varastaks ma lihtaslt ToddInTheShadows'ist, seega jah ütlen lihtsalt: ükskõik räppar siin tüübis pole eriti hea ja miks kurat kõik tahavad kaamerasse pea ära lüüa videos.
The Prodigy tegi Invaders Must Die'ga comebacki, nende eelmist albumist ....brr seal seda punkari välimusega tüüpi polnud ja üldse ühtegi meeldejäävat lugu polnud. Invaders Must Die samas oli üsnagi ilmne soov anda massidele seda ,mida Prodigy albumitelt oodatakse. Ehk siin on lugusid, mis meenutavad iga 90ndate albumite asju.
Warriors Dance kõlab nagu tagasiminek aastasse 92 ja Experience albumisse, ehk siis oleme vanakooli rave muusikas, aga mis filtreeritud läbi tänapäeva muusikaprisma. See oli isegi päris korralik hitt Inglismaal, sest selline muusika on juba tasapisi retroks muutunud, aga well noh...laksu all kõlab kõik uus ka vanana. :D(see polnud üldse torge rave'fännide suunas ).
Flyleaf'is hakkavad ees seisma rasked ajad. Lisaks sellele, et nende viimane album tuli välja üleüldise haigutuse peale ja singlitel raskusi raadios mänguaega saamisel, lahkus ka nende laulja ja ilmselt ka bändi defineeriv liige Lacey, kas bänd suudab nüüd uue lauljaga vastu pidada? Loodame siiski parimat, siin aga nende kõige suurem hitt.
Videost ei tule välja, kui tilluke ta tegelikult on, mingi alla pooleteise meetri. Tahaks temaga kunagi koos pilti teha. Muidu, noh võite võtta bändi kui Evansescence vähema gooti mõjutuste. Ehk siis tänapäeva altmetal , lihtsalt naisvokaaliga. Jällegi, kuna nad tsipa usklikud, siis kas devotion tüübile või hoopis Jumalale. Igatahes, hea lugu.
Pühapäeva hommik on kenasti ja vaba päev. Seega ilmselt keegi väga ei kiirusta välja minema ( v.a. kirikusse), ehk siin üks lugu kõigile paarikestele, kes ilmselt suure põnevusega mu uusi blogipostitusi ootavad. Pop Evil teine album sisaldas mitut suurt rokihitti, aga siin tuleb kõige cock-rockilikum neist.
Kuigi väga palju see lugu ülemuste tütredest ei räägi, siis las ma mõtisklen siin. Teame ju, et rikaste vanemate naissoost järeltulijad võivad tihti minna kahte viisi: kas on stuck-up-bitchid või hoopis mõnuga pahad tüdrukud, kes oma papsile peavalu valmistavad, viimastele on see laul pühendatud. Miks minna 5 tärni hotelli, kus valjult saab ka odavad motellis keppida.
Sevendust on ka üks neist nu-metal bändidest, kes on koos olnud peaaegu 20 aastat. Kuigi ma pole väga suur fänn neil kunagi olnud, on neil enamasti igalt albumilt häid singleid olnud. Järgnev lugu tuleb nende kõige esimese plaadi pealt, aastast 1997. Mõneti üllatuslikult on nende produtsent Twisted Sisteri üks liikmetest.
Sellega algab siis Sevendust esimene album. Kui te veel ei tea, siis laulja Lajon Witherspoon on mustanahaline ja see lugu on sellest rassismist, mida ta oma noorusaegadel kohanes. Lajon oli enne Sevendust laulja soul bändis, seega loogish , et sellest ja R&B on tema vokaal mõjutusi saanud.
Led Zeppelin II album on klassika. Okei, enamus nende albumeid on, aga II on ikka üks nendest kõige kõigem asjadest, faktile, et mulle meeldib "protohevi" Zep palju rohkem kui "folk-soft" Zeppelin. Ja II peal oli nende kidratoon ja sound peaaegu koguaeg hevi ja seega sealt albumi pealt on palju klassikuid. Avalugu sealt.
Sellele on isegi mingi promovideo tehtud 90ndatel, hea teada, mõtlesin, et miks seda lugu VH1 pealt tihti kuulata sai. (Kui keegi ei mäleta, siis seal kanalil oli vanasti kesköö ajal rokiosa, kus igasugu vanakooli rokki mängiti). Whole Lotta Love nõretab staadioniroki uhkusest/ülbusest ja lihtsalt kiimasusest.
Aga controversy väiteks väidan, et live's olid nad igavad, eriti hiljemas karjääris, see on kui kontserdilt 7 laulu mängid ja kõik venitatakse 10-15 minuti pikkuseks.
Egas seks ole täpselt sama tihedane teema rokis kui armastus. Ükskõik mis muu juhtub, alati jääb tegutsema igasugu bände, kelle lood enamasti rääkivad nendest kahest, olenemata stiilis. Seega oleme jõudnud Emphatic'u esimese singlini, mis on praeguse seisuga nende suurim hitt.
Okei, siin on segatud kaks asja, esiteks on loomulikult tunda Hinderi,Nickelbacki jt. stiilis cock rock'i, stripparianthem siiski. (Kurat, USA'sse jõudes peab stripiklubisse minema tihti just muusika pärast....i mean, the women are nice too, dont get me wrong) Samas Johantan Davise nooremat venda meenutav laulja üritab suhteliselt palju kõlada just nagu nu-metali ajastu vokalistid. Ehk siis me oleme leidnud, mis juhtuks kui KoRn ja Hinder koostööd teeksid.
Overcome oli All That Remainsi kommertsläbimurre...vähemalt rokiraadiotes ja egas loomulikult ei hakatud järgmise albumiga kannapööret tegema, vaid tuli jälle korralik ports metalcore , eesotsas paari looga, mis nagu raadiotesse loodud. Ehk siis esimene singel.
Nagu esimene line juba ütleb (vaadake pealkirja) siis on break-up looga tegemist. Tänapäeva rokis ju seda palju, aga ATR võtab tavalise 3DG või Seetheri sõnumi ja paneb selle taha kena 80ndate heviriffi, ehk kui Iron Maiden otsustaks tänapäevast muusikat teha, tuleks midagi sellist välja. Mulle meeldib , kuidas tihti tundub ta hääle juures, et rõhuvatel silpidel nagu millisekundiks laul seisma. Ühesõnaga, kui asi läbi, siis mis ikka end edasi piinata, laske lahti
Kuna ma olen just inimene, kes oleks pidanud sündima kakskümmend aastat varem, siis tuleb veel midagi 80ndate lõpust. Robin Beck on USA lauljatar, kes aga saavutas 80ndate lõpus just Euroopas selle looga edu, kõigepealt oli see Coca-Cola reklaami jaoks lindistatud, aga siis hakkasid raadiod ka mängima.
Well, Desmond Child, profressionaalne hititegija 80ndatel, produtseeris selle albumi, seega võid kindel olla, et lugu on catchy nagu hell. Heart jääb seda kuulates meelde nii nende tolleaegselt soundilt, kui ka faktilt, et Beck kõlab just kõrgetel nootidel kui Ann Wilson. Kuna naissoost laulja, siis esimene kord tähendab ikka armumist, mitte midagi hairmetali vendadelt ;)
Well seekord promome midagi enda tuttavalt. Shawty on kenasti Austraalias õppimas mesilaste seksuaalelu ja vabal ajal otsustab muusikuna läbi lüüa ka. Seega on ka teinud duo...with some asian dude. Ja filmitud teise poolt. Oh you , Shorty, saate seega kenasti ühe mikrofoni taga laulda , ilma et ühel selg või kael haige poleks. ;)
Anyways, jagan siis tema poolt tehtud asja ka teiega.
See on....mmmmmm, kohe mitte midagi sellist, mis mu tavaline kuulamine on. Hmm, mõne nõukaaegse Eesti talupoja filmi soundtrackist. Ma vist kuulen erinevakeelseid laulusõnu, aga ei erista hästi. Has your hair grown ever longer.
Jääme ootama, kuni Pitbull otsustab sample'da seda. :D
80ndate alguses aitas MTV päris paljudel muusikutel saada populaarseks, kes muidu seda ei saanud, sest siis videosid nii palju polnud ja neid, mis oli, näidata korduvalt. Seega paljud hevibändid hakkasid kiiresti videosid tegema. Dokkeni esimene album tõi neile natuke kuulsust, aga Breaking The Chains jättis nad ikka veel tõusvaks bändiks, mainstream kuulsus tuli järgmise albumiga. Ainuke singel sellest albumilt oli nimilugu.
Ma ei saa laulu kohta midagi öelda, see on 80ndate glammetali klassika, Don Dokkeni kõrged, kajavad lüürikad segatud lihtsate kidrariffidega pluss George Lynchi kitarrivõlurlus. Aga video...nooo 83 aastal veel väga ei osatud neid teha, ehk siis praegusel ajal näeb see päris idiootne välja. Bassist oli öelnud, et tahtis peale seda video valmimist ja tulemuse nägemist ameti maha panna.
Oh ma pole sellest bändist veel siin rääkinud. Lifehouse oli üks neid softimad sajandivahetuse suuri post-grunge bände, kõlades kusagile Matchbox 20 või Goo Goo Dolls'i kanti. Nende esimene suur hitt oli popraadio kõrval ka rokkraadiotes tubli tõusja, kuigi praeguseks on nad rohkem adult contemporary raadio püsikunded.
See on rõõmus armastuslookene, mis laulja väitel kirjutati paarikümne minutiga valmis. On ju naljakas, kui tihti suured hitid on midagi, mis kogemata kirjutatakse kiiruga teiste laulude vahel valmis. Inspiratsioon ilmselt trumpab alati üle sunnitud hitikirjutamise. Lifehouse pole kunagi bro'd olla üritanud,vaid rohkem nice guy'd ja see lugu peegeldab seda hästi.
Chevelle on praeguse seisuga loobunud vist mingisugusest usust, et nende muusika popturule jõuab ja on selleasemel muutunud suhteliselt Tooliks, kui Tool oleks raadiorokk bänd. Breaking Benjamin'i ja Earshot'ist eristab neist siiski natuke...hmm veidram lüürika.
Nii et , millest see lugu räägib, midagi maailmaparandamisest vist, i haz no clue. Aga oma viiendaks albumiks teadis Chevelle kenasti, kuidas sellise loolegi catchy hook juurde lisada. I'm too stupid for this this song, nii et mõelge ise.
Savage Garden oli nagu vist 90ndate lõpus Roxette uue tulemine...USA's, sest Euroopas oli Roxette ikka sama suur kui varem. Aga jah, see elektroonilise lisaga soft-rock tõi kahe albumi jooksul ikka päris korralikult hitte. Teise albumi üks singel siit.
Uuu, video räägib faktist, et tänapäeva meedia on one-way-street ja üksik. How laughable....hello, kas keegi kuuleb mind seal. Ja laulja kasutab isegi kurdikeelt viimase refrääni jaoks. Aga millest see lugu räägib, minujaoks on see ikka alati friendzone'tud tüübi palve, et "too tüüp polnud sind väärt". Võib-olla minu kalk süda mõtleb, et tsipa pathetic, aga Savage Garden oli kogu aeg selline, nii et neil võime lubada sellised olla. Ilmselt nad tõepoolest mõtlesid seda, mis laulsid.
Teate, et Buckcherry't mängiti päris korralikult Eesti raadiotes paar aastat tagasi. I kid you not, isegi Sky Plus'is and shit. See ilmselt oli sellepärast, et nende suurim hitt USA's crackis top 10 popraadios, mis tänapäeva rokivaenulikus kliimas on super. Aga mis lugu see oli.
Sorry on Aerosmithilik power-ballad faktist, et bändivennad tuurile minnes peavad tihti oma naistest mitmeid kuid eemal olema ja ega nii ka ei saa, et koguaeg ainult groupisid võtad. Viisakamaks tagasi minnes, stringid õigetes kohtades ( ma mõtlen viiuleid and stuff,...daa) Rahulik, aeglase tantsu lugu, kahtlane, et raadio nende singleid, mis sellele järgnesid, enam ei vaadanud.
Ma mäletan, et kunagi ma kirjutasin (okei ma vaatasin igaksjuhuks järgi), et Avenged Sevenfold on suured GNR worshipperid. Ja seda näitasid nad juba sellel ajal, kui nende põhitoiduks oli metalcore. Waking The Fallen oli nende viimane "underground" album ,aga juba see sisaldas näiteks sellist lugu.
I Wont See You Tonight (Part 1), võib võtta kui mõnda GNR eepilisi lugu (juba selle faktiga, et algab kenasti kurva käiguga) segatuna modersema rokiga. Lugu räägib ju inimese enesetapust ja faktist, et ta ei jõua enam vastu pidada. Aga nagu sellistele eepilistele rokkballaadidele kohale, algab vaikselt ja tasa-tasa suudab järjest powerit juurde anda kuni M. Shadowsi karjed meenutavad Slashi kidrasoolosid vihmasajus. 9 minutit pikk ja hetkeksi ei tundu, nagu veniks.
Ma ei suuda rääkida We Are The Fallen'ist ilma Evanescence'it mainimata. WATF asutasid paar endist Evanescence liiget ,sest noh Amy Lee pidavat suht diiva olema ja viskab tihti vanu bändiliikmeid välja. Aga kuna osaks nimeks võeti Evanescence esimese albumi nimi, siis neid jäädaksegi võrdlema. WATF ei olnud just kõige edukam ja neil oli ainult üks väiksem raadiohitt.
Võib-olla oleks võrdlused ära jäänud, kui oleks valitud laulja, kes ei kõla TÄPSELT nagu Amy Lee. Nii et jah, see jääb Evanescence klooniks. Mitte et see halb oleks, aga...mulle väga ei meeldi seel lugu. Kitarridel pole üldse võimu, Evanescencel vanadel hittidel oli vähemalt natuke toorest jõudugi, mis suudaks häälega võistleda, aga see....Better luck next time.
Kes teab, et Creed tuli paar aastat tagasi uuesti kokku. Yep, aastatuhande vahetuse superstaarid otsutasid ikka, et kõik isiklik vimm on vesi silla all (eriti peale Scott Stapp alkoholist loobumist) ja 2009 aastal (issand, see oli juba kolm aastat tagasi) anti album välja. Üks singel seega nüüd selle pealt.
Hmm, rokivaenulik kliima nagu see on, Rain võinuks 10 aastat tagasi olla selline hitt, et varsti klassikalise roki raadiot mängiksid seda lõpmatuseni. Huvitav on, et nad on võtnud sellise kurva vihmaga seotud sõnumi, seganud selle Take A Picture kidrakäiguga ja saanud üsnagi rõõmsa lookese, see võiks olla suvelugu, sest hea troopiline suvetorm pole kunagi nukraks teinud, paneks ju hoopis vihmas ringi jooksma.
Kas see on sihilik, et Creed oma taeva motiifiga meenutab nende halva CGI tehtud kuulsamaid videosid.
2Pac sai kautsjoni vastu vägistamissüüdistatuna välja, sest Suge Knight maksis 1,4 miljonit kinni selle eest, et ta talle paar albumit lindistaks. Esimene album, mis välja tuli, oli kohe duubelalbum, millest sai üks edukamaid hip-hop albumeid läbi aegade.
Suhteliselt minimastlik beat on tegelt suhteliselt Erinevus enamus albumist, mis on suhteline gangsta lifestyle /peo ülistamine. Aga low-key laulmine ja see klaverikäik annavad tunde, et nüüd plahvatab kohe midagi korralikult...justkui intro ülejäänud albumile.
Digimortal oli Fear Factory populaarsele Obsolete albumile. Kui tollel albumil hakati siis just tõusvat nu-metalit nende industriaaliga segunema, siis Digimortal tuli ilmselt nu metal tippajal välja ja sound on ka ajastule vastav. Albumi nimilugu.
Fear Factory pole vist küll kunagi päris mainstream olnud, aga see on album, kus vähemalt soundiga üritati seda saavutada. Karjed on maha toonitud ja see melanhoolne/robotlik lauluhääl refräänis on saanud päris korraliku meloodia taha (üritati ehk ta Linkin Park'i suurt hitti meenutada rahvale refräänikorrutamisega). Anyways , meloodia nu-metalis on tegelt suhteliselt raske asi, nagu paljud bändid oma feilimisega näitavad ja Fear Factory suudab korralikult balanseerida selle ja karmiduse vahel.
Sum 41 teise albumi esimene singel. Kirjutatud kenasti 9/11 rünnakute tõttu , ootab laulja punkarile mitteomaselt, et kas maailmas kunagi viha ära lõppeb. Video mõnitab tollal korraks väga popiks saanud garage rock revival bände, kelle fänn...ausalt öelda mina ka kunagi pole olnud. Well White Stripes on üks hea lugu, aga see on ka kõik.
Okei, midagi ammu unustatut 2004. aastast. Eamon oli itaallasest/iirlasest r&b laulja, kellel oli sel aastal üks suur hitt. Ja mis hitt, kurat, seda lugu lasti kunagi ju nii hullult. Kõik minuvanused, kes kunagi 15-16 olid, siis kuulake seda.
Okei, omamoodi on see lugu küll hästi hale. Kuula ta inisevat häält, beat on laisk...aga see lüürika, ma naeran ikka veel seda lugu kuulates. Nagu ohmaigaad, see on liiga naljakas ja just sellepärast, et ta nagu mõtleb ka niimoodi. :D Ma nagu mäletaks seda lugu mitte nii roppusterohkesena, aga siin see on ,ilma tsensuurita (mitte nagu raadiost).
Küsimus kohe suurele ringile, kes seda lugu ei mäleta ??? :D
Cheap Trick oli 80ndate lõpuks suhteliselt washed up. Nende 70ndate lõpu power pop sound oli juba suht passe ja ega paar eelmist albumit polnud nii kriitikute ega ka publiku seas väga popid. Seega 1988 käskis plaadifirma neil esitada lugusid, mis kirjutatud professionaalsete laulukirjutajate poolt. Nad olid skeptilised, aga siiski tegid seda ja edasine on ajalugu.
The Flame ei kõla eriti nagu Cheap Trick, vaid rohkem nagu tavaline 80ndate lõpu power ballaad (seda lugu oleks täiesti vabalt võinud ka Chicago esitada). Isegi video on täpselt sellest ajastust. Aga nagu läbi aegade oleme näinud, siis vanad rokivennad tegemas comebacki outside songwriteritega on tihti toonud kaasa massiivseid hitte ja see oli ka seda. Ma saan aru, et suured fännid väga ei salli seda lugu, aga minu jaoks see lugu on ikka üks nende calling carde (80ndate cheese ballaadid on alati mulle istunud.
Kuigi Chinese Democracy tuli välja 2008 aastal, olid erinevad uued GNR lood juba aastaid väljas kas demodena või live salvestustena. Madagascar'it näiteks mängiti esimene kord 2001. aasta Rock In Rio'l ja siis sai uutest lugudest kõige soojema vastuvõtu. Tuuridel on see ka peaaegu igal kontserdil mängitud.
Madagascar läheb jälle November Rain või Estranged'i kanti, ehk pompoose ballaadi peale (keskel on ju quote Martin Luther King'i kõnest). Aga miks Axl üritab enamuse loost oma madalamas registris laulda. Kui ta neid kõrgeid noote võtab, siis tunned ta ära, aga vahepeal liiga palju kõlab nagu tal oleks korralik pohmell. Ma hoidsin tänu sellele laulule albumi jaoks mitmeid aastaid suuri lootusi ja ühesõnaga lõppudelõpuks mind ei petetud.
Peale Erotica't oli Madonna paljude arvates oma seksuaalsusega liiga kaugele läinud ja arvati , et ta karjäär on läbi. Well, Madonna on alati suutnud kuidagi tipus püsida, ükskõik mida keegi arvanud ja järgmise albumiga ei kadunud ta kuhugi, Oli paar suut ja väiksemat hitti, vaatame praegu üht neist mikrost hitist.
Pulseeruv beat Erotica albumilt on säilinud, aga juurde on tulnud igasugu ambienti ja house'i. Esimese hooga mõtlen, et see tuleks nagu mõnelt Silent'i Hilli soundtrackilt või siis mõnest S&M klubist. Just täpselt see hüptonitseeriv tunne, mis unenägudega seostub (ala kui ma viimane kord loengus tukastama hakkasin, võisin ma poolunes vanduda, et õppejõud küsib küsimusi armastusest ja vormel 1'st). Samas, kuna 90ndate alguse Madonna, räägib see lõppudelõpuks ikkagi märjast unenäost.
Niih, sai eile Accepti kontserdil ära käidud ja täitsa lõbus oli. Rock Cafe'd pole ammu nii täis nähtud ja bänd oli soliidne hevimetalmasin. Vanad klassikud tulid ära ja sai leitud ka paar uut huvitavat lugu, mis ennem silma polnud jäänud (Isegi uued lood olid kõned huvitavad, pean albumit rohkem kuulma.) Anywa, Russian Rulette oli Accepti klassikalise perioodi lõpp, sest see oli viimanealbum Udoga enne ta esimest lahkumist bändist.
Sebe bussis pole just kõige parem internet, aga ma üritan siiski siin kirjutada seda vaikselt. Ja Aiming High on päris huvitav lend, ka vahelduses negatiivse alatooniga lugudele. See räägib küll karm hevimees olemisest, aga võtame seda kui loona, mis oma päris meloodilise refrääniga käseb teil endast maksimum välja pigistada.
Nüüd midagi, mis mulle sümboliseerib lapsepõlve. Roxette on väiksena mu lemmikbänd, ma mõtlen nagu 3-4 aastasena, kui nad hiiglaslikud olid. Sai väiksena MTV'd nähtud ja nende laule kaasa laulud ja tennisereketiga kitarri mängitud...yeesh rokkmuusika on mul ikka hinges koguaeg. Järgneb minu jaoks nende suurim ülitis, teise albumi nimilugu.
See on lihtsalt päikesepaistelise suveilma meeleolu tekitab (ei vaata aknastvälja,ei vaata). Need juba kuulsad vilistamised, hüplev kitarririff, mis suudab ühtaegu olla nii kitarri mängima panev kui ta tantsima viim. Mõlemad liikmed on neil hea lauluhäälega, et vahepeal tüübil tihedamini leadi laulda ei lastud. Kurat, kui te niikaugele lugenud olete, ei pannud te lugu käima, muidu tantsiksite juba.
Siren Song of The Counter Culture oli Rise Against'i esimene major label album ja kuigi võrreldes hilisema ajaga on see veel üsnagi toore ja hardcore'likum, on nende hea oskus suuta tavalisest kiirest kolmeakordipungis huvitavaid meloodiaid olemas. Vaatame seega ühte singlit, mis küll ei chartinud, aga see oli rohkem sellepärast, et see bänd alles leidis suuremat publikut.
Tim Mcllrath hääl on ikka üsnagi kare, mees üritab ikka veel punkar olla. Aga kuulake seda ahastavat häält refräänis, mis on niigi kiire laulu kiireim koht. Või siis täiesti left-field aeglast akustilist interlude.
Kui nu-metal ära kaduma hakkas , otsustas Thousand Foot Krutch ka natuke oma soundi muuta....ja oma kolmanda albumiks oldi juba kõik hippidihoppidi mõjutused ära kaotatud ja mis vastu saadi. Loomulikult Three Days Grace ripoff. No loogish ju, ühed Kanada bändid mõlemad ja 3DG oli juba 2 hästi populaarset albumit välja andnud. Aga jah, saime me midagi sellist.
Falls Apart ei ole halb lugu, vastupidi, täiesti normaalne lugu, aga selle korduv refrään , vokaal ja veel teisigi asju on võetud nii julmalt 3DG playbookist, et noh....ega väga varjata ei üritatagi. Noh väike hitt raadiohitt see oli, aga mitte midagi teateküllkelle sarnast. Anyways, see oli album, peale mida ma väga enam bändi loominguga kursis pole.
Paha Polly on kaks albumit välja andnud. Ma ei oleks teadnudki, kui ma pole oma kusagilt netist neid leidnud. Aga anyway, Paha Polly on Võru bänd, mis on Tartu noorema alternatiivpubliku sees suhteliselt palju tuntust kogunud ja ülikoolilinna elanikele on loomulikult see lugu kõige tuntuim/südamelähedaseim.
Ma Olen Tartu on nagu vaidlus, mida tartlane ja tallinnlane oma linna õigustuseks teevad. Aga noh, keda nende venemaal elavate tüüpide arvamus huvitab, Tartu on ikka parem ju . Mõnus, rahulik, hommikukohvi kõrvale sobiv alternatiivrokk, mida isegi su vanaema ei paneks ära.
Olen jah viimasel ajal palju In This Moment'it kuulama hakkanud, laulja on hot, muusika on selline mõnus meloodiline metalcore ja noh...well noh mulle meeldib, mis rohkem öelda saab, isegi Bloodi olen päris palju kuulama hakkanud.. Järgneb esimene singel nende teiselt albumilt.
Kõigile, kes metalcore karjumist ei talu, väga positiivne uudis teile, Maria Brink ei karju kordagi, vaid teeb oma gootilolita/Tarja Turjuneni lauluhäält. Huvitav ju, et ameeriklannana on tal kuidagi inglise keeles aksent. Aga Forever meenutab kohe selle pärast rohkem mingit 80ndate heavy/speed metalit, või ka Iron Maidenit. Kuigi video on rõõmus ja Maria näitab väga oma Baywatchiikku poolt, siis lugu on tegelt natuke kurvameelne; mees juba paar nädalat läinud , aga teda oodatakse tagasi, sest koos pidi ju igavesti olema.
Crazy World tõi Scorpionsi edukalt 90ndatesse, sisaldades paari megahitti ja olles muidugi palju ühtlasem album kui nende eelmine. Aga kuigi selle albumi suured hitid olid ballaadid, ei olnud rajuvad lood kohe üldse teisejärgulised.
Dont Believe Her on täiesti kompetente paha tüdruku hoiatuspeolugu. Kui tänapäeva rokis tihti läheb see kurja alatooniga kaubale, siis Scorpions teeb seda ikka mõnuga. Pole tähtis, et ta oli valetaja ja muud seda, natuke aega sai ju lõbutseda ja mida rohkem neilt ikka tahta. Plusspunktid refrääni eest, mis peaks kohe esimese korraga kaasaümisema panema
Niih. natuke unsigned USA rokki Californiast. Against All Will on Californiast pärit rokkbänd, kes on praeguseks välja andnud ühe EP ja hunniku singleid. Paar singlit on ka saanud tsipa raadioaega üle USA, aga tuntus on ikka suhteliselt lokaalseks jäänud, aga youtube kaudu avastab igasugu huvitavaid asju.
Metafoor pole mitte midagi uut, loogish ju, et kui suhe hakkab tasapisi rappa minema, siis ühel poolel alati raskem sellest aru saada. Aga asi on detailides. Laulja annab üsna huvitava välimus, nagu 13 going on 30 asi oleks olemas ja kitarriisoundiks pandi sellise sihilikult udune, mis jätab mulje, nagu toimuks kogu lugu sellises rohtudetuimas, kus valu on kunstlikult vähendatud, aga mälestused ikka sama teravad nagu alati.
