Üks päev sureme kõik, täiesti klišee fakt elust.

Pantera oli nii suur 90ndate keskpaigas, et nende Far Beyond Driven debüteeris nr 1. plaadimüügiedetablis USA's. Igaüks, kes seda albumit kuulnud on, peaks teadma, kui naljakas see tundub, sest see oli album, kus Pantera suht loobus igasugusest meloodiast ja üritas võimalikult hevi olla. Näiteks see singel.

Dimebag tõmbab ikka korralikku kruuvi oma kitarrist välja ,kuigi üha rohkem meenutab kogu bänd mootorsae häält.  Phil on ka laulmisest loobunud ja lihtsalt teeb kurja häält. Aga mis öelda, vähemalt on see meeldejääb, mis Pantera uuemal (nende kohta) materjalil pole väga tavaline. Inspireerib moshima ja kusagilt võlud nagu mingi hook'i ka välja