Hing on valmis, aga liha on alati nõrk.

Young Guns'ile tulevad mul meelde need 90ndate alguse westernid ja just Bon Jovi'i theme song ühele neist. Aga järgnev Young Guns on inglismaa alternatiivrokkbänd, kes oma teise albumi on saavutanud edu rokiraadiotes mõlemal pool Atlandit ja just järgmise looga.

Bones kõlab nagu segu post-hardcore vaguely mehaanilistest kitarridest ja USA post-grunge kaasalauldavatest/lihtsatest refräänidest. Lugu võtab ette ,et me kõik oleme iseenda suurimad kriitikud ja vaenlased, aga ikkagi peame suutma ise oma teekonna läbida. Ja mida need neiud teevad siin videos, segu modernsest tantsust ja üheinimese moshpit'ist.

Nagu Steven Seagal, on mind raske tappa.

House Of Pain jääb tänu Jump Around'ile igaveseks ühehitibändiks, aga inimesena, kes omab mitut nende albumit, võin öelda , et vähem nendel albumitel on mitmeid mitmeid häid lugusid, mis võivad ka hardcore hip hop alla minna. Võtame avaloo nende teiselt albumilt Same as It Ever Was

Back From The Dead annab oma biidiga väga kurjakuulutava mulje, see pole päris klubis hüppamise järgi lugu, see on lugu, mida kuulad, kui tahad ennast natuke badassina tunda või siis lihtsalt ootad kedagi tänavanurgal. Mitte et miski,mis nad ütlevad, oleks uuenduslik, aga Everlast tundub suhteliselt...psühhopaadi häälega, hästi sobiv sellesse laulu.

Lindsay Lohan ei ole kohe kindlalt hea idee.

Ma lihtsalt mainin, et mul on pohmell

Ja Kraftwerk on just see , mis paitab minu väsinud pead just selle hetkel.

Tõuske üles, tulge ligi, põletame selle paiga maani maha......

Pyromania oli hiiglaslik album, tegi Def Leppard'ist kohe superstaarid ja oli üks katalüsaator 80ndate pop metal plahvatusele.Tegelt kuulus Def Leppard koos Maideni ja Priest'iga kõigepealt 80ndate Uue suuna inglise metali hulka, aga Leppard koos Mutt Lange'ga olid alati hästi hästi puhta ja töödeldud soundi fännajad, mis tõi ka hulganisti uusi fänni juurde.

Loomulikult kasutas Def Leppard ära ka 80ndate alguses tõusvat MTV'd, mis nende videosid lõpmatuseni mängis. Natuke Star Wars'i inspiratsiooni ja voila, meeldejääv video on sündinud. Muidu on  Rock Of Ages on täiesti vintage Leppard; kõik on meeldejääv ja vokaal on tihti mitmehäälne. Ma olen küll ise rohkem Hysteria fänn, aga ei saa tunnistada, et see album on andnud inspiratsiooni tervele dekaadile.

Miks sa tühistad kõik, mida me koos korda oleme saatnud

Kuigi Distrubed on hiatus'el, ei tähenda see, et bändivennad täiesti käed püksis terve aja istuvad. Näiteks laulja otsustas teha koos endise Filteri kitarristiga hoopis industriaalsemat projekti nimega Device, kelle esimene singel on nüüd väljas.

Hmmm, ma ei teagi kohe. See kõlab nii palju nagu Disturbed, lihtsalt mingi ports industriaalefekte peale visatud, et tekib mõte, miks ta lihtsalt Disturbed'iga midagi sarnast ei tahtnud teha. Pole paha, aga hmm natuke liiga tuttav, et oma emabändist üle olla.

Ei uimasta mind, rokin edasi sest naudin seda.

Creatures Of The Night oli mitmes mõttes ühe ajastu lõpp KISS'i jaoks. Viimane album kitarrist Ace Frehley'ga, viimane album nende "tumedast" perioodist, kui nende albumid olid suhteliselt ebaedukad ja viimane album nende trackmark meigiga. Album on samas ka üks karmimaid albumeid nende diskograafias, samas ega meeldejäävust see ei vähenda.

I Love It Loud on täielik enda ülespumpamise lugu, mis peaks käima isegi SkyPlus'is reede õhtuti, kui välja mineku plaanid ja soojendused mõttes. Vahelduseks sellele, et dubstep ja indie peod on nii moes, peavad ikka tavalised, lihtsa raskeroki/hevimetalit üles tõusma ja näitama, et nad on ka täiesti arvestatavad jõud. Gene Simmons ilmselt teeb ühe oma karjääri vokaali ja lihtsalt woohoooooooo wooohooooooo ROCK ON!!!

Joon kõik ära niikaua kuni seda jätkub.

Ega AC/DC on ju bänd, mida peaks iga meessoost isik kuulama mingi periood oma elus. Mõned suuremad fanatid otsustavad , et hakkavad tegema kas nende kaverbändi...või hoopis midagi täpselt sarnast. Sisenegu Airbourne, kes samuti pärit Austraaliast ja on oma esimese kahe albumiga kenasti jumaldanud eelnevat bändi ja sellega saanud paar hittigi. AC/DC annab ju viimasel ajal nii harva albumeid välja.

Täiesti okei lugu.






Okeiokei, kui sulle meeldib AC/DC siis sulle võiks ka Too Much Too Young Too Fast meeldib.Täiesti korralik sinikraline, pidu ja vägivälda täis pubirokk. Alaku kõigi nädalavahetus hästi.

Sõidan nii kaugele ära, et kunagi enam su mõttesse ei tuleks.

Järgmise loo ma avastasin alles eile ja juba ma olen sellesse armunud. Blue October on Teksasest päris rokkbänd, kelle laulja on terve oma elu võidelnud erinevate psühholoogiliste probleemidega. Mees otsustas natuke mõelda tagasi oma halvemate hetkede peale ja sellest sündis järgmine lugu.

Hate Me võib küll olla natuke otsekohene ja lihtne sõnumi poolest, aga sõnum on tugev. Ega mentaalsed haigused on ka haigused ja eriti valusad lähedastele. Laulja on vist natuke õppinud ka lõpuks, sest see pole mõte, et "olen muutunud,võta mind tagasi" vaid rohkem "olen muutunud aga kõige eest mis ma korda saatnud olen, peaksid ikka vihkama mind". Võib-olla ongi parem, kui inimene lahkub ja kaugele, et  siis ei sega vanad mälestused enam kedagi meie ümber.

Kas sa tead, et ma teesklen, kui su kõrval laman.

Seether oli suht edukas kohe oma esimeste singlitega 2002. aastal. Järgneb teine singel sellelt albumilt (ma ei suuda lihtsalt öelda rohkem bändi kohta, mida ma juba mitmeid kordi siin blogis maininud olen).

Nagu ikka, on suhe jõudnud Driven Under'is nii kaugele, et kommunikatsioon on täiesti nullis, räägitakse asju, mis on lihtsalt smalltalk või lihtsalt teesklus, et ongi mingi keemia.Neiu ütlus refräänis võiks olla fakt, et tal on eelnevalt sarnased probleemid olnud ehk siis kordab täpselt samu vigu või siis lihtsalt ,et "sa niikuinii ei kuula mind, ükskõik mis asja ma suust välja ajan". Shaun Morgan järjekordselt välja, nagu ta teab sinu kohta räpaseid asju ja lausa ootab nende väljaütlemist.

Palju parem, kui arvata võiks.

Rõõmustagem, Eesti suurim Jaagup Kreemi austaja on kenasti tagasi. Kas ta alati nägi välja nagu Koit Toome?Samas fakt, et Kristjan Kasearu on teinud vahepeal igasugu huvitavaid asju...millest enamust ma ei tea, aga see, et ta laulis Aerosmith'i tribüütandis ja üsnagi normaalselt, annab usku....seega tal on uus bänd The Heft ja selle esimene singel on siin.

Okei, see on inglisekeelne, tsipa aksent on, aga pole hullu. Mis muusika see on...kas Eesti on saanud endale oma Nickelbacki või 3 Doors Down, segatune uuema perioodi Bon Jovi'ga. Ma ei saaks öelda, et see väga hea lugu on, aga vähemalt positiivne suund, et ka post-grunge siia jõuab ja näen potensiaali siin küll. Tahaks live's näha neid, siis võiks rohkem kommenteerida

Tean, et sa tahaksid paradiisi minna, aga oled liiga hirmul, et surra.

Ozzy lõpetas 80ndad No Rest For The Wicked albumiga, mis on vist kõige tuntuim selle faktiga, et see oli esimene album, kus mängis Zakk Wylde. Wylde'ga on mul alati olnud kahe poolega suhe. Fakt, et ta iga lugu (kaasaarvatud järgmine) otsustab neid kiunuivad kõrgehäälseid kidrakäike teha, ei ole mulle kunagi peale läinud, aga ma ei saa valetada ja öelda, et ta pole koos Ozzy päris korraliku hunniku häid lugusid teinud.

Sellel albumil polnud hittsinglit, mis omamoodi üllatav, kuna Breakin' All The Rules võiks olla just midagi, mis kõlaks iga teismelise walkman'is. Isegi produktsioon annab vihjeid 80ndate kommersile, seega jah üllatus üllatus. Huvitav, et Ozzy teeb siin samasuguseid liigutusi kui aastakümneid liigutusi...see ei ole väide, et ta on aegumatu, vaid et ta oli juba siis end korralikult ära joonud.

50 dollarit t-särgi eest, wat???

Me elame ajastul, mil ikka vägagi veidrad lood saavad vahepeal edetabelite tippu. Veidratest välismaa indie-rockist korea popstaarideni ja nüüd ...Macklemore on räppar, väga veider, aga noh täpsem oleks see, et ta ei ole suure plaadifirma all ja nüüd on ta suutnud oma oodile kasutatud riiete poodidele tõusta tuntud nimeks.

See jah kõlab suhteliselt omamoodi võrreldes ala Lil Wayne või Pitbulliga. Mõtegi on ju risti vastupidine, miks raisk maksta hiigelsummasid riiete eest, kui kaltsukast saab ka kasulikke ja ilusaid riideid täiesti väikse summa eest. Ja kes oleme meie, et raha säästmisele vastu vaielda. Hakkame nüüd ümisema seda klounilikku saksofoniriffi.

Ta oli rõõmus tüdruk, kui must lahku läks.

Stone Temple Pilots alustas küll suhteliselt esimese laine post-grunge bändina, aga nad läksid üsna kiiresti psühhedeelse ja glam rocki peale. Kaotati küll natuke oma populaarsust (ainult natuke, hitte oli neil sellegipoolest), aga kriitikute suurt austust pole nad kunagi saanud. Mina leidsin esimest korda neid...mitte San Andrease soundtracki pealt, vaid järgmise loo pealt nende neljandalt albumilt, Vol 4.

Ohh, ma mäletan, kuidas ma oma kassipojaga selle laulu peale mängisin. Sour Girl on selline veider, laksu all olev ballaad, mille üle võib mõtiskleda (eriti kui vaadates Sarah Michelle Gellarit videos), et see on kui oled noorelt pikemaajalises suhtes, et kuigi lõpus on suhe läbi, sest pole väga ühist enam, siis vähemalt on inimesed kasvanud üles ja teavad enda( ja oma partneri) soovide üle palju palju rohkem. Seega võib ka sellises olukorras leida positiivsust.

Natuke, mis Rock Summerile tuleb

Niih, tasapisi hakkab Rock Summeri artiste ka välja tilkuma ja praegu on vist tunda, et seekord tuleb Rock Summerile kohaselt igasugusest kraamist artiste. Üksasi , mis kes esineb on Taanist pärit popartist nimega Aura Dione, kes on 4 eri riigi juurtega. Tal on paar suut hitti Kesk-Euroopas olnud , aga mina pole ausalt temast kuulnud.

Okei, hea teada, et Eurooplased suudavad ka kõlada nagu Rihanna. Noh, rokk see pole üldse, lihtsalt tavaline mittemidagiütlev raadiopopp. Enjoyge kõik pühapäeva pärastlõunaks seda....

Kui müürid, mis sa maha jätsid, oskaksid rääkida, siis nad nutaksid.

Taproot otsustas oma 6nda major label albumi jaoks eemalduda järjekordselt oma vanasemast soundist ja jätkata sellega, millega Our Long Road Home'st jätkati...ehk siis kusagile keskmise perioodi Deftones'i kraami kanti. The Episodes albumi esimene singel järgnevalt (oli isegi väike raadiohitt ka).

Okei, esimese asjana märkavad enamus inimesi, et vokaal on võrreldes teistega ikka väga madalal. Hush-hush indeed. Aga omamoodi nauditav lugu, sest Taproot kasutab klahvpille ja teisi soundeffekte mitte poweri ja "diversity" lisamiseks, vaid, et antakse selline mulje, et kuna loo nimi on "ära anna alla" , siis kõlab see nagu kauge kaja inimesele, kes pikali maas, et tõuseks uuesti ja annaks endast veel kord kõik. Ma eelistan küll Taproot'i karmimat kraami, aga sellel pole ka viga.

Beware the giant smurf people

Niih, vaatasin jälle natuke edetabeleid ja näen, et James Cameron on kenasti sinna sisse hüpandu....eiei, Avatar on tegelikultüks Rootsi melodeath bänd, mis on tegutsenud juba üle 10 aasta, aga mille viimase albumi üks singel on vaatan kenasti tõusuteel. Kas sellest bändist võib isegi rohkem kuulda lähiaastate jooksul, egas võib ainult oodata.

Teate, ma esimest korda kuulasin albumiversiooni ja mõtlesin, et kuidas kurat see lugu äkki raadiotes on ja eduteel isegi, siis aga panin tähele , et muusikavideo on kedratud natuke kommertslikumal versioonil

In This Moment viimane album tuleb küll päris hästi meelde, sest kui võtta melodeth/metalcore kraam, panna sellele mehaaniline pumpav biit taha, siis siis saad sellise industriaal/melo segu, mis tuleb videos veel paremini välja, kui laulja võtab malli tsipa Trent Reznor. Ehk siis, bändil on küll potensiaali, minu arvates on see lugu päris hea üllatus. Igatahes peab vist albumi tõmbama.

Ütled, et pole midagi paremat, meil on nii palju aega.

Buckcherry uus album on kohe väljas, seega tähistame seda faktiga....et paneme siia üles ühe loo Josh Todd'i sooloalbumilt, mis lasti välja 2003 aastal, ajal kui Buckcherry laiali oli ja ta peaaegu oleks Velvet Revolveri frontman'iks saanud.

Shine kõlaks kokkuvõtvalt nagu Josh Todd oleks läinud Creed'i uueks lauljaks, sest need kidrakäigud, mis siia laulu tuuakse, toovad küll pähe mõtte, et kohe võiks Scott Stapp panna "KJAAAN JUUU TAAAKEHH ME HIGHEERHHHHH", samamoodi on tegemist sellise kena armastuslooga. Täiesti nauditav lugu , pean tema sooloalbumi kuidagi endale saama.

Tere,mäletad mind, olen kõik, mida sa kontrollida ei suuda.

Evanescence tuli 2011 aastal üle mitme aasta jälle uue albumiga välja. Vahepeal oli Amy Lee põhimõtteliselt jälle vahetanud terve bändi välja ja saanud suhteliselt diiva mulje endale külge. Aga album on olnud suhteliselt edukas, kuigi mitte eelmiste albumitega võrreldavad (nad on ju 10 aastaga suutnud 3 albumit välja anda).

Esimene singel What You Want võib panna küll mõned kulmu kergitama, eriti just oma refrääniga, sest Evanescence üritab natuke rohkem popilikumalt oma gootiraskerokki võtta. Kuna teemaks on iseenesega konfliktis olemine, siis üritab tempo natuke bipolaarsem /närvilisem olla....aga ma ei tea sellest, refrään on siiski miinus, see lihtsalt kõlab....tavapäraselt. Võib-olla ka fakt, et kogu kitarrikäik kõlab nagu ühtlase mürana laulu taustal...või ka sellest, et ma olen ikka päris korralikult väsinud.

Ikkagi Valentin ju

14 veebruar ikkagi.... w00t sõbrapäev ja ma ka kenasti vallaline...nuuksnuuks

Okei, tegelikult võin ma ka natuke romanitiline ka olla. Ma lihtsalt see aasta pole nii väga selles meeleolus. Üritame siis seda natuke tekitada ja paneme siia ühe loo, mille peale on armatsetud viimase 15 aasta jooksul korduvaid ja korduvaid kordi...

Kas Boys II Men on boyband...hmm võib-olla küll, kuigi mitte päris Backstreet Boys kanti, igatahes lugu on ju r&b armastuslugude klassika. Mis neiu ei sulaks sellise õhtu peale, mis need mehed pakuvad. Nautige siis tänast päeva....

Silmnähtav tõmme ja märgistatud hing.

Ahaa, veel midagi mu lapsepõlvest. Seda videot ma mäletan küll, uuh Fairuza Balk on ikka täiesti omapärase välimusega neiu, sobib vampiiri mängima . Aga jah, järgmine lugu on aastat 94 ja ZZ - Top bändiks, albumiks Antenna.

Antenna oli peale 10 aastat kommertslikumat kraami üritus jälle rohkem bluusilikumaks minna ja Breakway on hea näide selleks. See on ikka slow grindiv bluusinumber just mõnesse umbesse maakoha baari, kus aeglased selle järgi oma kumerusi katsuvad ja õõtsuvad neiud naudivad tähelepanu hämaras valguses. Muideks on hästi lahe kitarrikujuline paat siin videos.

Püsi paigal ja hoia oma kohta mu veritseva südame all.

Tegelt ma peaks ütlema, et päris vastik ,kui sa oled bänd, kes on tuntud millegi muu kui muusika pärast. Rokk peaks ikka olema kõiki aksepteeriv, tee mis muusikat, mis tahad ja keegi ei tohiks mingi isiksuse või välimuse pärast sinu üle viriseda. Straight Line Stitch on saanud palju tähelepanu just sellepärast, et neil on lauljaks neiu.....mustanahaline...ja rastadega. Siin aga vaatame läbi sellest asjast.
Üks singel nende 2009 aasta albumilt "When Skies Wash Ashore", mis oli nende esimene album , mida üle Ameerika müüdi

Tegelt on  see bänd metalcore moodi ja järgnev asi kõlab ainult selle laulu kohta, aga see kõlab väga nagu Guano Apes...just vokaali ja selline tunne, et ilmselgelt võiks see laul olla mingi hunniku skate/snowboard videote taustaks. Aga noo see on praegu ka kõige parem lugu, mis ma neilt kuulnud olen. Aga jällegi break-up song täieliku kickeriga "Tähtsad pole sõnad, võid teod".

Asu kohe paganatega võitlusse.

Rock Summerile loodetakse ikka maailmanimesid peaesinejateks. Nii et see on pannud fantaasia jooksma. Paneme nüüd ühe loo bändilt, kes võiks väga hästi olla peaesineja, lugu nende debüütalbumilt

Yeesh, kellel veel hakkasid mõttele SOAD'ile lauluväljakul jalad värisema. War oli küll muusikavideoga, aga see on live versioon ja ei olnud hitt siis. Muidu aga jah, ajalooga natukenegi kursus olevad inimesed teavad, et rikkust kuningriigile toob kenasti sõda ja vallutuskäigud, aga ega rahvas niisama koguaeg minna ei taha. Voila, mine sõdi oma Jumala nimel ja rahvas jookseb. Ahh, nii hea , et tänapäeval seda ei tehta....oh wait!!!

Mu pea

Ahhhh,miks ma eile nii palju jõin...

THIS SUCKS!!!

Ohooo, tavaliselt ma ei tee postitusi nii väikse ajavahemiku vahel, aga see lugu lihtsalt väärib seda. Meie kõigi nummim staadiorokigigant Terminaator on välja andnud uue singli ja missuguse singli, mida nad mängisid juba suvel oma juubelituuril.

Ohh, Jaagup Kreem , mis su häälega juhtunud on, sa näitad kõiki emotsioone, mida suudab anda mees, kes on saanud jalaga mitmeid kordi munadesse või lihtsalt ulguv koer.  Lugu ise ka...brrr, noh Tõusuvesi ja selle seostamine armastusega võib ju olla vägagi hea metafoor, aga see mis Termikas kokku keerab, on lihtsalt....solgivesi. See kõlab nagu midagi, mida superstaari saatest tulnud rahvale laulda lastakse. Oh Kreem, sa suudad ikka paremini, kui sa üritad, Rakett oli ju päris korralik album.

Alati pea meeles, et mina sain teda ennem.

Kes meenutab vahel fakti, et teismelised neiud on ühed õelamad/bitchimad tegelinskid siin maailma peal. Nii et oleme kenasti jälle ühe mu guilty pleasure laulu peal. Cher Lloyd on noor 19 aastane inglanna, kes oli X-Factoris ja on selle ära kasutanud päris mitme hittsingli jaoks. Nii et üks neist , mida kõik ,kes raadoit kuulevad , on ilmselt mingil ajal kogenud.

Want U Back on lihtsalt nii tore lugu. Naine jättis maha, aga kui mees uue leidis, vaatab kohe, et "mismõttes nagu, see mees jääb ainult minule"....ohhh, ma loodan, et laulukirjutajad saavad aru, et kui halvast küljest Cher end näitab........Neiud, ma ootan teie kogemusi, kas te olete kunagi selle laulu sõnumit mõelnud. 12 aastane väike räppar näitab ka oma skillze guest versis. Öaaaaaah, see lugu tekitab minus nii külmavärinaid tekitava tunde.

Näen vastast, milline silmakirjalikkus.

Red'iga on mu suht alati olnud selline neutraalne; nad pole minu jaoks kunagi olnud piisavalt erinevalt või lihtsalt piisavalt brrr hingega asja juures, nende plaate kuuldes tekib tunne, et mehed on pidevalt tüdinenud loost. Anyways, aga albumid on neil hästi müünud ja ilmselt järgmise albumiga juhtub sama, praegu on selle albumi esimene singel kenasti väljas.

Hmm, kas Red ikka mitte mingitkimoodi kristlik bänd pole. See küll ei seostu kuidagi, fakt, et loos antakse hoop neile, kes tüüavad enda elu näidata täiuslikuna, kui see tegelt pole nii. Faker ikka nõme olla. Ei paista, et seegi album mu arvamust muudab, mittemidagiütlev lugu.

Paradiis ootab su südant ja lilled puhkevad sinu nimel õide.

Mida ütleks inimestele bänd nimega Slaughter? Ilmselgelt mingit ülikarmi, röökivat metalit. Tegelikkuses on asi vastupidine. Slaughter sai alguse kui Vinnie Vincent Invasioni (kus põhivend oli KISS'i vana kitarrist) laialimineku järel osa bändist otsustas muusikat edasi teha. Esimene album anti välja 1990 aastal ja oli üsna edukas. Sealt pärinevad nende suurimad hitid, kõige suurim aga siin.

Fly To The Angels on üsna textbook hair metal ballaad, mis meenutaks kõige enam ilmselt Cinderella natuke bluusilikuma twangiga. Seekord aga ei ole teemaks purunenud süda, vaid lihtsalt ,neiukene on surnud ja taevasse läinud. Laulja isekeskis mõtleb, et ma peaks sinust natuke isegi üle saama ka, ega sa ka ei tahaks, et sinu armsam sind oma elu lõpuni taga nutaks.

Pff, nad on täiesti ajast maas, ei huvita ka enam.

All That Remains on kenasti koos FFDP tõusnud rokiraadiote tippudesse ja nende uue albumi esimene singel tundub olevat sellises hoos, et jõuab varsti täitsa tippu ja lükkab Volbeati jälle allapoole. Without wurther ado.

Stand Up on mõnes mõttes uus samm bändile. Asjale, mida eelmine singel Waiting One näitas, ehk karjumine on täiesti ära kadunud ja jäänud on lihtsalt meloodiline hevimetal. Bänd on alati olnud ka suht konservatiivne USA kamp ja siin loos tuleb see kenasti välja. Lüürikat lugedes võiks päris kenasti mõelda, et see on õigustus USA kõigile sõjalistele operatsioonidele ja sõduritele truuksjäämisest. Poliitika poliitikaks, aga austus neile, kes ikka teevad sellist teades, et seal on rahutused/sõda käimas.

Sinu üheotsa pilet kesköösse.

Heavy Metal on päris lõbus film. Mitte nende paari põhjuste pärast, mida kõik kes seda näinud (või South Park'i vaatava), vaid lihtsalt et...vägivalda on seal kaaa ju palju. Mulle meeldivad vanemale vaatajaskonnale suunatud multikad, sest erinevalt filmidest ei pea seal muretsema ju eriefektide eelarve pärast, sest inimese joonistamine ja plahvatuste joonistamine pole ju väga suure hinnavah...kuhu ma nüüd jäingi..ajaa.
Loomulikult oli seal ka kickass soundtracki, mille üks näide nüüd tuleb

Filmi nimilugu, kickass lugu Sammy Hagar enne ta Van Halen'i karjääri, mis räägib noh...hevimetalist ja kontserdil toimuvast. Kui ta hääl samas teile ei meeldi, siis see lugu midagi muutma ei hakka, eks ta ikka teeb oma tsipa karjuvat häält siin.

Mõtlen iga päev, et "Tead, sa ikka ei meeldi mulle niikuinii!"

AIC oli 90ndate lõpuks suht MIA tänu Layne narkoprobleemidele, aga rahvas igatses neid. Hellõu, uus tegija nimega Godsmack. Peale paariaastat koosolekut lasi Godsmack oma esimese major-label albumi välja 98 aastal ja see lugu on esimene singel sealt albumilt, mis tegi omamoodi rekordi, olles rokiedetabelites top 10'nes 33 nädalat.

Lugu sellest, kuidas neil polnud naiste jaoks aega , sest nad pidid tuuritama...ja nende virisemine selle kallal tegi asja veel suuremaks; Whatever näitab hästi ära, miks Godsmack raadiotes on isegi suurem olnud kui nende ilmselge eeskuju; narkoprobleemide asemel mindi ju korraliku alfaisaste mõtteviisi peale. Siin pole ju taga nutmist, vaid mõte, et "pff, ära vingu, naine, muidu lähen päriselt minema, saan kohe kuulasks ka." Just selline mõtteviis on ilmselgelt muutnud Godsmacki minu jaoks üheks jõusaalide lemmikuks.

Sa ei suuda otsustada, seega olen mina sinu juht.

Mulle on alati Tony Hawk mängud meeldinud ja kõige esimene, mis mul oli, oli Tony Hawk Pro Skater 2. Kõige kõrval võisid need mängud alati uhkustada heade soundtrackidega. Seega jõuame tänase bändi, Powerman 5000 juurde, mille esiotsas on Rob Zombie noorem vend. Spider One aga erinevalt oma venna B-horrori austamisest naudib juba seda odavat ulmefilmi, mida 50ndad eriti täis olid. Nende vist kõige tuntum lugu oligi just eelnevaltnimetatud mängu peal.

When Words Collide (ilmselgelt võetud 1951. aasta samanimelisest ulmefilmist) on jah Zombilike mõjutustega industriaal/nu metal, mis kahjuks ei räägi sellest, millest film,vaid lihtsalt üleskütmislugu. Ega When Worlds Collide võiks vabalt tähedada ka seda tunnet, mis vastane saab, kui sinu rusikatega kokkju jookseb. Oioi, kohe tuleb selle loo peale tahtmine üks 360 kickflip+melon teha.

Silmapilgutus ja välgatus ekstaasi.

Okei, väike trivia teile. Kust sai Guns N Roses oma nime? Üks osa tuli loomulikult Axl Rose'st, aga teine....tuli ühelt selle bändi asutajaliikmelt Traci Guns'ilt. L.A. Guns oli bänd, mille ta alustas enne GNR ja peale GNR lahkumist läks ta sinna tagasi (isegi Axl laulis natuke aega selles bändis). Kuigi L.A. Guns pole võrreldes GNR'iga üldse nii popp olnud, oli neil 80ndate lõpul fame'i küll.

Sex Action on nende debüütalbumi pealt ja noh, mõtle, kui GNR oleks ilma Axl'ita (ahhh, okei, ma enam seda bändi ei nimeta). Yep, nagu mõni gangstaräppar, on lauljal mõttes see, et ta on nii awesome ja mõtle, kui palju awesome seksi ta ka saab. Tegelt kogu nende album on suhteliselt sleazy. I approve.

Woo, nemadki sel suvel Eestis.

Täna on päris hea päev Eesti rokkkontsadele, kõigepealt saime teada, et Rock Summer tuleb sel aastal uuesti ja nüüd veel ka , et Green Day jõuab siiakanti. Kurat, raha jääb väheks nii, aga rock n roll siiski, peab leidma kusagilt raha.

Warning on sellesmõttes huvitav lugu, et kõik lüürika on enamvähem erinevad keelusildid, andes mõista, et nendega on tsipa liialdatud. Aga peab panema, muidu kaevatakse kohtusse. Ohh, inimesed on vahel ikka idioodid, ma löön oma pea ka tithi ära , aga see ei tähenda, et ma kohe firma kohtusse kaevaks. Anyways,vägagi palju popilikum/lõkketaga akustilisega mängitav lugu kui tavaline Green Day sinnakanti.

Olen omadega sassis, erinev ja sõnad on mu ainus väljapääs.

Otep on USA nu-metal bänd , mille lauljas on Otep Shamaya, huvitava nimega naine, kes on nii lesbi kui ka taimetoitlane. Kas Otep on siis ainult muusika meestevihkajatest hipidele? Mitte päris, see muusika on siiski kõige enam Coal Chamberi kanti. Esimese albumi pealt üks singel nüüd.

Blood Pigs tundub küll olevat lugu tema seksuaalsetest kalletest, et kui ta mainis tuttavatele/perele oma kalduvusi, siis nad üritasid küll olla mõistvad, aga kadusid lõpuks ikka ära. Egas see ole ikka ebameeldiv tunne ja noh ta siin loos siis iroonitseb. Kuigi muusika on tal selline, et kas ta üritabki olla selline vihane, mitte kõige tolerantsem....Brr,mida ma ajan üldse, noh egas viltuvaatamine tekita alati rõvedalt palju allasurutud raevu, eriti kui ise ka just kõige enesekindlam pole.

Laulusõnu ei saaks vist panna, sest ilmselgelt kordaks mingit vanemat postitust.

Uuu, peaks täna ilmselt natuke hevikaraoket laulma minema (Undergroundis BTW). Mitte et ma laulda oskaks, aga karaokes peab olema põhiline see, et see lõbus oleks. Lugude nimekiri on ka suht omapärane,tavalise kraami kõrvale isegi popmuusikat ja paar päris tundmatut bändi. Nagu näiteks Socialburn, Floridast pärist post-grunge ansambel, kellel 2003 aastal oli kaks raadiohitti, suurim meist

Okei, ma ütlen kohe ära, et nad teevad päris korralikku Puddle Of Mudd'i imitatsiooni (kellel on ka muideks lugu Bring Me Down, mis ei erine palju sellest loost). Jah, aga oleks neil Puddle Of Mudd'i oskus sõimata naisi oma loodes, kogu lüürika on täiesti mittemidagiütlev. Kas ma julgen nende albumi ette võtta...proovime ära.

Muudame veini higiks.

In This Moment'i uusim, Blood, album on suht palju erinev teistest, sest otsustati metalcore elemente natuke maha võtta ja tuua sisse industraal/elektroonika elemente. Case in point; nende teine singel sellelt albumilt, Adrenalize

Ilmselge lugu booty call'ist, Adrenalize jääb oma lüürikaga kaugele kaugele nende varasema kraami temaatikast. Muusikagi annab just sellise tunde, kui oleksid kellegagi voodimõnusid nautimas ja vahepeal tundub nagu mõned asjad toimuksid aegluubis ja mõned kusagil kaugel sinust.

Selle asemel, et huuli suudelda, tahaks nad kinni klammerdada.

Blaaaah, mul on siin üks Theory Of A Deadman'i lugu ja ma pean jälle mingit sissejuhatust kirjutama. Okei, järgmine lugu tuleb nende teise albumi, Gasoline pealt, mis jätkas nende populaarsuse suurendamist mitme väikse raadiohitiga ja .....noh nagu iga albumi peal, kõlavad nad nagu Nickelback.

Uuu, paar sekundit kantrilist algust, väga southern kambalt kanaadalastelt. Okei, see lugu võtab üles teema "minevik & olevik suhtes", ehk siis tüüp kirub oma eksi taga. Kuna ma seda soundi naudin, siis ma ühesõnaga naudin ka seda lugu, seega kõik see iroonitsev asi, mis ma siin ütlen, võtke seda kui lihtsalt fakti, et neist pole peale mitut lugu enam midagi väga kirjutada jäänud.  Pidev laulunime korrutamine refräänis annab alust väitele, et see oli selline suhe, millega nende sõbrad kunagi väga nõus polnud.