Alati on maailmas radikaalseid rühmitusi.

Rassism on halb asi. Aasta ütlus minupoolt ilmselgelt ,aga ega see lause polegi väga erinev sõnumist, mida Clawfinger preachib oma debüütalbumi ilmselt kõige tuntuma loo pealt.

Nad panevad päris otse oma sõnumit, ole tubli inimkonna vastu, ära arvusta teisi nahavärvi järgi ja kurat, miks te neegriteks üksteist kutsute, kuna see nii negatiivse alatooniga sõna. Muidu ülikorralik rap-metal.

Kõik need naeratused, mis jäävad mind kummitama.

Ma panin tähele äkki, et My Chemical Romance on laiali läinud. Kahju, said vist liiga vanaks nende natuke emo muusika jaoks. Seega paneme midagi nende teiselt albumilt, mis nende suur läbimurre oli 2005. aastal.

The Ghost Of Your on nagu selline vaiksem lugu kaotusest ja sellega leppimisest Salmides üritataksegi natuke olla kaotusest üles, aga siis tuleb see suur refrään ja igatsus tuleb massiga peale. Saving Private Ryan'i stiilis muusikavideo on hea,aga laulja ei sobi kohe kindlalt sinna ajastusse oma meigi ja muude asjadega.

Ükskõik mida homne toob, ootan seda avatud silmade ja kätega.

Incubus murdis kommertsiaalselt läbi 1999 aastal, kui nende Morning View album ilmus ja mitme eduka singli vältel lõpuks müüs üle 2 miljoni koopia. Kõige suurem singel oli aga järgnev lugu , mis tõusis tippu nii roki kui ka poppedetabelites.

Praegu võttes kõlab Drive nagu blueprint paljudele Incubus hiljematele aeglastele lugudele ,aga välja tulles oli see ilmselt vanakooli fännidele šokk, sest muidu oli neil selline RCHP meets Bizkit stiilis rap/funk/metal. Drive samas, säilitades natuke slap bass'i ja scratchimistega natuke vanemat stiili, on puhas lõkkeäärne akustiline lugu, mis peaks andma inimestele eneseusku hirmust hoolimata edasi minna.

Laulja on ikka suht skinny.....

Olin põlvini haiges armastuses

The Exies bändinimi tuleb Biitlite , täpsemalt John Lennoni biograafiast, kus ta nimetas 60ndatel Saksamaal tuuritades kunstitudengite gruppi sama nimega, olles lühike versioon the existentialitest. Iroonia võiks olla selles, et bänd ei kõla küll nagu mingi kunstitudengite bänd.

Kas My Goddess kõlab nagu midagi, mida teeksid inimesed, kes armastavad arutada elu mõtte üle vaielda.Eih, see on rohkem tüüpide muusika, kes leiavad, et muusikavideo filmide keset maanteed, kus päris autod kihutavad, on väga lahe idee. Muusika on ikka väga Puddle of Mudd'ist mõjutustega, räägib hetkest, kui avastad, et see täiuslik tüdruk on tegelt sama vigane ja ebameeldiv kui sa endalegi vahel tundud.

Hellasin heale sõbrale Jack Danielsile ja ta vennale Jimmy Beamile

Oh, eile oli Püssis tänu Kolumbus Kris'ile päris korralik. Sellele mõeldes peaks panema mõne mõnusa bluusiroki loo. Läheks aastasse 1985 ja näitame, et George Thorogood'il ei ole kohe kindlalt ühehititüüp.

Mees teab, mis räägib. Kas masendusest või lihtsalt austusest hea viski vastu, meeldib tüübile üksi juua ja ta muudab selle ikka nii lahedaks tegevuseks. Ma ei saa aru, miks Püss mingit Mika't ja Ruslanat lasi enne bändi, koht on just selline, et mõnus bluusrokk oleks rahva tantsima pannud juba enne bändi algust. Thorogood, mul on pudel Red Label'it , mille ma pühendan sulle, kui ma seda jooma hakkan.

Ta saatan, ta kuri

ACDC sattus 80ndate alguses natuke slump'i. Eiei, Back In Black ja For Those About To Rock on täiesti okeid albumid, aga peale seda on nende karjääris kaks albumit, mis on suhteliselt vähemtuntud ja -edukad. Võtame siis aastast 1983 , albumiks on Flick On The Switch ja looks nimilugu.

Esimese asjana mis kohe ette tuleb, on fakt, et muusika on palju toorem, Mutt Lange't , kes nende paari eelmist albumit produtseeris, pole kusagil näha (mees oli Def Leppard'it hiigelsuureks ajamas) ja bänd produtseeris ise. Miks aga otsustati, et Brian Johnson'i hääl nii madalale miksitud on, jääb kahtlaseks. Kuna ACDC ei hiilga kunagi originaalsusega, siis just meeldejääva vokaali puudumisel tekib tunne, et ma olen seda lugu paremas versioonis kuulnud. Ühesõnaga , keskpärane

Surnud on viinud mu hinge, ahvatlused on kontrolli alt väljas.

Viimane klassikalise Slayeri ajastu album (tänu Dave Lombardo peatisele lahkumisele) , Season In Abyss jätkab South Of Heaven'i jada, et kiirete thrash-numbrite vahele tuli ka kenasti aeglasemaid , atmosfäärikamaid lugusid. Üks neist oli see, Ed Gain'ist inspireeritud lugu.

Kuidas mõista sarimõrvarit? Lihtne oleks öelda, et tüüp on lihtsalt psühhopaat, aga olgem selged, et need pole kire- ega viharoivad, vaid see tunne, kuidas mingi kihk ja vajadus tasapisi võtab inimese üle võimust, kuni see sunnib teda minema välja ja uue ohvri otsima. Ed Gein aga oli....väga huvitav siseruumide dekoraator. Kas tal ka peas erinevad ohvrid kajasid, raske uskuda. Bänd ise on loomulikult tippvormis, andes tunnet rõskusest ja külmusest, tavalise Araya hullumeelse vokaaliga kõige selle peale.

Iga päev ajan oma saba taga

Peale edukat Awake albumit on kristliku roki suurkujud Skillet tagasi uue singliga, mis eelneb nende mais välja tulevale albumile.

Ausalt öeldes, ma praegu ei tea selle loo kohta, mida öelda. Loomulikult on see meeldejääv, aga elektroonilised elemendid on kuidagi liiga ületehtud ja selline tunne, et terve kitarriosa tundub nagu kahe power chordi uuesti ja uuesti kordamine. Aga egas ühe loo pärast albumi maha kanda ei saa.

Väääga tubli, kuidas sa kõiki pikalt saatsid.

Veruca Salt on USA alternatiivrokk bänd, mis oli populaarne 90ndate keskpaigas ja mille main liikmed olid lauljatest/kitaristidest neiud, kes ka oma populaarsuse tipul tülli läksid ja bändi momentumi peatasid. Anyways, siin suur hitt nende teiselt albumilt, aasta on 1997.

Volcano Girls, nagu bänd üldse, meenutab sellist powerpop'i bändi, lihtsalt oma ajastule sobivate valjude grungekitarridega. Tegelt  tuleb mingi Go-Gos või vanem Cheap Trick kenasti meelde. Nii et jah, tegelt on bänd üsnagi harmless, nad annavad seda lüürikas ka edasi, kui ütlevad, et nemadki vajavad natuke kaastunnet. Ma ise mõtlen samas esimeste lausete peale, et see on see tunne, kus keegi üritab sind üles ajada voodist, aga padi on niiiiiiii heaaaa.

Baywatch oli ikka 90ndate kultuuri üks verstaposte.

90ndad olid päris halvad Mötley Crüe'l, nagu enamikel 80ndate suurtel bändidel. Nende mainstream populaarsus langes kolinal, Vince Neil lasti lahti, tehti album teise vokalistiga, mis floppis julmalt, tuldi taas kokku ja tehti mingi industriaal-album, mis samuti eriti edukas ei olnud ja mis pole ka eriti hea. Samas, esimene singel selle pealt on päris korralik.

Vince Neil punapeana on ikka midagi väga koledat. Tegelt terve video üritab võtta industraalivideotest seda üle, et olla veider veidruse pärast. Lugu ise räägib sellest, et Nikki Sixx, kes üritas sebida ühte Baywatchi näitlejannast ja tulevast naist, mõtles, et naine jookseb tema kaugemale, kuna ei suuda end siduda.

Kui kaotasid kõik keda tunned, pole sul enam midagi kaotada.

Rev Theory'st on viimasel vähe kuulda olnud. Teada aint, et nende kõige lollima nimega kitarrist lahkus bändist ja eelmine aasta anti üks väike EP välja, mis maailma põlema ei pannud. Aga nüüd tuleb üks lugu just sealt.

Kuna bänd on jälle neljaliikmeline, mida viimati oldi ajal kui nimeks veel Revelation Theory, siis pole ime, et Justice albumi kõrvale on jälle malli võetud ammusest debüütlalbumist, ehk siis cock-rocki ja peomeeleolu on nullini viidud ja jäänud on selline muskulaarne jõusaalirokk. Jällegi, bänd , mis on kriminaalselt alahinnatud ja võiks saada suure pushi järgmise albumiga.

Valid alati parima aja ütlemaks halvimaid lauseid

Lähme nüüd natuke "emotsionaalsema" muusika peale. The Used on USA emobänd, mis on viimase dekaadiga suutnud pärid hunniku raadiolugusid kokku saada, kõige enam 10 aastat tagasi ilmunud debüütalbumi pealt.

Buried Myself Alive on siiski suht textbook näide stiilist, mis võib olla väga kuulatav, aga juba tihti laseb endale kuuli jalga sooviga kõlada võimalikult kurvalt. Ma kohe ootaks nagu laulja hakkab kohe nutma ja lüürika. Emobändid tõestavad tegelt, et nad on suhteliselt sama hea arvamustega naistest kui räpparid ja machoroki vennad. Kas see lugu mitte pole revenge fantaasia, et laulja sai korvi, siis võttis kokku,võitis naise tagasi,pani teda korra ja saatis pikalt.Charming, onju.

Sure orgaanilise mürgigaasi kätte.

Hardcore punk'i alguseks võib lugeda 70ndate lõppu ja kohaks Kaliforniat. Üheks kõige tuntumaks bändiks sellest scene't võib pidada San Franisco Dead Kennedy'st , kes lasi oma esimese singli välja 1979 aasta suvel.

Juba Dead Kennedys nimi ütleb, et tegemist on suhteliselt poliitilise bändiga ja California Über Alles'is ei pea pettuma. Räägitakse ju hüpoteetilisest 80ndate tulevikust, kus hipifašistlik juhtimine saab võimule ( Bänd on alati olnud natuke perverse huumorimeelega). Aga surf-rocki mõjutustega lugu on pungiklassika, kus laulja Jello Biafra suudab kuidagi noote hoida isegi selle kiuste, et ta laulaks nagu keel suust väljas.

Hõbe ta juukstes sädeleb külmas novembrikuu õhus.

The Final Cut on Pink Floyd'i üks kõige alahinnatumaid albumeid. Ilmudes peale nende üliedukat The Wall'i ja hetkel, kui Roger Waters ja ülejäänud bänd olid peaaegu pöördumatult tülis, siis on see rohkem Watersi sooloalbum ,aga Pink Floyd'i albumitest on see ilmselt talle kõige isiklikum. Albumi osadest lugudest tehti ka üks lühifilm.

The Gunners Dream, nagu kõik albumi lugudest, räägib sõjast ja selle mõjust surnutele, ellujäänutele ja pereliikmetele. Lugu, kuidas oma surma poole langenud lennukimeeskonna liige näeb viimast unenägu, kuidas maailmas võiks mitte sõda olla. See koht, kuidas ta hääl muutub saksofonisooloks, on terve loo ja albumi üks emotsionaalseid kõrghetki. Waters tihti on parem kõlanud tänavaäärse kõnepidajana, aga see album näitab, et isegi tavalised kõned võivad muusikana kõlada imeliselt.

Targad mehed mõtisklevad samas kui tugevad mehed surevad.

Breaking Benjamin oli esimese albumiga pannud päris korraliku aluse oma tõusule ja nende We Are All Alone nimeline järg lõi ukse lahti paari suure looga, millest nende esimene singel sai kõige tuntumaks. Väidetavalt on nimetülid bändis lõpuks läbi, seega selle auks postitan So Cold'i

Nagu videos olev soomülgas metsas, on lugu samuti rõhuv,umbne ja samas iga hetk valmis karistama kuulajat, kes selleks valmis pole. Terve lugu põhineb siiski salmide kurjakuulutavatel toonidel, refräänide rasked kitarrid on küll valjud, aga justkui annavad tunde, et üritatakse maja vesiliiva peale ehitada.

Kuigi soe ilm, siis tahaks ikka lõuna poole reisida.

Alice In Chains harjumus Stanley ajal oli peale iga karmi albumit lasta välja selline vaikse ,akustiline album. Ja peale verstapost albumit Dirt andis bänd välja EP Jar Of Flies, mis sai kohe kõige esimeseks EP'ks mis debüteeris USA's esimesel kohal plaadimüügiedetablites. Üks lugu sealt kandideeris ka Grammy'le parima raskerokiloo kategoorias.

Tegelt on I Stay Away bändi kohta üsnagi veider lugu, sest kõlage , kui rõõmus see tundub. Ainuke koht kus natukenegi nende tavalist tumedust näha on, on eelrefräänis ja see pole ka otseselt negatiivne. Kuigi, lüürika on tegelt üsnagi negatiivsem kui lugu mõista annab. Bändi jääb alatiseks Layne'ga seotud narkoprobleemid kummitama, aga võtke seda kui vähest positiivset tulukest üldises mustas masendus, mis selle bändi loomingut kehastas.

Võib-olla ma ei kohelnud sind nii hästi, kui ma oleks suutnud.

Õllesummer...ikka Eestis üpriski vihatud üritud. Aga kuss, ärge minge inimestele ütlema, et teistel festaritel õllet mekkimas ei käida. Mind on alati üllatama pannud, kuidas nad suudavad suuri bände kohale tuua ja sellegipoolest piletihinna madalal hoida. Näiteks see aasta tuleb ju

Seda lugu on ka nii paljud eri artistid kaverdanud, nagu Elvis, kelle 10ndaks surmaaastapäevaks Pet Shop Boys selle versiooni tegigi. Muidu ju klassikaline viimane üritus suhte päästa, tunnistades oma vanu vigu, aga meenutades ka tundeid. Tead, suvine kontserdigraafik võib tihe tulla, aga peaks nad ära vaatama.

Täna õhtul on Tartus rocknroll Krooksus!!

Niih, vahelduseks tutvustame rahvale jälle midagi kodumaist. Ziggy Wild on alles eelmise aasta lõpus alustanud Eesti rokkbänd, kes täna esineb (tasuta) akustilise kavaga Krooksus. Otsustasin ikka neid vaatama minna, seega sai uuritud, kas mõni demo ka youtube's...

Okei, see on päris hea lugu, ütlen kohe ära, mõnus cruncy groove asjal, mitte midagi originaalselt, aga kartulidliharokk. Laulja suudab päris huvitavaid, mittenaiselikke hääli isegi endast välja saadest, tulles kusagil Lzzy Hale, Sebastian Bach'i ja hmm, kas ma mitte ei kuule natuke Tina Turnerit isegi seal. Ühesõnaga , lootustandev bänd, eks õhtul kohtab neid.

Kesköö läheneb ja kõik legendid on linnas

Isegi Iron Maidenil oli üks nr. 1 hitt. Juhtus see 90ndate alguses, kui nad vahepealsete progre-albumite järel otsustasid jälle minna sellise toorema kraami peale. Hitt oli aga alguses lindistatud lihtsalt laulja poolt Elm Street 5 soundtrackile, aga tehti uus versioon loost , mis sai edetabelite tippu olenemata faktist, et BBC selle ära keelas.

Bring Your Daughter...To The Slaughter on lihtsalt selline goofy fun, võib-olla soov bändilt teha seksilugu, aga et see ei tunduks kohe sellout'ina, muuta see kõik mingiks halvaks õudusfilmiks.
Mulle tegelt Dickinsoni sellise kähedam lauluhääl suhteliselt meeldib, kuigi jah, natuke seda meloodilist kaotab kohe laul sellega.
Mõeldes, et mul on nii palju tuttavaid juba, kes lapse kenasti saanud. Kui teil on tütar, siis see lugu on teile.

Pidevalt see koormab mind, raske uskuda ja usaldada.

Kui ülejäänud Creed'il Scott Stapp'ist üle viskas, otsustasid nad lihtaslt uue laulja leida ja alustada bändi Alter Bridge. Kuigi eelneva bändi hiiglaslikku edu ei saavutatud, siis nende esimene singel oli siiski kohe päris korralik hitt.

Open Your Eyes on tegelt vägagi Creed'i meenutav, Myles Kennedy on küll vähem "heyheyheyyyyyy" häälega ja Tremonti lubatas natuke rohkem soolotada, kuigi refrään on nii rahusõnumit levitades kui  ka meloodia poolest täiesti sama. Ma arvan, et see on mu lemmiklaul neilt preaguse seisuga. Loodetavasti video jaoks ei tehtud eelnevat lageraiet.

Peaaegu jätsin maha kohvri täis mälestusi.

Jaapanis on albumid kallimad poest ostes kui USA'st tellides, seega tihti pannakse Jaapani versioonidele lisalugusid, et rahvas plaadipoodidest neid ostaks. Enamasti on need kas live salvestused , demod või kaverid. Just viimast tegi Trust Company oma teise albumiga, kui lisalooks pandi see Cyndi Lauperi kaver.

Time After Time on mu üks lemmikuid Cyndi Lauperi lugusid, seega ma ütlen lihtsalt lühidalt. Nad teevad hea koveri suurepärasest loost, seega lugu väärinuks rohkem kui mingit boonuslugu. Trust Company annab sellele isegi kuidagi rõõmsa alatooni, muutes Cyndi Lauperi armastust otsiva loo justkui millegiks, mida aastaid suhteid olnud paar võiks üksteisele öelda. Loodetavasti see annab vähemalt ühele lugejale soovi seda bändi uurida.

Iga kitarrikangelase kohustuslikus arsenalis.

Guitar Hero (ja Rock Band) mängud on lõbusad, hea võimalus sõpradega kokku saada, mõned joogid teha ja siis üritada seltskonnas endal marki täis teha. Loomulikult on nii edukad mängud toonud kaasa ka selle, et mõned bändid on saanud päris korraliku tuntuse boosti selletõttu, et nende lugusid mängudes on. Enter Dragonforce, Inglise power metal bänd, kelle järgnev lugu on vist Guitar Hero sarja kõige raskemaid lugusid

Yep, see on kiire....nagu ikka nahaalselt kiire. Kuuldused, et bänd tegelt stuudios kunstlikult tegi laulu veel kiiremaks, tunduvad tihti päris asjakohased. Ja kuna neil paljud lood on täpselt samasugused...siis kuidas neil jäsemed peavad vastu terve kontserdi??
Ma ei ole eriline power metal fänn, aga see on minu jaoks täiesti korralik lugu. Lauljal isegi tunduvad munad pükstes alles olevat.

Tere tulemast uude ajastusse.

Uhuuu, olge hirmul, Sirge otsustab jälle natuke indie rocki kuulata. Imagine Dragons on USA bänd, millest ma pole mõhkugi tegelt kuulnud, aga pidavad päris popid praegu olema. Esimene warning light: wikipedia lehel "Their music has often been cited as positive, and devoid of profanity and sexual content"
Te ju ikka teate, et isegi Bryan Adams laulab seksist vahepeal.
Anyways nende teine suur hitt Radioactive tuleb nüüd.

Ahhh, dubstep beat on laulul taustaks, warning light nr 2. Samas uuuuu, Lou Diamond Phillips on muusikavideos, väiksed plusspunktid. Teddy bear....with lazers!!!!!
Anyways, tagasi natuke konstruktiivse kriitika juurde, see lugu pole üldse halb ju. Selline mõnus Pink Floydi meenutab revolutsiooniline/apokalüptiline "fuckdapower" anthem, aga see kuradi dubstep'i beat tekitab tunde, et ma pean loo asemel bassi droppima pidevalt. Ma saan aru, kui Korn ja Skrillex seda koos teevad, sest mõlema artisti mõte on segada seda pittimiseks, aga siia sobib see sama hästi kui Taylor Swift'i lugudesse.

Noh 6 ft 4 on minu kõrval siiski päris lühike.

Mäletan ühte VH1 dokki, kus Twisted Sisteri laulja mainis kogu 80ndate glam metal skene kohta, et "mismõttes sa naerad videos, hevimetalis ei tohiks olla naermist". No ilmselgelt üks bänd ja lugu, mida ta ikka sellega mõtles, oli Warrant ja looks just nende teise albumi nimilugu.

Cherry Pie võiks defineerida päris kenasti terve žanri; lugu on natuke loll, meeldejääv, täis klišeesid, sõltuvuses heast ajast, samas täiesti selline süütu. Loomulikult on lugu puhas klassika, loodud karaokebaarides rokkstaarpooside tegemiseks. Ma armastan seda lugu, kui ma olin oma grungevihkamise perioodis, siis ma alati näitasin Cherry Pie loona, kui näidet vanast heast rokist, aga nüüd....ma lihtsalt naudin natuke muigega lugu. Vana fanboy cushib. Sai oldud 18 ja keskkoolis mõeldud, miks kurat nii palju osse mu ümbruses on.

Lihtsalt loege lüürikat, siis saate aru, miks ma hästi midagi siia kirjutada ei saa.

Glam metal power ballaad hitt aastal1 1995? Tundub veider mõelda, aga selliseid asju juhtuski ja mitte ainutl gigantide nagu Bon Jovi või Aerosmith poolt. Toome sisse praegu bändi nagu Firehouse, kes alustas alles 90ndate alguses ,aga suutis esimese kolme albumiga päris mitu korralikku hitti tekitada, millest viimane jah, keset grunge scene'i.

Kas see on sihilik, et filmikvaliteet ja metsas toimuv tegevus annab tunde, nagu oleks tegemist mingi grindhouse filmiga. Kuri ginger peaks kohe kena hipineiut siis mõrvata üritama. Muidu lugu on tegelt tõsiselt hea, sest isegi kui natuke rohkem adult contempory'meenutab, siis pulmatantsulooks täiesti paras. Laulja suudab oma Sebastian Bach worshipi ka natuke vähemaks võtta.

Neil tänavatel ei julge ma käia, kuna sinus on täna just seda midagi..

Reede õhtu on jälle käes...ja kevad ka, võib ajada enda keha karvkattest õhemaks ( see kõlab valesti, ma tean), aga jah, aeg hakata tasapisi jälgima kenasid neide kleitides ja muudes õhemates riietes. Paneme selle peale natuke vanemat pickup muusikat, selliselt tüübilt nagu Eddie Money, kes 70ndate lõpust 90ndate alguseni kostitas meid kvaliteetse poprokkhittidega, millest kõige kuulsam on ilmselt järgmine.

Take Me Home Tonight on tegelt sellest, kuidas linna peale naisi lantima lähed ja see lootus, et saad kedagi koiku peale ja temaga siis koidikuni hullata. Selleks on refrääni tähtsat osa kaasa toodud laulma Ronnie Spectors, 60ndate tüdrukutegrupist The Ronettes. Igatahes , saksofon, natuke cheesy sündid, kõik see annab täiesti klassikaline 80ndate poprokk loo siit.

Otsusta, millist häält oma peas sa tahad elus hoida.

Ma võin ju öelda, et Us and Them, 2006. aasta Shinedown'i teine album, on nende kõige vähemedukaim kui vaadata müüginumbreid ja edetabelikohti...aga lets face it, see album hoidis neid raadioroki edetabelite tipus mitme eduka singliga, millest teist me nüüd ka laseme.

 I Dare You kohta tahtsin ma öelda, et see võiks rääkida bipolaarsusest, aga siis ma lugesin selle kohta väidet, et see võiks olla Doriay Gray Portree kohta.

Even in madness, I know you still believe
Paint me your canvas so I become
What you could never be

Need read võiksid täielikult mainida seda, et kõik halb, mis Dorian Gray tegi, et muutnud tema välimust karvavõrdki, aga ta pilt sai kõik selle negatiivsuse endasse ja lõpuks nägi päris koletislik tänu sellele.

Igatahes, kui salmid on veel natuke meh, siis refrään on selline silmadkinnikaasalaulmise meistriteos ja Brent Smith näitab jälle oma hääle paremat poolt.

Damn, miks sa mul ei lubanud oma vana pick-upiga sõita

Praegu, kui Taylor Swift räägib hipsteristest ja kasutab dubstep'i oma muusikas, tundub et country girl-next-door on tekkimas selline suur popdiiva. Nii et kui keegi juhuslikult ei mäleta, oli ta oma karjääri alguses ikka country artisti. Paneme selle peale midagi ta debüütalbumilt, mis tuli välja siis kui ta oli veel teismeline neiu

Taylor on olnud Def Leppardi ja Shania Twain'i fänn, seega mõistetav, et Picture To Burn on selline kantrirokk, mida võinuks produktseerida Mutt Lange. Aga hea teada, et kui sa teismelise tüdruku välja vihastad, siis ta kirjutab sinust sellise lookese. Ohh, praegu , kui ta on tsipa draamakuninganna, siis on neid vanu laule kuulata kuidagi veider, sest kuigi laul on tegelt väga hea, siis sõnum on suhteliselt bitchilik. Ma ei saa midagi selle sõnumiga teha

Pannes mind oma teste läbima, ma hajun

Ma ei tea, mis nendel nu-metal vendadel dressidega oli. Kas see andis neile laval ringi hüpates rohkem liikuvust? Ilmselt küll, miks muidu näevad nad välja nagu 90ndate alguse keskmine ida-eurooplane. Anyway, siin on singel Ill Nino esimese albumi pealt.

What Comes Round on suht tavaline meloodilisem nu-metal , kus laulja lõpus isegi natuke teeb hispaaniakeelset hiphoppi. Minu sõnade nappus välljendub selles, et see lugu on suhteliselt igav nagu Ill Nino üldse ja see, et kari dressides tüüpe lõkke ümber olemas näeb suhteliselt naljakas välja.

Kas minus on veel headust?

Peale kaht keskmise edukusega albumit läks Egypt Central laiali eelmine aasta. Aga nagu tihti sellistel juhtudel, ei tähendanud see fakti, et kogu bänd enam elu sees üksteist näha ei tahaks. Bassist ja trummar otsustas kohe alustada Devour the Day, mille esimene singel lasti just hiljuti ka raadiotesse.

Well, siin on küll päris Phil Collins'i fenomen, et trummar osutub ka päris korralikuks lauljaks. Muidu selliase kena AIC grindi peale räägitakse lugu, mis jõuab omamoodi faktini, et kui oma kurjusega oled kõik inimesed eemale peletanud, siis viimane koht, kust paluda muutust, on Jumalalt. Ilmselgelt tuleb nüüd mais ilmuvat debüütalbumit ootama jääda.

Päeval , mil ma armun, on taevas täiuslikult sinine.

Niih, hea teada kui selline kriitikute poolt laeni kiidetud film nagu Beethoven 2 on kandideerinud ka Oscarile. Spit-take järgselt võin teid rahustada faktiga, et see on parima laulu kategoorias, mida esitasid country grand old lady with them big breasts Dolly Parton ja James Ingram, kellest ma kuulen esimest korda , aga wikipedia uurimine näitab, et ta on päris itimees olnud.

Oh yeah,seda lugu ma mäletan sellest filmist küll väiksena korralikult, kuigi tegelt arvasin, et see on mingi vanem lugu, mis kasutatud soundtrackil. Kuna Beethoven 2nd oli ikka täis berhandiinide armastust ja ka teismeliste armastust, siis lugui tekib muljet, kuidas noorte armastus võib tekitada tunde, et osalised tahaksid kohe power ballaadi laulda. See lugu paitab minu palavikust väsinud pead.

Pean esimest verd valama või mulle loetakse mu järelehüüe.

Aerosmithi karjääri võib jagada tegelt kaheks. Nende 70ndate originaalne raskerokilik hiilgeaeg ja 80ndate lõpus alganud popilikum faas. Aga mis toimus selle vahel. Noh , bänd oli korralikus narkosõltuvuses ja mingil hetkel suutis Aerosmith kaotada mõlemad kitartistid ja lasta välja ühe albumi kahe tüübi, Jimmy Crespo ja Rick Dufay'ga, kes muudel albumitel polnud. Noh, see oli flop album ,aga paneme siia ainuke singli sealt.

Peaks mainima, et šokk tuleb kohe alguses, kui Journeyst välja hüpatnud sünt alustab lugu ja Steven Tyler näeb välja ikka samasugune kui praegu ehk vana ja veidra soenguga. Aga siis hakkab põhiriff pihta ja päris korralik küte tegelt. Reede õhtuks siis nautige tsipa unkown Aerosmith'i

Plekist prügikast trummide asemel.

Kas on olnud teist hevimetalalbumit, mis on saanud nii palju sõimu,kriitikat ja vaevu kui Metallica St. Anger album. Peale dekaadi raadiosõbralikumat raskerokki tegemist otsustasid nad tagasi minna vanema karjääri karmima kraami juurde. Mis sellest siis välja tuli, kuulame kohe albumi nimiloos.

Kas ma olen vanusega heldemaks läinud, aga see ei tundu enam üldse kohutav. Ärge saage valesti aru, seda albumi kritiseerida pole raske ja võtame põhilised punktid kokku: kohutav produktsioon, loll lüürika, kidrasoolode puudumine ja suutmatus erinevaid lauluosi kokku võtta. Aga jah, eks haletsusest võib tekkida ka kiindumus ....okei, ma pesen selle Master Of Puppetsiga maha kohe.

Diagnoos: liiga palju threesome.

No paneme midagi mõtekat selleks kolmapäeva õhtuks. Teadagi ju, et noored kõik soojendavad praegu Illuka Retrole minekuks ja just neile noortele hormoonihunniketele läheb järgmine lugu.

Ärge liige nahaalselt jooge, siis tuleb Fuckin' Problems...get it winkwink. ASAP Rocky on päris nilbe loo saanud oma esimeseks suureks hitiks ja sellega aitasid kaasa vana tegija Drake, 2 Chains ja tavaliselt tõsisemaid teemasid ette võttev Kendrick Lamar, kelle salm on ka kõige parem laulus. Okei, tagasi martingaalide kodutöö juurde.

Kuidas sa mu tuumarelvakatsetusi põhjalastuna peatad

Peale kaheaastast tuuritamist eduka Pride albumi promiseks, oli White Lion üsnagi väsinud. Ega maailmaturnee noorele bändile koos kõige pidutsemise ja reisimisega ei ole just normaalse uneaja retsept. Aga puhkuse asemel olevat nende plaadifirma käskinud neil kiiresti järgmine album välja lasta. Ja seda nad üritasid teda, aga kvaliteedis andis see kohe tunda.

Little Fighter jätkab nende When The Children Cry stiilis maailmarahu soovivat sõnumit, olles ühest Greenpeace laevast, mille Prantsusmaa eriüksuslased sadamas põhja lasid. Kuna nad alati meenutasid selliseid rokkareid, keda vanematele võiks ka näidata, siis muusika on ka puhas, meloodiline, täiuslikkuseni produtseeritud kraam, mis oli mõeldud võimalikult laiale kuulajaskonnale. Samas laulu meloodia ise pole väga tugev, mistõttu see jäi väikseks hitiks ja White Lion vajus ära juba enne grunge pealetulekut.

Miinimumpalgaga on võimalik Eestis täiesti kenasti ära elada!!!

Öeldakse ju,et rikkus ei too õnne. See samas ei tähenda, et vaene olemine just eriti tore oleks. Lihtsalt peab säilitama positiivsust ...emotsioonid on ju tasuta, vähemalt enamus juhtudel. Just selle mainib Rise Against esimene suurem hitt.

Ahaa,ootasite midagi karmi pungi sarnast. Eih, saite akustilise lookese, mida Rise Against ka aegajalt oma albumitele topib.Swing Life Away ei ole samas mingi miinimumpalgaga töötajate hümm(mitte et enamus noori seda mingil ajal teinud on), vaid meie võime mõista lihtsalt seda, et kui hea seltskond , kitarr ja lõke järve ääres, siis pole rohkemat heaks ajaks vajagi.

Liigne päikesepaiste on su nahale kahjulik.

Skinlab on nagu Machine Head ka 90ndatel alguse saanud groove metal bänd, mille vokalist oli vanakooli thrash-metali vend. Soundilt ka suhteliselt sarnased, isegi fakt, et nad 90ndate lõpus nu-metaliga tegelema hakkasid ja vanadelt fännidelt sõimu kohe selle peale said.Aga paneme siis mõne loo nendelt.

New Flash on jah 1999 aastast ja kõlab küll oma chugga-chugga riffi ja laulja kurja rääkiva häälega. Isegi sõimab eksi siin loos, kuigi jaa ma pean siiski ütlema, et paljud nu asjad väga ei sobi siia laulu ja ehk ka nende soundi.  Ta hääl on küll päris hea, aga tekib hetki, kui bänd tundub kaotsis muusikaga, et nagu oodatakse seda tuttavat groove karmimat osa. Ilmselt tundub see natuke südamelähedasem.


Mõtlesin tükk aega, kes lähemalt nende järgi kõlab. Kes mäletab sellist Eesti bändi nagu Hoop, kes video Tartus ka filmis.

Kõik märtrid ei jõua jumalikkuseni.

Ænima oli see Tool'i album ,mis nende progrekalduvused ikka täiesti front and center tõi, sellepärast on see suht viimane album ,mida ma suudan korraga ka natuke kauem kuulata. Nagu ma olen juba ennem korrutanud , mängida võid osata, aga laulukirjutus on teine asi.

Eulogy ei ole lugu, mis kohe täie hooga stardist plahvataks, ilmselgelt on intro suhteliselt pikk, aga me ootame seda plahvatust, pole vaikus enne tormi, vaid rohkem nagu aegluubis katastroofi alguse nägemine. Ja mure on loos see, et introt tegelt 8-poole minuti jooksul laul ületatagi ei suuda. Mitte et ta üritaks, see peaks olema tõsine muusika, mida kuulates pead sa tõsiselt elu ja siinjuhul religiooni mõttetuse üle järgi mõtlema..Aga jah tõsi, eneseohverdus päriselus pole mingi Hollywoodi stiilis kangelashetk.
Muusika on kohati hea, kohati igav.