Löön risti ette ja loodan surma.

Children Of Bodom on selline huvitav bänd, et nad suudavad korraga olla tr00 metalistide jaoks liiga kommerts, samas aga selliste power/hevi metali vendasid paneb nende karjumine eemale peletama. Sellegipoolest on see bänd kuulsamaid, mis päris Soomest, aga nad pole minu arust Eestis kunagi käinud (kohutav eksimus).

Follow The Reaper alustab nende kolmandat albumit hetkelise spoken word introga, aga siis antakse turbo sisse ja tekib selline kiire, keeruline, samas meloodiline instrumentaalpala käima, et isegi kahju, kui Laiho oma vokaaliga sisse tuleb. See on tõepoolest suhteliselt omapärane bänd, võrreldes näiteks teiste melodeathi bändidega. Mis aastal nad lõpuks HRL peaesinejaks on?

Oleks pidanud vähki ravima, et ootustele vastata.

Paljud inimesed pidasid Chinese Democracy'st pettumuseks, sest seda oli a) nii kaua oodatud ja b) see ei kõlanud nagu GNR. Noh kui te oleksite natuke uudiseid lugeda viitsinud , siis Axl'i NIN fännamine oli juba ammu teada ja ta üritas GNR industriaaliks juba 20 aastat tagasi muuta.

                         

Seega see kauaoodatud album algab minutise introga, sest küll kõik kannatavad veel ühe minuti ära. Siis tuleb see industriaalne kidrariff sisse ja üks klassikaline Axl karjatus. Axl on igatahes nüüd kõige suurem Hiina demokraatia pooldaja, vähemuste pooldaja nagu ta on olnud. Suurepärane algus päris heale albumile.

Kogunegem, kõik maailma koledad ja võltsid

Ohh, me oleme jõudnud sellesse lõbusasse kohta, kus asetsevad Puddle Of Mudd ripoffid. Nimeks bändil The Exies ja neil oli USA eelmise dekaadi keskel päris mitu raadiohitti, kõige suurem vist neist see originaalse nimega laul Ugly

Laulame kõik nüüd refräänis koos " I love you, I hate you, I just can't live without you"...mismõttes see pole see lugu. Okei, kuigi Salivat ripitakse refräänis päris häbematult maha ja lüürika kõlab midagi ala Peace Sells'i kanti, et nimetatakse kõik fännide iseloomuomadused, samas mitte nii omapäraselt kasutatuna.

P.S. Nad tegelt pole üldse nii halvad kui mu jutust tundub.

Pole õige mees, kui paari tagavaraplaani olemas pole.

Kim Wilde kõige tuntum lugu ilmselt on Kids In America, aga kõige suurem hitt tal mõlemal pool ookeani on hoopis üks kaver Supremes'i loost, mis USA's isegi nr. 1 tõusis. Pean ütlema, et Kim Wilde on siiski praegugi suhteliselt milf.

       

Idamaide 80 sündikäik annab kohe tegu, et see päris motown pole. Selle asemel on muudetud lugu kickass upbeat 80ndate poprokiks, kus Kim Wilde oma BonnieTylerliku soenguga räägib mehest, kes teab, mis teeb. Hoiab ikka mitu naist õnge otsas, igaksjuhuks bootycallide jaoks. Rohkemat pole vajagi, aga Kim, leia see jõud endas ja saada pikalt, ära lase end nii naiivselt ära rääkida.

Lahingut kaotades teesklen võitu.

Vaatan siin sellist vana Charlie Sheen'i filmi nagu The Wraith ja seal on pumping 80ndate hevimetal soundtrack, üks nendest see Ozzy lugu ta The Ultimate Sin albumi pealt, album, mis oli Ozzy olemas kõige 80ndateglam'ilikum, paljudele see ei meeldinud, aga minuarvates seal kickass tracke palju

Kiiretempoline lugu, mis sobis selle drag-racing teemalisse filmi. Kuigi tänapäeval oleks see ilmselt mingi post-grungelik enesehaletsuslugu, siis Ozzy päris seda teed ei lähe. Ärge saage valesti aru, Ozzy kõlab ikka nagu tavaliselt; kauge ja kahetsust täis. Samas Secret Loser on ikkagi rusikaga õhkulöömise lugu, kuigi meil on maskid ees, siis see ei ole nii kohutav nagu võiks tunduda.

Populaarne, kuna hääl nagu Katy Perry'l

GOTYE on järjekordne indiesensatsioon, Belgiast from all places,, kellel on praegu vist maailmas kõige populaarsem lugu, megahitt Somebody That I Used To Know. Üks neist hetkedest, kui Sky+ ja indiesnoobid täpselt sama muusikaeelistus

Läheme kohe teema juurde, ma kuulsin esimest korda seda poole laulu pealt, nimelt naisvokalisti kohapealt ja noh, nagu enamus arvasime , et Katy Perry on midagi uut välja lasknud, ka midagi omapärast. Kindlalt pole see sellepärast, et selle tüübi mumbliv ja kraaksuv hääl, mis hullem kui Katy Perry'l. Mul on see isegi arvutis ja raadiost kuulan , aga seda nii mitu korda kuulata.....fuck this indie wank.

Pean blogi kuni see otsa saab...tuju ilmselt :D

Mulle päris meeldib Drake, vist sellepärast et ta kanadalane, sest kui ma mõtlen geto peale , siis Kanada on alati esirinnas. Seega siit tuleb üks singel ta debüütalbumilt.

Drake tihti kardab, et ta kuulsus saab läbi ja seda tuleks nautida niikaua kuni seda on. Over kõlab ka nagu mõne poksija sisenemismuusikaks, insipireersiv ja samplib täpselt midagi Rocky soundtrackilt (kahjuks mitte Eye Of The Tiger, see oleks epic). Salmide youngmoneysoawesome lüürika kahvatub ka ta karaokelaulja häälega lootusrikka refrääni kõrval.

Mõnus, kui rahvast laulust valesti aru saab.

Green Day on vist kõige suurem pop-punki bänd viimasel...kahel dekaadil juba, ja see akustiline ballaadike on üks nende kõige suuremaid hitte ka, mitte küll eriti pungilik, aga suhteliselt lihtne looke küll.

Pulmades niii sagedane lugu on vägagi ebasobiv sinna, sest paljud ei vaevu lugema lüürikat korralikult. Tegelikkuses on lugu kibeda alatooniga järelehüüe eksile. Sellist möödakuulmist pole Born In The USA aegadest kuulnud.

Kõikide jobudega, kes maanteel 150 sõidavad, võiks see juhtuda

Hoobastank on siinkandis vist rohkem tuntud ühehitibändina nende suure teeniballaadi The Reason pärast, aga neil on USA veel teisigi edukaid singleid olnud ja Jaapanis on nad alles hiljuti saavutanud oma suurima populaarsuse. Singlid neid kõvad, ülejäänud laulud niinii..

Out Of Control on küll sama albumi pealt, kust nende suurem hitt, aga suhteliselt vastand sellele. See on kiire, peaaegu pungilik lugu, mis räägib segadusest, mis tekib kui inimesele ei tundu olevat võimalik meelepärane olla. Ja kas laulja on 3DG laulja vanem asiaadist poolvend?

Meid kõiki jäeti maha

Slipknoti esimesel kahel albumil on vähe lugusid, mis võiksid olla tegelt raadiosõbralikud, enamuse populaarsusest said nad oma tuuritamise teel. Aga samas pidi mõne neist ju ka raadiosse saatma ja video väntama ja Iowa pealt sai see lugu selle au.

Nagu Iowa pealt vist peaaegu kõik lood, sest neil tegelt suhteliselt vähe erinevust üksteisest, tegemise sellise kaoselise , madalate kidrariffidega karjuvad plahvatused. See sai singliks vist sellepärast, et jah...Corey laulab siin ka natuke oma karjumise ja kurja häälega rääkimise kõrval. Nende maskid on ikka totrad.

They're like the Nickelback of the 80's.

See on vist kõige parem solvang, mis ma Chicago kohta kuulnud olen. 60ndate lõpus ja 70ndate alguses alustanud jazzisugemetega rokkbänd mahenes vananedes ja 80ndatel naist neist ühed tuntumad hittballaadimeistrid. Nende hittide arv on suur suur SUUUR

Yep see on täpselt, mida arvata 80ndate soft rock'ist. Sündid ja "modernsed" 80ndate kidrarifid lõpus teevad sellest cheesefesti, aga hea cheesefesti. Ja lüürika...täpselt sellest räägib, mis arvata võiks. Ma ei imestaks, kui Nickelback mõnda nende lugu tahaks kaverdada. Krabage kõik need vanad välgumihklid välja ja hoidke silmad kinni/käed õhus.

Päev, mil inimkonda vabana näen....ei ole 21. detsember

Terminaatori esimesel albumil "Lõputu Päev" on selline naljakas omadus, et iga erinev 80ndate lõpu power ballaadi stiil on esitatud; klaveriballaad, akustiline ballaad, tõsised jõuga ballaadid, armastusballaadid ja ka süütu, aga targa näoga maailma parandav ballaad, mis lõpetas ka selle albumi.

Oi juudas, kui naiivne see lugu tegelikult on. Jah noh, Terminaator on siin ja tuleb ütleb meile, et "sõda on halb ja inimestel peaks olema häbi sõdida." Vähemalt parem kui mingi põhikooli lõpuaktuselt armastuse leidmine. Vahepeal nad ikka viitsivad ka midagi muud kirjutada, kui lugusid armastusest. Automaattrummid vähemalt sobivad laulu. Tegelt , mis ma ütlen, nende esimesed 3 albumit on klassikad kõik otsast lõpuni.

Raske on isegi kasvajast lahti lasta.

Ten Thousand Fists oli singlite mõistes vist kõige edukam Disturbed album ja segab suhteliselt hästi Believe'st juurde võetud meloodilisust Sickness'i nu-metal rünnakuga. Aga okei, selleks hetkeks nad enam väga nu-metal pole, rohkem lihtsalt kommertshevi või sinnakanti. Üks singel sellest albumilt nüüd

See on küll natuke Down With The Sickness'i uus versioon. Karjed on tagasi ja ka riff meenutab selle loo kiirendatud versiooni. Aga whatever, kickass lugu.  Räägib ju naisest, kes ainult sulle halba tuju tekitab oma hehee naistejamadega, aga ise ei lahku ja mis kõigehullem...sa ei suuda ise ka temast loobuda.

P.S. Mis tal seal lõua otsas küll on, kas ta lõi midagi läbi keelealuse?

Jumal kaitseb joodikut, mitte idiooti.

Buckcherry oli 1999 aastal USA rokimaastikul suhteline anomaalia, sest oma soundilt meenutasid nad staadioniroki gigante eelnevatest aegadest, aga sajandivahetustel oli rokk just hästi tõsine, mitte peo-ja-kepi peal väljas. Samas neil oli ka lugusid, kus nad suutsid olla tõsised ( mitte ainult tüdrukule armastuse avaldamiseks)

See on kibe meenutus noorelt langenud tuttavatest, kes ise õnnetuse endale kaela tõid. Kui sa iseendast midagi ei arva ja eesmärke ei säti, siis ei hakka keegi kõrval ka seda tegema. Kes noorelt lolli otsustab mängida, see avastab, et elul on nõme omadus lööke jagama hakata. Aga ma pole Todd'i liiga tihedas Tyleri stiilis kriiskamises...see laul vajaks natuke rohkem malbust.

Maagiline hetk, kui su jalg tõuseb.

Ilmselgelt iga 90ndate lõpu teen-romance filmi soundtrackil koha sisse võtnud hitt on pärit bändilt sellise veidralt pika nimega nagu Sixpence None The Richer. Nad vist päris one-hit-wonderit pole, sest ma mäletan suht hästi nende teist lugu "There She Goes" ka , aga see on loomulikult ainuke lugu, mida kõik meie generatsiooni inimesed mäletavad liigagi hästi.

See on lihtsalt ilus nunnu lugu. Mhmh see hääl, mida te just kuulsite, oli mu mehelik pool üritamas enesetappu teha, aga shut up, I like it. Need ajad tunduvad juba aastatetaha jäävat, kui sellised süütud ja naiivsed tunded veel võimalikud oli, jalutuskäigud ja pargipinkidel istumine.
 Tuleb ka meelde, et Rachael Leigh Cook oli ikka major league cutie kunagi.

Ole mu päikesepaiste ja ma helendan su juures nagu Twilight

InMe on üks omapärane bänd, sest ta on UK nu-metal, riigis kus valitseb indie ja elektrooniline rokk ja muu selline pff asi, et seal midagi sellist ka välja hüppab, on alati hea üllatus. Nad on teinud Deftones'i stiilis muutuse, et albumitega on mindud järjest progremaks ja softimaks. See lugu tuleb aga nende debüütalbumi pealt.

Vähe kõrgeid noote kitarril ja siis alustab laulja vägagi nutva häälega oma lugu armastuse avaldamisest. Pole klassigi inglise aksenti ega kõrgeklassilisust hääles, vaid rohkem pussywhipped olemine. Oh goood, mul pole essu aimugi, mida kirjutada. Hea bänd, hea lugu, neil tuli just uus album välja ja võiksid Eestis ka ära käia.

Kuus jalga pole ju mittemingisugune kukkumine

Creed pole minuarust kunagi kristlik rokkbänd olnud, aga neil on tihti lüürika olnud selline, mille üle võib mõtiskleda, et kas see on suunatud Jumala suunas või mõnele tüdrukule. Nagu ka üks nende viimaseid suuri hitte, enne nende ajutist laialiminekut.

Olgu, võtame seda kui hüüdu kohelahkuvale tüdrukule, et ilma temata pole laulja mittemidagi ja kui ainult annaks ta veel ühe võimaluse. Aga tähtsam on ikka siin täiesti naermaajav muusikavideo, mis segab mõnuga vanemat CGI'd ja igasugust veidrat sümboolikat, millel pole üksteisega ja lauluga absoluutselt mingit pistmist. Ei tohi video süzeed kirjutada köhasiirupi mõju all, siis tundub kõik hästi lahe.

Hoida alles süümepiinadega pilte sinust.

Who the fuck is Endo on küsimus, mis teil praegu peast läbi käib. Järjekordne nu-metal bänd, seekord päikeselisest Miami'ist. Kas nad on head? Niijanaa oleks mu vastus. Lisan siinkohal nende singli teiselt albumilt ja see lugu oli ka Daredevil'i soundtrackil.

Ünloco teine album ja natuke softim nu-metal sound tuleb meelde. Lauljal on selline kahtlane hääletämber, nagu ta üritaks malli võtta Stallone omapäraselt aksendilt.. Muidu...jah suhteliselt middle-of-the-road lugu bändilt, mis ilmselt festivalidel enamasti mängis pärastlõunasel ajal.

Kellele sa neid sõnu näkku tahaksid karjuda?

Järjekordne lugu Staindi ülikõvalt self-titled albumilt, mis on üks suur album nu-metal comebackist, mis viimasel ajal toimumas. Paljud, kes nende bändide hiigelaegadel olid teismelised, on nüüd sellises vanuses, et nad teenivad ise korralikult raha ja soov vanu lemmikuid uuesti meenutada on siin.

Paper Wings kõlab nagu kokkujooksnud inimese karjumine oma vaenlase peale. Aaron Lewis otsustab röökida rohkem ja teeb seda viisil, mis vaheldub karjatused althuult mõmisemisega, nagu ta koguks viha, hapnikku ja jõudu uueks süüdistuseks. Lähemal uurimisel on aga tunda, et see lugu on rohkem suunatud laulja enese suunaks, asi mida sa karjud iseenda peale, kui näiteks vintis peaga mingi lollusega hakkama oled saanud. Social code....why U so hard to master.

Shoutout to acoustic guitar hero Artur Rassmann

Käisin eile siis Krooksus ja sai jälle mõnusalt chillitud. Artur mängis mõnda lugu, mida ennem pole talt kuulnud ja mõni vana klassika. Minarust üks nendest viimastest oli kover sellest Queeti hitist, mis ilmus alles peale Freddy Mercury surma.

                            

Kuigi välja lastud alles 1995 aastal, siis see on ikka puhas 80ndate lõpu power ballaad, ainult vahega, et Freddy Mercury võimas hääl on selle peal. Ma pean ka peole jooksma, nautige kõik, kes väikst vaheldust praegu peomuusikast tahavad.

Multikates sa ennem alla ei kukkunud, kui ei märganud alt maapinna kadumist

Ma ei usu, et keegi teaks, kes Brian Howes on, aga ta on USA rokimaastikul üsnagi tuntud produtsent; produtseerinud näiteks Hinderi kaks esimest albumit, Skilleti ja Nickelbacki viimased albumid ja teisigi. Enne sellele karjääriteeleminemist üritas nagu paljudki tema leida tuntust muusikuna, oli ta sellise bändi nagu Closure laulja.

Ta pole üldse laul laulja, kuidas refräänis ta koos back-up singeriga harmoniseerib meenutab Crossfade vägagi, mis pole kunagi halb asi. Samas ta maneerid videos...on natuke liiga energilised, tone it down, baby. Sellegipoolest on hea kuulda isegi, et laul pole negatiivse alatooniga, lihtsalt mõnus raskerokk. Võinuks olla suurem kitt kui oli.

Why U no forgive her.

Story Of The Year on järjekordne bänd, mida ma tean tänu NFS: Underground soundtrackile. Seal oli mingi teine lugu, aga järgnev laul on ka üks nende suuremaid hitte. Eks siis üks järjekordne korralik emolugu teie maile.

Miks see post-hardcore. Kui mul tuleb meelde hardcore, siis Minor Threat või Dead Kennedy's, mitte kindlasati kohe selline muusika. Kas see on analoogne sellega, et post-punk'i bändid ei kõlanud üldse nagu Sex Pistols või Ramones. Igatahes, laulja näeb välja nagu Green Day suurem vend ja kõlab...nagu ikka need emolauljad on....kuidagi poolfalsetto,poolvinguvalt. Ma ei tee neil tihti vahet. Bleh, aga jah, chill out, ma panen jõuka jaoks asjad kokku.
 

Sina tegid mind selliseks.

Üks uuemaid bände , mis praegu USA raadioid vallutab, Pop Evil on oma muusikaga ja eriti laulja häälega suhteliselt palju võtnud malli Shinedown'ist ja oma teise stuudioalbumiga ehitavad nad praegu oma populaarsust, kaks esimest singlit on nende kõige populaarsemad olnud ja teine neist on nüüd järgnevalt.

See on jah selle albumi suur ballaad, maguskibe väide sellest, et naised armuvad sinusse, hakkavad meid muutma ja siis mainivad, et see koletislik hunnik, mis meist tänu neile saanud, ei ole enam see inimene, kellesse nad armusid..... Women *hoiab käsi enda ees*. Pole miskit võimalus, miks see ei peaks olema suur hitt ka poppraadios ja siinpool Atlandit.
Eih peab ikka Eestis siin oma rokiraadio tegema, et mängiks ka head uuemat rokki, mis USA's selline hunnik et.

Kas ma leian iseennast, kuni veel on aega.

Joy Division...nagu ma eile mälumängust aru sain, oli see nimetus natside aegsetele juutidest prostituutidele ( kes seda vabast tahtest ei teinud). Ja seega sõna joy on selle bändi muusikast küll võimalikult kaugel, nagu ka nende biograafia; laulja enesetapp. Nad lasid välja ainult kaks albumit, mõlemad hea reputatsiooniga ja siin on üks lugu nende teiselt albumilt.

See on uimane, drooniv muusika, mis peegeldab täiega laulja tolleaegselt meeleolu, viha on kadunud, jäänud lihtsalt tuim ekslemine ja iseenda mõtted. Võiks ju mõelda, et asjad lähevad paremaks, aga see nõuab liiga suurt pingitust, apaatia on palju mõnusam. Muusika võiks olla nagu punk, aga see on palju tumedam ja gootilikum, nagu post-punk ikka oli.

90% porno, 10% muusika: the amazing sequel

Kuidas ma küll ületan Benni Benassit....tüübiga kelle perekonnanimes pole ühtki täishäälikut. Ma ei tea Eric Prydz vist ühki teist lugu, aga noh milline lugu....ja milline video see on.

Mõnus, rõõmus, enesetunnet parandav housepala on küll, ei saa midagi halba öelda laulu kohta, aga video...ohsajuudas. See ainuke tüüp seal keskel on küll ekstaasis ja paneb mõtlema, et mis TYSK aeroobikstrenn kõige rohkem seda meenutab...peaks vist ise ka kohale minema. Teine top kommentaar sellele videole on ka puhas kuld ja pean seda kasutama ka ilmselt kunagi. :D

Sina, ****, arvad, et sa oled pooltki minust

Jälle tagasi kauge, kumava Coldi maailmas.13 Ways To Bleed On Stage jääb minujaoks nende meistriteoseks, sest järgnevate albumitega oli Scooter Ward ära õppinud laulmise ja leidnud jumala, seega sound oli tunduvalt pehmem. Aga 13WTBOS peal oli sound just õige ja lood olid ka kõik meeldejäävad. Üks neist nüüd

Jah, mingi eksi suhtes jälle suunatud lugu, aga mõte on vähemalt see, et kuigi teised kukuvad sinu pasa sisse veel uuesti ja uuesti, siis ma olen seda liiga palju näinud, et enam selle õnge langeda. Vanadest haavadest on ka võimalik häid lugusid välja saada. Tekib hea paradoks rokkstaaridel, kas elada armastuses siis, kui suhte purunemine on alati hea võimalus inspiratsiooniks.

Legend elab igavesti.

Kui Snoop ja Dre Coachella'l esinesid koos 2Pac hologrammiga, siis see tekitas jälle soovi natuke kuulata hip hop'i ühe legendaarsema MC muusikat. 2Pac on naljakas, sest ta on peale oma surma andnud rohkem stuudioalbumeid välja kui elus olles. See lugu tuleb neist esimeselt, mis lasti välja paar nädalat peale ta surma.

2Pac, kes selle albumi peal kasutast aliast Makaveli, oli enne surma ikka vägagi sünge ja vihane tegelane, hoides elus tervet east-west rivaalsust, mis lõppeski lõpuks tema ja Biggie surmaga. See beat on kurjakuulutav, kummituslik isegi. Kas 2Pac maksiski oma mõrvaritele peale surma ikkagi kätte. We will never know.

Kiskusin su tiivad küljest ja naersin.

Deftones kommertsläbimurre oli White Pony plaat, kus nad lisasid oma rap-metal rünnakule juurde palju selliseid unenäolikke vaikseid lugusid, case it point, vist kõige suurem hitt sellest plaadilt.

                                   

Video ja muusika lähevad väga hästi kokku: kuigi stseen on mingist Whiskey In The Jar stiilis peost, siis kell on juba hommikune ja inimesed kas liiga maani täis või lihtsalt väsinud. Võib küll mõnuleda ja nautida päikesetõusu, aga tegelt on pidu juba ammu läbi saanud ja lihtsalt mõtekam koju magama minema. Ka lüürika väljendab midagi inimesest, kes vaikselt, aga kindlalt on muutunud millekski võõraks, ka selletõttu, et sa ise oled halvasti käitunud. Ühesõnaga; mitte muusika, mida öösel koju sõites kuulata, võid lihtsalt uinuda.

Kui maailm selle aasta lõpus ei lõppe, siis saadan sulle hoopis armastust

Eih, see pole Nickelbacki lugu, lihtsalt Nickelbacki laulja koos Saliva ja Theory Of A Deadman'i lauljaga otsustas Spiderman 1 soundtrackile sellise megahiti, mis 2002 aasta suvel oli täiesti möödapääsmatu.

 Arusaadav, miks video nimeks Nickelback on pandud, sest see kõlab väga nagu How You Remind Me ja Kroeger niikuinii domineerib seda laulu, Saliva laulja saab paar line'i ja TOAD laulja lihstalt mängib kitarri. Sellegipoolest hea näide "nooruslikumate" Spiderman'i filmide soundtrackidest, mis veel orkestraalsete lugude kõrval sisaldasid ka palju populaarsete rokibändide lugusid. Kõik nohikud ju põgenevad hirmust, kui Nickelbacki nimetataks nende armsate filmidega seoses.

Ohver väheses tähelepanu saamises.

Fear Factory on tänapäeval juba vanakooli tegija industraalmetali valdkonnas. Kuigi albumeid on välja antud juba 90ndate alguses, siis suurem populaarsus saavutati 98. aasta albumi Obsolete'ga, kust pärit ka järgmine lugu.

Lugu näitab hästi ära Fear Factory head külge, kuigi suudetakse kena karmi vokaali teha, siis laulja meloodiline hääl meenutab Judas Priesti laulja oma, kuigi on mehaanilisem ja elukaugem. See sobib muusika ja loo meeleoluga, mis peaks mõista andma fakti, et lakkamatult jälitatav Edgecrusher on väsinud ja pessimistlik ja mõtleb enda ja oma seisukorra üle järele.

Fuck yeah, N.I.P. näitas taset.

Niih , tõmbasime sellele Glassdrive kenasti kotti. Seega final four on nüüd tulemas. Midagi kurba seekord tule, vaid vanakooli ACDC, kütke kõik meeskonnavennad selle saatel. :D

Selline swagger on meil täna, oi oi oi ... Kuigi ma rohkem Brian Johnsonni fänn, siis see on Bon Scotti aja kullavaramust. W0000 lihtsalt. Kes on meessoost inimene, kellele mõnigi ACDC lugu ei meeldi. Kõik kuulavad ju neid, karvikud, ossid, hipsterid, pereisad.

Aeg mind ei peata, ei-ei

Reede 13 õhtut võtsime vastu...ühe Reede 13 filmi vaatamisega. Seega peaks postitama sellel 14.ndal ja laupäeval midagi õudukatega seoses.....aaa ma tean, Rob Zombie võtab hästi palju inspiratsioone õudukatest, kuigi ise on jummala sitt lavastaja. Üks lugu temalt.

A Clockwork Orange teemas video....count me in,,, jaaa on lugu mõnusalt pulseeriva rütmiga ja täiesti kaasahüppav refrään. Maitea, kas heviaeroobika kasutab seda lugu oma kavas...kui mitte siis peaks. See sobiks vägagi kenasti hüppamiseks erinevate aeroobikaliigutuste järgi. My god, see kõlas valesti. Ühesõnaga, pull lugu, püll tüüp, kuigi mitte väga suur fänn.

Hmmm...Kerdi, kas see lugu käib sinu kohta?

Halestorm on üks vähesest tuntud rokkbändidest, kus naislaulja on täielik rokitibi, siin pole Amy Lee'likku gootilikku masetsemist. Seega nad on nagu Nickelback....ainult et tibi laulab. Ei huvita, mulle meeldib.

Teise albumi esimene singel on laulja õel mõnitus sinu, kuulaja suunas, kui palju lahedam ja coolim ta on üks mõni teine naine. Nii et ühesõnnaga Pussycat Dolls'i Dont Cha rokivõtmas. Miks tuleb mul pähe Skid Row ja Slave To The Grind'i aegne....grind ehm.  See album vist lastigi siinpool ookeani välja ka, seega ehk ei jää USA fenomeniks. Minust võid sa valu alati ära imeda, Lizzy.

Keegi palun andke lauljale tilku, kinnine nina on.

Kuna Taproot lasi just välja oma uue albumi, mis on eelmise back-to-the-roots albumist jälle samm konseptuaalse albumi poole. Olen küll seda läbi korra kuulnud, aga midagi väga kohe kõrva ei hakanud. Seega läheme 12 aastat tagasi ja nende esimese singli juurde.

Tegelt on loogilisem, et vist üritab rohkem kõlada kui Jonathan Davis. Hollywoodi arvamus summutiga püstolist alustab lugu, kuni groove sisse hüppab ja ohmaigaaad, see laul on isegi suhteliselt kiire nu-metal kohta. Lüürika on suhteliselt tavaline angst, samas segane sellepoolest, et tihti kestab üks ja sama lause mitu salmirida.
Mul tekib selline tunne, et sajandivahetuse Ozzfest'id olid sellised kohad, kus alkot juua poleks aegagi olnud, lihtsalt ühe bändi juurest teise juurde hüppa.

Kindlalt mitte mängida hommikul uduses linnas jalutades.

Vanemad Silent Hilli mängud on alati olnud hea näide sellest, kuidas õudusmängud suudavad olla ka päriselt hirmsad, mitte lihtsalt ehmatavad. See halb eelaimdus, et midagi halba on juhtunud ja veel juhtub, hoiab sind terve mängu pinges, kui mäng läbi saab, on selline tunne, et sa oled just suure koorma enda südamelt saanud.

 
Loomulikult on sellel meeleolul suur osa ka Akira Yamaoka soundtrackidel, mille üheks parimaks näiteks on see lugu 2. mängu soundtrackilt. Esmapilgul süütuna tunduv minoorne klaverimeloodia samas tekitab sisemuses mingi kõheda tunde. Aimdus, et sa oled täiesti üksi,totaalselt teistest eraldatud, samas on su mõtted sellised, et võib-olla oleks hea, et midagi halba juhtuks. Kaoks kõik ja saaks ometi selle rahu. Mul tõusid seda repeatide peal kuklakarvad püsti.

Ärge teda naiste võrkpallisatsi treeneriks pange.

Snoop'il on alati olnud hämmastav omadus trenditega edasi liikuda ja mitte kaotada oma populaarsuses raasugi. Kui David Guetta hitid hakkasid suureks saama, siis ka remiksiks ja ühte ta lugu, millest sai suur hitt siinpool Atlandit.

Sweat on loomulikult raadioversioon, originaalis oli see natuke rikutum, samas sama kõlaga sõna. Aga mingi 90ndate alguse eurodance beati kasutatakse oskuslikult, andes teiste efektidega sellise umbse/märja khm kõla. Snoop kahjuks ei kõla lihtsalt enam nii hästi, vanadus vist hakkab peale tulema. Ta on nii kaua pimp olnud, et igasugune raev kaob ära tema häälest.

Sõna saad sa sekka öelda ainult sellepärast, et mind ei huvita su arvamus.

Evans Blue kaotas küll üsnagi palju omapära laulja vahetusega, sest muututi suhteliselt Breaking Benjamin klooniks, aga samas suudetakse veel täiesti korralikke raskerokilugusid teha, nagu näiteks nende üks tuntumaid lugusid, mis oli nende kolmanda albumi lisalooks ja oli ainuke neist, mida ka raadiotes rohkem mängiti.

Dan Chandler näeb välja küll nagu ta oleks mingi märulistaar, seepärast on hea näja, et tema 8 aastaselt vähki surnud nõo laulus näitab ta hästi oma õrnemat poolt. Eks see pane paljusid inimesi oma usku kaotama, seega ongi see appikarje meeleheitel ähvardus, et "ma saan sinuta hakkama küll, aga ainult palun...kustuta need haavad".

Läbi raskuste tähtede poole.

Olen siin blogis ennemgi maininud päris palju Poisonit, sest jah, paari aasta eest kuulsin ma neid ropult palju ja vandusin seda, et grunge oli hea roki surm. Seega jah, Poison oli ilmselt SEE hair-metal 80ndatel. Oli suuremaid ja oli ka paremaid bände, aga miski ei sümboliseerinud nii 80ndate lõppu kui nemad. Nendelt üks suur suurimaid hitte järgneb.

See on 80ndate rokkmuusika kokkuvõetuna: lõbus, pealiskaudne ja kuradi kaasahaarav. Malli on võetud palju KISS ja Crüe'lt, aga palju popilikum. Välja nägid nad totakad, aga hei, mood oli selline. Ja lugu räägib kõigist, kes töötavad orjadena kusagil kohtades, kus palk väike ja boss suhteliselt nõme. Samas, nädalavahetusel saab siisk panna peo püsti ja nautida elu.

Kolmas koht, aga samas valus kaotus

Yeesh, KPT seekord võitis jälle õlled. Aplaus kõigile, kes aitasid selle teeni viia, ka neile , kes lihtsalt jõid ja/või vaiksed olid. Seekord tuleb midagi Kanada alternatiivmetali suurtelt juhtidelt Three Days Grace'ilt. Nende suurim hitt....i think so.

Mhmh, te ei arvanud valesti, see räägib valust, aga põhiline idee siiski on sellel, et valu on vältimatu osa meie elust ja see on ikka parem kui täiesti tuim olek. See idee on pakitud tavalisse 3DG pakendisse, ehk et muusika on samas järelehüpatav, kuigi ka poppraadiosse sobiv, samas kitarririfid on suured ja annavad kohe täiega, ehk siis see meenutab IHEAY stiilis tantrumit. Lauljale sobib ka see poolemo soeng rohkem kui hari eelneva albumi ajal.

Kõigile, kes peale Martini sünnat suutsid järgmisel päeval uuesti juua.

Kurat, vot see oli alles pidu, kuigi mul peaks vist natuke häbi oma tegude pärast olema. Samas terve reede sain maha ka magatud väga kehvas olekus. Vist oleks pidanud tegema nagu Mark Knopfler soovitab Dire Straits'i viimase stuudioalbumi ühe suuri hiti peal ja edasi pidutsenud...aga hell no, ma ei oleks suutnud.

Mis bänd siis Dire Straits on? Enamus niikuinii teavad, aga kõik, kes siin lihtsalt uuemaid bände fännamas käib, siis lapsed, Dire Straits on ilmselt bänd, mis teie papsid fännavad. Minuarust on Knopfler alati natuke kõlanud nagu Gilmour peale allnighterit, millest vist suhteliselt see lugu ka räägib.. Tähtis polegi vist see, vaid rohkem see kidrasound, mida ta sellest instrumendist välja võlub. Fun for every generation and if you don't like it you must be stupid. :P

VEVO on nõme.

Kui mind lahti lastakse, siis vaadake härrasmehi hüppamas.

Nüüd natuke fat ass nu metal groove siiakanti. Primer 55 on üks C-kategooria bänd, mis siiani tegutseb, aga ausalt öeldes uued albumid väga ei huvita. Nende kaks major label albumit on olemas ja nauditavad jumpdafuckasjad.

Eih, see ei ole kena punapea seal videos. Muidu täiesti korralik Bizkiti stiilis kütmine, scratchimised Incubuse ( yeah, ennem kui nad igavaks alternatiivrokibändiks hakkasid, olid nad midagi siiakanti) DJ poolt. Korvpallitrenni vaja õhtul minna, seega sobiv hüppemuusika.

Natuke tapva välimusega rokki ka Rabarockile

Kuna Rabarock siiski dissapointib järjekordselt oma "roki"valikuga, siis paneks natuke korralikku raskerokki ka. Mötley Crüe Shout At The Devil album on üks puhas klassika selles valikus, mitte nii popp kui 80ndate lõpu album, vaid lihtsalt suhtelisel lihtne, räpane rokkmuusika. Singel selle albumi pealt järgneb.

Vaadake video ka ära, see on juba puhas klassika nende image pärast, aga seegi lugu on fistpumping heaven. Lihtsad Mick Mark'si kirdarifid, kaasahaarav refrään ja Vince Neil lausa õel vokaal vahelduseks. Oi selliseid naised on ka vastupandamatud (ma ei räägi bändi välimusest).

Masendus on mu parim sõber

Metallica Black album on selline vastakaid tundeid tekitav album. See, et see hea album on, ei saa vist ühtegi vastuväidet. Samas jällegi, see on samm, mis viis Metallica päris mitme igava albumini. Aga meenutame siiski praegu head.

My Friend Of Misery of üks vähemtuntumaid lugusid albumi pealt, sest see on eelviimane album ja noh paljud lõpetavad albumi peale Nothing Else Matters'it (või heal juhul Of Wolf And Man'i ära).  Sellegipoolest on see suhteliselt hea lugu masekast ja sellest, kuidas inimene olek siis kõrvaltvaatajale võib tunduda. Lugu alustav bassikäik tekitab meeleolu, et see karjuv inimene seisab vihma käes üksi ja üritab leida kedagi, midagigi, millest kinni haarata.

Jookse ära, tal on relv.

Teate, ma olen eile hommikuni pidutsenud ja täna põhimõtteliselt terve päeva voodis veetnud, seega pole jõudnud eriti muusikalainel olla. Aga kuna täna õhtul Kristjan Kasearu teeb CT's Aerosmithi tribüüdi, et peaks ikka sinna ka kohale sadama. Seega üks nende hunnikutest hittidest siin.

Tõsine ballaad lasteahistamisest ja sellele järgnevast kättemaksust oli suhteliselt sünge Aerosmithi ja üldse hedonistliku 80ndate lõpu kohta, aga see maksis ära. David Fincher'i muusikavideo oli suhteliselt menukas ja selliste tõsiste sisuga stoory'sid tuli 90ndate alguses eriti palju muusikavideotes. Kõige meeldejäävam koht laulus on need klahipilliakordid peale osasid lauseid.

Kui sa mind armastad, siis lase mul minna.

Kuigi Stone Sour peaks olema Corey Taylor'i kõrvalprojekt, siis on näha, et Slipknot on päris mitmel lool võtnud sellest bändist mõjutusi, nagu näiteks viimase albumi ballaadi Snuff pealt. Isegi maske pole siin videos.

Snuff kõlab alguses suhteliselt Botheri kanti depressiivse akustilise loo moodi, aga no worries, lõpuks tuleb siiski ülejäänud bänd sisse. Kibe meenutus suhtest, mis algas hästi, isegi liigagi lõbusalt, aga on nüüd kas lõppenud või lõppemas ja seda mitte üldse ilusasti. Laulja mõtleb, et teine pool raiskas ja hävitas ära head ajad ja kõik ilusa sus endas, aga need tunded on ikka olemas ja keeravad igasuguse suhtemise tuksi. Kuidagi ollakse üksteisest ikka sõltuvus, tahavad nad seda või mitte , halvadest emotsioonidest võib ju ka naudingut saada.

90 protsenti porno, 10 protsenti muusika

Yeesh, mida muud võib selle Benni Benassi superhiti kohta ikka öelda. Ma ei tea enda arust vist mitte ühtegi lugu temalt, aga see on meie kõigi mälusoppi sööbinud nagu ka see video.

Yeesh, need on väga head tööriistad. Tegelt paljudel neil peaks olema päris korralik tagasilöök ka nendele naistele, aga nagu Tambet Artma ütles, siis "neil on treenitud käed, if you know what i mean": These girls are sexy and they know it.  Tegelt on see päris hea lugu ka, isegi mitteiroonilises võttes. DJ Serka, over and out.

See nauding, kui mürk veeni jõuab.

Kas tunnete seda lämmatavat niiskust. See tunne, mis tekib kui liiga kaua väga soojas ja väga niiskes ilmas on, kui kõik lihased on nii läbi võetud, et ei jõua võrkkiigelt liikudagi. Siis teate meeleolu, mis on ühe Godsmacki tuntuima ja ebatavalisema singli meeleoluks.

See uimane , tribaalne rütm ja kitarride täielik puutumie oleks ju soundtrackiks mingile uimasele urkale New Orleans'is, kus Salma Hayek kardinate taga maoga erootilist tantsu lööks. See võib olla ka ilma ja tema keha koosmõju, aga ohhh kuidas veri keeb. Lüürika tundub täiesti teisejärgulise selle meeleolu kõrval.

Kõigile, kes naudivad praegust ilma.

Ma tean, et aprill ja juulikuu vahel on 3 kuud , aga minesatea, pärast ongi Day After Tomorrow sellega käes ja Terminaatori megahitt ja vb Eesti kõigekõige tuntum rokilugu saab teoks.

                                     

Mis ma oskan selle laulu kohta öelda üldse. Minu Väike Paradiis on lihtsalt nii kõva album , et mõni ime, et Terminaator nii suureks Eestiks said. Näide veel selle üle, et kuigi läänemaailmas valitses grunge, siis Eesti meenutas rohkem idapoolsemaid maid, kus hair metal bändid oli sama suured nagu 80ndatel. Sest mis on Termikas kui GNR, Def Leppardi ja Poisoni andunud fännid. Sellepärast kirjutasid nad ka power ballaade mõnuga.

Ma kuulen kuidas mu sisemus vaikselt mädaneb.

Earshot on üks selliseid bände, mis võiks kokku võtta nimega "Tool popbändina". Chevelle või 10 Years'ist eristab neid natuke otsekohesem lüürika, kohe mitte bänd, mille lüürika üle peaks pikalt mõtlema.
Üks lugu nende kõige menukamalt? plaadilt Two.

Yep, Rotten Inside tähendab siin suhetest tekkinud tunne, mitte zombie oodi oma eksistentsile. Kui teile meeldib Tool...siis ilmselt teile ei meeldi see, aga Linkin Park'i fännidele võiks vägagi peale minna. Produktsioon on kena ja valju, mis samas natuke varjutab ära igasuguse tagasihoiu, selline tunne terve albumi peale, et see algab täie gaasiga ja lõppeb täpselt samamoodi.

Emmele tuleb alati öelda, kui välja lähed.

Enne kõiki rokisegusid, enne ülemaailmset tuntust ja enne Maxim'i ja Flinti oli The Prodigy lihtsalt üks undergound rave bänd 90ndate alguses. Rave muusika nagu ma aru saan, oli siis suhteliselt põrandaalune muusika Inglismaal. Siis lasid nad aga välja on esimese singli ja miski polnud enam endine.

Ma armastan, kuidas see lugu kõlab, terve nende esimene album Experience on suhteliselt sarnane. Kõik on kuidagi nii rõõmus ja energiline, see lastekasvatusvideo sample annab asjale efekti just juurde. Öeldakse, et selline muusika järgi tantsides peab olema purjus või laksu all, aga nääääh...seda ma naudin ka kodus niisama kuulates. Video aga on üsnagi silmiväsitav, early 90ties "special" effects.

Käi persse ja sure.

Kahju, et Disturbed on "indefinite hiatus" peal, nad olid üks juhtiv bänd USA raskeroki/hevi maastikul. Neil oli oma nišš ja nad suutsid seda hästi teha, albumid on suhteliselt ühtlase kvaliteediga olnud. Ja ootame neid nüüd tagasi selle ikoonilise looga nende debüütalbumilt.

Kõik, mis teeb Disturbed heaks on siin: laulja "wah-wah" karjed, mid-tempo karmid riffid (suht harva on Disturbed teiste tempode peale) ja produktsioon, mis on just nagu jõusaali sobiv. See on täielik muusika, mida kuulata enne rasket trenni või kui vaja kena tüdrukule head aega näidata. Pumpab sind kohe üles.
Persse see videoversioon, sest see jätab välja kõige parema koha laulust, breakdowni kus laulja lihtsalt oma fantaasiaid välja elama hakkab, see koht on see mida ootad ülejäänud laulu.

Eesti seksikamaid naised...muusikal ka viga pole.

Ahh Vanilla Ninja, vägagi misunderstood bänd. Nad ei ole teenipop, nad meenutavad rohkem mingit 80ndate mainstream-rock bändi, Heart või Vixen tuleb meelde. Kõige rohkem on seda tunda nende teisel albumil, kui nad popiks said ja Maarja Kivi veel bändis oli.

Okei, esiteks, kes kurat petaks barely legal Piret Järvist.....da fuk selle peale. See juba teeb loo message natuke veidraks. :D Ja Lenna näeb brünetina ikka nii nohiklik välja. Good times good times.
 Samas ma ei tahaks öelda, et lugu karm on, aga suhteliselt  headbängitav küll. Ma ütlen, et kui see aasta Rabarockil mingi bänd kokku tulla võiks, siis koos Maarja Kiviga Vanilla Ninja....rohkem rokk kui mõned asjad, mis praeguse seisuga teataud ja ma hüppaks kohe eesreas kindlalt ka. :)