Kas ma leian iseennast, kuni veel on aega.

Joy Division...nagu ma eile mälumängust aru sain, oli see nimetus natside aegsetele juutidest prostituutidele ( kes seda vabast tahtest ei teinud). Ja seega sõna joy on selle bändi muusikast küll võimalikult kaugel, nagu ka nende biograafia; laulja enesetapp. Nad lasid välja ainult kaks albumit, mõlemad hea reputatsiooniga ja siin on üks lugu nende teiselt albumilt.

See on uimane, drooniv muusika, mis peegeldab täiega laulja tolleaegselt meeleolu, viha on kadunud, jäänud lihtsalt tuim ekslemine ja iseenda mõtted. Võiks ju mõelda, et asjad lähevad paremaks, aga see nõuab liiga suurt pingitust, apaatia on palju mõnusam. Muusika võiks olla nagu punk, aga see on palju tumedam ja gootilikum, nagu post-punk ikka oli.