Kindlalt mitte mängida hommikul uduses linnas jalutades.

Vanemad Silent Hilli mängud on alati olnud hea näide sellest, kuidas õudusmängud suudavad olla ka päriselt hirmsad, mitte lihtsalt ehmatavad. See halb eelaimdus, et midagi halba on juhtunud ja veel juhtub, hoiab sind terve mängu pinges, kui mäng läbi saab, on selline tunne, et sa oled just suure koorma enda südamelt saanud.

 
Loomulikult on sellel meeleolul suur osa ka Akira Yamaoka soundtrackidel, mille üheks parimaks näiteks on see lugu 2. mängu soundtrackilt. Esmapilgul süütuna tunduv minoorne klaverimeloodia samas tekitab sisemuses mingi kõheda tunde. Aimdus, et sa oled täiesti üksi,totaalselt teistest eraldatud, samas on su mõtted sellised, et võib-olla oleks hea, et midagi halba juhtuks. Kaoks kõik ja saaks ometi selle rahu. Mul tõusid seda repeatide peal kuklakarvad püsti.