Maailma põled, oled ehk kuulnud?

Smashing Pmpkins, kuigi olles üks suurimaid 90ndate alternatiivrokk bände, pole absoluutselt enam suutnud oma kuulsust säilitada, Billy Corgan on bändi muutnud veelgi rohkem oma sooloprojektiks kui see vanasti oli ja tihedase eksperimenteerimisega toonud kaasa selle , et hiljuti ilmunud uus album kadus koheselt radarilt. Aga vaatame siis mõnda singlit, et mis võime kvaliteedilt oodata.


                               

Ootoot, see on ju täitsa okei. Being Beige on selline rahulikum break-up ballad, mis võiks ju täiesti vabalt olla Mellon Collie peal. Huvitav on aga ehk laulus sõnas see, et Billy Corgan on ise jõudnud arusaamale ,et ta ei taha enam seda suhet ja on ise selle lõpetaja. Siin pole suuri draamasid, süüdistusi...lihtsalt vahel vajub suhe ära. Kuigi outro annab mõista, et see on siiski suur muutus (et ta lükkab OK olemist iga päev edasi). Ühesõnaga, mina lähen ikka ja tõmban albumi ära ning kuulan.

Hea teada, et Billy Corgan peale paarkend aastat kõlab ikka nagu grunge versioon Mick Jaggerist.

Alati natuke vähem kui mis me arvasime, et meil ennem oli.

All That Remains kohta võib alati öelda, et neil on head singlid. Nüüd on veebruaris ilmuvale albumi esimene singel välja tulnud.

This Probably Wont End Well meenutab mulle kõige rohkem ehk Asking Too Much lugu, segades sellist klassikalist heavy metal groove nii nende core poolsema instrumentaalosaga, samas olles piisavalt meloodiline, et välja vihastada kõik tr00 metal vennad ja olla edukas raadiotes. Lüürikagi jälle ju suhtedraamadest, väga suur no-no karmide metalivendade arvates. Aga lugu jätkab ATR rida headest singlitest ja paneb mõtlema, et miks nad ei võiks oma 'core karjumist vähendada veelgi rohkem ja olla see kickass heavy metal bänd, mis neist välja pressida tahab.

Random words flashing on the screen....so deep.

Ratt jättis 90ndate esimese poole vahele, minnes lahku just siis, kui grunge ülemvõimu hakkas võtma. Nende laulja Stephen Pearcy aga hoidis end sellel ajal erinevate kõrvalprojektidega tegevuses. Kui Arcade oli suhteliselt Ratt'i sarnane, siis tänane bänd ei olnud üldse seda. Tegemist on bändiga Vertex, kes oli stiililt selline industriaalmetal.

One Like A Song võiks küll olla sellise mehaaniliste trummidega, millega stiil teatud on, aga kui Pearcy oma suu avab, siis saab selgeks, et ta üritab imiteerida Mustaine...mis on seda naljakam, kui arvestada, et Vertex'i kitarrist Al Pitrelli mängis mõni aasta hiljem ka Megadethis mõne aasta.
Aga siis loo juurde....seega jah, mingi Megadeth 90ndate keskpaiga lugu+ tsipa industraali annab selline huvitava segu, mis küll ei sobi kõige paremini kokku (see "emotsionaalne" klaveriosa keskel on jama), aga paneks tegelt ülejäänud albumit küll uurima.

Kui vahele jääme, näevad kõik meid pilves.

Kuigi ma mainin neid korra ühes teises postituses, on see esimene kord, mil ma võtan ette ka Black Stone Cherry, mis võiks olla praegune USA vaste Mustasch'ile või Volbeatile....selline puhas raskerokk, mis samas võtab osa portsu ka vanakooli southern rock'ist. Igatahes on nad välja andnud 4 albumit ja kogunud päris korraliku hunniku rokihitte. Võtame siin ette nüüd 4 albumi esiksingli ,mis tuli välja eelmine aasta.

Kuulete neid riffe, mis on paksud, okgukad ja sobiksid täiuslikult mingisse redneck strip clubi. Me & Mary Jane on ood kanepitegemisele ja kõigele sellele, mis seostub sellega nädalavahetusel: peod, naised,seltskond ja hea muusika. Mina, kes kanepi suunas ei vaata....vaid tekib hoopis , et väljas oleks 30 kraadi, et saaks kuhugi Krooksu minna ja seal külma õllet võtta ja siis lõõgastuda.

Meie lühifilmis ulmefilmi showcase.

Alien Ant Farm on üsnagi põhjendusega praegu one-hit-wonder ja see hitt on ka Michael Jacksoni kaver. Aga neil oli ka paar minor hitti veel ja järgnev lugu , mida isegi ma mäletan ka tsipa raadiotest/telekast.

Movies oli nende esimene singel, mis peale Smooth Criminal edu ka uuesti välja lasti. Selle jaoks filmiti ka see üsna fancy video, kus Pat Morita isegi kaasa tegemas. Aga tegelt , lugu ise pole üldse nii tore nagu video võiks seda näidata. Kas see mitte ei räägi lahkuminevast paarist ja sellest , kuidas see järgmine nädal nüüd selle viimase naela kirstu lööb. Ja see teema segatakse kõikvõimalike filmiga seotud välhjendite ja mõtetega. Eks ta mingi moodi ole clever ka, aga see ei ole tegelt midagi sellist, mis kõige meeldejäävam sellest žanrist on.


Laulja soeng on creeeeepiiiiii