Armastan seda , kuidas sa hingad.

Pealkiri konteksist välja võetuna ja tõlgituna ei kõla üldse nii armsalt.
Youtube loop tehes laupäeva öösiti võib väga huvitavaid videosid näha (ei, mitte NSFW asju). Aga häid lugusid tundmatutelt bändidelt. Võtame või bändi Three Years Hollow, USA bänd Kesk-USA , kelle brr 2011 aasta EP pealt selle singli video ma leidsin ja kohe nautima leidsin. Praegu laeb kenasti ka seda albumit alla.

Chemical Ride on selline mõnus meloodiline alternatiivmetal, mis suudab kuidagi muuta depressiivselt kõlava soundi ja muuta optimistlikuks. Suur osa sellest on lauljal, kes otsustab laulda sellist, et ei pane tähele sõnade vahepealset negatiivsust ja lihtsalt võtab malli suurest,armastust täis refräänist. Kindlast hakkan selle bändi kohta veel huvi tundma

Teen kõik, et võiksin olla see viga, milleta sa elada ei saa.

Three Days Grace hitisadu pole peatanud mingi nii tühine asi kui laulja ja põhilise sõnadekirjutaja lahkumine. Järjekordselt rühib rokitabelite tipu poole neilt teine singel nende Transit Of Venus pealt.

The High Road'il on tegelt tihti see sama mure, mis paljudel lugudel viimasel albumil, see produktsioon on lihtsalt kuidagi mehaaniline ja kuiv. Selline tunne, nagu oleks keegi mu winamp'i equalizerit käppinud. Muidu on laulu point kokkuvõetav väga kleepuva väitega ,et "ma tegin kõik sinu jaoks, ma nõuan ainult, et sa seda kõike sama teeksid!!" Ei ole halb lugu, lihtsalt produktsioon siiski määrib liiga palju ära. Kuula või Gontieri refräänimeloodiat ja on selge, miks nende lood järjepidevalt tippu ronivad. Isegi kui lüürika ununeb, siis seda meloodiat ümised hiljemgi kaas.

Viimane ring baaris ja oh seda imet; sa jood üksi.

Stereoside kuulamine on mind samamoodi palju Saving Abel'it kuulama. Pean tunnistama, et peale suurepärast debüütalbumit on nende kraam jäänud minu (ja enamuse publiku) jaoks natuke tundmatumaks, aga praegu käib mul Miss America album järjest ja kurat, korralikku kraami siin leidub küll. Selline southern-rock mõjutustega post-grunge vajab just sellist õiget meeleolu.

Mississippi Moonshine tabab minu jaoks ühte närvikohta; mulle ei meeldi neidudele jooke väga välja teha. Ja noh, kui mingi võõras neiu flirdib eeldusega , et natuke jooke selle eest teenida, siis veelgi rohkem. Kelleks ta end peab? Siingi loos tuleb ju selline elus feilinud neiu, kes samas end hot shit'iks peab. Ahhh, ma ei hakka pikemalt endale neidude seas auku kaevama. Lihtsalt korralik twangiga lugu.

Vaatad mind vähkremas , ise samal ajal huuli lakkudes.

Mul on praegu suhteliselt raske leida inspiratsiooni nende arvustuste kirjutamiseks, seega sorri kui viimasel ajal natuke kehva kvaliteediga lood on; tegelikkuses pole ma ise ka palju uut kraami kuulanud, jäänud rohkem vanade teatud asjade juurde.

Stereoside onm nagu ma ütlesin muusikaviktoriinil paljude bändide kohta "bänd, mis kõlab nagu aga ei ole Nickelback". Mina olen seda alati toetanud. Nii nad on suht undertheradar olnud, aga andnud välja 3 albumilt, millest me praegu vaatame 2007 aasta So Long albumi nimilugu.

So Long annab tegelt juba oma album coveriga päris korraliku Saving Abel vibe ja ega muusika ka kaugele ei jää. Vähemalt ei mõelda siin neiut, keda pikalt saadetakse. Vaid nooo, paljudel on ju selliseid sõpru, kes saavutamiseks võivad kõigile nuga selga lüüa. Ja noh , ma ütlen seega "nõrgad esialgsed", võiks ju teada, et kõigel on hind ja enda mure, et hinna nii madalaks lased. Kadeduseuss on pikk ja puuriv.

Crazy Roxx Lixx in this tunxxxx....

Marya Roxx on ikka nii pornostaari nimi. Tegelt oli ta vanasti (ja praegugi) Maarja Kivi, üks Vanilla Ninja originaalsetest liikmest, kes lahkus sealt, et teha karmimat muusikat. Väga tuntust ta vist saavutanud pole, aga ta on korralikult tuuritanud ja albumi välja andnud, ehk siis pole täiesti ebaõnnestunud ka. See Rock Summer saab ta lõpuks ära nähtud ka. Paneks nüüd midagi ta albumilt.

Blinded on tal suht uus lugu, mis debüüdi peal polnud. Ja noh , see on ballaad ka kohe, veelgi uus uuendus. Marya Roxx muusika on tegelt alati väga hea olnud, aga tihti on ta ise olnud kõige nõrgim lüli seal. Fakt on, et kui ta liiga meloodiliseks või liiga karmihäälne üritab olla, siis ta hääl muutub kohe nõrgaks. Näiteks siin loos on ta parimad kohad refräänis, kus ta niiöelda üritab vähem. Aga igatahes korralik rokkballaad.

Ära parem järgne mulle sellepärast, et sa hoolid.

Okei, ma olen täna end läbi külmetanud ja noh enesetunne on sellele vastav. Lähme Cold'i depressiivsemate lugude peale seega.

Sick Of Man ei ole karjuv rokklugu, vaid Cold'ile sobivalt postmortem meeleoluga ballaad. Fakt, kuidas väike laps palub, et ta isa ei lahkuks perest keset ööd, on juba külmavärinaid tekitav, aga see kuidas Cold seda lugu räägib, muudab selle koheseks klassikaks. Laulunimi tähendab siis mõlematpoolset väidet, isale pettumust elus, mis sunnib teda kaugele lahkuma ja ka ilmselt endale liiga tegema, lapsele aga esialgset pettumust , mis halval juhul muudab selle surnud ringiks.

Väljas ulub tuul ja lehed on maas.

Tead kui romantiline on see, kus sa tüdrukust laulu leiad, millest tema nime sees. Errr, võib-olla mitte, ennem pead vaatama, millest laul ikka räägib, "JANIEL OON REEEEELVVV,JOOOKSKE". Samuti võib seda öelda ka selle Smilersi raadiohiti kohta.

Smilers - Annika

Mingil põhjusel youtube'st seda linki videona ei leita....nii et läheb nii. Annika on kurv...ei tegelt on see täiesti rõõmus lugu sellest, et oli üks ilus neiu, kes samas oli suhteliselt loll,litsakas ja golddigger ka. Mingi aeg oli tal kõik ilus, aga siis jäi ta vanaks ja sai teada, et ta on sama huvitav kui märg rätik. Nuta siis oma odavas Lasnamäe slummikorteris, who cares!!!

Oma pokkerinäoga ajan naised Gaga'ks

Nonii,siit on üks lugu, mis kindlast kandideerib mu aasta lugu 2013 tiitlile.

Limp Bizkit
Lil Wayne
Cash Money!!
Aasta 2013
Küte on korralik.

Sa leiad põhjuse, miks keegi sinuga samamoodi ei ela-

Tantric sündis, kui Days Of The New laulja otsustas olla primadonna ja oma bändi välja vahetada. Ülejäänud tüübid otsustasid ikka koos mängimist jätkata ja leiti Portugali juurtega laulja Hugo Ferreira. Nende esimese albumi esimene singel on praeguse seisuga olnud ka nende kõige suurem hitt.

Egas Breakdown ei ole palju erinev vanast bändist, aga sellele on lisaks toodud laulja, kes vahel kõlab nagu paroodia Eddie Vedderit. Muidu, võiks lugu olla samuti endisest lauljast, kes ilmselgelt oli natuke egomaniakk. Teda hoiatatakse fakti eest, et kõik ta valed võivad kokku variseda ja mis tal siis on....essugi. Lead singer disease on ikka tõsine asi.

Naljakas, et terve bänd on praeguseks hetkeks muutunud v.a. laulja. Äkki ei peakski üldse süüdistama Travis Meeks'i

RockSummer, all is forgiven.

Yeesh, Rock Summer tõi nüüd hea puraka kotist välja nagu Aivar Rehemaa MM'il, ehk siis see suvi näen Buckcherry't live's. Piletihind hakkab end kenasti ära tasuma ja noh...fakk it, ma lähen varsti Rokikasse kontsale ja varsti kütan end kuumaks ka Rock Band'iga.

Siia nüüd Buckcherry esimene singel ja hitt, korralik raju ood kokaiinile. Pole mingi pussy kanep, vaid ikka selline laks, mis öö läbi üleval hoiab.

Viimane hüvastijätt põletab mu mõtteis.

The Rasmus ilmselt ei vaja siinmail väga suurt tutvustamist, on ju üks tuntumaid Soome bändi viimase 10 aasta jooksul ja siingi esinenud mitmeid kordi. Ma ei nimetaks end fänniks, aga ütlen, et neil on küll päris mitu korralikku lugu. Paneme ühe neist siin.

Justify jäi mulle kohe kõrva 2008 aastal, kui Eesti raadiojaamad seda suhteliselt tugevalt ketrasid. Justify on selline moody ballaad. Laulja (kes on naljaka mopipea blondi soenguga) mõtiskleb, et kuigi neiu, kellega suhe oli, oli päris hea, jäi siiski midagi puudu. Egas ta ju ise ka mõtleb, et ilmselt oli asi tas endas, üritab natuke mõista ennast ennem kui uuesti proovib.

BTW amerlik video ja lõppeb nagu varem ära...really

Jaah, we from Germany and we sing very good.

Milli Vanilli....praegu nime ütlemine tekitab muigeid,kes oleks võinud arvata, et need kaks kena tüüpi suurte saksa aksendidega laulsid inglise keeles nii puhtalt. Igatahes paneme mõne suure hiti neilt.

Hahaa , seksikas mustad mehed rastadega laulmas armastust, kellest üks meenutab miskipräast Boy George'i. Tegelt on lugu päris hea, aga see on kindlalt video ,mida ma ilma muigamata läbi vaadata ei suuda,oh you 80s power ballads. See "löön pooleldi täis veeklaasi" efekti, mis beat'is sees on ,täitsa mõnus ju.

Hirm, mida ma näen sinu silmades.

Breaking Point on USA post-grunge bänd, kes tegutses eelmisel kümnendil suurema eduta ja vist jääb mullegi kõige enam meelde sellega, et neil on sama esimene nimi ühe tuntuma sarnase bändiga. Eih, ärge saage valesti aru, bänd on tõsiselt hea. Võtame või näiteks nende vist kõige tuntuma loo debüütalbumilt.

One of a Kind oli kasutusel ühe wreslingu venna entrance theme'na ja see ütleb paljugi. Brett Erickson kasutab oma Smile Empty Soul kandi vokaali hirmutavaks/ähvardavaks looks, mis peaks igale vastasele mõista andma, et ta kaotab kohe. Sick Puppies kasutas sama metoodikat mõni aasta hiljem suure hiti saavutamiseks, aga One of a Kind oli ebaõiglaselt ainult väikse edulooga.

Üleni mutsas, meil puuduvad mõned sotsiaalsed normid.

Järjekordset paar kuud on möödas ja järjekordne Halestorm'i singel on tõusmas raadiote tippu. Ei saa mina küll selle üle kurta. Vaatame siis seda lugu. See aasta on neil ju vägagi edukalt alanud, võitsid Grammy'gi kenasti.

Freak Like Me on jälle midagi, mille hea alustada reede õhtut. Tõsine üleskütmis lugu, kus tuletatakse meelde, et kõige selle mitterokiliku kultuuri kõrval on ikka vahel hea neiu kõrval ja õlle käes nautida korraliku muskliga rokki. See ei ole kõige parem lugu albumilt, aga seal ülaosas kindlasti. Loodetavasti tuleb nüüd mõni popiraadiot vallutav ballaad ka.


Veider, et bänd ise paneb oma ametliku video nii kehva kvaliteediga youtube'i

Peab kirikus incognito käima.

Naljakas praegu mõelda, et 70ndatel oli Alice Cooper šokeeriv. Okei, ta lavashow oli küll suhteliselt verine, aga tänapäeva mõttes oli see suht karnivalikitš. Muusika tihti aga seda ei väljendanud. Võtame või ühe suur hiti talt.

No More Mr. Nice Guy on väljakutse kriitikutele, et kui "väidetavalt" olen ma muutunud kenat ja korralikust poisist täiesti rõvedusehunnikuks, kellega ükski normaalne inimene suhtlema ei pea. Lugu sündis ju sellest, et ta ema kirikurahvas vaatas tema suhtes vaenulikult (ei saanud ju avalikult seal kirikuski käia). Muusika aga täiesti tavaline 70ndate rokk, võib-olla isegi on instrumentaalosa natuke liigagi vaikselt miksis.

Sisesta tavaline maailmaparandav fraas.

Hmmm, ma kohtasin seda bändi tänu faktile, et wikipedias oli nende kohta öeldud "uus Limp Bizkit". Okei, tegelt sinnakanti nad väga pole, Emmure peaks olema deathcore bänd, stiil, mille fänniks ma end pidada ei saa, aga just nende kummardus sajandivahetuse nu-metalile on see, mis neid mõnest eristab. Paneme ühe loo siis nende viimaselt albumilt, mis ilmus eelmisel aastal.

Nojaaa, okei, kuigi muidu on jah üldisem selline karmim, röökivam versioon metalcore'st , on see riff siiski suht numetalik riff alguses ja laulja otsutsab vahepeal räppida ka. Aga mingist otsast läheb see lugu lihtsalt nagu üheks breakdown'iks teise otsa. People, use your breakdown's responsibly. Fännid muidugi  söövad selle sisse, aga igavaks muutub.

Voodiäär, kus sinu öösärk tavaliselt oli.

Hinder jääb vist tänu Lips Of An Angel'ile popraadiotes ühehitibändiks, kuigi tegelt üks väiksem hitt oli neil veel. See oli teine suur ballaad debüütalbumilt, seekord siiski aga palju depresiivsema alatooniga.

Better Than Me on tegelt üsnagi textbook 80ndate power ballaad, tasapisi jõudu koguv ja viimase refrääni jaoks juba igast kahurist tulistavana. Lugu aga ise on break-upi järgne kahestus ja enesehaletsus. Hey, eks paljudel meil on pidudel vahepeal käest läinud ja siis asju teinud, mis lõppudelõpuks maksavad kätte.  Austin Winkler laulab kogu hingega, vahepeal unustades isegi korraliku häälehoidmise, üritades just kujulteda seda meeleolu,milleks kahjuks on enamik mingil eluperioodil olnud.

Kui see sind lendama ei pane, siis oled vist surnud.

Motörhead( mida peab ju ütlema koguaeg sellise kareda baikeri häälega) on üks eredamaid näiteid, et sa võid olla legendaarne ja anda välja kvaliteetkraami läbi mitme dekaadi, samal ajal tehes samu albumeid uuesti ja uuesti. Aga 1979 aastal olid nad veel noored, vihased ja groundbreaking ja järgnev lugu on üks nende kõige tuntumaid.

Lihtne on aru saada, miks see muusika läheb nii punkaritele kui hevivendadele peale; nende hevimetalis on pungimõjutusi päris piisavalt, ollakse suhteliselt vabad ja isegi natuke lohakad mängimisel. Overkill ei lähe ka kaugele hevimetali tavalisest teemast; faktist, et millise möllu ja energia nii bänd kui publik seal välja lasevad. Ma ei suudaks mõelda, et Motörhead'i kontserdil oleks võimalik vaikselt paigal seista ja kuulata bända, seda peab ju kogema.

Kust sa küll anorektikust räppari leidsid

Räpparite omavaheline dissimine on läbi käinud suht koguaeg , aga õige tuntuse saavutas see 90ndate, kui mainstream gangsta räpparid jõudma hakkasid. Noh, inimesed petsid üksteisi ja nii tekkisid tülideks ja alati hea oli võimalus lauludes seda väljendada. Endised N.W.A. bändivennad Dr. Dre ja Eazy-E olid sellepärast kuni Eazy surmani tülis. Dre dissis teda julmalt Chronic albumi pealt ja siit tuleb Eazy vastus.

Mhmh, kuigi Dre ja Snoop saavad siin julma sõimu osaliseks( isegi Suge Knight saab väikse kõrvalpõike), siis muusika on ju täiesti Dre template järgi tehtud, 90ndate g-funk. Eazy-E on alati oma hääle ja sõnadega olnud selline natuke pervessne väike lõbus mehike, kelle vihapursked võivad äkilised olla, nagu mingi Joe Pesci. Igatahes, see lugu on klassika ja midagi sobivat reede õhtuks.

Armusin sinu pattu, väiksemasse pattu.

Anberlin on järjekordne USA kristlik rokkbänd, kes on ka tavaraadiotesse jõudnud. Bändi nime kohta on mitmeid ütlusi, aga kõige loogilisem tundub tegelt see ,et see võiks olla tüdruku nimi. Nunnu, samas piisavalt ingellik. Anyways ,nende suurim hitt oli aastas 2008, neljanda albumi (major label debüüdi) pealt.

Ahh, siin on jälle halb neiu kenasti olemas. Õigustus, et "kõik linnas teevad seda" pole tegelt tüübile(kes meenutab Journey laulja emo cousinit) fakt, et miks ta neiu armuke on. Ega sellist neiut muuta ei suudagi,saatanast ju. Muusika jääb jah kusagile Linkin Park'i ja 30STM vahele. Minu arvates nende parim laul ka.

Parim seltskond, raskeim muusika

See suvi toimub järjekordselt HRL, mis on tasapisi tiksunud aastast aastasse, rahuldades enamasti publikule suunatud vajadused, aga ei ole kunagi läinud hiiglasuureks. Eesti hevimuusika tippsündmus peaaegu iga aasta. Igatahes , see aasta jõuab kohale üks suur USA thrash-metali bänd nimega Testament, kes on ka tegutsenud üle 20 aasta ja selle ajaga hunniku albumeid välja andnud.

Souls of Black albumiga alustati 90ndaid ja nimilugu on üks lugudest, millest ka videosid tehti. Nagu selle aja suuremate thrashibändidele kohane, ei lauldud enam väga "metal" teemadest, vaid kritiseeriti rohkem ühiskonda enda ümber, selle loo puhul näitaks antakse mõista, et maialma juhivad korporatsioonid,man ja kuidas finantsmaailmas mustad hinged on. MUHAHAHAHAHAAAAA....Igatahes HRL olen kindlalt eesreas hüppamas.

Kättemaks on magus, seega parem jookse

Hüppame sinna ühte minu lemmikaega tagasi, sajandivahetuse kanti ja seekord on üheks rap-metal bändiks Reveille, kes lasi välja kaks albumit Elektra labeli peal, mitte just kõige suurema eduta ja läks laiali. Aga õnneks on muusika alles jäänud ja jagangi nüüd teise albumi singlit teiega.

Jällegi üks laulja/räppar, kellel nagu adenoidid natuke suureks kasvanud, seega tunne, et natuke inisev hääl on, aga küte on võimas. Hea ju, et vahepeal on teemaks samad räpparite teemad nagu haterid ja see, kui awesome laulja on. Tõstab just meeleolu hetkedel, kui seda vaja.

Ruum hakkab värisema, kas ma suren?

Okei, mu keha tundub tasapisi nagu üldse alla andvat ja igasugune motivatsioon/edasiviimine lendab nagu sellega kaasa. Peaks nagu lihtaslt mingisugusest kohustusest midagi kirjutama.

Well , see album on klassika, nagu ka see lugu sealt. Pingeid mul küll pole, aga ma mõistan mis enesetunde see tekitada võib ja minu enesetunne ei erine palju sellest. Ohhh, ma tahaks juba terve ja tugev olla...

Nii siiber, kui nad ütlevad, et see on lihtsalt faas.

Kristlike post-grunge bändide omadus on tihti see, et nad ei ürita päris rääkida Jumalaarmastusest, vaid üritavad propageerida lihtsalt positiivsust oma lugudega, ehk siis paljud lood, eriti just ballaadid on kuidagi rõõmsameelsemad, kui nad peaksid olema.

The Last Night oli nende 4 singel Comatose albumi pealt ja kuigi kurvad salmid annaksid tunnustust kurbusest, eneselõikumisest ja arusaamatusest, siis rõõmsameelse , julgusttekitavrefrään varjutab kõik selle ära ja selle loo kuulamine lõpptunne on muhe naeratus. Skillet'i oskus kasutada ära oma kahte lauljat väljendub vestluses, kui ilmselgelt halvas kohas olev neiu üritab varjata natukenegi oma seisundit, aga mees näeb kohe läbi temast ja ütleb just neid õigeid sõnu, et hug attack tuleb.

Minge Lätti ja ärge enam tagasi tulge.

Ma ei taha midagi rohkem öelda, kui Winnie Puhh oli,on ja ilmselt jääb täiesti kohutavaks bändiks.

Päästa mind samurai, päästa mind kauboi, päästa mind Tarzan, päästa mind Napoleon

Yep, on käes see tähtis päev, kui saab jälle tervitada kõiki neidusid. Ja mis on parem selleks, kui kasutada Van Haleni versiooni Roy Orbison'i suurest hitist. Van Halen(eriti David Lee Roth) nautisid palju vanu popplugusid ja ka sellist Las Vegase showmuusikat, mis mõlemad tulevad järgnevas loos kenasti välja.

See lugu pole küll nii hea kui nende versioon You Really Got Me'st, aga siiski annab hea arusaama, mis Van Halen on olnud enam kui 30 aastat üks legendaarsemaid rokkbände. DLR jätab alati selle mulje, et ükskõik mida ta laulab, tema teeb seda pulli pärast, aga sellegipoolest peaks neiu sellest isegi natuke punastama. Ajaa, video banniti MTV's ära, kuna naine seotakse siin kinni ja näpitakse paari lilliputide poolt.

Säästa oma kaastunnet kellegi jaoks ,kes seda rohkem vajab.

Eelmine aasta tuli Evans Blue'l välja teine album Chandleriga ja noh kõik, mis ma ütlesin eelmise albumi suure hiti kohta, kehtib tihti ka selle albumi puhul. Seega siit tuleb üks singel selle albumi pealt, mis küll isegi väike hitt polnud.

Noh ikka suht sinna BB kanti, üllatav, et neil suuremat edu pole, arvestades ,et BB on praegu suht in hiatus'e peal ja neil oli alati raadios suur edu. Aga see on jälle lugu sellest, kuidas hoida on kurja pool endas sees. Laulja ju ähvardab, et "ole kuss või noh siis räägid taevas inimestega". Aga tegelt täitsa korralik ju.

Oma kilbis ja ootan ja...oih vale bänd.

Ma pole Mushroomhead'i fänn kunagi olnud. Ma saan aru, et nemad ja Slipknot on oma karjääris tihti suhteliselt paralleelis olnud, aga Slipknot'il on häid laule ja Mushroomhead'il pole. Nii et siin on nende major label debüütalbumi pealt esimene singel.

Solitaire/Unraveling on täiesti keskpärane nu-metal. Ma just kuulasin selle loo ja juba on mul kõik meelest läinud. Võib-olla seda, et laulja kõlab meloodiline kohtades nagu sOIl, madalaltes kurjades rääkivades kohtades nagu Staindi laulja sama hääl....Oota mismõttes, siin on kaks lauljat...njaa, see (Hed) PE stiilis twang kõlab jah teiste häältega natuke välja...

Kuulan veel korra seda....nope , still mitte miskit.

Võtsid mu südame ja ka mu uhkuse

Joan Jett on ju üks legendaarne raskerotimutt, kes kõigepealt Runaway'sis ja siis soolokärjaaris. Kuigi enamus inimesi teavad põhiliselt ühte lugu talt, on tal siiski hitte ja häid lugusid rohkem olnud. Võtame selle loo 80ndate lõpuotsast.

Joan Jett tundub nagu ta läheb vanemaks saadeks üha kenamaks. Veider. Aga kuigi I Hate Myself For Loving You võiks kõlada nagu mõni emohümn, siis Joan Jett'i esitluses kõlab ta ikka selline karmi rokitibi tantsuloona. Lugu võib küll kurb olla ,aga noh kui seda laulda, siis peab ikka natuke muie näole tulema.

Yeesh, väiksekesed, tundke üksindust ja hirmu.

Rammstein esimene suur hitt Saksamaal algab ühe tuntuma vilistamisega metalis. Aasta oli 1997 ja übermaskuliinsus/seksuaalsus tuli Saksamaa rokki tagasi sellise hooga, mida polnud nähtud Scorpions'ist saati.

Ehast Koiduni oli ikka nii tore film, samamoodi see video. Päris nii seks kui Salma Hayek pole, aga mina ei kurda. Mulle nii meeldib see elektrooniline breakdown laulu lõpupoole, just nagu täiuslik võimalus vahetada moshpitimisest tantsusammudesse.

Koostöö, mida keegi ei oodanud.

Okei, siin on üks kollaboratsioon, millest enamus te ilmselt ei olnud kuulnudki. Samal albumil kus on näiteks "My Humps" oli Black Eyed Peas'il üks lugu koostöös Papa Roach'iga. Kuidagi täna ringi servides sattusin selle loo peale ja wohoohoo.

Anxiety läheb õnneks selle parema poole peale. Papa Roach algusaegade nu-metal riffidele räpivad kõik BEP liikmed MIINUS Fergie peale...ja päris normaalselt. Will I Am suudab päris normaalne kõlada rokki tehes. Lugu räägib sellest, millest nimigi, närvilisusest.

Diagnoos on halb, doktor.

On pühapäeva õhtu ja üks mu tervise poolest kõige ebameeldivaid nädalaid on läbi, aga mitte mingisuguste paranemismärkideta. Anyways sellepeale tuleb Flyleaf'i vist kõige esimene raadiohitt. Terve tahaks olla.

 Ma tean kui üllatav, et sellisest väiksest neiust selliseid kurje hääli välja tuleb. Tegu ilmselt küll kristlikus mõttes sellega, kui kurjad jõud su maailma tungivad. Aga blehbsaljalkgjalgnaeö ma ütlen, et see on haige olemisest. Hea lugu, lähen vist magama nüüd ära.

Star FM, palun mängige natuke rohkem lugusid.

Ma kuulan tihti Star FM või Raadio 3 nüüd kui mu FM saatja katki läks ja oma muusikat kuulata ei saa. Ja tähele panen, et isegi bändidel, millel on palju palju hitte, mängitakse ikka nagu tihedalt samu samu vanu lugusid. Kamoon rahvas, retroraam küll, aga ma kuulsin enda arust järgmist lugu ühel päeval kolm korda (arvestades fakti, et ma kuulan aint autoga sõites ja väga palju seda päeval ei tee).

Mitte et Losing My Religion oleks halb lugu, lihtsalt et R.E.M.il on mitmeid häid lugusid (isegi mina, kes end eriti fänniks ei pea, võin öelda),siis mängige palun teisi lugusid ka. Ma ei suuda enam seda lugu üldse kuulata pikemat aega, nii suur overplay on sellel lool. Kas retrojaama mõte ei võiks olla, et vahel avastad ka unustatud hitte, mida ammu kuulnud pole /ei teadnudki, mitte et pead pidevalt pidevalt seda kuulama. 

Sõbrad on nagu kilbid, parimad on heade boonustega

Kid Rock on olnud karjääri jooksul oma muusikat muutunud päris drastiliselt ja minu jaoks negatiivsuse poolt. Sellisest humoorikast white-trash räpparist on saanud lihtsalt üks 70ndate white-trash southern rocki austaja... ja noh seda pole lihtsalt nii lõbus kuulata. Aga sellegipoolest suudab ta vahel näidata, et mõne mõnusa loo välja laskmises ei pea ta olema räppar.

Niiskusest nõretav stripiklubi hümm, So Hott on ood neile neidudele, kelle liigutuseks panevad lihtsalt aja seisma ja naelutavad pilgu puusadele. Lihtne, samas jõuline, raskerokk. Laupäeva õhtu on ju kätte jõudmas, alustage sellega õhtut.

Tean, mida pimedus tähendab; jookse mu eest.

Peale kahte üliedukat albumit oli Fueli oma kuulsuse tipul. Aga nende kolmanda albumi Natural Selection lindistamine oli problemaatiline, täis meditsiinilisi ja legaalseid probleeme. Kõik see loomulikult avaldas bändimeestele korralikult mõju, nii et pole ime, et see nelik lagunes suht kiiresti. Fuel teguses küll edasi, aga võime seda nimetada kui viimaseks suuremaks albumilt neilt.

Won't Back Down oli esimene singel sellelt albumilt, mis lasti välja Ben Affleck'i superkangelase filmi Darefevil soundtrackil (ohh,ma ei mäleta filmist essugi, aga lihtsalt soundtrackil oli palju palju häid bände). Laul samas on selline energiline lugu faktist, et ...ära anna alla. Kurat, mäletaks ma filmi, Batmani soundtrackile sobiks see küll suurepäraselt oma temaatikaga. Väidetavalt oli lauljal probleeme häälega, aga lugu kuuldes...äkki oli tal külmetus.

Sõjainglid,laske mind välja.

Üle 15 aasta oma kärjääri, on 3 Doors Down korjanud päris kena hunniku hittlugusid, aga on vist jõudnud karjääris sellesse kohta, et nende popihittide aeg on läbi. Samas ollakse siiski üsnagi edukad rokiraadiotes. Hiljuti lasti välja ju nende Greatest Hits kogumik, mille pealt oli ka järgnev (uus) lugu.

3 Doors Down on alati üritanud olla maailmaparandajad ja viimastel aegadel on kasvava vanusega lood tihti võtnud järgmise meeleolu. Kui nüüd kõik hipid hakkasid rõõmustama, siis pidagem meeles, et nad on ikka republicanid. One Light'ki ei hakka valetama asjast, 3DD ütleb, et vahepeal tuleb parema maailma jaoks võidelda ka füüsiliselt. Ühesõnaga , gotta stray true to the cause and stuff.