Lõikan su oma elust igaveseks välja...või kuni reunion tuurini.

3DG lauljavahetus oli siiski halb asi. Kuigi mulle nende uus album Matt Walshiga meeldis, jäi  ilma Adam Gontieri vokaalitiga midagi sealt puudu. Olen ikka aegajalt uurinud, et kas ja kuidas ta oma soolokarjääri alustanud on. Igatahes on ta alustanud koos Staindi, Finger Eleveni ja Eye Empire liikmetega supergrupi Saint Asonia ja nende debüütalbum tuli just välja. Siin on igatahes nende esisingel.

Viimanse korra ja praeguse vahel on olnud Gontieril lahutus ja bändist lahkumine, seega Better Place lüürika võib olla suunatud mõlema faktori suunas( ise ta mainis ka ,et ta terviseprobleemid hakkasid kaduma peale bändist lahkumist). Muidu aga  Staind meets 3DG võib Saint Asonia kohta küll öelda. Gontieri häälel on siiski selline isikupära , et suudab natuke nõrga refrääni päästa. Ma kuulasin ühe korra albumi läbi, ei olnud väga impressed, aga äkki see on selline kasvaja.

Viskad mind täna hundikarja keskele, homme tulen karja juhina tagasi.

Bring Me The Horizon on saanud mu viimaste kuude üheks enimkuulatud bändiks. Sempiternal on selline album ,mis iga kuulamisega leiab mõne uue hea refrääni, kena lüürikajupi või hea rifi . Praegu ollakse aga sellest albumist edasi mindud ja vaikselt lastakse välja ka lugusid uue , veel ilmumata albumi pealt. Aga võtame siis ühe neist.

 Ohjah ,see bänd ei taha olla üldse deathcore enam ja on võtnud rohkem Linkin Park'i vanema kraami endale mõjutusteks. Throne oleks nagu homage Faith loole (elektrooniline osa on ju täpselt sama meloodiaga), et siis staadiumitele mõeldud SUUR rokilugu. Ega just abiellunud lauljagi on positiivsem oma sõnumis (niivõi kuivõrd); "iga sitt,mis sa mulle keerad, teeb mind ainult tugevamaks".
Mida ma öelda võin, vana Linkin Park oli ju ülikõva ja seda on ka see lugu, kõik sellise muusika fännid peaksid selle vähemalt korra ära kuulama (mul juba tund aega nii repeati peal see lugu)

Tunnen seda äikest mis su südant purustab

Siin on järjekordne bänd, kes on viimastel aastatel hevimetali maailmas maineid löönud...seda küll väga palju ka täna oma imidžile. Aga kui nende toredast välimusest võiks arvata, et nad on mingi black metal bänd, siis prepare to be suprised.

Cirice on esimene lugu, mida ma neilt olen ka edetabelites näinud (olles ka esimene lugu augustis ilmuvalt teiselt albumilt) ja see on selline doomilik, vana Sabbathi mõjutustega (samas kuulen ka seal Alice In Chains'i).Räägibki see ka sellisest kurjast vaimust, kes noori inimesi oma rüppe kutsub. Sobib väga hästi kokku nende imidžiga..
Video peaks olema homage Carriele, sest kes tänapäeval oleks sellisest muusikast šokeeritud ,70ndatel küll!

Insert oldschool hip-hop sample.

Järgneva bändist ei ole me kuulnud päris mitu aastat mitte midagi. Paljudele valmistab see rõõmu, sest Black Eyed Peas oli 4-5 aastat tagasi ikka täiesti vältimatu raadios. Aga nad tegid pausi, Will I Am'il oli paar väga halba soolohitti ja nüüd nad on tagasi (ilma Fergie'ta üllatavalt).

Nagu selliste comebacki'de puhul ikka, on Black Eyed Peas otsustanud tagasi minna algusesse, enne nende elektroonikaalbumeid. Yesterday on meenutus ajast kui a) nemadki olid noored uued tulijad popmuusikamaastikul ja b) meenutus heast vanakooli hiphopist. Kogu see sample'mine , mida nad terve laulu jooksul teevad, ongi see loo põhiline pluss ( nende riimid on vahepeal ikka suht meh). Hea meenutus mullegi igasuguse hea vanakooli hiphopi kohta...ja jällegi, see tuleb Black Eyed Peas'ilt !!!

Võib-olla hull,võib-olla nõrk, võib-olla pimestatud sellest, mida näen.

Theory Of A Deadmani viimane album on mind üsna külmaks jätnud. Sama tegelt nagu nende suurte vendade Nickelbacki viimase albumiga. Bändid on vanusega natuke softimaks muutunud ja kadunud on nii viha kui ka peopaneku soov lugudest. Ja kui nende nurgelised ääred on maha viilitud, jääb alles muusika, millel puudub *fancy word incoming* tekstuur.

Jep Angel on üks neist ballaadidest, mis TOAD ikka igal albumil paar tükki välja annab, aga see on ilmselt kõige bleh'im neist, mis ma olen üle tüki aja kuulanud. Selline tunne on, et üritades olla ehk mingi hipsterelektroonikaballaad, on produktsioon aetud nii kohutavaks, et kitarridel ei ole ei karmiust ega pehmust ja kõik muud instrumendid segunevad samamoodi. Ühesõnaga see võiks olla Tyler Connoly soololugu vägagi lihtsalt.. Ilmselt esimene suur hitt neilt, mis mulle väga peale ei lähe.

Vahetan need pärlikeed nende rinnahoidjate vastu.

Kuna suvi on tulemas, siis ehk tähistame seda:
SPRING BREAAK'iga
Kui Tartus on tudengipäevad ja ilm pole just eriti soe, siis meie spring break on palju viisakam kui Cancuni legendaarsed läbud.

Boom, Lonely Island teeb midagi , mis alguses tundub tavaline peolugu....aga kuna nad on Lonely Island, siis loomulikult on siin midagi humoorikat sees. Ja see vaatepilt sellisest toredast hedonismist , mis tudengite pidudega kaasnevad, on segatud viisaka ja korraliku geiabieluga. Bänd ise ütles ju ka selle kohta, miks üks on täiesti normaalne kõigi silmis, teine aga...mitte.

Tunnen välku enda kätes

Viimasel ajal olen Brütal Legend'it mängima hakanud ja kuigi sellel mängul on päris mitu probleemi, et saa siiski panna pahaks GTA stiilis mängu, kus terve soundtrack on klassikaline heavy metal. Võtame või ühe loo, mis on mulle väga nostalgiline, tuleb see nimelt Anthrax'i debüütalbumi pealt.

Loo nimi ja see tore albumikaver ilmselt annavad aimu, et seda ei tohi väga tõsiselt võtta ( ja Anthrax erinevalt mõnest teisest thrash bändist seda kunagi väga ei teinud. Neil Turbin ei ole mingi Joey Belladonna, aga ta müüb neid klišeesid, et "selline karm metallist maantee peal". Oh tuleb ikka 16-17 aastane olek sellega meelde. Igatahes sobis küll mulle ,et Brütal Legendis nitroga buggy peal mööda maastiku rallida.

Preester pöördus minu poole ilma pisarata ta silmis

Aga täna meenutame aega , kui Phil Anselmo'l veel lauluhäält oli. Kuigi praegu tuleb meil pähe Pantera seoses just tema vihane karjumine, siis nende läbimurdeplaadil (ja ka veel natuke hiljem) laulis Phil päris tihti. Võtame või järgneva suure loo neilt

Cemetary Gates on kõige pikem lugu, mida Pantera kunagi lindistanud on. 7 minutine eepos surmast ja kuidas tekib tunne, et parem oleks oma surnud sõpradele järgneda. Phil vaheldub siin oma tavalisi karjeid mõtliku, peaaegu AliceInChains'iliku broodimisega, mis annab isegi tunde , et sel bändil on peale viha ka midagi muud pakkuda.

Armusin kõigisse maailma pahedesse....

Viimastel päevadel olen tööl tihti kuulanud viimast Papa Roachi albumit ja pean ütlema, et see on selline aeglane kasvaja, et iga kuulamisega olen pannud tähele üha rohkem huvitavaid lugusid ja muidu ka kvaliteetset taset, mida bänd suudab iga albumiga hoida. Aga nüüd on aeg teine singel välja anda neil ja oikuitore, nad on mu ühe lemmikfrontwomani , Int This Momenti Maria Brink'i ka toonud seltsi.

Gravity on omamoodi üllatav sel albumil, olles nagu tagasivaade vanakooli Papa Roachile, sisaldades laulja räppivaid värssse. Omamoodi on see aga lugu vanemalt, targemalt ja kainemalt isikult, kes on pidutsenud kauem kui see tore oleks olnud ja nüüd peab elama oma vanade vigade ja kahetsustega. Sobriety sucks, nagu Ozzy ütleks peale. Maria Brink backup on kaunis, samas kummituslik ja ühesõnaga palju meeldejäävam lugu kui FEAR.


Aga maigaad, palju ma olen näinud lambipirne mikrofonidena videotes...

Ta meenutas seda tüüpi, kes telekas oli tagaotsitav röövi ja peksmise eest.

Olen vahetanud tööl rokiraadio praegu igasuguste albumite kuulamise vastu Spotify. Võib-olla lihtsalt vaheldus sellest, et nagu iga raadio, mängivad nemadki populaarseid laule üle ja üle...
Aga Nonpoint on üks bänd, mis mu playlistis tihti on olnud.....ja lähme nüüd mõne nende vana loo peale üle.

What A Day on singel nende major-label debüüdi pealt, mis ilmus nu-metali hiigelajal. Kui see ei toonud neile nüüd rockstaari elu, on nad usinalt vastu pidanud ja sellise agressiivne aggro metaliga ikka edasi tegutsenud. Laulja, kelle rastad toovad hetkega P.O.D. flashbacki, on oma tämbri poolest palju toorem kui nimetatud bänd ja kuigi ta lüürika läheb natuke ramblimiseks, siis meenutab see meile ju seda, kui tüüp räägib oma lahedast päevast, aga võib-olla see oli midagi sellist, mida pidi ise kogema, et aru saada. Või hoopis mõnuained on selle päeva lahedust suurendanud ja meeldejäävust vähendanud. Ühesõnaga, selline mõnus õhtune küte.

Liiga palju aastaid häkitud.

The Hoff on tagasi ja näitab, miks 80ndad olid ülim

Kick Fury rahvas.
See on nii 80ndad, et Far Cry 3 : Blood Dragon sobiks sellega kenasti kokku.

True Survivor!!!!
Kui sellest ei saa hitt, siis maeiteaküll mis maailmal viga on.

Maha müüdud,ära puhutud , ära jää vahele.

Üks viimase 20 aasta kõige parema kvaliteetmärgiga bänd, Offspring on tagasi uue singliga. Eelmise aasta kontserdist mäletan kahjuks, et nad ei mänginudki ühtegi lugu üsna healt Days Go By albumit. Okei , see oli Smashi juubelituur, aga sellegipoolest.
Vaatame siis selle loo ka ära.

Esiteks, Coming For You video on üsna humoorikas, aga sellise musta huumori mõttes (vist isegi liiga gory, et olla SFW). Aga mida räägime loost, ühesõnaga , nagu ma mõistan lüürikat, on see ehtne anarhistide lugu, kel on modernsest maailmast kõrini ja siis varjatuna käivad väljas on nihistliku mõtteid välja elamas. Aga samas on siiski mingi kartus mehe suhtes ees, mis ehk on tekkinud vanusega.....USA politsei nali tuleb siis kusagil sisse.

Jätan Saatana tolmupilve sisse.

For full disclosure, ütlen, et HRL toetab Rocktoriini auhindadega, nii et võtke seda kui mitte täiesti erapooletut asja.

Wooyeah, see aasta on HRL isegi midagi klassikalise hevimetali austajatele. Ärge muretsege, kui teile black/death meeldib, on seal seda ka, aga seekord on ka teistele midagi. Võtame või ette Wolfi

Yep , Speed On kõlab täpselt nagu Judas Priest ( võib-olla tsipa thrashlikum)
Yep, laulja tahab nii väga olla Rob Halford, et võiks juuksed maha ajada.
Yep, see on muusika inimestelt, kes oleks nagu tulnud aastat 88.

Aga sellegipoolest mina ootan seda bändi ja naudin ka seda lugu.

Hüpake baarileti peale ja tampike jalgadega.

Muusika,millesse ma viimasel ajal üritan rohkem oma aega investeerida on....kantri.
USA kantrimuusika on muutunud hästi popimaks/seksikamaks ja toredamaks. Vanakooli kantrifännid kutsuvad seda bro-countryks ,aga minule see peomeeleolune, 80ndate rokki meenutav ja hiphopi mõjustusega
Ja siit tulevad kaks uue kantri superstaari oma duetiga, mis oli eelmine aasta suht suur hitt.

Miranda Lambert ja Carrie Underwood toovad meile siis loo, mis on suht suurte mõjutustega Pour Some Sugar Of Me'st (mis skoorib juba suured plusspunktid ), selline talk-sing stiilis peolugu, mis ela omab suure trummisoundi peal. Võib-olla see ongi siin miinuseks, et kuna lauljannad on põhifookuses, siis ülejäänud instrumendid on maha keeratud miksis. Kui siin kitarrid oleks  valjemad ja kusagile mõni korralik soolo ka sisse,ütleks et uus rokiklassika.

Praegu lihtsalt hea tore asi. Miranda Lambert on minu jaoks nii häälelt kui välimuselt huvitavam , seega olen teda ka rohkem kuulanud.


Nad on selle video (ja screeni järgi) peaaegu minupikkused....yeah right :P

Väsinud hingetõmbe raiskamisest, väsinud mittemillegi olemasolust.

Jällegi, peale nädalast eemalolekut naasen ma oma blogi ja teie,ustavate lugejate kuulajate (yes, all 10 of you). Aga nüüd saan suurima heameelega teatada, et üks mu ülikooliaja kõigi enimkuulatumaid bände on tegemas tagasitulekut.
Comeback trail'il on Breaking Benjamin ja siin on nende esimene singel.

Kuna vahepeal tegi Burnley Axl Rose ja vahetas ülejäänud bändi välja, siis on arusaadav, et paljud fännid vaatavad kahtlaselt uue bändi suunas. Erinevalt Axl'ist ostutab Failure olla just midagi sellist, mis vägagi vabalt sobiks ükskõik millise teise BB albumi peale. Nii et see lugu on täpselt selline ,mida te ootaksite BB'lt , for better or worse. Nii 6 aastaga on progress olnud 0(dont get me wrong, see lugu on kvaliteet, nagu iga nende varasem album), aga kas see on kalkuleeritud käik ja ülejäänud album on erinevam, või ei oskagi ta mitte midagi teistsugust teha.
Jääme ootama, praegu naudime aga Failure.

Katmata seljaga kleit ja katkised ketsid.

Mulle meeldivad 80ndate teismeliste filmid. Brat pack kraam on ju suht klassika ja seal muudki toredat. Aga selliste filmidega tuleb ka silme ette nende muusika:  kui 90ndate tiinimuusika filmidest tuleb ette kolledžirokk, siis 80ndate omast tuleb ette selline tantsuline poprokk. Ja seda aega kirjeldab täiuslikult järgmine lugu...mis tuli välja sel aastal...

Shut Up And Dance on minu esimene tutvus Walk The Moonist, aga neil on ennemgi hitte olnud. Anyways, see lugu viib mind just tagasi sellisesse meeleollu...kui sai vaadatud 80ndate teenifilme ja positiivseid emotsioone kogutud. Video loomulikult annab kohutavalt sellele juurde ka ,leitud on just selline neiu, kes võiks olla meie kõigi muusa, cute and wild...
Ühesõnaga, see on lugu, mis paneb mind vahepeal indieroki poole ka vaatama, et vahepeal leiab sealt ka midagi toredat.

Ei mõtle selgelt, kuna su ilu tapab mind.

Just siis, kui Asking Alexandria hakkas huvitavaks muutma, otsustas nende laulja bändist lahkuda. No põhjuseid võib olla mitmeid, aga eks talle sai ka oma chuggachugga 'core kraamist ja fännidest, kes kogu aeg sama "karmust" uuesti ja uuesti tahavad. Aga igatahes, pole poiss istuma jäänud, vaid nendel tuleb kuu lõpus kohe uus plaat välja. Vaatame siis ühte videot selle plaadi pealt.

We Are Harlot tahab olla nagu throwback sellesse maagilisse 80ndate rokiajastusse, kus keskmine strippar oli midagi nii kättesaamatut tavalisele mehele, aga kui sa olid rokkstaar, siis võisid sa neid küllalt saada, isegi kui buttugly välja näed, nagu siin mõned bändiliikmed. Muidugi video on selline lõbus lollitamine, laul on ise meloodilisem pool 80ndate glamist ja laulja Danny Worsnop on tegelikult just selline hääl, mida AA viimane album näitas. Ühesõnaga, miks ei võiks nemad plahvatada..

Aga siin tuleb küsimus, et kas see see stripparite/hotelli laamendamine on üldse aastal 2015 võimalik...või parem veel, isegi nauditav (cough Defrage)....ja noh obviously overplastic stripparid ...nomaitea...vist mul selles 30nele lähenevas vanuses ilustandardid muutuvad. :D

Ti esrever dna ti pilf nwod gniht ym tup I

Eelmine aasta oli ikka tagumiku aasta popmuusikas ja üks hea näide sellest oli All About That Bass, mis pani kõik natuke suuremad tüdrukud enda tagumiku üle uhkust tundma. Aga kuna Super Bowl'il esines Katy Perry kõrval üks sarnane daam, kes tegi sellega oma comebacki, siis meenutame natuke eelmise aastakümne keskpaiga hiphop'i.

Ahh, see Timbaland beat on ikka nii oma ajale kohane ja samas ka nii hea. Kui see hambaarsti puuri kombel natuke pinisev soundieffect sisse tuleb, on juba selge, et on eelmise aastatuhande keskpaik. Missy Elliot pidavat sellega looga andma vastuse kõigile dirty räpparitele, kes tollal nii moes olid, andes sellega hea näite oma räppimisest, mis ühtaegu on nii self-powering kui ka ennast mõnitav (pole ta ju mingi modellivälimusega). 

Kannan oma 9 tolliseid kontsasid magamaminnes.

Halestorm tõuses oma teise albumiga üheks raskeroki suurteks uuteks tulijateks, võites ka Grammy parima rock/metal auhinna eest; samuti ka mitu suurt raadiohitti. Nüüd on aga aeg mitte jääda loobritele puhkama, vaid tulla edasi uue pauguga ja ehk leida see hitt, mis toob nad ka tavamuusikafännide sekka. Igatahes uue albumi esiksingel on siin.

Apocalyptic võiks esmapilgul tunduda sellise ulaka seksiloona, kus lauljanna kiidab, mida kõike ta sinuga magamistoas teeks ja mida temaga teha võid. Lzzy Hale on alati tundunud neiuna, kes ei peida oma seksikust, aga ei muuda seda ka oma olemuse põhiosas. Mulle tundub ta sellise emalõvina, kes on just sellises hoos ja ilmselt on ise sama palju algataja kui ta partner

Aga siis laulus on üks line "kahju küll  ,aga me ei ole enam "me"". See on breakup sex,et ühe korra annan sulle veel võimaluse mind võtta, sest homme enam mitte. Mingi hea seks samas ei ole ka alus, mille jaoks suhet edasi hoida.
Ühesõnaga progressiivne, aga mitte litsakas neiu.

Paljud majapõlengud on alguse saanud sellest.

Ohboy, ma ütlen ette ära, et päris suur osa järgnevast review'st tuleb jutust, mille ma tegin Raul Mäesaluga peale esimest korda selle loo kuulamist. Cage The Elephant'i mäletan ma täitsa toredast debüütalbumist ja eriti sellest loost, mis Borderlands theme song on. Vahepeal olen ma neid unustanud, aga nad on alternative rock chartis suured tegijad ikka. Võtame siis ette nende viimase loo, mis peaks seal praegu nr. 1 olema.

Oh kui nunnu, see bänd on end ikka korralikult maha müünud.  Cigarette Daydreams kõlab nagu täiesti igav indiepopp, mis on ilmselt rokiks inimestele, kelle jaoks rokkkontserdile minekuks peab kõige trendikamad riided selga ajama ja pudeli veini ära jooma. Like seriously, when did this band turn into an even more boring version of Imagine Dragons..or The Lumineers.
Damn, see kõlab nagu mingi eelmise aastakümne Bryan Adamsi ballaad, mis mingi noorem bänd on üles soojendanud. Ja Bryan Adamsi eelmise aastakümne kraam pole väga hea...

Korraks hüppasin indierocki maailma , nüüd lähen jälle hea rokimuusika juurde tagasi.

Maailma põled, oled ehk kuulnud?

Smashing Pmpkins, kuigi olles üks suurimaid 90ndate alternatiivrokk bände, pole absoluutselt enam suutnud oma kuulsust säilitada, Billy Corgan on bändi muutnud veelgi rohkem oma sooloprojektiks kui see vanasti oli ja tihedase eksperimenteerimisega toonud kaasa selle , et hiljuti ilmunud uus album kadus koheselt radarilt. Aga vaatame siis mõnda singlit, et mis võime kvaliteedilt oodata.


                               

Ootoot, see on ju täitsa okei. Being Beige on selline rahulikum break-up ballad, mis võiks ju täiesti vabalt olla Mellon Collie peal. Huvitav on aga ehk laulus sõnas see, et Billy Corgan on ise jõudnud arusaamale ,et ta ei taha enam seda suhet ja on ise selle lõpetaja. Siin pole suuri draamasid, süüdistusi...lihtsalt vahel vajub suhe ära. Kuigi outro annab mõista, et see on siiski suur muutus (et ta lükkab OK olemist iga päev edasi). Ühesõnaga, mina lähen ikka ja tõmban albumi ära ning kuulan.

Hea teada, et Billy Corgan peale paarkend aastat kõlab ikka nagu grunge versioon Mick Jaggerist.

Alati natuke vähem kui mis me arvasime, et meil ennem oli.

All That Remains kohta võib alati öelda, et neil on head singlid. Nüüd on veebruaris ilmuvale albumi esimene singel välja tulnud.

This Probably Wont End Well meenutab mulle kõige rohkem ehk Asking Too Much lugu, segades sellist klassikalist heavy metal groove nii nende core poolsema instrumentaalosaga, samas olles piisavalt meloodiline, et välja vihastada kõik tr00 metal vennad ja olla edukas raadiotes. Lüürikagi jälle ju suhtedraamadest, väga suur no-no karmide metalivendade arvates. Aga lugu jätkab ATR rida headest singlitest ja paneb mõtlema, et miks nad ei võiks oma 'core karjumist vähendada veelgi rohkem ja olla see kickass heavy metal bänd, mis neist välja pressida tahab.

Random words flashing on the screen....so deep.

Ratt jättis 90ndate esimese poole vahele, minnes lahku just siis, kui grunge ülemvõimu hakkas võtma. Nende laulja Stephen Pearcy aga hoidis end sellel ajal erinevate kõrvalprojektidega tegevuses. Kui Arcade oli suhteliselt Ratt'i sarnane, siis tänane bänd ei olnud üldse seda. Tegemist on bändiga Vertex, kes oli stiililt selline industriaalmetal.

One Like A Song võiks küll olla sellise mehaaniliste trummidega, millega stiil teatud on, aga kui Pearcy oma suu avab, siis saab selgeks, et ta üritab imiteerida Mustaine...mis on seda naljakam, kui arvestada, et Vertex'i kitarrist Al Pitrelli mängis mõni aasta hiljem ka Megadethis mõne aasta.
Aga siis loo juurde....seega jah, mingi Megadeth 90ndate keskpaiga lugu+ tsipa industraali annab selline huvitava segu, mis küll ei sobi kõige paremini kokku (see "emotsionaalne" klaveriosa keskel on jama), aga paneks tegelt ülejäänud albumit küll uurima.

Kui vahele jääme, näevad kõik meid pilves.

Kuigi ma mainin neid korra ühes teises postituses, on see esimene kord, mil ma võtan ette ka Black Stone Cherry, mis võiks olla praegune USA vaste Mustasch'ile või Volbeatile....selline puhas raskerokk, mis samas võtab osa portsu ka vanakooli southern rock'ist. Igatahes on nad välja andnud 4 albumit ja kogunud päris korraliku hunniku rokihitte. Võtame siin ette nüüd 4 albumi esiksingli ,mis tuli välja eelmine aasta.

Kuulete neid riffe, mis on paksud, okgukad ja sobiksid täiuslikult mingisse redneck strip clubi. Me & Mary Jane on ood kanepitegemisele ja kõigele sellele, mis seostub sellega nädalavahetusel: peod, naised,seltskond ja hea muusika. Mina, kes kanepi suunas ei vaata....vaid tekib hoopis , et väljas oleks 30 kraadi, et saaks kuhugi Krooksu minna ja seal külma õllet võtta ja siis lõõgastuda.

Meie lühifilmis ulmefilmi showcase.

Alien Ant Farm on üsnagi põhjendusega praegu one-hit-wonder ja see hitt on ka Michael Jacksoni kaver. Aga neil oli ka paar minor hitti veel ja järgnev lugu , mida isegi ma mäletan ka tsipa raadiotest/telekast.

Movies oli nende esimene singel, mis peale Smooth Criminal edu ka uuesti välja lasti. Selle jaoks filmiti ka see üsna fancy video, kus Pat Morita isegi kaasa tegemas. Aga tegelt , lugu ise pole üldse nii tore nagu video võiks seda näidata. Kas see mitte ei räägi lahkuminevast paarist ja sellest , kuidas see järgmine nädal nüüd selle viimase naela kirstu lööb. Ja see teema segatakse kõikvõimalike filmiga seotud välhjendite ja mõtetega. Eks ta mingi moodi ole clever ka, aga see ei ole tegelt midagi sellist, mis kõige meeldejäävam sellest žanrist on.


Laulja soeng on creeeeepiiiiii