Paljud majapõlengud on alguse saanud sellest.

Ohboy, ma ütlen ette ära, et päris suur osa järgnevast review'st tuleb jutust, mille ma tegin Raul Mäesaluga peale esimest korda selle loo kuulamist. Cage The Elephant'i mäletan ma täitsa toredast debüütalbumist ja eriti sellest loost, mis Borderlands theme song on. Vahepeal olen ma neid unustanud, aga nad on alternative rock chartis suured tegijad ikka. Võtame siis ette nende viimase loo, mis peaks seal praegu nr. 1 olema.

Oh kui nunnu, see bänd on end ikka korralikult maha müünud.  Cigarette Daydreams kõlab nagu täiesti igav indiepopp, mis on ilmselt rokiks inimestele, kelle jaoks rokkkontserdile minekuks peab kõige trendikamad riided selga ajama ja pudeli veini ära jooma. Like seriously, when did this band turn into an even more boring version of Imagine Dragons..or The Lumineers.
Damn, see kõlab nagu mingi eelmise aastakümne Bryan Adamsi ballaad, mis mingi noorem bänd on üles soojendanud. Ja Bryan Adamsi eelmise aastakümne kraam pole väga hea...

Korraks hüppasin indierocki maailma , nüüd lähen jälle hea rokimuusika juurde tagasi.