Võiksid lõpuks ära otsustada.

Foreigner oli 70ndate lõpu-80ndate alguse üks kõige edukaimaid brrr AOR bande. 80ndate lõpuks oli aga nende karjäär tasapisi allapoole minemas. Kuigi ,mitte just nii väga, 87 aasta Inside Information sisaldas endas mitut suurt hitti ja müüs ka üle miljoni koopia, siis oli see siiski oluliselt vähem kui nende hiigelaegadel. Võtame ette siis ühe hiti.

Say You Will on jah selline forgotten greatest hits Foreigneril, sest nagu oleks seda lugu kuulnud, aga mingi top 10 kõige tuntuma loo sisse see kindlalt ei satuks. Nad olid alati popi ja roki segajad ja 80ndate lõpus tähendas see suurt popprtsu cheezy sünte. Aga Lou Grammi vokaal pole kaotanud oma jõust...grammigi ^^. Aga see lugu on unustatud tolla ajastu hittide seast, kuna jah..produktsioon ja laul üldse on natuke....iseloomutu. Ma võiks pakkuda vähemalt 5 bändi ,kes võiks ka seda laulda täpselt samamoodi

Oled sa kunagi püüdnud laipa, sa ei tea kust alustatagi.

Flint, Michigan on saanud endale kuulsuse kui USA mõrvapealinn. Ja arvestades seda, mida Eurooplased USA'st ja nende relvakultuurist arvavad, peaks seal küll nagu mingi Escape From New York stiilis kaos toimuma. Sellises keskkonnas elamine on esiteks a) päris korraliku mõjuga inimese psüühikale ja b) ilmselt huvitavaid seiklusi täis. Ja nüüd tuleb mängu King 810, bänd, kes on üks mu eelmise aasta tugevaid uusi tulijaid hevimaastikul, bänd, kes kannab uskusega oma päritolu ka oma nimes (810 on sealse piirkonna telefonikood).

Fat Around The Heart annab päris hea ülevaate bändist; nende "crazy person" peaaegu spoken word salmiosad, Slipknoti sarnased refräänid ja lüürika, mis üritab olla korraga nii badass kui ka anda realistlikku olukorda nende kodukantist. Esimest nad ei suuda, aga teises on nad üllatavalt edukad. Ühesõnaga, kuigi muusika pole midagi rohkemat kui vokalisti sõnad suhteliselt generic metali taustal, on see lugu siiski soovitatav, kui ainult sellena, et oleks muusikat, mille taustal teha oma parimat Jack Nicholsoni miimikat.


P.S. Vist tuleb välja, et tegelt suur osa bändist ei olegi Flint'ist....HAH :D

Lase mul sind hoida,puudutada, tunda...

Blink-182 2003 aasta self-titled album oli samm täiskasvanlikkuse poole. Eksperinenteeriti rohkem ja lood ei olnud enam "lõbus lollakas lugu või kurb emolugu", nüüd segati neid valemeid ja lisati ka muid ideid. Võtame või kõige viimase singli sellest albumilt.

Always võiks esimesena tunduda järjekordse aeglase emo loona, mis räägib lahkuminekust "im quite awaaare that we're dyiiiiinggg", aga siis tulevad sisse sellised 80ndate new wave mõjutused ja refrään, mis on ju tegelikult üsna armas. See ei ole lahkumineku lugu, see on lihtsalt hetk väikesest august teel, mis on ennemgi juhtunud ja juhtub ilmselt ka veel. Mõte, et pead öö veetma üksinda, nii et kedagi pole kaisutada ega puudutada ,on lihtsalt liiga suur piin mõlemale poolele, et varsti lepitakse ära.

Timbaland teab viisi, kuidas edetabelite tippu saada.

Suurte labelite all on ikka raske olla. Arvad, et saad kuulsuse ja rikkuse, aga tegelt võtavad labelid enamuse tuludest endale ja sind käsitletakse kui toodet; arvatakse, et võidakse muuta bändi sisu (kurat, need kaks eelmist lauset kõlavad nagu mingi anti-corporation hipi). Aga igatahes, muusikatööstus on suht krahhis ja ei saa kurta selle üle.

Millest ma rääkida tahtsingi...Weezer'i - Pork and Beans sündis sellest, et label tahtis neilt potsensiaalselt singlilt, laulja sai kurjaks, kirjutas selle ühe päevaga...ja sellest saigi üks nende suuri hitte, kuigi lugu ise on rohkem kui sellest, kuidas teda selline hittide saamine ei huvita. Go figure....Aga mäletaks rohkem siiski videot, mis toob kokku kõik viral video'd circa aasta 2008, miks peaks praegu tooma meile meenutuse ,et "oh jah, see oli asi kunagi". Aga see kõik on tehtud nii mõnuga, mitte neid mõnitades, vaid nad teevad ise ka siin kaasa. Lugu ise...tavaline catchy Weezeri powerpopp.

Müüks oma hinge, et su nägu näha.

Florida Georgia Line on countrybänd, mida olen viimasel ajal rohkem kuulma hakanud. Saan aru, et kantri muusika on viimasel ajal üha palju rohkem muutunud pm. hiphopiks valgetele konservatiivsetele inimestele, ehk siis bro'dele ja Florida Georgia Line on selle liikumise eesotsas. Aga siiski, bänd on tore, kuna nende mõjutus tundub olevat väga ka rokk, eriti just 80ndate oma.

Võtame või näiteks Stay. Lugu kirjutati Black Stone Cherry Poolt, kes segavad Nickelbacki laadset post-grunge paraja portsu southern rocki. Ja ega see lugu väga palju ei erineks mõnest Nickelbacki ballaadist või 80ndate power balladist, rääkides lahkuminekust ja kuidas mees teeks kõike, et naist tagasi saada (Meat Loaf tuleb sisse ja hüüab kohe...I wont do that). Lauljate hääled aga on miinus, sest need on autotunitud kuidagi "redneckimaks".

Ta silmade taga oli lihtsalt kurjus.

Midagi pimedasse ja üldsemittelumisesse detsembrikuu ööse, mis maapiirkondades on hästi pime.

Halloween ja kogu ta minimalistik elektrooniline soundtrack on ju puhas klassika.
Olen oma windowsi pidanud reinstallima ja siis jamama sellega.
Varsti loodan ka jälle pikemalt midagi kirjutada.

Minu lõbustamiseks räägid sa ühe naljaka vale.

Teate ,keda ma eile live's nägin...

I know you jelly, but dont be a hater....