Tahaks tagasi kuuma ja võimalust ujumas käia.

Lõpetame siis suve....väikse päkapikudiskoga.
Tead, kuna kunagi muutub kõik muusika retroks ja seega on paljudki vanad eestlased jõudnud nostalgitseda selle žanri üle, mida just taasiseseisvunud Eesti tootis ikka kohutavalt palju.

Teeme siis kohe checklisti Up'n'Down - Sügis kohta, et meenutada päkapikudisko koostisosi

• Vaibakloppimine...check. Minuarust see tuim, suhtleselt odav biit on sama kõigil lugudel ja see vajas lihtsalt nii 10 kroonist kasutamisõigust
• 7 Vapra video..check....kuidas suutis üks saade olla meie MTV ja domineerida tervet muusikamaastikku ...no nii terve dekaadi. Mihkel Raud oli ikka geenius.
• Halb koreograafia..check..yep, MTV on nähtud ja üritatakse matkida seal, aga kui koreograafiks raha pole ja tegelt endal ka graatsiat pole, siis võib kohapeal tammuda ja kätega tsipa vehkida. Samas see siin pole kaugeltki kõige hullem versioon, mis ma näinud olen
• Inimesed, keda me teame parematest asjadest hilisemas ajal....check. Oi tere Hanna-Liisa Võsa. Sa ei meeldi üldse mulle, aga no vähemalt sul tekkis kunagi mingi isiksus ka lauldes

Nii, ma usun, et ma suudaks rohkem ka leida, aga siis ma peaks veel rohkem seda kuulama...ja ma ei taha

Usume jumalasse või CIA'sse.

UUUOMGIZZZZZZ!!!!! Nickelback on tagasi.
Igatahes Here And Now oli suuremas mõistes pettumus kommertslikult ja ehk ka fännide seas, olles lihtsalt mitte nii hea versioon Dark Horse'st. Aga nüüd on nad siin, uue albumi esimese singliga. Kas see on siis tagasitulek suurde mängu või on indie/elektroonika hõivanud ka roki nii ,et ...

Uu, a protest song. Abielus Chad Kroeger enam seega ei saa stripiklubidele nii keskenduda. Kanadalasatel on hea USA'd kritiseerida ka, nad on ju nende palju vähemretarded põhjanaaber. Aga laul on Gotta Get Me Some vol 2. ,ainult et seksinaljad on asendunud millegi muuga. Oleks pidanud mitu mitu kuud varem välja lasta, siis oleks võinud Maidaniga seostada selle loo sama palju kui kunagi Winds Of Change oli Berliini müüri langemisega.

See kõik on lihtsalt osa protsessist.

Vaatan, et active rock top 40 allaossa on tekkinud mingi uus bänd. Nii et....siin on Sleepwave, kelle,  nagu ma aru saan, frontman'iks on vana Underoath laulja. Underoath oli selline kristlik metalcore/post-hardcore, kes oli üsnagi edukas, aga kellest mul endal mitte midagi meeles pole.
Igatahes siia jõudis siis selle uue bändi esimene singel.

Through The Looking Glass....hmmm, yep , ei pannud mind äkki Underoath'i uurima, sest kuigi võiks eeldada, et siit tuleb mingi huvitav industriaallugu, nagu intro teasib...aga kahjuks on see lõik lihtsalt kuidagi üleprodutseeritud 30STM meets Bring Me The Horizon kanti emollik rokk, erinevus ainult , et lauljal on hääl hästi hästi halb.Damn, see kuidas ta laulab seda "KJILLLLLLLLLLLLLLING MIIII" käib juba mulle närvidele.

Üks kääne kõrgemal Pink Floyd'ist

Otherwise jättis mulle oma major label debüütalbumiga meh mulje. Seal oli paar täitsa okei lugu ja nende Adele kaver oli ta täitsa tore, kuid siiski....vaese mehe Adelitas Way , kui võtta. Igatahes , nüüd on nad on järgmise albumi esiksingliga tagasi.

Tead, Darker Side Of The Moon tekitas nimega huvi. Kas see on midagi , mis segaks uut hard rock'i 70ndate progrerokiga? Kui algusriff, mis tekitab vägagi Sweet Child O Mine flashbacke, algab , suureneb isegi ootus. Selliste nimedega enda võrdlemine tekitab tahtmata pettumust ja ...Darker Side Of The Moon on hea lugu...mitte keskpärane, aga mitte ka klassika või sellist, mis neid rokihierarhias astme võrra ülespoole tõstaks.  Suurim miinus on, et nende suudavad kuu pimeda poolest lauldes lisada ainutl "light it up, light it up, yeah"...Potensiaali oleks nii palju rohkemaks olnud.

Iga kord kui sind vaatan, leian sinus midagi uut.

Bon Jov'i singlid on vist meie paljude jaoks sellise huvitava tähtsusega, et need olid omal ajal suured hitid siinkandis (mitte enam USA's) ja me peaksime neid mäletama, siis kuna need on sellise pika hitinimekirjaga bändi vähemtuntumad lood, on need natuke ajaloos ära kadunud. Järgmine lugu on Bounce albumi pealt, album, mis oli üks anomaalia Bon Jovi diskograafias, kuna vahepeal oli 9/11 toimunud ja muusika oli kohe vaiksem ja tõsisem.

All About Loving You...kuidas ma seda lugu uuesti pole vahepeal avastanud. Selline low-key power ballaad on bänd testimas oma tugevaid külgi, I'll Be There For You tuleb kohe pähe kuuldes seda. Puuduseks on küll, et Bon Jovi üritab läbi oma nina laulda, aga vähemalt pole see auto-tune, milleni ta praegu langenud on.
Peab vist rohkem Bon Jov'i singleid hakkama läbi uurima.

Rääkisin täna kuradiga ja ta ütles, et ta pole süüdi.

Ma arvan, et oma videote, lüürika ja väljaütlemistega on üsna selge,et FFDP on üsna suur sõjaväe ja sellega seostuva fänn. Ja ega peab punnistama, et sellisel elul on selline ürgne ja uhke šarm. Aga sellisel elul on ka varjuküljed. Tagasitulek sõjaväest ja sõjast ise on tihti raske ja paljud ei suudagi korralikult kohaneda.

Eelmise aasta duubelplaadi nimilugu läheb ju üsnagi emotsionaalselt mõjuka videoga suurepäraselt kokku, kuigi lüüriliselt ei ole tegemist ainult sõjaväelastega. Põhjas olles leiavad paljud jumala, miks mitte ka saatana....Ma kadusin siin vahepeal 15 minutiks ära ja nüüd on mõttelõng täiesti läinud.
Igatahes, see on FFDP, you already know its kickass.

Kaotan ennast sellesse tuttavasse lookesse.

Lähme natuke klassika juurde. Järgmine bänd ilmselt tutvustamist ei vaja. Boston on bänd, mis on olnud populaarne nii 40 aastat, nende suurimad hitid on klassikalise roki raadiotes tihedased külalised ja nende debüütalbum on üks kõige edukaimaid debüütalbumeid läbi aegade.
Ja sealt tulebki nende kõige tuntuim lugu, mida laupäeva pärastlõunaks teile kõigile jagan.

Ahh, More Then A Feeling. Lugu, mis on nii tuntud, et Cobain rippis Smells Like Teen Spirit jaoks siit rifi'gi endale. Kas seda tunnevad ainult tõeliselt muusikafännid, kui nad kuulevad mingit lugu ja eemalduksid justkui muust maailmas, meenutades minevikku, vanu suhteid ja muud sellist. Külmavärinaid toob lausa ihule. Okei , More Than A Feeling päris seda ei too, aga ma ei saa refrääni kuulata ilma, et sulgeksin silmad ja naeratusega laulaksin kaasa seda.

Õpeta mind otsima , ütle ,et seal on armastus.

Üks 90ndate alternatiivroki suuri bände, Collective Soul aga vääriks selle kõrvale tärni
* USA's
Sest kuigi neil oli USA meeletu edu paar aastat, siis Euroopas on nad palju vähem tuntud.
Igatahes , siin on nende signature song

Shine , vastukajaks suhteliselt masendavale ja mõtlikule grungele, mis rokiskeenis vastab, on šokeerivalt lihtne ja positiivne. Peariff, mis ühtmoodi on nii selle looga seotud ja samas ka nii tuttav( mõni ime, et Billy Corgan neid kohtuse viis selle pärast), on täiuslik taust lihtsale, aga insipireerivale lüürikalt, mis võiks olla peaaegu kristlaste poolt kirjutatud. Aga et seda mängivad flanellis karvikud, on seda üllatavam ja seda mõjukam.
See lugu on midagi ,mida me mäletame veel ka järgneva 20 aasta pärast

Siis kuulsin , kuidas su süda lõpetas löömise.

Saan minagi kristliku roki suurkujusid näha siinmail. Skillet annab väidetavalt (noh kui väidetavalt uskuda Cherr'y ja Rock cafe'd, sest ametlikku teadet pole tulnud...aga vouchereid müüdi küll) Eestis novembris kontserdi. Paneme siia siis bändi kõige viimane hiti.

Esimese asjana saate kohe aru, et Not Gonna Die on täielik Awake & Alive vol 2...võib-olla midagi vol. 3 ka . Sest õigetes kohtades stringid, mees- ja naislauljad vahetamas vokaale ja loomulikult ennast motiveeriv lüürika, mis ehk päästaks mõnegi teise elu, kui nüüd enesetapp on meedias aktuaalne teema. Tead, iga kord kui Skillet uue albumiga välja tuleb, siis mingi hetk sellisesse loose armun ma uuesti ära. Igatahes, võib tulla sügise üks tipphetki

KAWAAIIIIIII

Jaapanist tuleb veidrat kraami. Seda me teame juba kaua. Aga viimasel ajal on interneti võitnud ju üks grupp, kes teeb midagi, mida ma pole ammu kuulnud...nad teevad nunnut metalit. Loomulikult mõtlen ma seda triot noori jaapani tüdrukuid , kes kuuletuvad nimele Babymetal.

Jätame lüürika välja, sest see on niikuinii midagi, mis kõlaks anime soundtrackile...ja ilmselt tõlgitaks valesti inglise keelde. Kuidas nad kõlavad.....Kes nagu midagi Slipknoti/Dragonforci hübriidi...loomulikult mitte nii gay kui Dragonforce, aga siiski ....suhteliselt omapäraselt. Üllatav on minujaoks kuidas tegelt nende hääled kokku sobivad selle heviga. Võib-olla sellepärast on nad ka soundi ka valinud just , et nende teen j-popi hääled ei kõlaks nagu mingi halb mash-up.
Peaks plaadi omama....Kas neid siinkandis ka näha võiks?

Hoolimata kõigest vihast, olen ma ikka lihtsalt nagu rott puuris.

Üks bänd, keda ma viimasel ajal rohkem kuulan, on Smashing Pumpkins. Jah, nad on üks kõige suuremaid 90ndate alternatiivroki bände, aga pole neid ennem väga vaevunud kuulama.Rokiraadiod tööl aga ikka on nende lugusid mänginud ja nüüd panengi ühe loo.

Bullet With Butterfly Wings on üks nende suurimaid hitte ja võiks isegi olla üllatus inimesele , kes bändi ei tea. Eelarvamus Smashing Pumpkins'ist ja Billy Corganist eriti, et ta on üks veider ja pretsensioonikas asjandus, nimetatud lugu aga on hoopis grungelik raju rokk, mille refrään võib tähendada nii kurja reaalsust muusikatööstusest või ka arusaama oma publikule, et sinu vihased väljapursted ei tähenda lõppudelõpuks midagi, kui tegudega (plz headega) seda ei toeta.

Valede jumal, hommikutäht.

Viimasest Slipknoti albumist on möödas juba 6 aastast ja vahepeal on neis toimunud suuri muutusi. Bassist Paul Gray suri üledoosi ja nende trummar, üks kõige tuntumaid liikmeid, Joey Jordison lahkus bändist. Corey Taylor on saavutanud üha rohkem menu Stone Sour'iga ja kas keegi tõepoolest arvas, et neilt tegelt ka midagi uut enam tuleb

Arusaadav on eelnevat lugedes, et Negative One ei ole lugu, mis peaks näitama Slipknot'i täiesti teises valguses, vaid on meeldetuletus fännidele, milline jõud see bänd võib olla, kui neil kõik klapib. Corey Taylor jätab kõik oma laulmise Stone Sour'isse ja toob kaasa ainult oma karjuva hääle. Muusika ise on kusagil nende debüüdi ja Iowa, tekitades kaost oma kurjakuulatavate häälitsustega ja "ohsaaa,2000ontagasi" scratchimisega.
Nad on tagasi...

Raadiost käib Kesköötund.

Vennaskond...jälle nähtud. Peaks 20 korda kindlalt juba olema. Ikka vanas headuses ja tehti Pille-Riin ja Hüperboloid ka ära (neid nad väga punkaritele mängida ei viitsi, seega suvepäeva rahvale ikka sobib). Aga paneme siis sellise loo, mis nende tuntumate hulka ei kuule, aga sel aastal on ikka jõudnud setlistidesse.





Taksosõidus on olemas kõik omadused, mis Vennaskonna klassikalise perioodi nii nauditavaks muutis.

• Kaunis ja kurb viuul
• Trubetsky kauged, vaiksed ja melanhoolsed vokaalid
• Lihtne lühike lugu, mis does not outstay its welcome
• Sõnad, mis on lihtsad ja otsekohesed, seega olukord võib igaühele tuttav olla, samas
  aga nende all tundub alati midagi rohkemat olevat.