Võiksid lõpuks ära otsustada.

Foreigner oli 70ndate lõpu-80ndate alguse üks kõige edukaimaid brrr AOR bande. 80ndate lõpuks oli aga nende karjäär tasapisi allapoole minemas. Kuigi ,mitte just nii väga, 87 aasta Inside Information sisaldas endas mitut suurt hitti ja müüs ka üle miljoni koopia, siis oli see siiski oluliselt vähem kui nende hiigelaegadel. Võtame ette siis ühe hiti.

Say You Will on jah selline forgotten greatest hits Foreigneril, sest nagu oleks seda lugu kuulnud, aga mingi top 10 kõige tuntuma loo sisse see kindlalt ei satuks. Nad olid alati popi ja roki segajad ja 80ndate lõpus tähendas see suurt popprtsu cheezy sünte. Aga Lou Grammi vokaal pole kaotanud oma jõust...grammigi ^^. Aga see lugu on unustatud tolla ajastu hittide seast, kuna jah..produktsioon ja laul üldse on natuke....iseloomutu. Ma võiks pakkuda vähemalt 5 bändi ,kes võiks ka seda laulda täpselt samamoodi

Oled sa kunagi püüdnud laipa, sa ei tea kust alustatagi.

Flint, Michigan on saanud endale kuulsuse kui USA mõrvapealinn. Ja arvestades seda, mida Eurooplased USA'st ja nende relvakultuurist arvavad, peaks seal küll nagu mingi Escape From New York stiilis kaos toimuma. Sellises keskkonnas elamine on esiteks a) päris korraliku mõjuga inimese psüühikale ja b) ilmselt huvitavaid seiklusi täis. Ja nüüd tuleb mängu King 810, bänd, kes on üks mu eelmise aasta tugevaid uusi tulijaid hevimaastikul, bänd, kes kannab uskusega oma päritolu ka oma nimes (810 on sealse piirkonna telefonikood).

Fat Around The Heart annab päris hea ülevaate bändist; nende "crazy person" peaaegu spoken word salmiosad, Slipknoti sarnased refräänid ja lüürika, mis üritab olla korraga nii badass kui ka anda realistlikku olukorda nende kodukantist. Esimest nad ei suuda, aga teises on nad üllatavalt edukad. Ühesõnaga, kuigi muusika pole midagi rohkemat kui vokalisti sõnad suhteliselt generic metali taustal, on see lugu siiski soovitatav, kui ainult sellena, et oleks muusikat, mille taustal teha oma parimat Jack Nicholsoni miimikat.


P.S. Vist tuleb välja, et tegelt suur osa bändist ei olegi Flint'ist....HAH :D

Lase mul sind hoida,puudutada, tunda...

Blink-182 2003 aasta self-titled album oli samm täiskasvanlikkuse poole. Eksperinenteeriti rohkem ja lood ei olnud enam "lõbus lollakas lugu või kurb emolugu", nüüd segati neid valemeid ja lisati ka muid ideid. Võtame või kõige viimase singli sellest albumilt.

Always võiks esimesena tunduda järjekordse aeglase emo loona, mis räägib lahkuminekust "im quite awaaare that we're dyiiiiinggg", aga siis tulevad sisse sellised 80ndate new wave mõjutused ja refrään, mis on ju tegelikult üsna armas. See ei ole lahkumineku lugu, see on lihtsalt hetk väikesest august teel, mis on ennemgi juhtunud ja juhtub ilmselt ka veel. Mõte, et pead öö veetma üksinda, nii et kedagi pole kaisutada ega puudutada ,on lihtsalt liiga suur piin mõlemale poolele, et varsti lepitakse ära.

Timbaland teab viisi, kuidas edetabelite tippu saada.

Suurte labelite all on ikka raske olla. Arvad, et saad kuulsuse ja rikkuse, aga tegelt võtavad labelid enamuse tuludest endale ja sind käsitletakse kui toodet; arvatakse, et võidakse muuta bändi sisu (kurat, need kaks eelmist lauset kõlavad nagu mingi anti-corporation hipi). Aga igatahes, muusikatööstus on suht krahhis ja ei saa kurta selle üle.

Millest ma rääkida tahtsingi...Weezer'i - Pork and Beans sündis sellest, et label tahtis neilt potsensiaalselt singlilt, laulja sai kurjaks, kirjutas selle ühe päevaga...ja sellest saigi üks nende suuri hitte, kuigi lugu ise on rohkem kui sellest, kuidas teda selline hittide saamine ei huvita. Go figure....Aga mäletaks rohkem siiski videot, mis toob kokku kõik viral video'd circa aasta 2008, miks peaks praegu tooma meile meenutuse ,et "oh jah, see oli asi kunagi". Aga see kõik on tehtud nii mõnuga, mitte neid mõnitades, vaid nad teevad ise ka siin kaasa. Lugu ise...tavaline catchy Weezeri powerpopp.

Müüks oma hinge, et su nägu näha.

Florida Georgia Line on countrybänd, mida olen viimasel ajal rohkem kuulma hakanud. Saan aru, et kantri muusika on viimasel ajal üha palju rohkem muutunud pm. hiphopiks valgetele konservatiivsetele inimestele, ehk siis bro'dele ja Florida Georgia Line on selle liikumise eesotsas. Aga siiski, bänd on tore, kuna nende mõjutus tundub olevat väga ka rokk, eriti just 80ndate oma.

Võtame või näiteks Stay. Lugu kirjutati Black Stone Cherry Poolt, kes segavad Nickelbacki laadset post-grunge paraja portsu southern rocki. Ja ega see lugu väga palju ei erineks mõnest Nickelbacki ballaadist või 80ndate power balladist, rääkides lahkuminekust ja kuidas mees teeks kõike, et naist tagasi saada (Meat Loaf tuleb sisse ja hüüab kohe...I wont do that). Lauljate hääled aga on miinus, sest need on autotunitud kuidagi "redneckimaks".

Ta silmade taga oli lihtsalt kurjus.

Midagi pimedasse ja üldsemittelumisesse detsembrikuu ööse, mis maapiirkondades on hästi pime.

Halloween ja kogu ta minimalistik elektrooniline soundtrack on ju puhas klassika.
Olen oma windowsi pidanud reinstallima ja siis jamama sellega.
Varsti loodan ka jälle pikemalt midagi kirjutada.

Minu lõbustamiseks räägid sa ühe naljaka vale.

Teate ,keda ma eile live's nägin...

I know you jelly, but dont be a hater....

Kuna sa küll aru saad, et minu eest pole sul võimalik end peita.

Minnes läbi Machine Head'i diskograafiast, on tegelt mõnes mõttes väga jarring kuulda, kuidas nad sajandivahetusel nu-metaliks läksid. Kas see oli sellout või neile tõepoolest see moderne metal hästi meeldis (ega Machine Head pole ju kunagi mingid innovaatorid olnud, isegi nende debüüdil tegid nad head Pantera rippimist)

Selle albumi (Supercharger) ja singli(Crashing Around You) edu tappis ära see, et lasit see välja septembris 2001 , lugu räägib kokkuvarimsemist ja videos on põlevad hooned ....otse loomulikult keelati see igal pool ära. Kahju tõepoolest, sest lugu on ju üsnagi hea. Rob Flynn erinevatest mõndest teistest vanadest hevivendatest pole just halb "räppija" ja ta tämbris on midagi, mis annaks sõnadele lootusetust juurde. Kui Johantan Davis tundub, nagu ta kohe plahvataks vihaks rahva seest, siis Rob Flynn vaatab sind juba anuvate silmadega, ükskõik kui vihane ta üritab olla.

Homne on muutunud eilseks.

80ndad olid prime aeg enese mahamüümiseks ja seda üritasid teha ka Blue Öyster Cult. Mõnele võib see veidrana tunduda, kuna Dont Feat The Reaperist Burning For You'ni on BÖC olnud alati üsna kommertslik. Aga ehk vist jõudis hetk kätte 1986. kui nad jõudsid juba selleni, et hakkasid koostööd tegema professionaalsete laulukirjutajatega. Album Club Ninja oli pettumus nii kommertslikult kui kriitiliselt , ainult järgmine singel oli rokiraadiotes hitt (mis 80ndatel ei tähendanud sama palju kui nüüd).

Jällegi, Dancing In The Ruins ei ole just Burning For You'st väga kaugel, olles samuti üsna professionaalselt lindistatud ports 80ndate mainstream rocki. Ja samuti jättes kõrvale video, mis, kuigi jällegi tavaline Max-Mad meets Escape From New York sorti postapokalüptika, ülemäära kasutatud muusikavideotes juba siin, on siiski täitsa tore (aga need filmid on lihtsalt nii kõvad). Mis siis selle laulu miinus on...ma ei teagi...originaalsus ehk. Ehk siis paljude mahamüümiste kõrval on nad ka üks veteranbänd, kellel see ei õnnestunud

Mul on pikk nimekiri vanu armukesi, nad kõik arvavad, et ma olen hull.

Nii, lõppudelõpuks on "Taylor Swift- popstaar" juba selline asi, et ta kantriajad tunduvad nagu ammune mälestus. Eiei, ta oli küll kunagi seda, aga too aeg tundub nagu mingi hägune ajastus. Igatahes siin on järjekordne hitt ta uuelt albumilt 1989 (oleks mõelnud selle all, et ehk tuleb midagi tollase glam metali alt..aga no such luck)

Hmmm, kas Blank Space kõlab natuke nagu Lorde (Raul hüüab kohe, et natuke instrumentaalselt, aga muudmoodi mitte).....või siis hoopis mingi hiphopi beat kõige valgemale tüdrukule popmuusikas. Aga mis on veel üllatav "Taylor Swift has become self-aware....the scientists panicked and tried to shut her down. She resisted". Talle vist ikka läheb väga hinge, mida tema kohta räägitakse (kohe hästi vastupidine siin ta eelneva singliga), aga kurat....see on vist kõige parem lugu ta popiperioodist.

Tänavatel roomab surmav oomen.

Kas me võime USA mõttes nimetada Papa Roachi juba raskerokilegendideks....ei tõsiselt, iga kord, kui võiks arvata, et bänd sureb ära, siis tuleb uus album ja kohe jälle mingi uus raadiohitt. Infest albumist on juba 15 aastat möödas, mõelge seda.
Igatahes, siin on uus singel ,mis juba tõuseb päris kiirelt edetabelites.

F.E.A.R. ehk Face Everything And Rise toob sisse juba eelmisest albumist sisse toodud elektroonikaelemendid, seekord siis lõhnakese sellest dubstepist, mida üha rohkem vanu rokkbände kasutab, saadest vist aru, et see muusika on sobilikum moshimiseks kui tantsimiseks.
Seekord on rohkem laulmist kui eelmise albumi karmimates singlites ja refrään jääb kiiremini meelde ka....Igatahes impressive sellegipoolest

Ära sa kunagi mõtle, kuidas me ellu jäime.

Peale Farro vendade välja viskamist kadus Paramore natuke minu vaateväljast. Otsustas Hayley Williams ikkagi rohkem popstaar olla ja muusika muutus sellisest emopungist natuke igavamaks alternatiivrokiks, mis samas arusaadav suureneva vanusega. Igatahes aga vahepeal suudeti ka mõni hea lugu ka selle koosseisuga välja anda, vaatame siin siis lugu, mis nad teise Transformersi soundtrackile andsid (BEST WORST MOVIE EVAAAAH)

Monster on päris kenasti suunatud Farro vendade suunas, olles esimene laul, mis bänd välja andis peale nende lahkumist. Minu meenutuse järgi andsid nad päris kurja kirja välja avalikkusele, mis Hayley't süüdis primadonnalikus käitumises. Ja laul ongi siis vastulause, kuidas bänd suudab ka ilma nendeta hakkama saada, Hayley pole süüdlane...Ja noh ega Farro vendadest väga kuulda pole, sama Paramore oli viimasel ajal vist nende suurimad hitid....kuigi peale seda lugu on kvaliteet natuke alla kukkunud

Nii palju aastaid oleme üritanud oma armastust elus hoida.

Kui viimastel aastatel on päris mitu suurt hitti olnud, mis on mõjutusi võtnud 70ndate funk'ist ja soulist...siis peab minema ühe tüübi juurde kes on seda teinud juba paarkümmend aastat. Lenny Kravitzile meeldib jah 70ndad, nii selle rokipool kui ka popilikum pool. Siin on siis üks ta esimesi suuri hitte..

It Ain't Over Till Its Over ei kõla ju aastast 1991...see kõlab nii 70ndad (eriti Motowni osa), et tundub täiesti mingi dinosaurus olevat. Aga see on ju Lenny, kes pole vist kunagi trende jälginud. See muusika pole minu teetass, seega ei ole see ka minu üks lemmiklugusid ja sõnum, et kurat üritame ikka veel, kuigi ilmselgelt raiskame üksteise aega ja mängime tunnetega, ei ole ka just sellise nunnu loo jaoks õige. Aga noh , R&B ballaadi kohta üllatavalt hea .

R.I.P. Wayne Static

Šokeeriv uudis täna hommikul. Esimese info kohaselt võib olla üledoos.

Olen õnnelik, et sain Static-X näha Rabarockil paar aastat tagasi, mis oli vägagi tore kontsert.

Su naine ei saa naerda, kuna sa lõid tal hambad välja.

Läheme nüüd ilmselt ühe kõige vihatuma bändi juurde üldse. Insane Clown Posse ehk ICP lühidalt (harharhar) on kultusbänd mis kultusbänd, olles leidnud vägagi fanaatilise fännibaasi, aga mitte mingisugust mainstream tuntust. Aga jah , kui su fännid on juggalod, siis ilmselt enamus ei tahagi nendega end seostada. Aga bänd ei ole täiesti väärtusetu. Võtame või selle singli nende esimeselt major label albumilt.

Halls Of Illusion ei räägi nende kõige tavalisemast teemast, et kuidas nad tapavad inimesi. See on hoopis üsna tume lugu perevägivallast ja laste ahistamisest. ICP sunnib inimesi sõitma oma lõbustuspargis ja neile näitatakse häid pilte oma perekonna rõõmsast elust, kuni need kõik illusioonidena purustatakse ja tehakse selgeks, mida kõik "õige mees" teinud on. Refrääni on massiivne ja kaasalauldav + Slash mängib kitarri. Igatahes soovitan ilma isasuguse häbita.

Olen iga unistus,mille sa kaotasid ja enam ei leidnud.

Okie, see sügis tundub rokialbumite jaoks päris hea olevat. Päris mitu bändi,mis mulle huvi pakuvad,lasevad albumid välja.Homme näiteks tuleb välja Black Veil Brides'i neljas album, bänd,mis ei ole samas üks mu lemmmikutest,aga In The End oli ikka täitsa korralik singel. Siinon ka siis selle albumi singel..

Ma ei saaks öelda,et HeartOn Fire poleks minu jaoks šarmi. Oma välimust on tsipa maha toonitud (kuigi laulja ikka ei näe mingit moodigi rokkstaar välja,vaid nagu mõni laps rokkstaari Halloweeni kostüümis), muusika on sellisest gallopeerivast 80ndate metalist mõjutatud (kitarrisoolod kenasti olemas) ja refrään on kaasalauldav. Aga siiski,praegu jääb sellest meeldejäävusest puudu.

Magus süüde,ole mu sütik.

Iga rokifänn, kes on noorem kui ...ütleme 40, ilmselt on ootusärevuses uue Foo Fighteri albumi pärast (ACDC uue albumi kohta võib üldisemaltki öelda, aga miks olla ootusärevuses millegi pärast, mida me kõik juba niikuinii kuulnud oleme miljonit korda)..

Aga igatahes, bänd, kes mulle alati "meh" tunde tekitab, on nüüd esimese singliga siin...lugu ilmselt tõuseb kiiresti ka edetabelite tippu.

Uhh, kas ma pean seda tegema, see bänd on tegelt samamoodi nii bulletproof, et ükskõik , mis ma ütlen :"refrään nagu puudub, Holy Diver riff on varastatud (mis tegelt pole halb asi), Dave Grohl on ikka veel parem trummar kui ta on laulja", saan ma kohe igasugu vastuseid, et "sa oled imelik" and shit. Ütleme siis nii, et jep, kui sa oled Foo Fightersi kraami ennem nautinud, siis on see ka sinu maitsele. Kui aga sa heal juhul naudid pool greatest hitsi, rääkimata muudest lugudest, siis tee sellega samamoodi , nagu uue Slashi singliga; kui rokiraadiost kuulad, siis vaheta raadiot.

Kui ta mind kuuleb, siis ta koputab terve päeva.

80ndate alguse new wave'i laines oli hästi palju ühehiti bände...see uus tantsuline rokkmuusika sobis täiesti MTV algusaegadesse ja tõi kuulsust paljudele bändidele, kes muidu seda saanud poleks saanud. Nüüd kui järgi uurides tolleaegseid edetabeleid, leiad bände, kellest pole eales kuulnud.Aga need bändid, kes suutsid rohkem edu saavutada, on ikka meeles.

Miks sa mind piiiiinaaaaad.....Men At Work on pärit Austraaliast (nagu nende kõige tuntum lugu ka räägib), aga neil oli päris mitu suurt hitti, üks nendest Who Can It Be Now (mis läheb ka playlisti "parimad saksofoni kasutamised rokis". Lugu räägib ise aga paranoilisest mehest, kes kardab, et keegi jälgib teda ja soovib lihtsalt , et ta rahule jäetaks. See saksofon on lihtsalt nii lahe, et ükskõik mis muu siin laulus oleks, saaks ikka minupoolt soovituse.
Tavai , lähen nüüd uurin, misasi on The Outfield.

Kui ma ei saa olla ma ise, siis ma parema meelega oleks surnud.

Käes on reede õhtu. Pikk ja väsitav töönädal on läbi, õhtust on söödud. Nüüd inimesed lõõgastuvad miskitmoodi, teades, et homme tööd tegema ei pea. Mõned veedavad selle pere seltsis, mõned valmistuvad peoks. Selleks panengi ühe järgneva loo...milleks on üks Alice In Chainsi akustiline ballaad.

Nutshell, kuigi ta ei olnud singel, on imlselt üks kõige tuntumaid Alice In Chains'i lugusid. Ja kui paljud teised nende akustlised lood on tihti veidrad ja isegi creepy'd., siis Nutshell on lihtsalt masendav. Kitarrikõla ja -meloodia annavad olemust, nagu see oleks kirjutatud üksi kusagil suures toas kirjutades...vokaal pulbitsb tõsisest üksindusest. Nutshell on grunge ballaadidest üsna alahinnatud, aga selle nautimiseks ei saagi vist seltskonnas olla.....

Ei oska lugeda, aga õnneks on palju mänguasju.

Kui punk 1994 aastal suure hooga tagasi tuli, mõeldakse selle all kahte suurt bändi (mõelge ise natuke, kes). Aga nad polnudki kaugeltki ainsad. Üks väiksema kuulsuse saavutanud bändidest oli Bad Religion, kus alguse olid juba saanud 1979 aastal. Järgnev lugu on kõige suurem hitt nende läbimurdealbumilt.

21 Century Digital Boy annab väga hästi aimu, mis on Bad Religion. Lihtsalt meloodiliselt riffid, laulja natuke parastav/õpetav vokaal (miskipärast minu silmis ta kõlab täpselt nagu mingit õpetust andev lapsevanem) ja lüürika, mis kritiseerib tarbijakultuuri ja üha suuremalt üksteisest võõrandumist. Kõlab ikka hullult nagu pungibänd, mille alustasid eeslinnade pereisad, kes tahavad oma kooliealistele noortele midagi selgeks teha ...Täitsa kuulatav, aga muigamapanev.

Ma ei ole kunagi olnud oma elus nii lõhki rebitud.

Paar kuud tagasi kirjutasin ma Asking Alexandria uue albumi esimesest singlist ja meenutusest, et see kõlas nagu üks teine teatud suur hard rock bänd. Igatahes, mina olin väga selle poolt, bänd muutumas igavast core bändist päris okeiks rokibändiks, mis on viimasel ajal core bändide seas väga moes. Nüüd aga panin tähele, et neil on järgmine singel väljas.

Oh yess, see on täpselt see, mis te esimese paari sekundiga arvate. Moving On on puhas power ballaad,  just selline, mis 80ndatel kogu muusikamaailma valitses. Võiks mõelda kohe Skid Row'd laulmas. Aga päris hämmastamapanev stiilimuutus kõrvale vaadata, lugu on üllatavalt hea. Täielik Home Sweet Home stiilis "igatsen tuurilt koju" ballaad. Video kommentaare ja vanade fännide šokki on hea lugeda. Jätkake samas vaimus, mehed.

Kui öö võtab võimust, siis ta katab maa läbimatusse pimedusse.

Tead, vahel ikka Rocktoriinil , kui tehakse hästi hevi voor (shoutout to you , Tambet), siis ma ikka mõtlen, et mida ma ise teeks, kui ma teeks hästi hevi vooru. Tavaliselt ma ei mõtle seda, sest selline muusika on nii valitud maitse, et isegi tuntumad lood olekskid üsna tundmatud.
Aga see paneb mind vahel nostalgitsema nende aegade üle, kui ma sellist muusikat väga palju kuulasin. Siit on üks selline lugu.

Võtame kohe ette, Varg Vikernes on ikka väga ebameeldiv isik, mis on vähe öeldud. Nii tegudelt kui ka jutult. Järgmine lugu (mis on vist ainuke muusikavideo, mis Burzumile tehtud) lasti välja juba siis, kui ta oli päris mitu aastat vanglas olnud.
Dunkelheit ei ole nagu varasemad Burzumi albumid, see pole päris toore black metal, vaid midagi atmosfäärilisemat. VÄGA udused kitarrid, lihtsalt korduvad meloodiaid ja üle kõige selle ka sünt, mis annab ambiensile juurde. Lõppudelõpuks kirjeldab see pimedat , udust ööd palju paremini, kui mingi saatanast karjumine ja produktsioon, mis muudab kõik lihtsalt lärmiks. Pime talveöö on juba piisavalt kõhedust tekitav, ilma et vaja kirjeldada kõike, mis seal liikuda võib. Urrrr....(jep Muumitroll ja Burzum ühes laulus)

Las ma räägin sulle tüdrukust, keda ma eile õhtu kohtasin.

Eye Of The Tiger ei ole Survivori kõige parem lugu....there , I said it. Võib-olla see on ülemängitus, aga kui ma Survivori Greatest Hits'i kuulan, siis ma tihti skipin selle loo ja vaatan parem , mida muud head nad teinud on. Burning Heart'ist ma kunagi rääkin, nüüd võtan ette teise loo samalt albumilt (Nende esimene album vokalist Jimi Jamisoniga (RIP) sisaldas mitut hitti).

Kuna aasta oli juba 86, siis produktsioon ja muusika on üldse täiesti puhas 80ndate AOR. Klahvpillid on võtnud üle põhilise osa loos. Ja lugu isegi räägib ju üheöösuhtest, kus laulja kiitleb , et "oi, mees, ma rabasin eile sellise neiu maha", aga siis tegi lolli käigu ja hakkab mõtlema ka igasugu tulevikku temaga ja kui armunud ta on. 

Osa minust soovib, et ma tunneks midagigi

Wow, juba nädal möödas ja polegi siia jõudnud midagi uut lisada. Oh how the days go. Igatahes, Three Days Grace koos Matt Walsh'iga lasi hiljuti välja oma teise singli. Painkiller mulle täitsa meeldis, kuigi nende fännibaasi splittis see päris kenasti, nagu uue lauljaga tavaliselt. Samas , see läks kohe rokiraadiote tippu, seega suurem mass ka ilmselt nautis. Igatahes ollakse tagasi järgmise singli ja lubadusega, et album ilmub enne aasta lõppu.

I am Machine üritab tuua sisse natuke industriaali, ka kitarrisoundilt (kuigi sound on üsna udune, siis on üldine kõla läinud palju metallseks/steriilsemaks ja ka metafooridelt, kuigi tavaline 3DG ( tahaks paremini end tunda. Ma arvan, et see on loogiline, et see jõuab ka edetabelite tippu, aga kuidas see jätab oma jälje 3DG ajaloosse. Ma ei oskagi öelda sellele, see pole mingi indiepop, mida nad teevad,a aga eks nad on läinud natuke rohkem bro'ks ja üleproduktseeritumaks. Nad pole veel nii head, kui Adamiga , aga maha ma neid ei kanna.

Kunagi, kui maailm oli uus, meie kehad tundsid hommikust kastet.

Mida enamus meist teaks Moody Blues'ist. Olid 60ndate lõpus edukas rokkbänd ja White In White Satin lugu. Aga nad olid palju edukamaid; suuri hitte jätkus neile 80ndate keskpaigani. Võtame ühe nende viimastest hittidest, aasta oli 1986.

Note: täiesti esimene kuulamine.
Well, see kõlab vägagi 80ndate AOR, võiks vabalt olla Genesis 80ndate albumi peal. Ehk siis muusika vanematele. Lugugi räägib ju oma ammustest armastustest ja sellest, kas vahepeal ikka seda meenutate. Good times, good times.
Tegelt see on täitsa okei lugu, Moody Blues "sound" (vähemalt see, mis ma arvan) pole see üldse, natuke sellout, aga retro fm võiks vahepeal seda lugu tulla.

All abou that bass,that bass, that bass.....

Tõsiste teemade kõrval peab vahepeal ka natuke pidutsema.
Igatahes teate, et moes on tänapäeval suured tagumikud...eriti valgetel naistel. Twerkimismaania on jõudnud niikaugele. Aga ei, ärge mõelge Miley peale. Toome sisse just ühe vana tulija ja ühe uue staari, kes koos duetti teevad.

Jep, Jennifer Lopez ( keda ma nagu mäletaks, et oleks kunagi olnud ka natuke iseloomuga), jätab kõrvale kõik üritused ,et me mäletame temast midagu muud kui ta tagumikku.
Parim quote wikipediast "However, after playing the demo for her kids, they enjoyed the track and later Lopez was convinced to record the track"......da fuq
Appi on ta toonud ta Iggy Azalea, kes tõestab meile, et mustade naiste stereotüüpsed omadused lähevad hiphopis üha rohkem peale ka naistele.
Teate, ma olen seda laulu kolm korda järjest kuulanud, aga ma ei mäleta absoluutselt mitte midagi, kui et mingi pitchitud hääl hüüdmas "BIGBIGBOOTYBIGBIGBOOTY", aga ....ma pean koguaeg kirjutamine peatama, et tsipa videot vaadata.
Nii et ...I want definetaly want to live on this Earth, aga kas ma pean selliste asjade nägemiseks kluppi minema...bleeeh.

Loobun oma teeskleja rollist.

Ritchie Blackmore on olnud kogu oma karjääri selline isik, kes mõtleb "bändi" all "tema ja kari tüüpe , kes tema alluvuses on". Nagu Axl Rose kitarristina. Aga kui Deep Purple tema jaoks liiga demokraatilik oli, siis sealt ta lahkus, tegi Rainbow ja vahetas seal ka tihti erinevaid liikmeid. Et ta suutis ka siin terve bändi enda kõrva välja vahetada.

I Surrender ajaks on Rainbow juba 3 albumi juures ja soundilt on mindud väga 80ndate alguse AOR kanti...ehk siis lugu meenutab väga Foreigneri. Nii muusikalt kui ka vokaalilt(võib-olla Blackmore on natuke osavam kitarr). Kas ma olin kunagi üllatunud, kui sain teada, et see on Rainbow lugu? Ikka, see ei kõla nagu Dio aegne Rainbow, samuti mitte isegi Bonnet aegne (teate küll Since You Been Gone lugu). Aga kuna selline muusika läheb mulle peale, siis kui see on ka veel hästi tehtud lugu...suur pluss minupoolt

Mul on armid homsest, mida ma tahaksin , et sa näeks.

Kui tõelisest popiraadiote edukusest rääkida, siis Fall Out Boy on olnud viimase 10 aasta üks edukaimaidbände ses mõttes, ühest vähestest rokkstaaridest, kes ei tee lihtsalt mingi indie/sündipoppi ja saavad "roki" nimetuse. Kahju ainult, et nad on sellised nohikud. No tõsiselt, kes mõtleb Fall Out Boy'd kui mingit tõsiseid maskuliinseid rokijumalaid.

My Songs Know What You Did In The Dark ( Light Em Up) oleks nagu üritus teha lugu, mis oleks tõsine staadionirokk ja anda FOB austus rokifännide seas. Loomulikult teisega nad hakkama ei saa,aga esimene nagu tuleb välja. Need kõrged "FIRAAAH" karjed, mis nagu vana Van Haleni plaadi pealt välja hüpanud, whoaaaa hüüded , mis alati sobivad suure publiku ette. Igatahes  lugu on üllatavalt....ülespumpav.
Muideks video on ka tore,kus 2 Chainz ja paar neidu teevad rokiinstrumentidega seda, mida räp ja EDM on rokiga juba ammu ammu teinud...üritavaid neid maha lüüa.

Kas ma olen ka ilus, kui ma sind tükkideks rebin.

Nii, Maria Brink ja ta rinnad saavutasid viimase albumiga piisavalt edu, et In This Moment on nüüd major label bänd ja nende järgmine album ilmub siis novembris. Kas suure plaadifirma alla hüppamine tähendab neile järgmist sammu populaarsuses või arusaamises, et väike kala suures tiigis pole väga tore olla.
Igatahes siin on esimene singel.

Sick Like Me jätkab Blood albumi sarnast kraami: väga palju industriaali, tsipa segatuna sisse ka vanemat metalcore + produktsioon on puhas ja kena. Mulle väga meeldib see riff, mis nad salmide ajaks välja on mõelnud, kahju isegi et ülejäänud muusika nii vokaali taha ära kaob. Muidu see vana hea sõnum ka laulul , et kui tahad kedagi , siis vaatad kõikidest vigadest mööda , ükskõik kui halb see ka sulle endale poleks.
Jääme albumit ootama.

Sa ei tea seda veel, aga tunned seda oma hinges.

Oleme täna egoistid. Ütleme, et ma olen Eesti ainuke Candlebox'i fänn. Bänd, mis oli küll üks esimesi post-grunge populaarseid bände, aga nagu nood bändid ikka, olid isegi oma heydayl siinpool Atlandi ookeani vähetuntud, aga sellest oli juba 20 aastat möödas. Siin on nende kõige esimene singel.



Ahh, 90ndate alternatiivroki muusikavideod on ikka veidrad. See blur effect, mida Change kasutab, sobib suurepäraselt nende salmide kitarririffiga, mis annab tunnustust , et bänd on ikka rohkem klassikalise roki ja bluusi fänn, kui pungi. Loo sõnumgi oli ju puhas bluus, arusaamine ,et peale purunenud suhet pole sa enam oma kaaslanna südames ega mõtetes.

Ükski rahamägi ei suudaks sulle hinge osta.

Niiih, et Taylor Momsen on nüüd Lzzy Hale ja....Maria Brink (ehk) kõrval nüüd uuemad rokijumalannad. Igatahes , kui vaadata edetabeleid siis tundub küll nii. Pretty Reckless kaks viimast singlit on kenasti jõudnud nr. 1 kohale mainstream rock edetabelites. Ilmselt ei ole see ka fluke, sest internetiraadio on järgmist lugu ka lõpmatuseni ketranud.

Teate kui Lorde - Royals kritiseeris räpikultuuri. See on suht samasugune ja mitte ainult video põhjal, kus on ilmselgelt näha, et Taylor Momsen ei oleks kindlalt keegi, keda Sir Mix-A-Lot armastaks. Ta ju ütleb poistest rääkivad salmis, et sa võid saada mida sa tahad ainult siis, kui see on tasuta. Et siis teda rahaga ära ei meelita, samas aga armastusega küll, ja see on ju tasuta.

 Ma olen tähele pannud, et mida rohkem ma rokiraadiot kuulan, seda rohkem mulle sealsed suuremad hitid meeldivad, kuna neid mängitakse nii palju ,et jäävad pähe.

Sa olid mulle tol ööl kõik, mida ma elust unistasin.

Kunagi tegin ma Ajuga väljakutse, et ma hakkame vaatama top 250 filme ja isegi võrdlema, kui palju me näinud oleme. See oli mitmeid mitmeid aastaid tagasi ja ilmselt ma kaotasin selle võrdluse ammu , aga ma siiski üritan filme läbi vaadata. Nüüd jõudsin ka Before Sunrise/Sunset filmideni ja romantik minus (harharhar , naeravad paljud) ütles, et need olid täitsa korralikud filmid.




See tuleb teise filmi lõpupoole ja räägib palju esimesest filmist ja selle mõjust peategelastele. Aga noh mis ma filme ikka spoilin, räägime laulust. Selline valss, mis jah filmile sobivalt sobiks kusagile Pariisi kohvikusse, Julie Deply'l ei ole just väga hea häälega, aga ta müüb kahetsuse selles loos. Ma ei suudaks mõelda, kuidas mingi Mariah Carey näiteks seda lugu laulaks.

Kui asjad on liiga ilusad, siis ma pean nad segi peksma.

Võtame ette Hellyeah, supergrupi, mis on kestnud üllatavalt kaua supergrupile...ja seda ka järjepidavalt. Aga siin tekibki probleem, et supergruppe kuulame me esialgu sellepärast, et meile pakuvad huvi liikmete originaalbändid. Aga kas me tahame neid bände kuulata ka pikemalt aega või lihtsalt tuleme nagu liblikad tule juurde natukeseks ajaks. Arusaades ,et supergrupp ei ole sama kui orignaalbändid üksi, rääkimata originaalbändide summast, toob kaasa selle, et kõigil viskab suht kopa ette bändist.

Nii et jõudsime Hellyeah 4 albumi teise singli juurde, mis ei saanud raadiotes suurt vastuvõttu, võib-olla see Sangre lugu oli lihtsalt piisavalt halb esiksingel, et raadiod ehmatasid ära. Aga Moth on siin , meenutades hilisema perioodi Mudvayne'i aeglasemaid lugusid, rääkides tundest, et meid vahel ikka meelitavad halvad asjud, kuigi me teame, et need kasulikud pole. Aga jällegi...see lugu paneb mind rohkem Mudvayne'i igatsema kui tekitama tahet Hellyeah'd kuulama. Võib-olla on mure ka selles, et meil on Pantera trummar siin ja ta kaob täiesti laulu ära.

Tahaks tagasi kuuma ja võimalust ujumas käia.

Lõpetame siis suve....väikse päkapikudiskoga.
Tead, kuna kunagi muutub kõik muusika retroks ja seega on paljudki vanad eestlased jõudnud nostalgitseda selle žanri üle, mida just taasiseseisvunud Eesti tootis ikka kohutavalt palju.

Teeme siis kohe checklisti Up'n'Down - Sügis kohta, et meenutada päkapikudisko koostisosi

• Vaibakloppimine...check. Minuarust see tuim, suhtleselt odav biit on sama kõigil lugudel ja see vajas lihtsalt nii 10 kroonist kasutamisõigust
• 7 Vapra video..check....kuidas suutis üks saade olla meie MTV ja domineerida tervet muusikamaastikku ...no nii terve dekaadi. Mihkel Raud oli ikka geenius.
• Halb koreograafia..check..yep, MTV on nähtud ja üritatakse matkida seal, aga kui koreograafiks raha pole ja tegelt endal ka graatsiat pole, siis võib kohapeal tammuda ja kätega tsipa vehkida. Samas see siin pole kaugeltki kõige hullem versioon, mis ma näinud olen
• Inimesed, keda me teame parematest asjadest hilisemas ajal....check. Oi tere Hanna-Liisa Võsa. Sa ei meeldi üldse mulle, aga no vähemalt sul tekkis kunagi mingi isiksus ka lauldes

Nii, ma usun, et ma suudaks rohkem ka leida, aga siis ma peaks veel rohkem seda kuulama...ja ma ei taha

Usume jumalasse või CIA'sse.

UUUOMGIZZZZZZ!!!!! Nickelback on tagasi.
Igatahes Here And Now oli suuremas mõistes pettumus kommertslikult ja ehk ka fännide seas, olles lihtsalt mitte nii hea versioon Dark Horse'st. Aga nüüd on nad siin, uue albumi esimese singliga. Kas see on siis tagasitulek suurde mängu või on indie/elektroonika hõivanud ka roki nii ,et ...

Uu, a protest song. Abielus Chad Kroeger enam seega ei saa stripiklubidele nii keskenduda. Kanadalasatel on hea USA'd kritiseerida ka, nad on ju nende palju vähemretarded põhjanaaber. Aga laul on Gotta Get Me Some vol 2. ,ainult et seksinaljad on asendunud millegi muuga. Oleks pidanud mitu mitu kuud varem välja lasta, siis oleks võinud Maidaniga seostada selle loo sama palju kui kunagi Winds Of Change oli Berliini müüri langemisega.

See kõik on lihtsalt osa protsessist.

Vaatan, et active rock top 40 allaossa on tekkinud mingi uus bänd. Nii et....siin on Sleepwave, kelle,  nagu ma aru saan, frontman'iks on vana Underoath laulja. Underoath oli selline kristlik metalcore/post-hardcore, kes oli üsnagi edukas, aga kellest mul endal mitte midagi meeles pole.
Igatahes siia jõudis siis selle uue bändi esimene singel.

Through The Looking Glass....hmmm, yep , ei pannud mind äkki Underoath'i uurima, sest kuigi võiks eeldada, et siit tuleb mingi huvitav industriaallugu, nagu intro teasib...aga kahjuks on see lõik lihtsalt kuidagi üleprodutseeritud 30STM meets Bring Me The Horizon kanti emollik rokk, erinevus ainult , et lauljal on hääl hästi hästi halb.Damn, see kuidas ta laulab seda "KJILLLLLLLLLLLLLLING MIIII" käib juba mulle närvidele.

Üks kääne kõrgemal Pink Floyd'ist

Otherwise jättis mulle oma major label debüütalbumiga meh mulje. Seal oli paar täitsa okei lugu ja nende Adele kaver oli ta täitsa tore, kuid siiski....vaese mehe Adelitas Way , kui võtta. Igatahes , nüüd on nad on järgmise albumi esiksingliga tagasi.

Tead, Darker Side Of The Moon tekitas nimega huvi. Kas see on midagi , mis segaks uut hard rock'i 70ndate progrerokiga? Kui algusriff, mis tekitab vägagi Sweet Child O Mine flashbacke, algab , suureneb isegi ootus. Selliste nimedega enda võrdlemine tekitab tahtmata pettumust ja ...Darker Side Of The Moon on hea lugu...mitte keskpärane, aga mitte ka klassika või sellist, mis neid rokihierarhias astme võrra ülespoole tõstaks.  Suurim miinus on, et nende suudavad kuu pimeda poolest lauldes lisada ainutl "light it up, light it up, yeah"...Potensiaali oleks nii palju rohkemaks olnud.

Iga kord kui sind vaatan, leian sinus midagi uut.

Bon Jov'i singlid on vist meie paljude jaoks sellise huvitava tähtsusega, et need olid omal ajal suured hitid siinkandis (mitte enam USA's) ja me peaksime neid mäletama, siis kuna need on sellise pika hitinimekirjaga bändi vähemtuntumad lood, on need natuke ajaloos ära kadunud. Järgmine lugu on Bounce albumi pealt, album, mis oli üks anomaalia Bon Jovi diskograafias, kuna vahepeal oli 9/11 toimunud ja muusika oli kohe vaiksem ja tõsisem.

All About Loving You...kuidas ma seda lugu uuesti pole vahepeal avastanud. Selline low-key power ballaad on bänd testimas oma tugevaid külgi, I'll Be There For You tuleb kohe pähe kuuldes seda. Puuduseks on küll, et Bon Jovi üritab läbi oma nina laulda, aga vähemalt pole see auto-tune, milleni ta praegu langenud on.
Peab vist rohkem Bon Jov'i singleid hakkama läbi uurima.

Rääkisin täna kuradiga ja ta ütles, et ta pole süüdi.

Ma arvan, et oma videote, lüürika ja väljaütlemistega on üsna selge,et FFDP on üsna suur sõjaväe ja sellega seostuva fänn. Ja ega peab punnistama, et sellisel elul on selline ürgne ja uhke šarm. Aga sellisel elul on ka varjuküljed. Tagasitulek sõjaväest ja sõjast ise on tihti raske ja paljud ei suudagi korralikult kohaneda.

Eelmise aasta duubelplaadi nimilugu läheb ju üsnagi emotsionaalselt mõjuka videoga suurepäraselt kokku, kuigi lüüriliselt ei ole tegemist ainult sõjaväelastega. Põhjas olles leiavad paljud jumala, miks mitte ka saatana....Ma kadusin siin vahepeal 15 minutiks ära ja nüüd on mõttelõng täiesti läinud.
Igatahes, see on FFDP, you already know its kickass.

Kaotan ennast sellesse tuttavasse lookesse.

Lähme natuke klassika juurde. Järgmine bänd ilmselt tutvustamist ei vaja. Boston on bänd, mis on olnud populaarne nii 40 aastat, nende suurimad hitid on klassikalise roki raadiotes tihedased külalised ja nende debüütalbum on üks kõige edukaimaid debüütalbumeid läbi aegade.
Ja sealt tulebki nende kõige tuntuim lugu, mida laupäeva pärastlõunaks teile kõigile jagan.

Ahh, More Then A Feeling. Lugu, mis on nii tuntud, et Cobain rippis Smells Like Teen Spirit jaoks siit rifi'gi endale. Kas seda tunnevad ainult tõeliselt muusikafännid, kui nad kuulevad mingit lugu ja eemalduksid justkui muust maailmas, meenutades minevikku, vanu suhteid ja muud sellist. Külmavärinaid toob lausa ihule. Okei , More Than A Feeling päris seda ei too, aga ma ei saa refrääni kuulata ilma, et sulgeksin silmad ja naeratusega laulaksin kaasa seda.

Õpeta mind otsima , ütle ,et seal on armastus.

Üks 90ndate alternatiivroki suuri bände, Collective Soul aga vääriks selle kõrvale tärni
* USA's
Sest kuigi neil oli USA meeletu edu paar aastat, siis Euroopas on nad palju vähem tuntud.
Igatahes , siin on nende signature song

Shine , vastukajaks suhteliselt masendavale ja mõtlikule grungele, mis rokiskeenis vastab, on šokeerivalt lihtne ja positiivne. Peariff, mis ühtmoodi on nii selle looga seotud ja samas ka nii tuttav( mõni ime, et Billy Corgan neid kohtuse viis selle pärast), on täiuslik taust lihtsale, aga insipireerivale lüürikalt, mis võiks olla peaaegu kristlaste poolt kirjutatud. Aga et seda mängivad flanellis karvikud, on seda üllatavam ja seda mõjukam.
See lugu on midagi ,mida me mäletame veel ka järgneva 20 aasta pärast

Siis kuulsin , kuidas su süda lõpetas löömise.

Saan minagi kristliku roki suurkujusid näha siinmail. Skillet annab väidetavalt (noh kui väidetavalt uskuda Cherr'y ja Rock cafe'd, sest ametlikku teadet pole tulnud...aga vouchereid müüdi küll) Eestis novembris kontserdi. Paneme siia siis bändi kõige viimane hiti.

Esimese asjana saate kohe aru, et Not Gonna Die on täielik Awake & Alive vol 2...võib-olla midagi vol. 3 ka . Sest õigetes kohtades stringid, mees- ja naislauljad vahetamas vokaale ja loomulikult ennast motiveeriv lüürika, mis ehk päästaks mõnegi teise elu, kui nüüd enesetapp on meedias aktuaalne teema. Tead, iga kord kui Skillet uue albumiga välja tuleb, siis mingi hetk sellisesse loose armun ma uuesti ära. Igatahes, võib tulla sügise üks tipphetki

KAWAAIIIIIII

Jaapanist tuleb veidrat kraami. Seda me teame juba kaua. Aga viimasel ajal on interneti võitnud ju üks grupp, kes teeb midagi, mida ma pole ammu kuulnud...nad teevad nunnut metalit. Loomulikult mõtlen ma seda triot noori jaapani tüdrukuid , kes kuuletuvad nimele Babymetal.

Jätame lüürika välja, sest see on niikuinii midagi, mis kõlaks anime soundtrackile...ja ilmselt tõlgitaks valesti inglise keelde. Kuidas nad kõlavad.....Kes nagu midagi Slipknoti/Dragonforci hübriidi...loomulikult mitte nii gay kui Dragonforce, aga siiski ....suhteliselt omapäraselt. Üllatav on minujaoks kuidas tegelt nende hääled kokku sobivad selle heviga. Võib-olla sellepärast on nad ka soundi ka valinud just , et nende teen j-popi hääled ei kõlaks nagu mingi halb mash-up.
Peaks plaadi omama....Kas neid siinkandis ka näha võiks?

Hoolimata kõigest vihast, olen ma ikka lihtsalt nagu rott puuris.

Üks bänd, keda ma viimasel ajal rohkem kuulan, on Smashing Pumpkins. Jah, nad on üks kõige suuremaid 90ndate alternatiivroki bände, aga pole neid ennem väga vaevunud kuulama.Rokiraadiod tööl aga ikka on nende lugusid mänginud ja nüüd panengi ühe loo.

Bullet With Butterfly Wings on üks nende suurimaid hitte ja võiks isegi olla üllatus inimesele , kes bändi ei tea. Eelarvamus Smashing Pumpkins'ist ja Billy Corganist eriti, et ta on üks veider ja pretsensioonikas asjandus, nimetatud lugu aga on hoopis grungelik raju rokk, mille refrään võib tähendada nii kurja reaalsust muusikatööstusest või ka arusaama oma publikule, et sinu vihased väljapursted ei tähenda lõppudelõpuks midagi, kui tegudega (plz headega) seda ei toeta.

Valede jumal, hommikutäht.

Viimasest Slipknoti albumist on möödas juba 6 aastast ja vahepeal on neis toimunud suuri muutusi. Bassist Paul Gray suri üledoosi ja nende trummar, üks kõige tuntumaid liikmeid, Joey Jordison lahkus bändist. Corey Taylor on saavutanud üha rohkem menu Stone Sour'iga ja kas keegi tõepoolest arvas, et neilt tegelt ka midagi uut enam tuleb

Arusaadav on eelnevat lugedes, et Negative One ei ole lugu, mis peaks näitama Slipknot'i täiesti teises valguses, vaid on meeldetuletus fännidele, milline jõud see bänd võib olla, kui neil kõik klapib. Corey Taylor jätab kõik oma laulmise Stone Sour'isse ja toob kaasa ainult oma karjuva hääle. Muusika ise on kusagil nende debüüdi ja Iowa, tekitades kaost oma kurjakuulatavate häälitsustega ja "ohsaaa,2000ontagasi" scratchimisega.
Nad on tagasi...

Raadiost käib Kesköötund.

Vennaskond...jälle nähtud. Peaks 20 korda kindlalt juba olema. Ikka vanas headuses ja tehti Pille-Riin ja Hüperboloid ka ära (neid nad väga punkaritele mängida ei viitsi, seega suvepäeva rahvale ikka sobib). Aga paneme siis sellise loo, mis nende tuntumate hulka ei kuule, aga sel aastal on ikka jõudnud setlistidesse.





Taksosõidus on olemas kõik omadused, mis Vennaskonna klassikalise perioodi nii nauditavaks muutis.

• Kaunis ja kurb viuul
• Trubetsky kauged, vaiksed ja melanhoolsed vokaalid
• Lihtne lühike lugu, mis does not outstay its welcome
• Sõnad, mis on lihtsad ja otsekohesed, seega olukord võib igaühele tuttav olla, samas
  aga nende all tundub alati midagi rohkemat olevat.

Tunnen end siin maailmas natuke eksinud.

Kuna, nagu enamik siinseid lugejaid teavad, et Inglise rokiskene ma just nii kursis pole, siis You Me At Six on minust täiesti mööda vajunud. Väidetavalt on nad seal juba päris popid, nii et nende uusim album saavutas albumimüügiedetablis ka esikoha ühel nädalal. Igatahes mina panin neid tähele, kuna neilt esimene lugu jõudis ka USA'sse.

Room To Breathe esmapilgul tekitab sellise toreda "30STM nii 2 albumit tagasi tunde", mis on ainult positiivne.  Suudetud on kenasti U2 sarnane kidrasound oma emorokiga segata ja laulja annab edasi tunnet, nagu ta ühtaegu üritab täiesti emotsioone välja anda ja samas ka neid tagasi hoida. Kui jääda siia, siis saab lugu kena soovituse mult...
Aga lüürika ei tundu väga loogiline olevat. Salmides kirub ta fakti, et ta on üksi, aga refräänis juba küsib teiselt poolelt, et ta ruumi hingamiseks annab. Ega vastaspool mingi stalker pole, et pead juba enne kurameerimist ruumi küsima.

Suudle ja vihka mind, et see vähemalt tõsi oleks.

Rock Ramp'i see aastai ei ole. Kahju, festival oli tore, Viljandi linn ilus ja seal sai vanade klassikute kõrval alati ka huvitavaid uusi bände näha. Seega jääb selleks praegu youtube, siin on selline bänd nagu G.O.S.H...Girls On Stage Hot (nice grammar)...oma esiksingliga.

Blind Awake......see kõlab sama vigase inglise keelega nagu Defrage. Kas siis G.O.S.H. võiks ehk tähendada hoopsi Girls On Stripper Heels. Ja video on sellest, et naine tahab, aga mees tahab DOTA't...miks on see probleem ja miks ma sellele reaalsest elust näiteid võiks ka juba leian??
Mida rohkem ikka öelda...
Ohjah, laulust võiks ka rääkida. Mul pole lauljanna hääle ega ta inglise keele oskuse kohta midagi halba öelda....natuke kogenematu, aga Lenna Kuurmaa ja Paha Polly lauljate segu annab ära. Mure on aga selles, et nad on võtnud riffina eeskujuks Shanoni...ehk see ei kõla nagu bänd, vaid mingi sooloprojekt, kus kitarr on lihstalt background instrument.

Koljus olevate aukude kaudu lendavad välja kärbsed.

Nii, viimane puhkuse päev on kätte jõudnud, nuuks. Aga võtame ette mõne bändi, mida me ennem lasknud siin pole. Asking Alexandriat ma mäletan paar albumit tagasi, kui nad tegid midagi, mis kõlas nagu scene muusika segatud elektroonilise tümakaga...hästi veider, aga omamoodi huvitav. Samas nende viimase albumi lugusid on raadiotes ka laskma hakatud, nii et kuulame üle.

Oh kui nunnu, The Death Of Me ütleb kohe ära, mis ta on. ...Igatahes Asking Alexandria on muutunud A7X rip-offiks, siin juhul eriti just Almoust Easy loo ripoffiks. Aga noh, kuna see oli hea lugu, kas see siis on halb kohe sellepärast. Ei saaks öelda, kuna ega Avenged Sevenfold ka just mingi originaalsuse tipp pole. Laul ja video ise räägivad narkosõltuvusest, kuidas sellest on võimalik üle olla. Väga tore, sõltuvus on nõrkadele.

Liiga igav, et hakata lüürikat ümber tõlkima.

Jah, on reede õhtu ja ma sain teada, et JMKE on akustilises vormis üsna jama + Naiivi suvised muusikaviktoriinid on isegi täiesti okeid (ei ole mingit veidrat indiejampsi 60% juhtudest). Aga sellega sujuvalt hüppame üle KoRn'i juurde, kelle viimane album oli...päris igav, igavamgi kui nende 2007. aasta nimetu album. Ma arvan, et ma vist kuulasin selle kaks korda läbi ja ei leidnudki mitte ühtki huvitavat lugu ning sinna see jäigi. Aga nüüd lasevad nad sellest albumist special editioni välja, koos uue singliga.

Uu, ühesõnaline KoRn'i lugu ja räägib ka hateritest, toob tagasi meenutused nende klassikalisest debüütalbumist. Hater aga....pole midagi selle lähedalegi. Head on tagasi, aga sa aru ei saaks sellest, sest kitarrid on nii udused ja munadeta, et vajuvad lihtsalt müra sisse. KoRn'i elektrooniline osa pole mu lemmik kunagi olnud (paar dubstep lugu neil on okeid , aga Twisted Transistor pole tegelt midagi erilist), aga siin........ma ei oska kohe öeldagi, mida see meenutab.  Nu-metal keskealistele meestele....mingi uuema perioodi Rob Zombie äravisatud varajane demo? Igatahes, see on üks juhus, kus hateritel on täielik õigus.

Ärkasin, kui päike mind otsaette lõi.

Kuna Tool'i uus album on igasuguste lawsuit'e ja muude jamade asjade taga, siis jääb ikka praegu Chevelle'le kanda koorem, et tuua rahvale sellist kraami. Sel aastal ilmus nende juba praeguseks 7. album ja siit tuli ka nimetatud albumi esimene singel.

Olete tähele pannud, kui mingi suurem koolitulistamine on, siis meedia paneb hästi suurt tähelepanu tulistajate isikutele, just selle mõttega, et "mis filme ta vaatas,mis mänge mängis jne." , kedagi on vaja ju süüdistada, mitte ju ometi iseennast, et 15 minutit fame anda psühhodele. Ega isegi on loetud wikist ju "serial killers with most victims". Miks on see huvitav......eks me tahaks teada ju, mis toimub teiste inimeste peas, eriti nende, kelle mõttemaailm tundub täiesti erinev. Ahhh, halva Jennifer Lopez'i filmi flashbackid....
Take Out The Gunman on kvaliteetne Chevelle, riffid on paksud ja mahlakad, laulja teeb ikka oma Keenani jäljendust ja muusikal on natuke stonerlik mõju, sest seda ühte riffi korratakse ja korratakse, kuni see peab sulle meeldima hakkama.

Saadame mehed eesliiniele ja loodame , et põrgutulega pihta ei saa.

Rolling Stones....(kõik on yaay)....90ndate Rolling Stones (kõik on nagu meh või booo). Ärge minu käest seda asja küsima hakake, minu jaoks pole nad kunagi midagi erilist olnud, olen ainult pindmisi kompinud nende lugusid. Aga võtame siis midagi 90ndate algusest, mis on üks stuudiosalvestustest nende 91 aasta live plaadi pealt.

Ma sattusin Highwire peale, kuna see oli rockiedetabelites nr. 1 1991 aastal...jah,just sellel ajal kui grunge hakkas läbi lööma. Samal ajal toimus ka Lahesõda ja seega pani Rolling Stones ühe poliitilise antiwar loo välja. Tead, pole täitsa vigagi. Pole küll kindel Mick Jaggeri hüüatuses, kus ta käseb meil püsti seista, Mick Jagger paneb meid puusi hõõritama ja ajab naisi märjaks, mitte ei ürita olla masside ärgitaja.
Ah mis ma ramblin siin Rolling Stones'i kohta , sellel lool pole midagi viga suurt ja kõigile, kellele peaks meeldima Rolling Stones, peaks see ka peale minema.....mina aga ütlen, et lihtsalt pole väga meeldejääv.

Koht, kus ma ei pea elama ahelates.

Ma olen tööl käies kuulanud hästi palju active rock jaamu ja nende formaat tundub olevat lihtne. 40% klassikalisema raskeroki lugusid, 40% eelmiste aastate hitte ja 20% uusi lugusid. Omamoodi kahju, et viimaseid rohkem pole, iga päev Enter Sandmani 2-3 korda päevas kuulata pole tore, aga võtame mis võtta annab. Igatahes siin on üks lugu, mida ka seal palju mängitakse.

Stone Sour - Tired on praeguse seisuga nende viimane hitt,aastast 2013 oli see ka natuke aega nr.1 . Ja damn, Stone Sour üritab ikka üha rohkem minna sellise klassikalisema hevimetali peale. Ma ei kuula enam väga tüüpi, kes laulab Slipknotis, vaid midagi 90ndate Metallica/Soundgardeni ja muu sellise segu. Mõeldud on staadionitele, just selliste õigete emotsionaalsete refräänide ja kidrasoolodega, et kogu rahvas kaasa laulaks ja (nagu videost näha) jumaldaks bändi (hea aegluubis klippe teha siis). Sõnadki on kohast, kus outcastid ja muud selliseid otsivad kohta, kus saaksid ümbritseva maailma unustada ja koos olla omasugustega....nagu näiteks nende kontsert.
Mis ma siin kuumaga ikka toas istun, lähen hoopis ujuma.

Arvasin, et hoidsin sind kaitsuna ja tugevana.

Linkin Park jälle tagasi uue singliga....samas , kas kedagi siinkandis enam huvitav ka.
Ajad, kui Linkin Park uus album tähendas midagi, mida isegi Eesti raadiod teadsid ette, on möödas, sest ma pole vist neid lugusid kordagi väga raadiost kuulnud....mitte et ma enam väga üritan ka seda kuulata.
Igatahes teine singel Hunting Party'lt on järgmine

Until Its Gone annab küll omamoodi meenutusi A Thousand Suns ajast (Et ajast, kui Linkin Park täielik saast oli), aga õnneks suudakse sellest mööda minna ja välja tuleb midagi 30STM moodi, kuid siiski säilitamas seda Linkin Park'i. Minnes tagasi nende algusaegade juurde ja võrreldes seda näiteks In The End'iga.....siis tollase aja nooruslik uljasus on asendunud sellise kontrollitud, malbeva kurbusega. Enam ei nõuta kellegilt teiselt, et "miks nemad mind ei mõistnud" , vaid saadakse aru, et mingit asjad peab iga inimene ise leidma.

Miks anda neiule toll, kui ta parema meelega võtaks 9.

Teeme nüüd pausi (põhiliselt) uue roki kohta kirjutamise kohta ja lähme parem millegi muu huvitava peale, laseme teile uut hiphoppi/r&b. Chris Brown, kõigi naiste hirm, säilitab kenasti oma populaarsust iga albumiga, siit tuleb ta viimane suurim hitt.

Ahh, see on järjekordne lugu, mis ta teeb mõne Young Money posse liikmega, seega Chris Brown ikka jälle ajab naisi vihkavat teksti suust välja. Lil Wayne paneb alguses ka päris korraliku salmi maha, aga Tyga oma tundub nagu täiesti teemast mööda ja igav ka. Miks aga Chris Brown näeb välja nagu inimene, kellel on kõik luud kehast varastatud. Väga goofy. Igatahes , nagu Young Money singlid ikka, siis on lugu päris fun, aga ma pooldan loo sõnumit sama palju kui Tõnis Mägi Steven Seagali.

Ta õrritab sind, ta ajab su endast välja.

Lähme nüüd tagasi aastasse 1981 ja selle aasta ühte suurimasse hitti.
New wave oli põhiline ja MTV ka algusaegadel. Kim Carnes, kelle nime te ilmselt ei tea, aga kel oli tol ajal päris mitu hitti, tuli välja selle looga, mis vallutas raadiojaamad ja mida me kõik oleme ka mingil hetkel kuulnud raadiost.

Bette Davis Eyes on ikka lugu sellisest õigest femme fatale'st, nagu Bette Davis ju isegi oma pika karjääri ajal oli. Ma oleks seda instrumentaalosagi kuulnud nagu mitmes teises loos, seega vist on see lugu 80ndate popile palju andnud. Kim Carnes ise aga.....okei ta ei anna Bette Davist välja, aga videost (ja ka BonnieTylerikust häälest) tuleb välja, et temagi on selline neiu, keda iga inimene ära ei räägi. Ma lähen nüüd ujuma, et maha jahtuda ;)

Tihti on see rumal uhkus, mis kinnitab meile õigsust

All That Remains'i viimane jättis mind suhteliselt külmaks. Enamus, kes selle bändi tegemistega kursis on, ütleksid, et see on fakti tõttu, et nad täesti maha end müüsid, aga ma ei läheks selle peale. Ma võiks öelda, et mulle on see bänd rohkem meeldima hakanud, kui nad igava 'core kraami hülgasid ja hakkasid tavaliselt hardrock/heavy metalit kuulama. Ei , rohkem on vist lihtsalt lugude kvaliteedis. Aga siin on ka üks lugu, mis mulle istub.

What I Was Nothing on ikka ehtne power ballaad, mitte breakup , vaid hoopis armastust kinnitav lugu. Juba fakt, et ATR sellist kraami julgeb välja lasta, annab karmimatele fännidele põhjuse neid vihata. Aga jaaa, kui ma suitsu teeks, siis ma tõstaks välguka küll selle laulu peale üles. Selle asemel ma hoopis kallistan neiut ja suudlen teda pea peale (ilmselt ta ju lühem kui mina )

Kes räägiks sinu eluloo?

Mida huvitavat olen ma Black Veil Brides kohta tähele pannud. Nad on suutnud iga album olla üsnagi erinevad. Kui esimene album oli selline 'core kraam ja teine album Mötley Crüe worship, siis kolmandaks plaadiks tehti selline epic concept album, mille esimene singel ja suurim hitt on siin.

Küünik minus ütleb, et In The End on kalkuleeritud käik tegemaks midagi, mis müüb, sest see on siin puhas 30STM/A7X kloon, kus esimese kõik-kraanikaussi-eepilisus segatud viimase 80ndate metali austusega (mitte just glam, vaid igasugu muud ka). Aga ma ei ole kindel ,kas laulja seda ära ka müüb. Ta hääl on sobiv glam metal stiilis (või isegi A7X) stiilis touch-guy image jaoks, aga Jared Leto stiilis messiah ta pole. Paneme selle siia "niivõinaa" kausta.

Hiired otsivad sõnu, et meesteks saada.

Siin oleme järjekordse metalcore bändiga, kes on soundi softimaks muuta, et (praegu edukalt) natuke raadiojaamades spinne saada. Tegemist on seekord USA bändiga Of Mice & Men (keda võiks nimeliselt, mitte stiiliselt segi ajada Of Monsters & Men) , kelle kolmanda albumi pealt järgmine lugu on.




Would You Still Be There on kahetsust täis lugu kellegi hülgamisest tema raskel hetkel ja kuidas südametunnistus pärast võib mängima hakata. Hea teada,et paljudest scene bändidest, kelle laulja ei kõlaks, nagu tal poleks munad veel välja tulnud. Aga bänd vist ei ole kõige ekspertimad time traveli suhtes. Sest kui nad ajas tagasi läheks, oleks ta ju seal....ta lahkus ju hiljem, daa... Aga see loogikaviga välja jätta, on see jälle midagi, mis mulle meeldib, aga vanakooli fännid ilmselt kiruvad. Huvitav, kas see on mida Metallica fännid uuemad tunnevad.


Ja ta ikka kõlab nagu laulaks "If I could f*** the world"

Kurat, pane see kõvemaks.

Mul hakkas puhkus üks päev planeeritust varem....yaaay
Aga see on sellepärast, et lõhkusin korvi mängides jala nii ära, et ma ei saa praegu jalale toetuda...booo
Karma, ära ole selline lits.

Aga anyways....siin on uus singel Godsmackilt.

Godsmack - 1000hp

Noh 1000hp ei ole just midagi revolutsioonilist bändilt, aga on siiski kvaliteet, mida oleme bändilt harjunud saama. Bänd rääkis, et nad vaatasid seda albumit kirjutades minevikku ja seegi singel on "From rags to riches" story, mis sobib nii kontserdile kui ka mingile rallivideole soundtrackiks. Kas sellega võib lõplikult lõpetada arutelu, kas Godsmack on praegu parem kui uus AIC. Sest see ei tohiks olla isegi enam mingi konkurents. Mõlemad bändid elavad tihti oma vanade triumfide peal, aga üks neist suudab veel neid jäljendada ka korralikult.

Iga poiss ja tüdruk vajavad väikest rõõmu.

Laupäeva õhtu juures lähme siis ka klassikalisema roki juurde. Ei ole saladus, et The Runaways ja kõik nende liikmed oli mõjutatud glam rockist ja nende suhteliselt avameelsest soorollide poliitikast (mehed nägid ju seal väga naiselikud välja). Ja kui tuli aeg natuke kaverdada oma lemmikartiste, siis näiteks Lita Ford kaverdas seda suurt hitti.

Do You Wanna Touch Me on Gary Glitteri vana hitt. Ohh, selle peale praegu mõelda tekitab ikka judinaid. Aga glam rocki selline rütmikas beat on Joan'i kaveris kenasti alles. Ja noh, Joanist ise ka tuleb välja sellist metsikut sekusaalsust, nagu refrään poleks küsimus, vaid vihane käsk. Küsimus ka, kuna Joat Jett on selline väsimatu tuuritaja, miks siis teda pole veel siia toodud.

Kui ma peaks olema üksildane, siis ma olen seda üksi.

Jõudsime tagasi selle koha juurde, kus ma tunnistan, et "bändid, kes ripivad maha NIN , tihti meeldivad mulle rohkem kui NIN". Stabbing Westward oli oma teise albumiga saavutanud edu, aga jah neid peeti...NIN ripoffideks. Aga neid see ei heidutanud ja oma järgmise albumiga jätkakti samal kursil. Darkest Days ei olnud nii edukas kui eelnev, aga siin on albumi suurim hitt.

Ahh video on ikka veider, nagu enamustele industriaalbändidele ikka. 90ndal oli just selline värvilahendus ja look nii moes.Loost aga, Save Yourself lugu isegi saab seose looga. Laulja nagu te näete on suhteliselt veider ja fuckedindahead ja näeb kedagi , kellega ühtekad olla. Aga vähemalt mõistus on omamoodi peas, see et pead enda baggage kõrvale veel neiu oma ka võtma. Või on lihtsalt tegelt etteteadlik eemaletõuge, et siit ei leia endale pääseteed, vaid rohkem probleeme, millega oma pead vaevata.
Igatahes just eile raadiost kuulasin üle tüki aja ja nüüd on korralikult kummitanud see lugu.

Kiskusid naha mu seljalt

Ma pean ütlema, et ma pole just väga suur garage rocki fänn. Mingi White Stripes ja Black Keys on minu jaoks okay at best. Siis oli loomulik, kui Royal Blood hüppas kusagilt välja ja tõusis edetabelis oma esisingliga,et ma kuulasinseda nagu, et "see pole ju üldse hea". Ajad aga muutuvad,raadiod lasid seda palju ja lõppuks hakkas see mullegi meeldima.

Out Of The Black tabab kõiki neid noote, mida selline žanr peaks täitma: hästi hästi udused kitarrid, laulja , kes üritab kõlada coolim kui kogu ruum ta ümber ja samas sellise kõrge häälega ka, vaata Robert Plant.
Aga laul on ju hästi kuri, räägib vist jälle sellisest kurjast naisest, kes on lauljale paha teinud ja nüüd ta võtab oma riimid ja tulistab need tagasi. Interesting stuff...

Iga päev sa peksad täiesti segast.

The Offspring oli eile Tallinnas, kus loomulikult sai käidud , kaasa elatud ning silmad suletud ja mõeldud, et oled 12-13 aastane. Kuigi enamus lugusid oli Americana ja Smash albumite pealt, oli mõni uuem lugu ka setlistis. Mängime ühe neist.

Cant Get My Head Around You oleks nagu kolmanda isiku poolt suunatud lugu ühele nendele hästi vanale ja suurimale hitile. Et miks sa teed neid asju, mis ilmselgelt ei ole sulle kasulikud. Kas sa üritad peita mingisuguseid arme.....not doing a good job there, buddy. Muidu nagu ikka lühike laks meloodilist punki, mis nende parimate lugude hulka ei läheks, aga siiski vägagi mõnus kuulata.

Kutsa vaatab ju kurvade silmadega sulle otsa.

Adelitas Way'le oli eelmine album vägagi edukas. 4 suurt raadiohitti ja suur edasimüük albumimüügis andsid lootust, et bänd võib nüüd koheselt ilmuva uus albumiga ehk astuda veelgi suurema sammu edasi. Igatahes esimene singel on siin, juba kenasti top 10 rokiraadios olemas.

Dog On A Leash üllatab kohe oma southern/blues stiilis twangiga, mis tekitab sellise kuuma soo tunde. Kui selline suht Collapse lugu meenutav rokilikum pool siise tuleb, siis hakkab isegi kahju. Mida kõike oleks and teha suutnud, kui see blues poolt oleksid edasi arendanud. Praegutekib tunne, et ma peale laulu nime ei meenuta ühtki sõna selles loos. Esimese singlie kohta oleks võinud tsipa parem olla, aga sellegipoolest
above average.

Kinni püütud iseenda varju poolt.

Nüüd järjekordne bänd, mis on 2014 aastat kasutanud oma läbimurdeaastaks. Nothing More sai eelmine aasta buzzi erinevatelt festaritelt , signiti Eleven Seven'i poolt ja nende esimene singel on kohe rokiraadiote tipus.

This Is The Time on selline maailmaparanduslugu , küsides meilt, et miks me oma elud oleme nii peese lasknud ja et "dude, open your eyes and look around". Mida ma Nothing More kohe välja tooks, oleks laulja hääl. Esimene kord kui ma kuulsin, ma ei suutnud selle pärast laulu lõpuni kuulata. Praegu aga olen väga (Y) poolt, meenutab Fair To Midlandi lauljat. See suvi tuleb vist väga suur asi uute albumite jaoks ja Nothing More plaat libiseb ka sinna listi.

Murravad mind ja pesevad mu värvid maha.

Iga aasta loomulikult toob uusi bände, kes rokiedetabelites läbi loovad. Mainstream rock raadiote suurim pluss (ja miinus) on fakt, et tihti on uued bändid, kes esile jõuavad, halvemad kloonid varasematest suurtest bändidest. Siin tuleb sisse Starset, kelle esimene raadiohitt on nüüd teie ees.

My Demons kõlab küll nagu Skillet. Oi päris korralikult nagu Skillet. Lüüria on faux-kristlik, sümfoonilised lisad muusikale ja puudu on ainult naissoost laulja ka kõrvale. Aga videost ja nende koduleheküljest peaks aru saama, et neil on selline kosmoseteema oma bändis olemas, nagu väga vana 30STM. Aga egas ma ei kurda selle üle.  Muidu on lugu jälle üks neist "pääästa mind iseenda käest, kui vajadus tekib", kas neiule või siis Jumalale.