Kui asjad on liiga ilusad, siis ma pean nad segi peksma.

Võtame ette Hellyeah, supergrupi, mis on kestnud üllatavalt kaua supergrupile...ja seda ka järjepidavalt. Aga siin tekibki probleem, et supergruppe kuulame me esialgu sellepärast, et meile pakuvad huvi liikmete originaalbändid. Aga kas me tahame neid bände kuulata ka pikemalt aega või lihtsalt tuleme nagu liblikad tule juurde natukeseks ajaks. Arusaades ,et supergrupp ei ole sama kui orignaalbändid üksi, rääkimata originaalbändide summast, toob kaasa selle, et kõigil viskab suht kopa ette bändist.

Nii et jõudsime Hellyeah 4 albumi teise singli juurde, mis ei saanud raadiotes suurt vastuvõttu, võib-olla see Sangre lugu oli lihtsalt piisavalt halb esiksingel, et raadiod ehmatasid ära. Aga Moth on siin , meenutades hilisema perioodi Mudvayne'i aeglasemaid lugusid, rääkides tundest, et meid vahel ikka meelitavad halvad asjud, kuigi me teame, et need kasulikud pole. Aga jällegi...see lugu paneb mind rohkem Mudvayne'i igatsema kui tekitama tahet Hellyeah'd kuulama. Võib-olla on mure ka selles, et meil on Pantera trummar siin ja ta kaob täiesti laulu ära.