Hoovus võtab mind, õhk pääseb minust.

3 aastat on jälle möödas ja Nickelbacki väiksed vennad on kohe kohe tagasi uue albumiga. Mis on aga kolme aastaga muutunud, ühesõnaga selline bro'dele mõeldud cock rock on täiesti moest välja läinud, seega ToaD otsustas oma uue albumi esimese singliga minna ajas natuke tagasi.

Drown on tagasihüüe Gasoline aega, ehk siis võhikule, vanema Nickelbacki kanti kraam. Kuule, teema räägib ju sellest, kuidas tüüp läheb peale lahkuminekut end ära uputama. Sobivalt metafoorile kõlab laulja hääl ka nii läbi veealuse filtri.

Aga kas see ka on hea. Noh see on kompetentne. Mina, erinevalt paljudest, ei näe väga cock rock'is midagi hullult. Ainult et praegused bändid võtsid tihti seda läbi grunge negatiivsuse prisma. Meenutame ToaD eelmise albumi hitte. Need olid nagu rõõmsad lood, aga sõna otseses mõttes sõimasid kõiki naisi maailmas lollideks ja kullakaevajateks. Kurat, kui ma tahan reede õhtu stripiklubisse minna (mis oleks võimalus, kui Tartus aint selle eest rõvedalt maksma ei pea), siis ma tahan natuke toredat fantaasiat. Bad Girlfriend ja Something In Your Mouth ju olid siiski oodid sellistele neidudele.

Teate, mis siit puudu on...kaheksajalad.

Teate, mul oli esiteks plaanis kirjutada millestki muust, näiteks Driveni või Zorg uutest plaatidest/lugudest, aga üks sekund sellest, mida saab järgmises lingis kuulda ja näha oli selline, et see vajaks natuke levitamist. Minesatea, äkki see link võetakse ka varsti maha, seega ehk on see hetkeline kraam.

Ma ei ole nüüd mingi suur Avril Lavinge fänn. Tal on päris mitu head lugu, eriti vanema kraami peal. Aga viimaste singlitega on üha rohkem aru saadav, et neiul on varane keskeakriis. Kuigi ta on alles 29 (Jesus Christ, ta on ju üle 10 aasta juba tuntud olnud), üritab ta ikka käituda nagu 17-18. Chad Kroeger mõtleb ilmselt kodus iga öö, et "is this wierd that its turning me on".
Aga lugu on ebapüha segu Skrillex'ist ja Psy'st, segatud täiesti idiootsetest lüürikast ja Avril'i häälest, mis on otsutanud sellise kohutava anime aksendi tekitada, millest rohkem kui paar sekundit tekitab grimassi näole.

Hello Kitty on kõige halvem Avril Lavigne lugu, mida ma kuulnud olen.

Billy Shakespeare kirjutas hunniku sonette.

Ahhh......minnes tagasi aastatuhandevahetusse, siis ei olnud maailmas ju kõik rap-metal. Mis oli populaarseim asi, eriti noorte tüdrukute seas. Poistebändid; need 3-5 liikmelised grupid kenasid, aga mittemidagiütlevaid tüüpe, kes laulsid oma publikule koguaeg lugusid, kuidas nad neid vajavad ja igatsevad. Kuna bändid oli stuudios tehtud ja ei kirjutatud ise oma lugusid, siis maksimaalse publiku jaoks kõlasid kõik võimalikult üldiselt, et need puberteedieas tüdrukud saaksid toas kuulata ja ohata mmmmooooaaaaa..
Aga mis juhtub siis kui neil tüüpidel lastakse ise lüürikat kirjutada

Noh ega kui võtta ainult refrääni võtta, siis ei saa LFO - Summer Girls'i ju väga halvasti mõelda. Mõnus rannas suvel lõõgastumine meeleolu tekib ja noh....suvel ju neiud näevad paremad välja ^^. Minnes aga salmide juurde, saame aga selle loo õiget kvaliteedi näha, sest see lüürika mis sealt välja tuleb. Kuulake seda lüürikat tõsiselt ja öelge mulle, et pool sellest on lihtsalt random pop-culture referencid ja lollid punchline'd.....hmmm, ma peaks selle tüübiga kokku saama, ma arvan, et meie jutt oleks hästi sarnane...

Tahan teha kindlaks, et kõik näevad mind nutmas.

Kuna me kõik teame, et nu-metal on tagasi nagu oleks aasta 1999 , siis oleks vist mõtekas vaadata tähele panna ka bände, mis ei ole lihtsalt vanad bändid, kes teevad comeback'e , vaid uurida ka uusi bändide. Loomulikult on vahepeal tosin aastat möödunud ja kõik uus veri võtab malli ka kraamist, mis vahepeal popp olnud, ehk siis 'core muusika. Bändid nagu Emmure...ja täna kuulatav bänd Issues.

Esiteks kas te teadsite, et nende esimene album debüteeris USA plaadimüügiedetabelis top 10'nes.....
Aga kamoon, kui intro ära lõppeb, et esimesed 15 sekundist loost välja saame, on ju selge, et see riff on täielik jumpdafukup õpikust (kas see kui ma nu-metali lugude kohta seda tihti ütlen, sellest lõpuks ka asja teeb?). Refrääni eel tundub juba rohkem tavaline screamo sarnane osa ja siis tuleb refrään. Ahh nii hea, et laulja suudab kõlada nii korraga kui Chester Bennington (mida, ütleme ausalt, on teinud sadu bände) kui ka natuke Justin Bieberit. Ehk siis soov convertida massi, kes on just meie naeruväärsemast kriminaalist üle saanud ja tahavad natuke karmimat muusikat.(Mitte et nende albumi peal on mitmeid täielikke r&b lugusid)

Kas kõlab nagu sellest, et mulle ei meeldi see lugu. No ma võin öelda, et stiilid ei ole just kõige parema seguga,siiski.....meenutades mis Billboard auhindadel all roki alla läks, kõlab see nagu kuradi Slayer.

Hey look, its the Duffman

Mul pole midagi väga öelda siin, et kuigi me ilmselgelt ei näe GNR klassikalist line-up'i reunitimas, siis see asi, et vahepeal mingigi osa Axl'iga koostööd teeb on alati nauditav.

Seega siis midagi kiiret kaameraga filmitud live asja nende praeguselt Lõuna- Ameerika turneelt.

Ootan seda tunnet, kus mitte midagi enam ei tunne

Pean tunnistama, et Bring Me The Horizon oli mulle enne suht võõraks jäänud. Kas oli asi faktis, et nad olid selline moderne deathcore bänd, stiil mis enamasti on lihtsalt igav ja üleküllastunud breakdown'idest või siis fakt, et nende edukus on jäänud rohkem Inglismaale kui USA'sse. Igatahes ei vaevunud ma piratebay'ssegi minema, et nende albumeid tõmmata.

Can You Feel My Heart alustab nende viimast stuudioalbumit ja tekitab kohe selline ootus, et oot oot see ei ole tavaline 'core hüppamine. Okei, Enter Shikari ja paljud teinud on elektroonikat seganud core muusikaga, et see pole mingi originaalsuse tipp. Aga huvitav selle laulu juures on fakt, et laulja suudab kuidagi ühtlustada tavalise teismelistele mõeldud core muusika vokaali, et siin ei ole arusaamatu röökimine + autotune'tud emolik laulmine. Vaid tegu on midagi vahepealset, võib võrrelda FFDP'ga, et nende karjumisest on päris lihtsalt võimalik aru saada.
Elektroonika ja heviosa on ka samas hästi kombinatsiooniga, ei tundu üldse outofplace ja see segatud koos laulja häälemaneeriga annab tundust anuvast emotsioonist, tundest, et kogu selle tatoveeringuhulga all on ka  südameke, mitte üliemotsionaalne ja õrn, vaid vanem, täis arme ja neist tekkinud holdup'e. Arusaam, et armides pole süüdi vastaspool ja kartus vanadesse mallidesse langeda on see, mis tekitab tagasihoiu tunde.

Kastisüsteemi madalaim tase.

Teate, kust ma kuulsin esimest korda Taylor Momsenist. Elu24 räägiti mingist neiust ,kes pidavat rokitibi olema ja samas mängis Gossip Girl'is....nagu wtf. Noh ilmselgelt selline Disney rokk või midagi sellist. Kui ma aga Pretty Reckless debüütalbumi kohta olin lugenud ja siis ka singleid kuulnud, siis ikka kurat pidin oma sõnu sööma ja jätsin nad meelde, et vaatame kuidas nende karjäär edasi läheb.

Ja siin nad ongi. Heaven Knows erinevalt nende debüütalbumi lugudest on suurem hitt USA's kui Inglismaal. Võib-olla on labeli vahetus sellele kaasa andnud või lihtsalt vale promotion. Igatahes hea näha, et Taylor Momsen (kes ikka on veel 20nene) ei näe enam välja päris nagu emo-princess vaid nagu noor Debbie Harry. Sellele kaasa lisatud ka hääl, mis annab ikka täiega Courtney Love välja ja suht selline queen bitch rock goddess võib olla sündinud. Heaven Knows is varastab paar ideed kenasti Queenilt (mis jällegi oleks Inglismaal hitipotensiaali juurde andnud), aga see pumpav biit segatuna sõnumiga vaesuses olevast USA noortest annab midagi päris erilist.