Nad tahavad mind ära kasutada ja valesüüdistusi esitada.

Peame ausalt küsima, et kes pole Michael Jacksoni fänn. See tüüp on teinud nii palju ja nii erinevat muusikat, et talle pandud nimetus King Of Pop on täiesti asjakohane. Kui paljud teised popartistid lasevad välja albumeid, kus enamus mittesingleid ei ole kuulatavad, siis MJ oli ikka hittalbumite peal väljas.

This Time Around on HIStory pealt üks vähemtuntud singel, kus Jackson üritab nagu mõnel Dangerous'i album rohkem karm välja paista. Peale ta esimest pedofiiliasüüdistust muutus ta muusika ikka väga väga okkaliseks. Michael on siin täiesti "ma näitan teile, et ma olen üle teist" hoos, beat on Dangerous omadele suht sarnane ja Biggie Smalls annab ka ühe salmi siia juurde. Vägagi alahinnatud lugu.

Pole päris porno, kohe kindlasti pole muusika.

Seks on muusikamaailmas alati müünud, selleks piisab tihti ju populaarsete muusikavideote vaatamine. Aga mõnikord otsustavad produtsendid, et AINULT seks müüb ja lähevad natuke overkilli. Enter David Brandes, kes oli mingi hetk ka Vanilla Ninja mänedžer. Ta lõi ühe sellise huvitava eurodance bändi nagu E-Rotic, kelle esimene hitt oli see.

Dafuq am I listening to. Päkapikudisko ajal üritati ikka igasugust vaibakloppimist ära müüa. Sergei Bodrov arvas sama, kui seda kunagi Brat'i ajal kuulas. Ja see kõik on ikka nii veidras muusikavideos....its a big group of titties, w00t. See on tõepoolest nagu mingi rongiõnnetuse vaatamine.

Aga jah, oma eksiga vanu aegu voodis meenutamine ei tee su elu just kergemaks.

Kui mu aeg tuleb, unusta kõik halb mis ma teinud olen

Minutes To Midnight oli Linkin Park'i album, mis kõiki vanemaid fänne pani peas häirekellasid lööma. Üritades mitte jääda ühetrikiponideks, üritati oma "täiskasvanlikumat" poolt leida. Huvitaval kombel tähendas see aga seda ,et kui lüürika jäi sarnaseks vanematele albumitele, siis enamus lood olid vaiksed ja aeglased ja üsna tihti ka igavad ala Coldplay. Aga noh egas siiski suudeti ka paar head hitti välja anda.

Dark Star'ilik vibe on videol, kuidas kosmoseuuring on muutunud igavaks ja tavaliseks; kosmoselaev on muutunud vanglaks. Ühesõnaga, kui häving toimub lõpus, siis on see rohkem vabastus kõigest maisest. Lugugi on ju lahkuva inimese hüüd, et teda mäletataks hästi. Selleks ju üritavad paljud oma elu lõpusirgel kõigiga lepitust sõlmida.

Iga laulu kohta, mis sa kirjutanud oled, võta üks pits

Aasta on 1998 ja KoRn'i ning Kid Rock'i albumite hiigelsuured müüginumbrid annavad märku, et nendesarnane muusika on tõusuteel. Samasl ajal annab oma esimese albumi välja ka Jacksonville'st pärit bänd...eih mitte Limp Bizkit, vaid Cold. Ennast tutvustatakse kõigepealt selle singliga, mis on ka albumi esimene lugu.

Go Away on kolmeminutine plahvatus külmast, kalgist alternatiivmetali maailmast. Kidrakäigud ei ole mõeldud eputamiseks, vaid on tagataustaks Scooter Wardi ebamaise/krooksuva häälele. See lugu pole just eriti meloodiline, aga Wardi korduv laulunime karjumine on üsnagi kananahka ihule toov. Oma laulukirjutamisoskust parandati järgmise albumiga, aga nende debüüti tooruseni pole siiani jõutud.

Vastik tunne, kui sõbra naist himustad

Rick Springfield'il oli esimene hitt juba olnud 71 aastal, aga 70ndatel oli ta image põhiliselt suunatud teismelistele tüdrukutele. Oma suurima tuntuse saavutas ta aga 80ndate alguses, kui tema power-pop hitid vallutasid raadiojaamasid. Kõige tuntum neist oli loomulikult.

Jessie's Girl on bittersweet hümm sellele emotsioonile, kui sõbra naine on kenam tüdruk maailmas. See on ju nii nõme, et neid ei saa lahku ka ajada, sest liiga veider oleks pärast paar olla. Kõike seda ümbritseb nauditav powerpopi kreem, mis paneb sind unustama fakti, et ta kunagi näitles seebiooperites.

Energiat nagu miljard megavatti

Hmmm, Black Eyed Peas...well ma pean ütlema, et nende uuem elektroonilisem kraam on mulle palju rohkem meeltmööda kui vanem fungilikum/päris instrumentidega kraam. Kui popis tekkis elektroplahvatus , siis nemad olid eesotsas oma hiiglaslikult suurte hittidega. Siin tuleb aga tunnustus sellest ajajärgust ühele väiksemale hitile.

Rock Your Body't te vist pole Powerist oksendamiseni kuulnud, aga see on peaaegu üks nende tagasihoidlikumaid lugusid. Will.I.Am isegi laulab ja, kuigi ilmselt autotune'tud, on see päris mõnus low-key. Aga selle rikub ära üks kõige hullem chipmonk-voice, mis Fergile on antud. Ühesõnaga, täiesti normaalne clubbanger.

Seebises muinasloos jääb kangelane hätta.

Eesti Laul on suhteliselt saast. Lihtsalt tavalise poprämpsu oleme asendanud tavalise alternatiivrämpsuga; kraamiga mida Raadio 2 küll võib promoda, aga mis unustatakse kiiresti. Samas aga üks hea avastus sealt oli see alternatiivroki/new wave/whatever kooslus nimega Loss Paranoias, kelle erkpunase peaga lauljatar jäi kõigile meelde.

See sündikäik on puhas Eesti 80ndate popp, aga muidu on segatud ikka sellise tantsulisema alternatiivrokiga. Laulja kõlab küll kõvasti kogenenuma ja vanemana, ehk ongi mõeldud selline muusika tänapäeva keskealise inimesena, kes Nirvana ja REM hiilgeajal oli tudeng.

Erinevalt mõnest teises Robin Hoodist ei räägi ta inglise aksendiga.

Kui me mõtleme Bryan Adamsi peale, siis mis meile esimesena meelde tulevad; ballaadid. Ja milline neist kõigepealt. Loomulikult see hüpersuperultamegahitt Kevin Costneri Robin Hoodi soundtracki pealt, mis oli 1991 aasta kõige suurem lugu.

Mutt Lange on üks kõige legendaarsemaid power-ballaad kirjutajaid/produtsente ja see lugu on tema üks parimaid näiteid sellest. Produktsioon on puhas, isegi tsipa üleprodutseeritud, refräänid suured ja emotsionaalsed ja salmid vaiksed. Bryan Adams kasutab oma kruusahäält ka sobivalt ära. Mida saan mina , vallaline mees öelda laullu kohta, mille peale iga paarike on mingil hetkel kas aeglaselt tantsinud, armatsenud või lihtsalt kaisus olnud.

Kloonidest kuningad suudavad ka asja käima lükata

80ndate lõpp on vägagi palju erinevalt preagusest ajast. Okei, see on suht "you don't say" ütles, aga mis ma praegu mõtlen, on fakt, et siis Zeppelin kloonbändid ei olnud siis veel kui rokirollitagasitoojad, vaid lihtsalt kloonid. Great White, Whitesnake ja teisedki said kriitikat igast nurgast, aga keegi mitte nii palju kui saksa bänd Kingdom Come...

Okei, pange silmad kinni ja kuulake natuke seda lugu. Kas te arvate , et see on Zeppelin. Päris paljud arvasid seda, kuna neid mõnitati nimega Kingdom Clome. Samas , lugu pole halb ja lihtsalt anname paar vastuväidet ka ,sest meenutame Zeppelini vanemat kraami kui bluusivendade julma maharippimist....Sakslased ka ju teavad, et homage is french for ripoff.

Kuna meie tuli rohelisest punaseks muutus?

Chad Kroeger on peale muusika kirjutamise ka aidanud avastada tuua igasugu teisi edukamaid ja vähemedukamaid Kanada rokkbände. Üks kõige parem näide sellest on Default, bänd, mis on Kanadas püsinud tänasenigi edukana, USA's teatakse teda põhiliselt aga järgmise loo järgi.

Wasting My Time on üks väheseid laule debüütalbumilt, mida Kroeger ei aidanud kirjutada, nii veider kui see ka pole. Rohkem meenutab see jah 3 Doors Down'i kui Nickelbacki. Aga see on hea näide post-grunge ballaadist, mis aastatuhande alguses nii suured hitid olid. Aga videos on päris palju vanemat odavamaigulist CGI'd, mis ei ole hästi vananenud...

Su pisarad lisatakse üleujutusse.

Dear Agony oli päris hea album, samas natuke polariseeriv, sest kuigi albumil oli rohkem häid lugusid kui Phobial, kõlas see ikkagi nagu mingi kloon eelmisest albumist. Kui välja tulles oli see üsnagi tihedalt mu playlistis, ei suuda ma tihti meenutada, kuidas mõni lugu erines eelmisest. Seda muret aga saams pole nende teise singliga sellelt albumilt.

Palja Relvaga stiilis kiirabialgus on ainuke natukenegi naljakas asi selles surmtõsises loos. Oma mustas nahas olemisega Steven Seagali meenutav Ben Burnley laulab "huvitavate" grimassidega sellest, kuidas armid jäävad, aga üksteist aidates on võimalik igast mustast august üle olla. Lootustandev, aga meloodia ja video väga küll sellest tunnustust ei annaks. Ilmselgelt on tegu üritusega Breath'i edu korrata...aga vähemalt säilitati seda tehes kõik oma head omadused. Emotsional high throughout the song, minu lemmikkoht samas on see Forever ja Ever koht refräänis.

Iga käiguga on meil järjest vähem.

SOil nimi peaks juba ütlema midagi ütlema bändi kohta; ilmselt on see vihane Yankee nu-metal kombo. Ja on tõsi, bänd on pärit Chicago'st, seega on pullilikku jõudu siin küll. Nad on enamasti selline C kategooria grupp seal olnud, aga albumitel on enamasti olnud mõni hea lugu. Siin tuleb üks neist nende debüütalbumilt.

Wide Open on sundsoov, et paariline suhtes avaks ennaks lõpuks, sest muidu ei päästa seda suhet enam miskit. Laulja ise samas on enda arvates juba seda teinud, kõik sõltubki paariliselt. Laulja oli Drowning Pool'is kaks albumit, seega peaks tuttav olema, aga meenutab jah Saliva lauljat segatuna Shinedown'i omaga pluss sisse topitud Elvise järelematkimist. Ma ei saaks öelda, et ta laulda ei oskaks, aga ta hääl lihtsalt pole eriti puhas, samas sellises laulul polegi see tähtis.

Papa , aita mul karjääri teha.

Tutvused maksavad igalpool palju. Rockwell võib ilmselt tänada fakti, et tema paps oli Motown'i asutaja. Mitte ainult ta ei saanud plaadilepingut, vaid sai ühe oma lapsepõlve sõbra laulma refrääni oma ainsale hitile.

Yep, see suhteliselt totter Halloweeni teemaline "kummitused jälgivad mind" sai suure boosti, kuna Michael Jackson, kes 83. aastal oli ilmselt enda hiiglasliku populaarsuse tipul, laulis oma tavalises headuses selle refrääni päris vastavaks. Pole küll mingi Thriller, aga ükski kostüümikas ei tohiks seda lugu unustada.

Lepi oma saatusega, et sa oled teisejärguline.

Black Sabbathil on olnud ikka haiget palju liikmeid. Isegi lauljaid peaks vähemalt 10 olema eri aegadel., kõige rohkem mäletame loomulikult Ozzy't ja Dio't ,aga igasugu teised tüübid on ka seal oma märgi jätnud. Peale Dio esimest albumit oli Deep Purple vana laulja Ian Gillian ka ühe albumi Sabbath'is ja sealt on kõige meeldejäävam just see lugu.

Okei, produktsioon on täiesti kohutav, nagu udusus maksimaalselt, aga samas on kuulda, et Iommi on jälle hea riffi välja võlunud. Ian Gillianil pole enam häält palju jäänud, aga ta vähemalt üritab kõike anda, kuigi ma ei tahaks mõeldagi, kuidas Ozzy materjal tema häälega kõlaks. Refrään on samas üks selliseid kõrvaussi moodi asju, et kaevub pähe ja ei jäta sind kunagi rahule

 Video on nagu hevivideod tihti MTV algusaegadel...täiesti hilarious .

Kui me koos magame, kas sa siis hoiad mind oma soojas pimedas hauas

Lita Ford saavutas oma suurima plaadimüügiedu 1988 aasta albumiga Lita. Nagu enamik 80ndate glam metali tegijaid, oli muusika tasapisi järjest popilikumaks ja puhtamaks muutnud. Lita'l oli kaks suur hitti, üks oli selline rõõmus popilik rokilooke ja teine ...nagu te juba aru saite...power ballaaad.

Lita on endale duetiks kaasa toonud heavy-metal jumala/joodiku Ozzy, kelle hääl ausalt öeldes ei sobi üldse armastusballaadide jaoks. Lita hääl on siin suurepärane, andes suurepäraselt mõista, et kuigi ta on karm naine, siis ikkagi roiskuma läinud armastus jõuab temagi karmi pealispinna alla. Star FM ja Raadio 3 , miks te selle loo ära unustanud olete.

Mitte päris ühe hiti poiss

Haddaway on loomulikult kõige enam teatud selle ühe superhititurnedmeme kohta. Night at the Roxbury peaks ikka ära vaatama kunagi. Teeme siiski väikse uudisepommi teile, sellel Trinidadi/Saksa lauljal oli 90ndate alguses ikka päris mittu suurt hitti siinpool Euroopat. 

Ma vaatan, et see tüüp väga palju just oma lauludesse sõnu ei pane. Armastuslugu tavalise 90date alguse eurodance beati'ga, Haddaway puhas pauluhääl ja mingi tibi kajamas kusagil taustas. Video ka täiesti 90ndate alguses kraam. Paneme siis dressid selga ja otsime need Ladat garaažidest välja.

Ära lihtsalt haakristiga enam ühele pildile roni.

Peale šokeerivat ja edukat debüütalbumit on Abraham risti-lõiki Eestimaa tuuritades läbi sõitnud. Tasapisi on hakkama oodatud teist albumit. Praeguse seisuga on minuarust uue albumi pealt tulnud nüüd kaks lugu, millest teisele vändati kenasti ka video.

Ilmselgelt pole rikutud asja, mis töötas ehk siis see lugu ei ole kaugel debüütalbumi lugudest. Beat on suhteliselt tagasihoidlik ja Abraham oma tavapärase ropu suuvärgiga sõimab igaühte, kes viimase aasta jooksul on elu24 kuulsaks saanud...ja ka juute. Jääme ootama albumit.

Kas asi oli pilgus, millega sa mind vaatasid.

Nii nagu igas muus muusikavaldkonnas on ka rokis ühe-kahehitibände päris mitmeid. Üks häid näiteid viimasel ajal on Cavo. Esimese albumi kaks singlit olid edukad ja siis...nagu vajusid ära. Kas ei olnud lood piisavalt head või plaadifirma reklaamis valesti, aga igatahes, edu pole tulnud. Aga meenutame nende esimest singlit, mis rokiedetabelites kohe nr. 1 tõusis.

Yep, break-up song järjekordselt. Aga kui laulja mõistab, et asi on läbi šampuse- ja kokaiiniuimas, siis mida sa lootad. Ega päris kahtlane naine peab olema, et sellise asjaga nõustuda. Kui salmid pole just midagi erilist, siis vähemalt refrään on suur ja rõõmus, nii et paneb kaasa laulma; sellise mõnuainete mõju all olev inimene peabki break-upis rõõmus olema.

Mis sind ei tapa..ise teate ka edasi.

Kui ma eelmine kord Hoobastank arvustasin, siis ma panin tähele, et mitte keegi eriti seda ei tahtnud vaadata.
http://sirgemuusika.blogspot.com/2012/07/ohverdan-endast-koik-et-uks-sekund-oma.html
Vist pole teie lemmikbänd, aga anyways, see bänd on rohkem kui see üks ballaad, mida ma siin ei nimeta. Aga neil on jälle uus album väljas, mitte et see enam nii suur uudis oleks kui 5-10 aasta eest.
Esimene singel on siin.

This Is Gonna Hurt on suhteliselt tavaline tegelt vanemate post-grunge bändide uute albumite esimeste singlite kohta. On nagu selline musklilikum rokk, mis omamoodi meenutab vanu aegu, samas 30ndates tüübidel päris nii hea pole enam armuvaludest laulda, seega on see suunatud haterite peale. Samas, natuke jääb ikka kuidagi powerist puudu. Ma kuulaks küll seda vana kooli Linkin Park'i võtmes, aga Hoobastanki laulja hääl on alati natuke liiga mahe selleks olnud(ta ei kasuta oma karjeid ka)...OK; aga mitte midagi erilist

Mu tüdruk on linnast ära ja ma olen nii üksi.

Kunagi mulle Enrique Iglesias eriti üldse ei meeldinud, sest kõik ta lood olid sellised "ooh-ma-olen-latiino-armastaja" ballaadid....ja noh ma olen siiski mees. (Samas Hero'st saaks hea rokiballaadi ikka). Aga paar aastat tagasi, kui ta karjäär allamäge oli läinud, otsustas ta muuta ennast ja tagasi tulla klubikunnina. Esimene laul sellest.

Yep, järjekordne klubitümakas sellest, kuidas laulja su naise ära räägib. Mulle beat päris meeldib ja Enrique pole ka paha, okei vahepeal kõlab natuke liiga geilt, aga muidu täiesti normaalne. Ja Pitbull on siin....see oli enne kui ta igas loos oli ja oma sõnavara täiesti ära ammendas.

Ärkasin üles paduvihma hääle pärast

Okei, ma pean lõpetama nende kurbade lugude panemise. Ei mõju tujule hästi ja natuke üheülbaliseks hakkab ka minema. Vaheldus on siiski põhiline, ega see mingi dubstep'i raadio pole. Anyways, Skid Row oli üks kõige viimaseid glam metal bände, mis 80ndate popiks said ja nad said päris popiks,  oma osa sellel oli ka loomulikult pretty boy Sebastian Bach'il. Kõige suurem hitt neil oli vist see lugu esimeselt albumilt.

Yeah, keskkooli prom'ide aeglase tantsu lugu, kui rahvas ja paarid lahku lähevad , et suures maailmas ise elu alustada, aga võib vähemalt meenutada häid aegu. Bach laulab ka siin oma hinge välja. Nad tegid sellest ka hiljuti uue lauljaga kiire versiooni, mis loomulikult oli suht saast , sest see on siiski power ballaadide ajastu üks greatest hit.

Ei ole mõtet minna küünalt ära puhuma.

On mingit teatud eelarvamused, mis inimestel on Nickelbacki lugudest. Paljud arvavad, et nad ongi põhimõtteliselt ballaadid, aga eih, need on lihtsalt singlid. Enamasti on ballaadid albumil just tasakaaluks vihasete seksi/joomise/peo lugudele, et natuke lootust ja armastuse ootust ka kusagil maailmapildis olemas oleks.

Yeah, see pole päris armuvalu, see on rohkem selline insipireeriv "sa-suudad-seda" ballaad ja halvas mõttes on see lugu, mis pani Nickelbacki hittballaadidele seina ette. Vist kogu haterite pahameel kaldus üle ka mainstream publikusse, sest laul on ikka hästi mõnus , silmad-kinni-muie-näole lugu, mille kuulamine võiks natuke küll tuju tõsta.

Elu õpetas sind lendama ja lendasid minu juurest ära

Kuigi mul pole midagi Dan Chandleri vastu, siis Evans Blue jääb ikkagi esiteks mulle meelde Kevin Matisyn'iga sest tollel tüübil oli alati midagi omapärast laulda. Ei teemad on ikka tavaline post-grunge, aga just ta kauged, mitmetimõistetavad sõnad tõstid selle esile. Case-in-point nende teise albumi esimene singel.

Kuri tüdruk, kes haiget põhjustas faktiga, et tal polnud õrna aimugi, mida tahab. Kõik oleme seda palju palju kordi kuulanud. aga Matisyn'i metafoorid (ja fakt, et bänd suudab vägagi hea riffi refräänis välja võluda) annab sellele laulule rohkem. Ikka huvitav mõtisklus, mis plaadifirma rohkem seda plaati ei promonud.

Komistasin ja kukkusin...alasti.

Billy Talent on Kanda pop-punk bänd, kes on miskipärast suutnud saavutada suure populaarsuse Euroopas ja kodumaal, samas olles üsnagi tundmatud USA's , kas see on labeli süü või lihtsalt saatus. Anyways, USA's mängiti korralikult ainult nende debüütsinglit.

Kõlab jah suht Paramore'liku riffiga, aga laulja pole küll mingi Hayley Williams, pluss tal on mingi hästi mulpolemunadveelkukkunud karjumine. Aga laul on hea, natuke tavaline eelmise generatsiooni sõimamine, aga Billy Talent edu popiraadiotes pole juhuslik. Kõrv hea meloodia jaoks on neil ka siis, kui laulja neid alt veab..

Ja mis vittu soeng kitarristil on ...

.
.
.
.
.
.
vittu

Peab ikka küsima, et mis huvid on

Notorious B.I.G. oli suur nii kaalult kui ka tuntuselt. Lühikeseks jäänud karjääri jooksul suutis ta muutuda East-Coast-hip-hopi tagasitulekul üks tähtsamaks tegijaks ja muutis Bad Boy Recordsi paariks aastaks ikka väga rikkaks.

Big Poppa oli teine singel ta debüütalbumil ja kuigi West Coast-East Coast läksid varsti päris korralikult tülli, on see lugu siiski textbook g-funk. Minuarust on samas Biggie Smalls tihti sellise häälega, et nagu oleks keel ta suu jaoks liiga suur. Ja vaata, Puff Daddy on siin, enne oma kuulsusi, kui ta lihtsalt veel oli produtsent. Ja refräänis laulab ka Busta Rhymes. Ehk siis päris kuulsuste paraad siin kenasti.

See screenshot, mida see video annab, on ikka kahtlane. :D

Kõik see muudab asjad natuke hulluks.

Soulfly kontsal sai eile ära käidud...ja suht meh oli tegelt. Max Cavalera on ikka päris paksuks läinud. Meenutas oma paksude riietega sumomaadlejat. Anyways, hullem aga oli see, et paljud nende head lood olid medley's mängitud. Näiteks järgmist lugu mängiti ainult mingi pool minutit.

Sellise pealkirjaga nagu Jumpdafuckup on teada, et mingit sügavamõttelist poeesiat siit ei tule, hoopis kõva küttelugu, pani hüppama küll kontsa ajal. Slipknot'i Corey Tayloriga käib korralik üksteise üle trumpamine. Aga miks seda täiesti ära ei mängitud kontsal; no ilmselgelt polnud teist vokalisti võtta. Cavaleva klanni kõik liikmed üritasid kõik kõige kuulsama liikme moodi olla ja ei üritanudki laulda.

Ruumi pole peitmiseks, lapsed juba võitlevad.

Revis tuli kahe aasta eest isegi kokku uuesti. Üritasid kenasti ja lindistasid uue albumi, aga siis tekkis mingi organisatsioonilik probleem ja albumi väljalase lükkus edasi ja kuna nad läksid selle aasta algul uuesti laiali, siis vist seda albumit me niipea ei näe.

Anyways siin on nende teine raadiosingel, Seven polnud nii suur hitt kui Caught In The Rain, aga siiski mängiti seda niipalju, et mitmed bändid oleksid kadedad. Ühesõnaga jällegi selline mahe post-grunge. Nagu hommikuse postitusega, on seegi lugu peatselt lähenevast hukust, siinjuhul küll üldisemast. Revis mõtiskleb, et mis küll juhtub sellisel hetkel, kui meie aeg läbi on ja minema peame. Lõppudelõpuks, kas järgmises maailmas me jääme samasuguseks ja lihtsalt kordame eelmise generatsiooni vigu.

 Meenutame siis veel kord hea kuulamisega Revist ja naudime sooja sügisõhtut.

On seinjad piimjad, kohvikus kus lõppeb vaev.

Kunagi...nimetame seda aega keskkoolis, sai Vennaskonda vist küll oma korra kuus vaadanud. See bänd peaks mul olema sama nähtud kui Metsatöll. Aga viimasel ajal on nende kontsad vähemalt Tartus harvemaks jäänud ja seega on üllatav fakt; ma ootan jälle nende live'i, mis on alles kuu aja pärast.

Jajajaa, see lugu on muutunud mittetavarahva seas vist kõige ülemängitumaks Vennaskonna looks , isegi rohkem kui Pille-Riin. Ma olen seda lugu tsiteerituna igast kuradi august kuulnud. Yeahyeah, see on hea lugu , see on kindel, aga ma ei suuda selle loo kohta kirjutada midagi, ilma et pähe ei tuleks igasugu random hüvastijätuhüüded. Ebasünnis kritiseering, aga ma loodan küll, et selles kohvikus kõik inimesed ei oleks. Tead, milline õllejärjekord siis tekiks.

25 tsäksi riidekapi peal.

Siin on teile väikene newsflash. ZZ Top'il on uus album väljas. Arvatavasti on see paljudele uudis. Aga jah, üle 8 aasta on habemikel uus kauamängiv väljas. Ja kohe teile, mu kallid lugejad, tuleb esimene singel selle pealt. 

ZZ Top on viimase paari albumiga läinud tagasi oma 70ndate blues/boogilikum kraami juurde, see laul pole erand. Kuigi ZZ Top on just hea , mida kuulata bingedrinkimisele odavas Texase baaris, siis miks see kõlab, nagu see oleks lindistatud sellise tegevuse käigus. Rick Rubin, for shame, Gibbons kõlab kuidagi valesti, ja me räägime ZZ Top'ist. Igatahes, hea laul on kuskil peidus, aga ilmselt on see live esituses. See singel....kõlab liiga nagu demo.

Okei, see on räpiloo kaver, ahaa. ZZ Top, all is forgiven..

Naera praegu, sure hiljem.

Sa pole vist mingi õige hiphoppar kui sa vähemalt korra pole vanglas istunud. Nii tuli paar aastat tagasi ka Lil Wayne'l mõned kuud ebaseadusliku relva omamise eest ära teha. Samas on ta nii produktiivne tüüp, et vanglas istudes tuli ka tal üks album välja. Ta põhialbumite aka. Carterite hulka see ei kuulnud, kuigi siin oli palju lugusid, mis pidid Carter IV'le alguses minema.

Gonorrhea on järjekordne lugu talt, kus beat'iks on mingi kahtlane helin skippima pandud. Vähemalt paneb ta lüürikat kuulama kohe, sest see küll pole asi, mida instrumentalis kuulata. Ühesõnaga, lüürika on tegelt ka puhas Young Money tavaline kraam, aga Lil Wayne suudab jällegi paar head line'i välja võluda. Kristjan Kangurlik "i ball hard...with 5 fouls" (NBA on 6 veaga pingile minek;)) Drake ka siin, kuigi ta kõlab kuidagi ärapidutsetud häälega, ta oskab laulda küll,aga siin mitte.

Kõik mõtlevad, kas sa tuled täna õhtul välja.

Loverboy; nimi ei ütle vist enamustele inimestele mitte midagi, mis on lihtsalt kahtlane, sest olid nad suhteliselt sama edukad kui nende staadiumiroki kaaslased 80ndate alguses nagu Journey või Foreigner, aga Loverboy'l pole nagu väga jäänud ühtki lugu inimmällu. Kui ainult siis järgmine lugu.

Foreignerist eristaks neid võib-olla fakt, et see lugu on palju newwavelikum. Ühesõnaga on video puhas 80ndate alguses kraam .... s.t. sellel pole eelarvet ja bänd lihtsalt teeb nägusid kaameratele kolm pool minutit. Aga laul on hea....töölisklassi kartulkastmes rokk, kus tegelt nädalalõpp figureerib väga vähe, armastus siiski põhiline, aga tänapäeva elus toimubki see kõik ju nädala lõpu poole.

Just pühapäeva õhtuks on see ju kõige õigem lugu. :D

Patustele puudub puhkus.

Alrighty, sai jälle pool ööd Bordelandsi co-op'i mängitud ja ikka ei suutnud seda läbi mängida. Anyways, loomulikult peab sellega seoses panema siia loo, mis Cage The Elephant'i kuulsaks tegi. Kuulsus, mis praegu on kaks albumit ja päris mitu raadiohitti tekitanutd.

On kõrbeatmosfäär küll , seega sobib suhteliselt hästi Borderlandsi, samas võib kohe öelda, et soomülgas pesitseks kohe kõrval. Ühesõnaga, räpast tunnet tekitab. See võiks olla Beck'i - Loser uues, 21 sajandi võtmes; rap-blues or something. Ta laulab isegi sellest, kuidas inimesed kõike halba tihti teevad raha pärast, aga lüürika tundub lihtsalt teisejärguline.

Pole hingamisruumi valu ja naudingu vahel.

Reede õhtune peomeeleolu on läbi ja käes on laupäevane paduvihmane kodutööde tegemise periood. Väsinud pead vajavad midagi rahulikku, et tuule rütmis õõtsuda( eilne Saaremaa tüdrukutega suhtlemine on mind pannud mõtlema, kuhu ma õ ja kuhu ö kirjutan), seega siit tuleb üks suur Aerosmithi ballaad.

Cryin' tutvustas oma videoga maailmas Alicia Silverstone'i, aga siin on ka noor Steven Dorff ja Josh Holloway ( Sawyer LOST'ist). Kõik on seda lugu 1000 korda kuulanud, nii et öelda, et see räägib halvast tüdrukust, keda tegelt ei oleks tohtinud minna lasta, sest noh armastus on kuradi võimas tunne, on nagu aabitsast rääkimine. Hair metal võis küll olla 1993 aastaks suht surnuks, aga Aerosmith tiksus ikka oma power ballaadidega edasi.

Skorpionikuningas seisab üksi.

Ma arvan, et see on just tänu Rocki suurele hitile Godsmack'i kõige tuntum lugu. Ohh, mäletate aega, kui Rock oli veel tõusev märulistaar, mitte nagu praegune hasbeen. Mis juhtus, ta oleks võinud vabalt olla uue Ahnold. Igatahes, on reede õhtu ja peab end väljaminemiseks üles pumpama.

                       

I Stand Alone on ju motto, mille järgi elada. Self-powering anthem , ilmselt parim Godsmackilt. Türa, arvate, et saate mu vastu, ma olen Desperado ehitusest. Ahh, nad käisid Bulgaarias isegi ära ja siin mitte.  Kurat, kui see pole legendaarne bänd meie generatsioonile, siis dafug people.

Ma seisaksin selle pärast järjekorras.

Nii lahe, et nad tegid Bourne filmi ILMA Matt Damon'ita ehk siis ILMA Jason Bourne'ta ...Ma ootan juba järgmist Rambot, kus sellist tegelast sees ei ole. Anyways, Jesus Christ, kas see on juba mingi 10 aastat, kui esimene film välja tuli, millele oli külge poogitud see Moby hitt.

Exteme Ways tekib juba ärevust oma piniseva beatiga, mis seostub alarmiga tühjas laevas/punkris/mingismuus klaustrofoobilises kohas. And hawt lesbians in the video... elektroonikavennad tihti panderivad meestele. Ainuke kord, kui ma Õllesummerile jõudsin, oligi just tema  pärast ja see oli üks lugu, mida ma kindlalt kuulda tahtsin.

Kuulsin, et leidsid kellegi ja rahunesid.

Mulle väga ei meeldi Adele, panen sellega teid kõiki x vajutama browseris. Kui ma alguses teda kuulasin raadiost, arvasin, et ta on üks järjekordne "valge-tibi-kõlab-nagu-mustanahaline-vanamutt" ala Duffy või Amy Winehouse, pluss ta enamasti sõimas lihtsalt oma eksi.
Aga siis...

Someone Like You on üks selline haruldane lugu, sest kuigi siiski viha on tugev emotsioon, siis see oleks nagu see hetk, mis sa lõpuks hakkad kellestki üle saama. Tegelikkuses siiski ei taha sa kõike seda sitta, mida sa eri aegadel öelnud oled. Eih, igatsus tema vastu on ikka veel tugev, alles hakkad üle saama, mitte et saad....Kahju et selles videos ühtki värvi pole, sest see üksik killuke oleks just see , mis seda lugu täiuslikult iseloomustaks.

Tund sinuga üksi ja saan sust kohe üle.

Limp Bizkit on viimasel ajal päris palju lekitanud igasugu demosid and stuff välja, tüki maad rohkem, kui ametlikud väljalastud kraami. Eriti kui nad nüüd Cash Money records'iga liitusid ja lubasid kahte albumit see aasta, on igasugu rumoreid kuulda olnud. Igatahes , siin on midagi kaugelt aastast 2011.

See on ehk rohkem Fred Durst'i soololugu, sest elektrooniline slow dirge see on. Durst on siin rohkem foul bachelor frog, kes tihti mõtleb midagi väga loogilist "tahan naist, fapfap, ei taha naist" , ma usun, et sama kehtib kenasti ka ekside üle, kellelt igatsetakse tihti ainult üht asja. Võiks nagu eeldada, et Durst on sedalauldes tsipa vintis ja põlastusega vaatab eksi pilti.

Suudlus huultele kuupaistel.

Lady Antebellu on üks praeguse aja kõige populaarsemaid country-acte. Okei, tegelikult nende singlid meenutavad rohkem sellist soft-rockilikku kraami, mida Star FM tihti lõpmatuseni ketrab. Seega võime alati eeldada, et nende suurimad hitid ilmest ei kao kunagi ära. Seega nad jäävad siia ja paneme nüüd ühe neist peale.

Just A Kiss on just konservatiivsetele koduperenaistele mõeldud armastusballaad, kus nad loodavad, et nende armunud lapsed ainult suudleksid vastassugu poolega. Olen kuulnud ja nõustun, et see kõlab tihti nagu Chicago või Air Supply , aga mees- ja naisvokalist suudavad minu arvates alati hea kooskõlaga olla.

Minu emme käskis mul küll kakelda.

LL Cool J oli 90ndate alguses ristteel oma karjääriga. Singlid/albumid küll müüsid hästi, aga hardcore hip-hop publikule hakkasid ta pidevad armastusballaadid pinda käima. Hiphoppar peaks ikka karm olema. Ll Cool J otsustas kommentaaridele vastata...

Mama Said Knock You Out algab ühe kõige legendaarsema comebacki eales...köhh, ärme nimetagem seda tagasitulekuks (seda esimest lauset olen ma tihti võistlusolukordades kasutanud). Minimalistlik, mustvalge poksiteemaline video on taustaks samateemalisele loole. Ta ei vaja palju, et meile kõigile ära teha, aga ta teeb seda sellegipoolest.

Ja paar viimast sekundit videost on (Y).

Järjekordne laps, kes kunagi kooli ei lähe, armu ega ole lahe.

Neil Young peaks väidetavalt olema Godfather Of Grunge. Ma ei oska midagi selle kohta, sest ausalt öeldes, ma pole kuulanud eriti palju peale selle 80ndate lõpu suure hiti, mis oli umbes 10 aasta jooksul esimene ta edukas album.

Rockin' In The Free World on vist kõigil meeles refrääni pärast, mis loomulikult on suhteliselt irooniline, nagu suhteliselt sarnane Springsteen'i hitt. Ehk siis esimese Bush'i administratsiooni aeg, kui kõik see 80ndate suur laristamine ja hedonism tasapisi majanduse hakkas tuksi keerama ja vaeste ja rikaste lõhet veelgi suurendas. Aga ma nüüd ei hakka sellest rääkima, hoopis räägin sellest,et väga palju grunge ma siin ei näe, rohkem nagu ZZ Top'i ja ACDC segu. Tekkiski nüüd mõte, et peaks mõne tuntuma loo veel talt tõmbama.

Ära iial unusta mind.

Breakfast Club oli suurepärane film, hea noortekomöödia, mis oli põhimõtteliselt 1,5h tundi sellest, kuidas kari lapsi istub peale tunde koolis ja ajavad juttu. Selle filmiga seoses ei saa loomulikult mööda minna looga, mis filmiga igavesti seostatuks jääb. Simple Minds'i kõige suurem hitt järgneb.

Melanhoolne hümm Dont You Forget About Me kõlab täpselt nagu miskit, mida võiks lasta keskkooli lõpupeol, sest laulus on seda kurbust, mis tekib faktiga, et varsti minnakse eri suundades laiali ja suurt osa rahvast enam elu sees ei näe. Jim Kerr otsustabki seega lauldes väga low-key olla. Esmapilgul tundub, et ta niisama mõmiseb sel , aga tal on selline mahe hääl, mis hästi suudab meloodia leida.

Tahtsid rohkem kui mul anda oli.

Far Away oli 12 Stones esimene lugu, mida raadiotes rohkem ka lasti, ilmselgelt kasutati ära populaarsust, mida laulja osalemine Bring Me To Life loos kaasa tõi. Omamoodi üllatav tegelt , et nad väga suureks ei ole kunagi saanud, kuigi albumid on tasapisi halvemaks läinud.

                              

12 Stones ei üllata ei muusikaliselt (tavaline muskulaane alternatiivmetal) ja ega ka mitte oma sõnasepistusest (võib mõista nii tavalisel moel, et halvad inimesed keeravad sulle ja kuidas vimma hoidmine ei mõju hästi, kui ka religioosel, sest 12 Stones on ka nii poolenisti kristlik kraam). Ühesõnaga, egas alati ratast leiutama ei pea, tähtis ikka fakt, et lugu kaasahaarav on ja seda see lugu kumaluga on.

Head mälestused on valusamad kui halvad.

A-ha karjääri võib jagada nende eelmise aastatuhande ja selle aastatuhande faasideks. Mina isiklikult avastasin selle bändi just nende uuemate hittide järgi, mida ZTV'st kunagi palju lasti. Lifelines albumi esimene singel oli üks neist.

Forever Not Yours loomulikult püüab esiteks pilke oma videoga, mis annab suhteliselt hea ettekujutluse , kui piiblilik üleujutus peaks maad ähvardama (paremini ehk kui 2012 film), video lõppebki ju hea killuga. Nii, aga laulust; nagu A-ha uuema aja hitid , on see tihti dramaatiline sündipopp, mis tegelikult on on risti vastupidine tavalisele break-up anthemile; sest laulja ise jätab oma kallima maha.

Kõik armid on minu maskeering

Earshotil oli paar päris suurt raadiohitti. Tere tere, on pühapäeva lõuna ja ma olen eilsest ikka veel täis, s.t. tunne teile kõigile DJ'd mängida tõuseb. Selleks panengi ehk ehk Earshoti kõige tuntuima loo.

Wait on väga Forever Alone hümm, nagu juba refräänist aru saate ja see kõlab ikka nagu väga popilik versioon Tool'ist. Aga mne pohhui, ma armastan seda lugu; fakti, kuidas tegelikult selline kurb mõte on lihtsalt excuse natuke moshpitis laamendamiseks. Lihtsalt kuulake, mu youtube hakkas ka nussima.

Kell käib ja sa ikka loendad lambaid.

Mulle meeldib FFDP nii palju, et ma isegi kuulan laulja vana bändi, Motograter , üsnagi palju. Okei nende välimus oli nu-metalikult idiootne ja muusika palju üheülbalisem kui FFDP'l, aga just Ivan Moody vokaal oli juba siis tasemel. Case in point: nende teine singel Down.

Down on nagu eelkäia mõnele raadiohitile, mis FFDP diskograafikat iseloomustavad. Lugu on täis meeleheidet ja seda tunnet ajusopis, et kõik mis sa teed, läheb ikkagi lõpuks perse. Bändinimeline instrument annab ikka sellise tunne, nagu käiks väike tümps taga, aga siiski täiesti arvestatav chugga-chugga mosher.

Tantsuhoos mu silmist kaob nii ropp kui elegants.

TuberkUloited (mitte O), on üks hmm...omapärane bänd Eesti muusikas, sest tegemist on siiski punkbändiga, lihtsalt kas oskusestest või mõjutustest, suutis oma muusikasse väga palju meloodiat sisse tuua, mis loomulikult pungirahvale muutis ta kommertssellout'iks ja tavaline poppublik unustas nad varsti, seega võrreldes teiste suurte punkbändidega on see bänd suhteliselt väheütlev.

Mu Arm Anarhia on nende esimeselt kassetilt, mis ilmus juba 1994 aastal ja noh kuulame seda. Ma tunnen tegelt palju Ramones'i mõjutusi, lisaks selle Summeri kahtlane post-pungilik vokaal, mis muudab selle kõik küll hästi kaasahaaravaks, aga samas kuidagi kaugeks. Kui punkarid on tavalised inyourface, siis need rohkem üritavad kaugemat muljet jätta.