Prince oli mingi hetk väga picky sellessuhtes, et ta lugusid polnud kunagi youtube's näha. Aga ilmselt on ta selle asja lootusetust näinud ja ta lugusid on tekkinud päris massiliselt. Loomulikult aasta viimaseks päevaks paneme ta selle vana hiti.
Ei meeldi see sündipopi ajastu kuldklassika, mis aastalõpupeoks nagu Prince priivatoad naistesse sobivad. Paneme siis aggrorokk kaver versiooni sellest Limp Bizkiti poolt.
See ka ei meeldi....then fuck off!!!!!Anyways, ärge šampaga ka üle pingutage, järgmine päev kena pohmakas siis.
Pantera oli nii suur 90ndate keskpaigas, et nende Far Beyond Driven debüteeris nr 1. plaadimüügiedetablis USA's. Igaüks, kes seda albumit kuulnud on, peaks teadma, kui naljakas see tundub, sest see oli album, kus Pantera suht loobus igasugusest meloodiast ja üritas võimalikult hevi olla. Näiteks see singel.
Dimebag tõmbab ikka korralikku kruuvi oma kitarrist välja ,kuigi üha rohkem meenutab kogu bänd mootorsae häält. Phil on ka laulmisest loobunud ja lihtsalt teeb kurja häält. Aga mis öelda, vähemalt on see meeldejääb, mis Pantera uuemal (nende kohta) materjalil pole väga tavaline. Inspireerib moshima ja kusagilt võlud nagu mingi hook'i ka välja
FFDP liikmed on kõik saanud natuke edukust ja raadioedu oma eelmistes bändides, aga kuidas küll see kooslus sellise tuntuse USA roki- ja heviskenes saavutas? Loomulikult olles sigahead, aga nad suutsid ka vähestena teha hästi häid raadioballaade oma core soundi kõrvale. Esimesel albumil oli alguses neid küll üks, aga peale selle raadiotes tõusmist lasid nad sama albumi paari uue looga välja ja edasine juba ajalugu.
The Bleeding on jällegi dysfunctional relationship'ist ja eriti sellest, kuidas koos olemine põhjustab rohkem valu kui lahus olek...aga kumbki pool ei suuda seda õiget sammu teha. Ivan Moody ei suuda siin süüdlast kummaski pooles leida, siin pole nerd sooviunelmat, et "ta ei leia kunagi nii head kui mina", eks kui kõik auku kukub, hakkad ise ka sitta mõnuga keerama.
Skunk Anansie't teavad enamus inimesi vist selle järgi, et "see bänd, kus kiilakas naissoost mustanahaline laulja". Aga nad olid Inglismaal 90ndate lõpus üsna popid, kuigi mitte just kõige enam järgmise looga, mis oli nende esimene singel.
Brr, mulle tundub koguaeg, et laulja näeb välja, nagu ta oleks vägaväga korralikult valuvaigisteid võtnud, eslline "döööö " nägu on peas. Aga jah, üks salm annab religioonile, üks kapitalismile ja kuidas tihti need üksteist ära kasutavad, et siis meile , tavainimestele, keerata. Tegelt Skin (laulja nimi) on päris hea r&B lauluhäälega ka, aga siin ta lihtsalt teeb kurja häält kogu aeg....Võiks seda tihedamini teha, karjuda oskab ka hästi
Escape The Fate on tegutsenud ka peaaegu 10 aastat, võites vahepeal raadiokonkursi, mille žüriiks oli My Chemical Romance, aga esimesed raadiohitid tekkisid neil alles 2010 aastal, kui järgnev lugu sai päris korralikult airplay'd ja mille järgi mina sellest bändist esimesena kuulsin.
Video kirjeldus ütleb, et "grim ja gothic" aga ainuke asi, mida ma panen tähele, et kurat see laulja on nii naiselike näojoontega. Muidu laul on selline post-hardcore segatuna vanema Crüe elementidega, mis viimasel ajal palju moeks on saanud. Emo on arenenud välimuselt glam'ile lähedasemaks, who would have guessed. Aga jah, mitte kõige deep'im lüürika, aga neid hetki, kui tundub, et ainult su probleemid defineerivad sind; seda on kõik teatud hetkedel tundnud.
Bonnie Tyler olekski jäänud peaaegu ühehitiimeks, sest peale It's A Heartache järgnevad singlid ei suutnud sama edu saavutada. Aga 83. aastal sai ta kokku Jim Steinman'iga, kes oli paar aastat tagasi Meat Loafi hiiglasuureks teinud ja lasi välja albumi....mis suht meenutab naissoost Meat Loaf'i. Kõige kuulam lugu oli loomulikult see starFM igavene playlisti lemmik
Seda lugu on tegelt suhteliselt lihtne mõnitada, aga Bonnie Tyleri selle ajastu kraam, nagu ka Meat Loaf'i suured hiti, on tegeliselt suhteline guilty pleasure. Kõik on aetud suureks, nagu mingi rokkooper ja erinevalt paljudest rokkooperitest on lauljad just õiged selle materjali jaoks. Ega Bonniet ei kujutakski midagi muud laulmas, kui suuri SUURI armastusavaludsi oma ärasuitsetatud häälega. Selline ongi ju õige teismeliste romansss...kõik on suur ja ülespuhutud.
Iron Maideni Brave New World album oli comeback, sest nad said Bruce Dickinsoni tagasi. Blaze Bayley on küll teistes bändides päris korralik olnud, aga ta Iron Maideni ajastu albumid pole just kõige paremini meenutatavad. Aga ühesõnaga, Bruce oli tagasi ja esimene album Brave New World oli korralik....samamoodi eepiline ja täis kickass klassikalist hevimetalit nagu mõned nende klassikalised albumid, kõige parem näide kohe esimene singel selle plaadi pealt.
Wicker Man saab ju suure plussi selle riffiga, mis gallopeerib klassikalise Maideni stiilis välja ja lausa paneb näppu viskama. Maiden on alati tore, et ükskõik kui morbiidne teema, suudavad nad kuidagi muuta selle nii toredaks asjaks. Yeah, heavy metal ei tohiks olla "tore" , aga lihtsalt...Maiden toob alati hea tuju esile. Video on küll natuke hilarious, aga Maideni üle mõeldes, on see ilmselt sihilikult, lihtsalt need õhupallid :D
Kuna Hayley Williams tundub mulle ,et hakkab üha rohkem kanda kinnitama popmaailmas, siis meenutame aegu veel enne Misery Businessi. Kõige vähemtuntuim Paramore album on esimene, mis lasti välja 2005. aastal, kui ta oli veel 16 aastane. Aga siin on siis üks singel sellelt albumilt.
Väidetavalt ei soovinud ta popstaariks hakata ja hakkas rokkbändi tegema, aga Paramore pole mulle küll kunagi tundunud midagi muud, kui popbänd. Okei, nad peaksid olema punk and stuff, aga see on 13 aastate ettekujutlus sellest, mis on hästi juba nende esimesest albumist näha. Nagu kes tõepoolest selle peale šokeerinud või ehmatanud oleks. Paramore on hea alati paariminutilisi kidrapopi lugude jaoks ja see on üks hea näide sellest. Okei, aga fakt, et 16 aastane ütleb pealkirjas olevat lauset, tähendab fakti, et paljud pered on praegu puru või peab ta end targemaks kui tegelikult on?
Sibyl Vane on üks uuesti Eesti darling alternatiivroki bände. Alguse saanud Pärnus, nägin mina neid esimest korda eelmisel aastal Põletajate MC aastalõpu kontserdil ja jätsid hea mulje. Peaaegu nagu Depoo teine tulemine, lihtsalt natukese vähema poweriga. Aga neil on debüütalbum ka välja (mida ma ka kenasti oman) ja siit üks singel (vist, ma ei tea, ma ei kuula raadiot)
Oi Supersonic on tantsuline. Ma ei usu, et bändile meeldiks ,kui ees mingit tõsisemat karglemist teeks, siin peab ikka neiu võtma käevängu ja peab natuke sambat tantsida saama (or some other dance). Minu jaoks oli see suhteliselt armas ka, et laulja tundub nii tilluke seal laval oma pilli taga ja hääl meenutab seda, aga samas ei on see siiski front and center, mitte ei kao pillidesse ära. Peaks seega mõnikord jälle live's kaema , kui siiakanti satuvad sobival ajal.
HRL piletid on välja tulnud ja loomulikult käisin esimene päev ostmas. Sain kena õlleklaasi ka kingituseks pealekauba. Nüüd hakata vaid esinejaid ootama, kaks neist juba teatatud ja üks kõlab päris lootusandvalt. 4ARM on Austraalia thrash-metal band, keda pole siin vist küll ennem nähtud. pole ka just kõige rohkem nende lugusid youtube's näha, seega siin üks singel.
Eih, nad on Slayeri ripoffid, selle vastu ei hakka keegi vaidlema. Aga, sellist kraami on tihti HRL väheks jäänud, nii et ma olen kahe käega selle poolt. Ja on hea kuulata uuemat thrash'i kraami, mis ei ole mõjutust võtnud death ja black metalist, ehk ei grunt'ita and shit.
Ahh,teate kui hea oli Death Magnetic'ut esimene kord kuulata. Mõelda vaid, Metallica on päriselt oma tugevate külgede juures tagasi, nad on...jälle head peale...brr peaaegu 20 aastat. Samas, kuna Metallica on rokiraadiotes ilmselt igavesti mainstay, siis seekord nende 6+ minutilised epic lood satuvad ka raadiotesse. Seega nende esimene singel sellelt albumilt oli USA mainstream rokiraadiotes 9 nädalat esimesel kohal.
Day That Never Comes on albumi 4 lugu ja nagu klassikalistel Metallica albumitel, tähendab see seda, et on pikk , aeglane epic, nagu näiteks One või Sanitarium. Lugu ja video on seekord jälle sõjast, kuidas see meenutab kiiku, et "kuidas koguaeg vaja tagasi teha teisele poolele" ja et tähtis oleks mingi hetk andestust õppida. Hea lugu healt albumilt ja võis loota, et Metallica on lõpus rajal tagasi.
.
.
.
Ja siis lasid nad loomulikult Lulu välja ja lendasid oma vanasse auku tagasi.
Nagu clockwork on möödas jälle 2,5 aastat ja Trapt tuleb varsti uue albumiga välja. 5 album peaks praeguse seisuga ilmuma neil jaanuaris ja on esimene album EMI label'il. 2 lugu on nad sellelt albumilt juba lekitanud ja esimene singel , mis tasapisi tõuseb raadioedetabelites , on järgnev.
Okei, Bring It räägib täpselt samast asjast nagu nende suurim hitt, Headstrong, aga mulle meeldib see lugu. Liigagi tihti hakkavad sellised bändid pingutama, et suhtedraamasid vananedes uuena ja huvitavana kirjutama. Trapt sidesteppis selle sammu, võttis jõusaalivihase riffi ja sellega kaasneva sportliku viha tekitava lüürika ja on teinud parema loo, kui midagi eelmiselt albumilt.See huvitav sündikiiksumine on ka hea samm...kui asi töötab, ei pea ratast uuesti leiutama, aga natuke patche ja mode võid küll arendada.
Kui suuremalt mõelda , siis võib ju see nii olla....Mine sa tea, mis suuremas maailmas juhtuda võib või ka lihtsalt üksikisiku tasemel. Final Destination stiilis õnnetus võib meie kõigiga juhtuda ja ega igaühele meist ei teki ettenägemust. Aga igast päevast peab maksimumi mõtlema, nagu ütlevad meile need nunnud kanadalased.
See pole mingi kahemõtteline küsimus, Nickelback on tihti viimasel ajal maailmaparandajate mõtetes ja see lugu pakub väga mitmeid mõtteid, mida me võiksime teha selle asemel, et siin blogi kirjutame/loeme. Kuigi sellega tuleb meelde , kui Homer Simpson sai teada, et ta peaks seda tegema ja siis ta selle asemel nuttis kõnniteel, kuna ta oli oma elu raisanud.
Paar kuud on meil halvimalgi juhul puudu. Sellegipoolest, kui tunne on ,et "elu viimane päev, peaks oma crush'i suudlema ja armastust avaldama)....do it.
Ma peaaegu eeldan, et seal videos hakkab mingi found-footage õudukas peale.
Kuna ma ise olen ka statistika lainele (statistika II täpsemalt) siis järgmine lugu tuleb kõigile statistikutele ja bändile, mis peaks olema neil sobiva nime poolest. Kui õhtuti kõik tudengid lahkuvad Liivist, panevad õppejõud 5. korruse puhkeruumis just nende kolmanda albumi peale, mille pealt esimene singel oli just järgnev laul.
The Only on arvatavasti kõik meloodilisem "tuntud" Static-X lugu, meenutab see rohkem ju KoRn'i kui nende tavalist industriaalhevit. Loomulikult on see minuvanuste meessoost inimeste mällu sööbinud ka NFS: Underground soundtrackil olemisega....nagu jeesus, kui palju head kraami tollel plaadil oli. Aga Wayne Staticul veab, kui ta kõigest väsinud on, siis ta on oma tunnetes kindel...mina näiteks risti vastupidi...
Just tuli pähe, et ma tean kahte statistikut nimega Kristi.....loodetavasti teine ei saa šokki seda nähes. :D
Bee Gees on nõnda seotud 70ndate diskomeeleoluga, et on raske meenutada, et nad olid suured hitimeitrid juba enne diskoaega ja neil oli ka hitte peale seda, kui disko vastane backlash nende vastu maha lahtus. Nende viimane suur hitt oli aastat 1997....see ei olnud mingi remix Staying Alive'st vaid hoopis.
Ei, nende kuulus falsetto pole aastakümnetega kadunud, see on kohe nii ilus, et mul pole halli aimugi , mida nad refräänis laulavad ilma laulusõnu lugemata. Aga diskobeat on muutunud selline tavalise soft-rocki backiga. Üsnagi armas lugu, ei ole mingi break-up fakt vaid lihtsalt optimistik palve, et üksi ei taha ta enam olla. Siiski, falsetto jääb neid defineerima.
Teate, et rokkmaailmas on päris palju lugusid, kuidas rokkstaarid vaatavad, et kuradi kena naine, aga jailbait. Oled kunagi mõelnud, mida võiks üks selline jailbait ka laulda. Enter Taylor Momsem, kes Pretty Reckless'i bändi debüütalbumi ühes loos just seda karakterit kehastab.
Yeesh, ta oli seda laulu kirjutades 16....vot see on vaese vanema preestri mõnitamine. Hoiatus siis kõigile vanematele tüüpidele; väljas on noored tüdrukud, kes teid ära tahaksid kasutada ja siis ähvardaksid politseisse minna. Eiei, tegelt jah, Momsem mängib bitchi ikka korralikult Courtney Love stiilis...ja muusika on ka Hole kanti. Nii et kiitus minupoolt, aga jah ...jailbait heaven.
Deftones kaotas minu jaoks oma huvi peale White Pony albumit, kui mindi kaugemalt vanakooli nu-metal soundist ja hakati igasugu veidraid eksperimentaalmõjutusi sisse tooma. Noh, aga kriitikute lemmikuteks on oldud sellegipoolest, uusim album Koi No Yokan on saanud häid arvustusi ja singel sellelt liigub edetabelites ülespoole.
Okei, see on mingi hallutsinogeene/unenäoline lugu, ega White Pony peal oli ka selliseid asju, aga see tundub omamoodi nii mittekommertsiaalne, et kõlab nagu 30STM viimane album, ainult et ilma mittemingisuguse hook'iga. Smiths või Cure on siin inspiratsiooniks , aga kuna ma väga neid bände ei naudi, siis ei naudi ma ka seda lugu.
Ohjah, on pühapäev ja mul pole pohmelli. Väga hea tunne, aga teki alt ikka väga välja ei taha tulla, majas on külm. Shoutout Kentile ja Merlinile, kes hea peo korraldasid. Aga nüüd Drowning Pool'ist. Nad ületasid juba Van Halen'i "rekordit", et uue albumi jaoks leidsin endale juba 4 vokalisti ja esimene singel sellelt koosluseslt on siin.
Hmmm, see ei kõla tegelt väga nagu Drowning Pool. Kas on otsustatud vahelduseks teha natuke rõõmsamat muusikat sellepärast, et vanus pressib peale või (loogilisem), et see müüb. Ma ei saaks öelda, et see halb lugu, aga esmamule...tsipa repetative. Ootame siiski paremat.
Saving Abel on andnud üsnagi huvitavaid lugusid erinevate B-side ja soundtrackide peal. Näiteks järgneva loo andsid nad CSI: New York soundtracki peale. Mis sellel aga tegemist CSI'ga...mitte miskit.
Kontrasti kuuleme kohe esimesest sekundist. Rõõmus, lõkkelaulu akustiline kidrakäik, millele käib kõrvale suhteliselt kibestunud ja õel lüürika, mis oleks nagu Durst'ilt välja hüpatud. Kui She Hates Me oli suur hitt, siis miks see olla ei võinuks. Anyways, äkki ma vaatan lihtsalt nende debüütalbumi aegseid lugusid nostalgiaga, sest need on suhteliselt kvaliteetsemad kui järgnevad albumid.
Niih, eile sai järjekordselt korralikult pidu pandud (KPT in da housssss), seekord loomulikult diskotümakate teemadel. Tänasel päeval ma sama enam ei suuda oma vanusega, seega jagan mõnda korralikult diskolugu. Lipps Inc oli onehitwonder, aga milline onehitwonder see oli.
Wont you take me too...funkytowwwwn.1980 oli disko backlash tegelt juba päris suures hoos ja 80ndate new-wave kohe kohe algamas, siis pole üllatav, et Funkytown hetkega äratuntuv keyboardriff on puhas 80ndad. Aga see laulja ikka saab üha rohkem hoogu oma ühe ainsa lause kordamisega, lõpuks paneb juba nagu Mariah Carey.
Ikiru on üks Kurosawa tuntumaid filme. Lugu vanast paberimäärijast, kes alles oma elu lõpus hakkab natukenegi elama, on suhteliselt masendav. Aga miks ma sellest räägin, sest Takashi Shimura, kes selles filmis peaosa mängis, laulis seal üht lugu mitu korda.
Gondola no Uta on päris juba 1915 aastast, aga see, kuidas üks jaapani vanamees seda laulab, pani ka mind seda kuulama, sest ta hääl kõlab nagu mingi laeva signaal. Muidu on lugu väga tähtsast faktist, ärge valige naised liiga kaua oma suitorid, pärast jääte kõigest ilma.
Guano Apes oli oma hiigelaegadel päris suur, seega pole mõni ime, et Euroopas tekkis sarnaseid kooslusi. Siseneb Itaalia nu-metal bänd Exilia, kes minuarust on Eestiski käinud(olid korra Rammsteini soojendajad). Niih, üks singel nende teise albumilt seega (see oli nende edukaim album, aga kas seda ka palju raadios mängiti, dunno)
Stop Playing God.....brr, see läheb tegelt homage'st kaugemalt, lihstalt kloonimiseni. Flymore tasemel oleme sellega, aga noh kui kopeerid head bändi , siis vahepeal tabad ka hea loo pihta. Mõte praegu, kas Merilin peaks endale rastad tegema, näed midagi analoogset välja.
Yeesh, aga lugu räägib suhtejamadest, videost oleks võinud arvata, et need hoopis võiks olla pettunud noored, kes adrekalaksu saamiseks igasugu iditootsusi saavad.
Hmmm, mida peaks juhtuma, et Shinedown'i iga singel poleks hiigelsuur rokiraadiohitt. Neil on praeguse seisuga välja lastud 16 singlit, millest kõik on vähemalt mainstream rock edetabelis top 5 jõudnud. Praegu just on jõudnud nende 3 singel Amaryllise albumilt 3. kohale ja tõuseb kenasti ülespoole.
Tead, see oleks tihti päris hea idee, kuidas bändide lahkuminekut ära hoida. Panna nad kõik ühte tuppa ja lasta neil üksteist vaesteomaks peksta. Mõtle, nii oleks GNR veel originaalkoosseisus koos, kui vahepeal Axl'ile piledriver teha. Anyways...Enemies on noh tavaline Shinedown. Ma ei suuda viimase albumi kohta neil mingit emotsiooni endale tekitada, sest see on niii..Shinedown. Ma loodan , et see stangnatsioonini ei vii, aga ootame järgmist albumit sellegipoolest.
Nüüd jälle midagi maailma ühelt tuntumalt reality-show hostilt...kes kunagi oli miljoneid albumeid müünud artist. Eih, mitte Steven Tyler, vaid ikka rohkem Paula Abdul. 89-91 valitses ta USA popimaastiku, sest tal on selle ajaga 6 nr 1. hitti USA's. Siinpool ookeani sellist edu aga polnud....end wikipedia speech.
Cold Hearted loona...new jack swing'i beat segatuna lüürikana kahtlasest,naisi ärakasutavast, külmast tüübist...ta ood Ice Cube'na N.W.A. aegadest. But okei, see laul on ikkagi video pärast rohkem meeldejääv. Abdul oli alati parem tantsija ja koreograaf kui laulja, ja mingist 70ndate muusikalist All That Jazz inspireeritud erootilise alatooniga video on küll meeldejääv. Ja kas vaene Paula teeb kogu video kaasa tantsides kõrgekontsadega kingades...Vaene Paula...
Extreme jäi suhteliselt hiljaks glam-metali peole, sest nende suured hitid ilmusid aastal 91, mis on tähtis just sellel põhjusel, mida ma eelmises postituses ütlesin. Aga mis siin ikka pikalt hämada, üks neist kahest suurest hitist.
Hole Hearted on 90ndate rokiballaad, sest 80ndate üleprodutseeritus on muutunud vaikseteks akustilisteks, lõkke juures lauldavateks lookesteks (kuula ka Mr. Big või Ugly Kid Joe). Ega nende välimus pole nagu päris 80ndate hiigelsoengud. Et siis, kas glam metal suri välja või lihtsalt arenes natuke edasi....võib-olla kusagil kahevahel. Igatahes, kidramängijad, õppige ära, ma tahan laulda ka seda lõkke taga, god damit!
Juba laupäeva õhtu käes. Mõelge, et Jõuludeni ainult paar nädalat jäänud. Hmmm täna õhtu on Terminaator Ahjus, kui leiaks soovijaid, võiks loomulikult kuulama minna. Nii, et järjekordne võimalus mul teile lasta mõnda sellist Terminaatori lugu, mida nad suhteliselt kindlalt live's ei mängi, sest vintis ööklubirahvas nõuab hitte.
Kes Uskus on Pühertoonialt, ehk aasta on 1997. Kuigi see oli singel (mäletan seda mingilt Eesti Hiti kogumikult), siis laul on kahjuks unustusehõlma vajunud kõigile peale Termika hardcore fännidel. Mis aga on sellel lool selle kidrasaundiga (see sound on veel mitmel teisel lool), tekib tunne, et Termikas läks oma tavalise melanhoolia mõttes täiesti matusesoundi peale.
Aga Kes Uskus tugev külg on tema sõnad, pole mingit põhikooli armastusest rääkivat juttu, vaid Alanis Morrissette - Ironic Eesti roki võtmes , kirsiks koogil Kreemi ütlus, et selline elu üldse pole talle, mõtlen, et selline ELU pole talle.
Grunge plahvatus oli 1991 aastal, nagu kõik me teame. Üks põhilisi grunge bände oli ka Soundgarden, kelle 91. aasta album oli Badmotorfinger, eih, see ei saanud nii popiks kui mõned teised albumid, aga Soundgarden oli suhteliselt rohkem hevibänd, kui staadiumirokk(Pearl Jam) või punk(Nirvana).
Outshined oli üks singel selle albumi pealt, mitte küll nii tuntud kui Rusty Cage, aga siiski massiivne madal kidrariff viib selle loo headbanging goodness'i. Cornell huilgab, teeb kurja häält, aga refräänis suudab isegi meloodiline olla. Teate, ma kirjutan seda praegu TV 10 Olümpiastarti võistluselt, seega soovime noortele lihtsalt edu ja nautige lihtsalt grunge vanameistreid.
Eih, ma pole seda kohta unustanud, aga lihtsalt kiire on olnud. Seega tänase kohta jäin mõtlema, et eih, mulle ei meeldi üldse jõulumuusika, kui ma pean Wham teadküllmidakuulama, siis i am going to shoot myself. Aga teatud hetkedel on jõulumuusika ka sobiv, seega palun, siin teile mõtlemiseks, et mida teaduskonna jõulupeol teha.
Mäletate aega ,kui Lindsay Lohan veel noor ja kena oli. Nagu kahju näha, mis temast saanud. Aga jah see oli päris hea film ja päris hea stseen ka. Tavai, neiud, näidake meile kõigile, milleks teie ka võimelised oled.
Teate mismoodi kõlab Halestorm softimana. Nagu Kelly Clarkson. Kas võib fakt olla selles, et lauljate hääled on suhteliselt sarnased või lihtsalt label andis natuke survet, et "kõlage nagu tema, äkki saate pophiti ka". Iganes, siin on üks neist vaiksematest lugudest Halestormi debüütalbumilt, mis aga hoopis vastuväiteliselt soovitule oli ainult väike rokihitt.
Eih, Kelly Clarkson tegelt on nagu rohkem independent woman kui see Twilight tasemel malbe lauljanna selles loos. Kuna ta oma teise albumi peal mainis tihti oma kaht poolt, siis kas iga karmi rokitibi kõrval on vaikne, leplik neiuke and vastupidi? Või äkki lihtsalt mõtleb ta faktile, et Alice Cooper'i - Poison, hea nagu ta on, on liigagi nahaalselt ülemängitud lugu ja ei taha lihtsalt seda enam raadiost kuulata?
The Unquestionable Truth Pt 1 (teist osa ikka veel ootame) oli Limp Bizkit oma fuckdamainstream faasis. Loomulikult fakt, et bänd, mis oli 5 aastat tagasi kuulsuse tipul, oli paari aastaga saanud suhteliselt vihatuks ja mõnitatavaks, teeks kõik selliseks. See album floppis päris korralikutl, sest noh , see album lasti ilma igasuguse promota välja. Ainuke (sorta) muusikavideo tehti ühele loole ka.
Limp Against The Machine indeed. Samas, ega nende muusika tõsisemaks muutmise tõi kaasa natuke mõjutusi tuntud poliitiliselt rap-rocki bändilt. Aga kui RATM oli poliitiline, siis LB üritab siin ikka rünnata oma vastaseid( nagu nad enamasti tegid), seekord aga on vastased ülevalpool, mitte pühaaimdus,Temalt oodatakse päästmist, vaid ikka poliitilised liidrid. Ajad pole muutunud ja see lugu tundub samas praegugi tänapäevane.
Otherwise om jällegi üks uus bänd, kes oma esimese major-label albumi sai see aasta välja lastud ja nende esimene singel Soldiers sai päris korralikult airplay'd. Aga seekord räägime me hoopis albumi kõige viimasest loost, mis on kaver Adele suurest hitist.
Muidu on suhteliselt korralik raskerokiversioon kibedast Adele loost, aga bridge' tuuakse hoopis koht Moby - Natural Blues'ist, mis oleks tegelt raskesti arusaadav, kui poleks tegemist nii tuntud looga. Muidu , bändil on chopse küll, suudetakse anda musklit päris kenasti ,aga praegu ei tundu nad mulle veel nii eristatavad, äkki mõni suur hitt muudab selle.
Kõigi ütluse kohaselt oli Deuce lahkumine Hollywood Undead'ist peale nende esimest edukat albumit suhteliselt must ja vaenulik, aga noh igatahes kellel õigus siis nüüd on meil kaks bändi, kes teevad sellist kanti muusikat, sest Deuce soolobänd ei kaugene väga HU soundist, nagu näha ka nende praegu kõige edukamast singlist.
Hollywood Undead polnud just kõige täiskasvanlikum, siis pole ime, et kui Deuce hakkab rääkima sellest, et kuidas "poliitikuid on vanad õelad mehed ja saadaks nad pikalt". Meeldejääv refrään tihti päästab lugu mõndest lollimadest kohtadest. Ja kuna Deuce HU laulis tihedamini refrääne, siis on ta läinud rohkem otsese Linkin Park'i worship'i peale miinus räppimine.
Kas Bullet For My Valentine mitte polnud Metallica 2006 aasta kontserdi soojendaja. Anyways, mina neid jälgida küll ei viitsinud, jõin hoopis sel ajal. Seega, BFMV on Inglise metalcore bänd, kes on selles vallas ilmselt üks kõige edukamaid/tuntumaid. Ja järgnev lugu on üks nende esimese albumi ja üleüldse karjääri tuntumaid lugusid.
Nagu kuulda, on BFMV suhteliselt suured Metallica austajad(mitte küll Triviumi kanti, but still). Metalcore tavaline chugga chugga vaheldub meloodilise vokaali ja päris crunchy soolodega. Loomulikult nimele kohaselt on temaatika natuke emo, "Su pisarad ei lange, nad kukuvad mu ümber", kas siis vihmasajus mängimine peaks poindi täiega jõuga kohale tooma. Aga üleüldse, metalcore žanri kindel üks greatest hits'idest.
