Saturday, February 21, 2015

Ti esrever dna ti pilf nwod gniht ym tup I

Eelmine aasta oli ikka tagumiku aasta popmuusikas ja üks hea näide sellest oli All About That Bass, mis pani kõik natuke suuremad tüdrukud enda tagumiku üle uhkust tundma. Aga kuna Super Bowl'il esines Katy Perry kõrval üks sarnane daam, kes tegi sellega oma comebacki, siis meenutame natuke eelmise aastakümne keskpaiga hiphop'i.




Ahh, see Timbaland beat on ikka nii oma ajale kohane ja samas ka nii hea. Kui see hambaarsti puuri kombel natuke pinisev soundieffect sisse tuleb, on juba selge, et on eelmise aastatuhande keskpaik. Missy Elliot pidavat sellega looga andma vastuse kõigile dirty räpparitele, kes tollal nii moes olid, andes sellega hea näite oma räppimisest, mis ühtaegu on nii self-powering kui ka ennast mõnitav (pole ta ju mingi modellivälimusega). 

Friday, February 13, 2015

Kannan oma 9 tolliseid kontsasid magamaminnes.

Halestorm tõuses oma teise albumiga üheks raskeroki suurteks uuteks tulijateks, võites ka Grammy parima rock/metal auhinna eest; samuti ka mitu suurt raadiohitti. Nüüd on aga aeg mitte jääda loobritele puhkama, vaid tulla edasi uue pauguga ja ehk leida see hitt, mis toob nad ka tavamuusikafännide sekka. Igatahes uue albumi esiksingel on siin.




Apocalyptic võiks esmapilgul tunduda sellise ulaka seksiloona, kus lauljanna kiidab, mida kõike ta sinuga magamistoas teeks ja mida temaga teha võid. Lzzy Hale on alati tundunud neiuna, kes ei peida oma seksikust, aga ei muuda seda ka oma olemuse põhiosas. Mulle tundub ta sellise emalõvina, kes on just sellises hoos ja ilmselt on ise sama palju algataja kui ta partner

Aga siis laulus on üks line "kahju küll  ,aga me ei ole enam "me"". See on breakup sex,et ühe korra annan sulle veel võimaluse mind võtta, sest homme enam mitte. Mingi hea seks samas ei ole ka alus, mille jaoks suhet edasi hoida.
Ühesõnaga progressiivne, aga mitte litsakas neiu.

Sunday, February 8, 2015

Paljud majapõlengud on alguse saanud sellest.

Ohboy, ma ütlen ette ära, et päris suur osa järgnevast review'st tuleb jutust, mille ma tegin Raul Mäesaluga peale esimest korda selle loo kuulamist. Cage The Elephant'i mäletan ma täitsa toredast debüütalbumist ja eriti sellest loost, mis Borderlands theme song on. Vahepeal olen ma neid unustanud, aga nad on alternative rock chartis suured tegijad ikka. Võtame siis ette nende viimase loo, mis peaks seal praegu nr. 1 olema.



Oh kui nunnu, see bänd on end ikka korralikult maha müünud.  Cigarette Daydreams kõlab nagu täiesti igav indiepopp, mis on ilmselt rokiks inimestele, kelle jaoks rokkkontserdile minekuks peab kõige trendikamad riided selga ajama ja pudeli veini ära jooma. Like seriously, when did this band turn into an even more boring version of Imagine Dragons..or The Lumineers.
Damn, see kõlab nagu mingi eelmise aastakümne Bryan Adamsi ballaad, mis mingi noorem bänd on üles soojendanud. Ja Bryan Adamsi eelmise aastakümne kraam pole väga hea...

Korraks hüppasin indierocki maailma , nüüd lähen jälle hea rokimuusika juurde tagasi.