For full disclosure, ütlen, et HRL toetab Rocktoriini auhindadega, nii et võtke seda kui mitte täiesti erapooletut asja.
Wooyeah, see aasta on HRL isegi midagi klassikalise hevimetali austajatele. Ärge muretsege, kui teile black/death meeldib, on seal seda ka, aga seekord on ka teistele midagi. Võtame või ette Wolfi
Yep , Speed On kõlab täpselt nagu Judas Priest ( võib-olla tsipa thrashlikum)
Yep, laulja tahab nii väga olla Rob Halford, et võiks juuksed maha ajada.
Yep, see on muusika inimestelt, kes oleks nagu tulnud aastat 88.
Aga sellegipoolest mina ootan seda bändi ja naudin ka seda lugu.
Muusika,millesse ma viimasel ajal üritan rohkem oma aega investeerida on....kantri. USA kantrimuusika on muutunud hästi popimaks/seksikamaks ja toredamaks. Vanakooli kantrifännid kutsuvad seda bro-countryks ,aga minule see peomeeleolune, 80ndate rokki meenutav ja hiphopi mõjustusega Ja siit tulevad kaks uue kantri superstaari oma duetiga, mis oli eelmine aasta suht suur hitt.
Miranda Lambert ja Carrie Underwood toovad meile siis loo, mis on suht suurte mõjutustega Pour Some Sugar Of Me'st (mis skoorib juba suured plusspunktid ), selline talk-sing stiilis peolugu, mis ela omab suure trummisoundi peal. Võib-olla see ongi siin miinuseks, et kuna lauljannad on põhifookuses, siis ülejäänud instrumendid on maha keeratud miksis. Kui siin kitarrid oleks valjemad ja kusagile mõni korralik soolo ka sisse,ütleks et uus rokiklassika.
Praegu lihtsalt hea tore asi. Miranda Lambert on minu jaoks nii häälelt kui välimuselt huvitavam , seega olen teda ka rohkem kuulanud.
Nad on selle video (ja screeni järgi) peaaegu minupikkused....yeah right :P
Jällegi, peale nädalast eemalolekut naasen ma oma blogi ja teie,ustavate lugejate kuulajate (yes, all 10 of you). Aga nüüd saan suurima heameelega teatada, et üks mu ülikooliaja kõigi enimkuulatumaid bände on tegemas tagasitulekut. Comeback trail'il on Breaking Benjamin ja siin on nende esimene singel.
Kuna vahepeal tegi Burnley Axl Rose ja vahetas ülejäänud bändi välja, siis on arusaadav, et paljud fännid vaatavad kahtlaselt uue bändi suunas. Erinevalt Axl'ist ostutab Failure olla just midagi sellist, mis vägagi vabalt sobiks ükskõik millise teise BB albumi peale. Nii et see lugu on täpselt selline ,mida te ootaksite BB'lt , for better or worse. Nii 6 aastaga on progress olnud 0(dont get me wrong, see lugu on kvaliteet, nagu iga nende varasem album), aga kas see on kalkuleeritud käik ja ülejäänud album on erinevam, või ei oskagi ta mitte midagi teistsugust teha. Jääme ootama, praegu naudime aga Failure.
Mulle meeldivad 80ndate teismeliste filmid. Brat pack kraam on ju suht klassika ja seal muudki toredat. Aga selliste filmidega tuleb ka silme ette nende muusika: kui 90ndate tiinimuusika filmidest tuleb ette kolledžirokk, siis 80ndate omast tuleb ette selline tantsuline poprokk. Ja seda aega kirjeldab täiuslikult järgmine lugu...mis tuli välja sel aastal...
Shut Up And Dance on minu esimene tutvus Walk The Moonist, aga neil on ennemgi hitte olnud. Anyways, see lugu viib mind just tagasi sellisesse meeleollu...kui sai vaadatud 80ndate teenifilme ja positiivseid emotsioone kogutud. Video loomulikult annab kohutavalt sellele juurde ka ,leitud on just selline neiu, kes võiks olla meie kõigi muusa, cute and wild... Ühesõnaga, see on lugu, mis paneb mind vahepeal indieroki poole ka vaatama, et vahepeal leiab sealt ka midagi toredat.
Just siis, kui Asking Alexandria hakkas huvitavaks muutma, otsustas nende laulja bändist lahkuda. No põhjuseid võib olla mitmeid, aga eks talle sai ka oma chuggachugga 'core kraamist ja fännidest, kes kogu aeg sama "karmust" uuesti ja uuesti tahavad. Aga igatahes, pole poiss istuma jäänud, vaid nendel tuleb kuu lõpus kohe uus plaat välja. Vaatame siis ühte videot selle plaadi pealt.
We Are Harlot tahab olla nagu throwback sellesse maagilisse 80ndate rokiajastusse, kus keskmine strippar oli midagi nii kättesaamatut tavalisele mehele, aga kui sa olid rokkstaar, siis võisid sa neid küllalt saada, isegi kui buttugly välja näed, nagu siin mõned bändiliikmed. Muidugi video on selline lõbus lollitamine, laul on ise meloodilisem pool 80ndate glamist ja laulja Danny Worsnop on tegelikult just selline hääl, mida AA viimane album näitas. Ühesõnaga, miks ei võiks nemad plahvatada..
Aga siin tuleb küsimus, et kas see see stripparite/hotelli laamendamine on üldse aastal 2015 võimalik...või parem veel, isegi nauditav (cough Defrage)....ja noh obviously overplastic stripparid ...nomaitea...vist mul selles 30nele lähenevas vanuses ilustandardid muutuvad. :D
