Keegi pole sinu silmis täiuslik

Välimus maksab siin maailmas palju, tunnistagem seda, seega pole ime, kui mõned inimesed ainult selle jumala poole kummarduvadki, eriti seoses suhetega. Just sellest räägib Trapt'i üks lugu nendelt teiselt albumilt.

Laulja küll üritab mõista anda, et selle naise tegevus on rumal ja tal ei lähe sellepärast elus hästi, aga meie teame ju paremini. Kahju ju, kui kenalt naiselt korvi saad, aga noh mis sa sellisega ikka peale hakkad, kes iga paari nädala tagant neid vahetab. Peace out and have a drink with your friends. NV on käes.

Tooge kits siia.

Mayhem; bänd, mille elulugu varjutab ära kõik ta muusika pika puuga. Minge ja lugege wikist selle bändi kohta, saate näha, mis võib juhtuda, kui inimesed muusikat liiga tõsiselt võtma hakkavad (peatage hipsterid!!!). Nende sellest parioodist suudeti välja lasta ainult üks album, aga milline album see oli. Paneme nimiloo sealt siia üles.

See pole muusika niisama kuulamiseks, see on depressiivne, kalk muusika, mis sobib täiesti Norra külmadesse talvedesse. Attila, kes on minust pikem ja teeb väga huvitavaid häälitsusi siin albumil (mitte ainult tavaline kriiskamine) annab küll mulje, et toimumas on mingi satanistlik rituaal or smth. Kui sa suudad seda kannatada, siis on see vägagi väärtuslik kuulamine

Kedagi nii täiuslikku kui sina on raske kritiseerida.

Adelitas Way, kuigi kohe mitte üks mu lemmikuimaid, on suutnud viimase albumiga kolm suurt raadiorokihitti teenida, millest viimane tõusis praegu USA active rock edetableis nr. 1 kohale. Seega vapustame teie kuulderaadiost selle looga.

Okei, esmapilgul mitte midagi originaalset. Täiesti tavaline  "armastan halba tüdrukut, kes mind sitasti kohtleb" rokilookene, kus tegelt laulja vastu enda paremat tahtmist ikka vajab seda naist, sest no vähemalt ärkab hommikul tema kõrval. Aga ta müüb selle kenasti oma refräänimeloodiaga, mis kohe esimesel kuulamisel jääb meelde ja võib panna sind terveks päevaks seda ümisema.

Külmal talveööl ärkab väike süda

Rammstein pole kunagi kõrvale põigelnud veidratest teemadest ja seega omapärane,et esimene video, mis ma järgneva loo kohta nägin, oli paar minutit anime's erinevaid gore steene. Aga olgu, Mutter jätkas albumina Senscuhti poolt seatud kursiga, ainult puhtama produktsiooniga. Seega tuleb siit lihtsalt üks albumilugu....

Mõte elusalt maetult on meile kõigile kohutav, aga mõtle seda...laps sünnib surnult, maetakse maha ja siis ärkab maa all ellu. Bad luck missugune. Rammstein võtab selle loo jaoks kaasa väikelape magamapanemu muusika ja ka kajavad (vistsurnud) laste hääled, mis kõik muudab selle kõik liigagi creepy'ks. Praegu ma kirjutan seda üksi voodis lamades, pimedust valgustamas ainult läpakaekraan ja ma täitsa usun, et selle laulu peale võiks mingi kummitus koridoris paista. Okei, panen loo kinni, magada tahaks ka :P

Kurb öelda, et kõik see valu hoiab mind elus

Scars & Souvenirs oli Theory Of A Deadman'i mainstream läbimurre, sest see album lasi välja 8 singlid, kes kõik erinevate raadiojaamades eri kogustes airplay'd said. Mõned olid neist suuremad hitid, mõned väiksemad, aga praegu me kuulame seda singlit, kust see album oma nime sai.

By The Way oleks nagu ballaad, aga samas kaldub ikka rohkem rokiloo poole. Pole nagu päris koduperenaistele mõeldud, vaid kibe reekviem lahkunud tüdruksõbrale. Tekib mõistus, et kuigi suhe polnud üldse tervilik, on peale seda lahkumist kaotus siiski suurem kui pluss. Huvitav fakt: siin laulavad back-upi Daughtry laulja ja Trapt'i endine trummar. Omamoodi huvitav, et arvestades Nickelbacki hiiglaslikku raadiopopulaarsust siin raadiotes, pole see bänd veel tõsiselt läbi murdnud ( Not Meant To Be'd vist lasti natuke raadiotes).

Nad tulid täitma soovi, mida sa kunagi ei oleks tohtinud anda.

Okei, see sügis tuleb mul suhteliselt välismaisete kontsade rohke, tänu faktile, et ma olin saanud Piletilevi kinkepiletid sünnaks kui ka faktist, et cherry.ee pakkus odavaid pileteid palju KUI ka faktist, et palju häid asju on. Üks tundmatumaid asju mulle on Celldweller, kelle kohta ma teadsin, et ta on mingi industriaalitümakas, nagu NBS Eestis ehk.

Ta viimane album on suht kõige parem minu arvatest, sest kui eelmised albumid tihti muutusid lihtsalt videomängusoundtrackideks, siis siin on ta isegi päris häid meloodiaid kirjutanud oma lugudele. Blackstar võiks olla täielik tümmilugu, aga kidrakohad teatud kohtades ja fakt, et ta oma wubwub'i kasutab ka strateegiliselt, muudavad selle täiesti mõnusaks õhtuseks peotekitajaks.

Kenad pisikesed pringid rinnad segi viivad pea.

Minnes tagasi päkapikudisko hiigelaega, oli üks bänd, mis üritas segada sellise tavalise tümpsuga ka välismää gangta räpi lüürikat ja mõtteviisi. Selleks oli loomulikult Kaarel Kose skelett külmkapis nimega...Must Q. See oli väiksena kõva bänd ja kuigi praegu on see rohkem naljakas kui gangsta, siis lood on ikka nii halvad, et head.

Ahahahaaaa, millest nad räägivad. Ood kõikidele väiksemate rindadega naistele, sest ega nende kohta midagi halba öelda ei saa ju, hulluks ajavad samamoodi. Ja Kose, kes laulab nii rämeda perverdi häälega, peaks comebacki tegema kusagil, nii kahtlase häälega pole võimalik laulda. Puhas (kassi)kuld.

Küll üle aia tahtsin siis ta kombel vaadata

Kui olla kšiseeline, siis mida aeg edasi, seda kiiremini see liikuma hakkab. Kõik head lapsepõlve ajad ja selle rahulik muretus jäävad üha hägusemaks ja hägusemaks. Mingi hetk hakkadki mõtlema, et kas see oligi nii, kuna kõike seda ümbritsed unenäolik udu. Just selle meeleoluga peab kuulma Koidula kuulsat luuletust.

See lugu ei ole nostalgiline meenutus lapsepõlve headest aegadest. See on üksindale mõtisklemine mustas augus olles lapsepõlvest, millele rõhub siiski teadmine, et need ajad on ammu kadunud ja tegelikult endagi elu vägagi pikalt enam ei kesta. Kuigi aeg on teine, tekib mulle selle looga seoses just mingisugune sõjakaos meelde, kus noored mehed kiiresti oma sinisilmuse kaotavad.

Ma vihkan sind, kuna sa päästad mind mu käest.

Ma võiks tegelt vaadata Eesti - Serbia korvimängu, aga see on lihtsalt liiga masendav tegevus, et selleasemel panen mõne loo parem reede õhtuks sinna. In This Moment'il tuli just 4 album välja, mille esimene singel on raadiotes juba nende kõige edukam olnud.

Okei, see on päris veider. Blood tundub olevat nagu laul, mis on Frankensteini koletise kombel kokku topitud igasugustest juppidest kokku, unustades ära, et laulu osad võiksid kuidagi üksteisega seotud olla. Salmid on lihtsalt random sõnad, refrään on Lady Gaga hevivariant. See bänd on palju paremat suutnud teha.

Mäletad, kuidas see kestis terve päeva???

Taylor Swift laseb sügisel uue albumi välja, kõik mu rokifännidest lugejast ilmselt ootavad seda suure entusiasmiga. Esimene singel on juba kenasti väljas ja sellest sai esimene lugu talt, mis USA popiedetabletis nr.1 koha peale jõudis.

Niih, countrymõjutused on julmalt vähendatud, asemele on tulnud selline bubblegum pop, kas miss Swift on Call Me Maybe'st mõjutusi saanud? Ma ei saa tunnistada, et sellel laulul poleks head hooki, aga kuidagi ...vähemorgaanilisem, kui seda tema kohta öelda saab. Ja mulle tuleb meelde Scary Movie 3, kui Pam Anderson ja Jenny Mccarthy räägivad Pami seksilindist, kui Taylor ütleb, et "i still love you doooo" häälega.

Läbi lagunenud müüride kuulen karjet

Ega Twilight pole esimene filmisari, mis teismelistest vampiiridest räägib. Oli ju enne seda Buffy ja 80ndatel selline film nagu The Lost Boys, kus põhivampiir on....Jack Bauer. Mis saaks seal valesti minna? Aga selle filmi soundtrackil oli üks selline lugu, mida paar aastat tagasi kaverdas  selline Kansase bänd nagu Seasons After. See kaver neilt oli kesmine rokiraadiotehitt ka.

Okei, see kaver on metalcore'itud, aga õnneks pole otsustatud lihtsalt täie jõuga poundima hakata. Kogu lool , eriti refräänil on selline ebamainelik kaja juures, nagu reaalsus su ümber hakkas kokku varisema.  Okei, räägib see ikka filmist, mida ma näinud pole, sest seal peaks olema vampiiridest õde-vend. Koduülesanne kõigile; vaatame filmi ära ja saame laulust aru.

Harry küsib kõigilt äribossidelt "tulge ja jooge mu veini."

Jimi Hendrix oli inimene, mitte mingi mütoloogiline kitarrimängiv olend. See oli esimene fakt temast. :D
Võin küll öelda, et kuigi ma pole just eriti suur fänn tal, siis ma leian, et ta kõlas oma aja kohta...ajast ees, sest kui ma ei teaks paremini, pakuks ma ta bluusi/raske/narkotsi rokki 70ndate muusikaks, mitte 60ndate lõpu omaks. Kõige tuntum lugu vist on tal aga see kaver Bob Dylani samuti klassikalisest loost.

Okei, kas ma päriselt pean selle laulu jaoks arvustuse kirjutama. Maailmas on niigi palju klassikarokisnoobe, kes võivad sellest loost novelle rääkida. Mulle seostab see ikka Vietnami sõjaga ....tähendab Vietnami sõja filmidega. Aga kas mulle ka tundub, et ta polnud kunagi mingi eriline laulja. Nagu ka siin kõlab ta täpselt nagu keegi, kes tsipa on mõnuainetega üle pingutanud ja luriseb lihtsalt peale ( sest kui ma sõnu ei loeks, ei saaks ma sittagi tema lüürikast aru)...
Anyways, et see laul teie teisipäeva õhtut natuke rikastaks.

Tervitame vahelduseks jälle vanat Tartu skenet.

Okei, see on esmakordne asi selle blogi ajaloos. Ma pidin oma mp3 kogust selle loo üles otsima, tõmbama estonianmetali saidilt selle pildi ka, et see 2004? aasta Tartu metalcore kraam saaks ikka üles uuesti laetud. From Private Letters oli esimene kontsa,kus ma käisin, oli aasta mingi 2004. ja Illusioon oli veel kino, kus vahel ka heviüritusi sai tehtud.

Yep, Agnus Dei oli kunagi suur lugu siinkandis, kus laulja suutis näidata, et ta oskab peale laulmise ka viiulit mängida. Bleh, selle loo kritiseermine on nii mõttetu, sest kuigi sellel on tavalise noortebändi demo vead(mida ka minu madal bitrate mp3mel ei tõsta), on sellel mu enda muusikamaitse tekkimisel suur roll, et jah....

Anyways, shoutout kõigile, kellega sai omal ajal  Taurust joodud 2l pudelitest, Vanas Lutsu teatrimajas/Sõbra Majas/Sadamateatris/Illusioonis korralikud alaealiste joomisega olnud peod maha peetud. Ajad kui reklaam oli selline hea ja rahvast oli kontsertidel murdu, sealt on päris palju tutvusi tehtud. Mis ma siin ikka nostalgitsen; these were the days of our lives.

Muusika teeb, muusika teeb.

See You On The Other Side oli esimene album, mis KoRn tegi peale Head'i lahkumist. Mulle väga see album ei meeldi, liiga tantsuline ja popilik, sellega algas pm. KoRn'i ebakindel periood, millest nad päriselt välja polegi saanud. Aga noh paneme selle albumi pealt esimese singli nüüd peale ja mõtleme, mis selles The Matrix'is produktsioonis head on.

Okei, persse see lugu, põhiliselt peab nautima seda ülinaljakat videot, kus 4 hip-hopi suurkuju teevad väga naljakat paroodiat KoRn'ist/rockstaari elust. Aga jah, see muusika on juba rohkem tantsupõrandate muss kui moshpiti jaoks. Nimetame seda keskeakriisiks, nimetame seda ükskõikmilleks, vähemalt on see lugu hea, kui mitte just vanade hittide tasemel.

Massimõrvarist Skinner...kuidas saab sellega viltu minna.

Päris korralikult saab mööda minna, sest Shocker on päris idiootne film, aga samas normaalse kick-ass soundtrackiga. Filmi nimilugu on tehtud sellise bändi nagu Dudes Of Wrath poolt, mis sisaldas KISS*i lauljat, Desmond Childi, Mötley Crüe trummarit, Whitesnake bassisti, Def Leppardi trummarit ja ka background vokaale Van Haleni bassistilt ja Alice Cooperi kitarristilt.

See on täpselt midagi sellist, mida võiks oodata. 80ndate lõpu pop metal, mis tegelt ei räägi üldse filmiga seonduvast. Kuigi see ei jõua sellisele tasemele, mis nimetatud bändide parimad lood saavutasid, pean siiski mainima, et tegu on korraliku looga ja et Desmond Child'il on päris hea hääl, ime et ta ise kuulsust ei saavutanud laulmisega, vaid laulukirjutajana.

Sellist kiirust on raske uskuda.

Atari Teenage Riot'i ma avastasin huvitaval moel. Kunagi ammu (võib-olla ka praegu) oli internetis selline lehekülg, kus olid kõikvõimalikud erinevad elektrooilise muusika stiilid ja ma kohe uurisin kõige karmimaid hardcore asju sealt. Üks stiil sealt oli digital hardcore, mille esitajaks nad olid. Ja siis tuleb kohe üks nende tuntumaid lugusid esimeselt albumilt.

See on elektrooniline muusika punkaritele. Tempod on kiired ja kidrarifid karmid, aga kõike seda ümbritseb sellline tümakas, mis muudab nad omamoodi väga unikaalseks, kuigi mure tekib jah selles, et nende kraam on väga hit-and-miss. See lugu aga...kiirendusvõistlusele sobiv.

Võinuksime olla nii head koos, võinuksime olla igavesti koos.

Kuna retro, eriti 80ndad on moes, näevad selles raha ka ärimehed. Seether'il paluti tehi üks Valentiinipäeva ballaad plaadifirma poolt ja nad otsustasid naljapärast kaverdada seda suurt George Michael'i suurt 80ndate hitti...ja näe, sellest sai ka suur hitt nende poolt.

Uuu, Atari 2600 inspireeritud muusikavideo. Hea idee, aga samas pikemas perspektiivis viskab tsipa üle. Aga loo poolest on muudetud see saksofonirikas lookene tavaliseks raskerokiballaadiks. Shaun Morgan särab selle teisele refräänile järgneva break'i kohal ja muu lugu on täiesti kompetentne, sest selle loo lüürika on suhteliselt aegumatu, aga miks nii kurb lugu valentinipäevaks kaverdada??Forever Alone on ka vsit moes.

Oleks ma nii surnud, et ei hooliks enam

Stone Sour oli bänd, millega Corey Taylor tegeles enne Slipknot'i minemist  (meenutame , et see bänd tegi oma esimese demo teise vokalistiga), siis jäi see mingiks ajaks kõrvale, kuni 2002 aastasl ressurectiti see grupp ja esimese albumiga saadi ka kohe suur raadiohitt selle kurva ballaadiga.

Slipknoti jaoks oleks see lugu jah olnud veel tollel ajal natuke liiga soft, sest see meenutab rohkem mõnda Staindi lugu. Tegemist on ju siiski tõsises depressioonis oleva inimese enesetapumõtetega. Corey Taylor näitab, et ta oskab ka laulda, seega võib see lugu olla just põhjuseks, miks Slipknot ise ka hakkas meloodilisemaid kohti sisse tooma...viimasel albumil oli juba Snuff plaadi peal. Kindlasti mitte lugu, mida peol käima panna, sest kõik hakkaksid kohe enda ette tühjusesse vaatama.

Räägin kõvasti, aga midagi erilist ei ütle.

Tõmbame kolmapäeva hommiku siis mõne korraliku tümakalooga käima. Eile tegi ToddInTheShadows sellest loo oma hea review'i ja see pani mind kohe seda lugu kuulama. Sia, kes on mingi indiedarling, on viimasel ajal palju kommertslikumaks läinud, tehes kõigepealt loo Flo Rida'ga ja nüüd house superprodutsendi David Guettaga.

Jep, see lugu on mõeldud oma olemuselt ( käesüles refräänile järgneb selline tantsupõrandal-hüppamise koht) ja sõnumilt (mitte miski ei murra mind). Ja video meenutab mulle seda Chronicle filmi, kuigi jah, miks mendid alati väikeseid lapsi relvadega taga ajavad. Ainult Ameerikas vist, kus kõik võivad olla terroristid või mehhiklased.

Leia uus viis, kuidas mind tappa.

The Sickness...Disturbed'i debüüt ja nende kõige nu-metalim teos. Kõik niikuinii teavad nende põhihtitte sellest albumilt , seega ma ei hakka praegu neist mainima. Kuulasinüle tüki aja otsast lõpuni selle plaadi läbi ja avastasin enda jaoks jälle ühe uue loo.

Conflict on albumi lõpupoole, seega ilmselt kohe vähetuntum lugu, aga see on vana Disturbed'i kohta isegi üsna kiire lugu, kuigi lüürika jääb natuke puudulikuks, tavaline mina vs maailma vastu. Muidu nagu Disturbed ikka....AKKK AKKK AKK karjed kenasti olemas.

Jätsid mu siia nagu kriidijoon asfaldi peal.

Three Days Grace on tõestanud oma esimese kolme albumiga, et nende eriline kanadalik alternatiivmetal on olnud populaarne ja kvaliteetne. Samas just nende viimane album jättis mulje, et see ei suutnud mind järgnevate kuulamistega nii palju haarata nagu eelmised. Seega ootused on nende neljanda albumi esimese singliga suured.

Esiteks, kas 3DG on natuke dubsteppi kuulanud ja sellest mõjutust kuulnud. Teiseks, kas Staind - The Bottom on jätnud nii hea mulje jätnud, et salmide ajal on riff sellest "inspireeritud". Aga kui refrään kohale jõuab, siis jälle see hea 3DG kaasakarjutav depressiivne refrään on kenasti olemas ja kõik halvad mõtted sellest laulud kaovad kaugele, sest olgem ausad, Break'ist parem esimene singel on see kindlasti ja raadiotest kedratakse seda kuid. Loodetavasti tuleb ülejäänud album sama hea.

Sulen hetkeks silmad...ja hetk on läinud.

Kansas oli üks grupist bändidest, kes alustasid 70ndate progreroki tegemisega, aga mida edasi dekaad läks, seda softimaks ja kommertslikumaks muututi, kuni muututi täielikuks staadionirokigigantideks. Loomulikult seostub nendega kaks suurt lugu, millest vaiksem tuleb nüüd järgnevalt

Vaikne akustiline ballaadikene, mis räägib meie kõigi tähtsusetusest suures maailmas ja faktis, et surm on möödapääsmatu, ei kõlanud nagu nende vanem materjal, aga sellest sai üks klassikarokiraadio verstaposte, mis on teada nii rokifännidele kui ka koduperenaistele. Väga hea fingerpicking harjutus ka ju.

Ja Hagrid enne Sigatüüga kooli minemist oli viiuldaja rokibändis...not bad.

Paradiisis sureme igavusse ja põrgus oleme üksildased.

Kõige minge vaadake Black Veil Brides'i välimust. Ma ootan siin. Nagu te nägite, on emod võtnud oma imagosse juurde vanemat Mötley Crüe looki. Ja nad isegi on suutnud murda end rokiraadiotesse, nagu järgneva looga, mis nende teise albumi esimseks singliks oli.

Esimese albumiga on võrdlus kohe selge; vähem emopunki ja metalcore ja rohkem 80ndate sellist rusikat õhku taguma panevat metalit. Kidrasoologi just sellest perioodist võetud. Kahjuks laulja hääl kõlab tihti nagu halb Hetfieldi paroodia, kuigi muus mõttes on lugu midagi sellist, mida kontserdil kaasa laulaks küll mõnuga.

Blondid põhjustavad tuumaplahvatusi

Blondie.....nad ei ole kohe kindlalt punk, lihtsalt üks tavaline popbänd.Deborah Harry's on neil üks queen bitch lauljanna eesotsas ja nad 70ndate lõpul/80ndate algul saavutasid maailmakuulsuse. Kas see kõlas kehvasti, sry mates, mul on hull unekas ja ma pean trenni varsti minema. Anyways, üks hitt neilt,mitt küll kõige suurem.

See laul kõlab suurepäraset isegi kui sa avastad peale lüürika lugemist, et see nagu ei oleks mitte millegist, aga Deborah Harry, kes kõlab absoluutselt alati ülbena, suudab neist vähestest sõnadest ka meloodia välja pigistada ja voila, new-wave'lik kuld on saabunud. Minge vaadake youtube'st video ka üle, et Harry full effeckti saada.

Pisarad su silmis ei muuda mu otsust.

10 Years üritas Autumn Effect'i peal, mis oli järgmiseks teoseks peale nende läbimurdealbumit Division, väga paljusid asju. Kui palju lugusid olid üsna kindlalt üritatud lihtsalt Wasteland'i pt. 2 siis üllatav on paar melanhoolset akustilist ballaadi, mis võiks olla nagu Seether, aga siiski filtreeritud läbi natuke metafoorsema maailmavaate järgi.

So Long , Goodbye on enesetapulugu, aga justkui selline eemalepeletav, sest ta tapab end ära oma naise bipolaarsuse pärast. Ta isegi ütleb seda, mis loomulikutl paneb naise šokki, aga ise säilitab üllatava rahulikkuse, nagu see oleks üldisemate põhjuste pärast, mitte ainult armuvalu. Muidu ta ilmselt naudiks neid pisaratehoogusid ta silmades and stuff ja karjuks oma süüdistusi siiski talle. Aga ta on, et "meh, olid mis olid, nüüd järgmises elus näeme".

Päikesetõusul suure tamme alla sind maetakse.

Sai Terminaatori akustilisel kontserdil ära käidud ja väga hea show oli; eriti meeldis fakt, et mängiti paljudsid lugusid, mida muidu neilt ei kuula, vaid purjus ööklubirahva jaoks peab mängima uuesti ja uuesti neid samu äraleierdatud hitte. Üks mittehitt järgneb nüüd.

Mhmh, Jaagup Kreep oli vist selle loo ajal Blaze Of Glory't repeati peal kuulanud (Nashville steel guitar goodness), kuid kui too lugu oli kauboi tegemisest, siis Termikas üritab oma tavalist purunenud armastust tuua indiaanlaste poolele. Okei, kui refrääni mõned kohad välja jätta, siis isegi natuke suudab bänd tagasihoidlikkust harrastada.

Lase mu suul minna sinna kuhu ta tahab.

Mina kui vallaline mees olen täna tööl miskipärast terve hommiku kuulanud suurepärast make-out muusikat. Okei, mitte Slipknot'i, vaid Madonna albumit sellest perioodist, kui ta väga käest ära oli oma seksuaalsusega, panen siia selle albumi nimiloo, mille video on legendaarne, nii et youtube uncensored versiooni näha ei näita, niikuinii oleks see NSFW.

Justify My Love pt. 2. ehk jälle natuke kurjakuulutava lounge beat'i peal rohkem räägib ja natuke laulab Madonna sellest, mida kõike ta sinuga teha tahaks ja palju seksikamalt kui tänapäeval näiteks Rihanna. See muusika on mõeldud seksimiseks, et tüdruku mõnuoigeid vahelduksid Madonna omadega, eeldatavalt ka nii, et valgus toas vahelduseks. Sobib algus peatselt algavaks reedeks.

Mis on sulle armastus, on mulle valed

Tead, ma väidan nüüd midagi , mis mulle fänne juurde ei tekita (  kuigi minu muusikamaitse pole seda tihti tekitanud); Jason Newsted'i parim plaat ei olnud mitte Metallicas, vaid enne seda Flotsam And Jetsam'is, kus ta ka oli üks põhilisi laulukirjutajaid. Peale nende debüütalbumi ta lahkus ja bändi tase läks ka varsti peale seda allamäge. Üks näide järgneb nende debüütalbumilt.

Yep, isegi 80ndate thrash bändid võisid südamevalust laulda, kuigi see pole mingit moodi tänapäevane; sellest annab juba Erik A.K. heeliumivokaal tunnustust. Tempo on hästi hästi kiire, groov on thrashilik ja  ....kurat karmid vennad võivad ka vahel pisaraid valada, aga see ei tähenda, et seda peaks tegema nurgas üksinda apaatias olemisega. Kui olete hevifänn ja seda albumit kuulnud pole--parandage see viga.

Üks sõna hävitab su terve seltskonna.

Alrighty, tõmbame teid tagasi aastasse 1999 ja phat azz nu-metal groovez in da houss. Crazy Town esimese albumi esimene lugu järgneb kohe sellele. Kui te kõik teate seda bändi ainult Butterfly kaudu, siis get ready to  get your mind blowzzzz, true gangsta rap metal shit järgneb.

See on jah rohkem Limp Bizkit kui RHCP, kõik pubekad tüdrukud minge nüüd eemale, sest meestel on aeg nüüd moshpiti hüpata ja natuke energiat jagada teistega. Bret Mazur ja Shifty Shellshock rahuldavad oma riimirünnakutega seda ürgset vajadust, mis igal mehel tekib; natuke hulluks minna ja laamendada. See bänd peaks tegema comebacki, kuna enamus suuri kaasvõitlejaid tegutsevad jälle.

Tooge oma sõbrad meie parteisse.

Candlebox tuli pli tüki aja taas kokku 2008. aastal ja lasti välja ka uus album. Kuigi see album oli enamvähem, pean ütlema, et esimese singlig pandi täppi, sest see lugu on parim , mis neilt peale esimest albumilt välja tulnud.

Candlebox on otsutanud poliitiliseks minna ja seekord räägitakse sellest, kuidas parteid üritavad sind valedega enda rüppe saada ja sind kindlaks hääleks teha ja laulja tunneb huvi, et mis nad vastu teevad. Muusikalt jah...90ndate alguse post-grunge segatud Led Zeppelini mõjutusi, mille peale kõik grunge-puristid/luuserid ikka vinguksid.

A licky Boom Boom Down

90ndate algus oli gang vägagi tähtis aeg, sest siis hakkas see muusika jõudsalt popraadiotes kohta sisse haarama. Ja loomulikult žanri kohta, mis on nii seotud mustanahaliste kultuuriga, olid mõned esimesed suured hitid just valgete tüüpide poolt. Ja siit tuleb one-hit-wonder Snow, kes suudab korraga teha kahte stiili, mis muidu tavaliselt mustanahaliste muusikaks peetakse.

Informer on rap-reggae lookene, mida me kõik retropidudelt nii hästi teame. Ja sellel lool on küll lüürika, kuigi ma enamasti ei saa mitte sittagi aru, mida nad laulavad. Aga see on räppiv valge tüüp, seega võis seda raadiotest lasta eduga, sest mustad mehed raadios oleks koduperenaised minestama pannud. Tegelt see on päris hea lugu just Snow pärast, see guest rapper kõlab nagu halb versioon LL Cool J'st.

Istun autos üksinda ja ootan oma tüdruksõpra

Ma arvan, et võib leida üheüldise konsensuse: System Of A Down on awesome. Nagu kes vastu vaielda tahaks, mingid ossid ehk? Seega kui ma siia mõne nende suure hittloo postitan, laulavad seda arvuti taga varsti kõik mu vähestest lugejaskonnast. Aga loodetavasti see juhtub.

Hypnotize on SOAD'ile kombeks poliitiline, räägib see Hiina 90ndate lõpu tudengiprotestitest, mis neile omaselt verre uputati. Tank Man'i pilt on ju sealtajast pärit. Ja see on üks väheseid lugusid, kus Daroni hääl väga närvidele ei käi, harmoonitsevad päris hästi Serj'iga. Kurat, rohkem SOAD'i Eesti raadiotesse, siis käivad ka ehk laulluväljakul varsti ära.

Tallinna lauluväljal võiks teha mõne ühepäevase 70-80 eurose piletiga suure rokifesti...võiks päris huvitav olla.

Nii kaugelt kainusest, et tuleb vist pohmell maha magada.

Okei, see pealkiri '(õnneks) juhtus mul Rock Rambi viimasel päevasel,12h und ja täiesti normaalne oli olla. Sellejaoks tuleb jah üks lugu Hinderi teise albumi pealt, mis oli suhteline homage/ripoff 80ndate glam'ist.

No nii, see on üks neist "teeme video, mis on ainult bändiliikmeid endal lava taga marki täis tegemas." Lugu on täpselt sellest, mida arvata võib, nad joovad ja nikuvad öö läbi. See on see alkoholismi periood, varsti ollakse narkarid, siis ümbersündinud kristlased ja lõpuks tagasi normaalsed. Aga nooo mõista võib ka neid, kes päris iga öö ei suuda ka juua ja tahaksid korraks päeval mitte pohmellis olla.

Kus on Mulder ja Scully, kui neid vaja läheb?

Okei ,läheme nüüd päkapikudisko lõppaegadesse, kus vana Kalle & Astra Kalle pani kokku uue mmm...techno bändi ilmselt ja kuna ei tahtnud, et seda seostataks tema vana grupiga, siis hakkas terve bänd kandma tulnukamaske. Sellest saigi legendaarne Caater. Paneme ühe vana hiti neilt.

See lugu on ikka nostalgialaps, 7 Vaprat sellegipoolest. Lugu on vägagi upbeat ja rõõmus ,või noh...kurat mida ma oskan Caateri kohta öelda. Ükski elektroonilise muusika austaja ei julge öelda, et neile see bänd meeldinud on, aga neil on päris mitu head hitti ja nad vähemalt meenutasid natuke väljamaa muusikat rohkem kui need popbändid selleaegsed. Enjoy.

Tee nagu Helen Keller ja räägi puusadega

Rockrambitud ja tagasi normaalses vaikses kaines Rahinge-elus. Seega saab ka kuulata üle tüki aja muusikat, mis on inglise keeles ilma hullema aksendita. Ja kõlarid on ka ära parandatud tuttava poolt, shout-out to you, Kalle. Natuke uuema kooli poppmuusikat.

Need tüübid on suhteliselt fratboylikud oma olemises, aga samas suhteliselt naljakad, nagu paar nohikut, kes otsustasid teha laheda makeoveri teha. Dont Trust Me on vist nende kõige suurem hitt ja kõige parem lugu ka neil. Video on isegi muigamapanev ka.
Ahhh ja naistele läheb ikka võim vägagi peale.

Keegi tiny õnnelik saab backstage nendega pidu panna ehk :D

Okei, oleme ikka veel Rock Rambi ( loe Eesti muusika ) lainel, seekord siis meie premium kratimetal bänd HND, kes on välja lasknud kaks albumit, aga viimastel aastatel on üsna vaikseks jäänud, ei esine just kõige tihedamini igalpool, seega on iga kontsert alati hea kogemus. Üks lugu nende teiselt albumilt

No ma ei ole just väga kindel, kust laulja võttis selle väite, mida ta minuarust kroonikas ütles, et "meie muusika ei ole raadiotes mängimiseks". Okei, vb liiga palju USA rokiraadiot kuulanud ka, aga see pole ju nii kauge The Sun'i Armutust Naerust...täiesti mõnus poweriga kommertsraskerokk...ehk siis üleskutse: HND Raadio 3 playlisti.

Tuju on hea ja tunne on mega

Ohsaa, Smilersi esimestest suurtest hittidest saab juba mingi 15 aastat...Suured süldirokimeistrid nagu nad on, kõlavad nende algusaegade hitid natuke nagu Rolling Stones, natuke nagu eesti sült ja natuke ka nagu mingi southern rock. Seega üks neist lugudest.

5 kasti õlust räägib...heast lõbusast olemisest ja pidupanemist, lüürika on nagu mingi 80ndate glam metali bändilt võetud, aga ühesõnaga see ongi nagu lauluke, mida saunalaval õllet juues sõpradega kaasa jöristada. Homme Rock Rambil kohtume, eesti rokklegendid.

Lapse mänguasi toob kaasa äkksurma.

Slayeri South Of Heaven album oli esimene, kus nad otsustasid natuke oma kiirust maha võtta ja natuke ka aeglasemate tempode ja gasp meloodiaga tutvust teha. Album oli ka metalmaailmas suur success ja kuigi nad pole kunagi päris mainstream olnud, siis see suutis ka gold certificate saada USA's. Järgnevalt üks neist vaiksetest lugudest, mis on tihedalt nende kontsertidel setlistis.

Slayer otsustas ka natuke vähem satanistlikku image võtta ja Mandatory Suicide räägib ka Vietnami sõja kaosest, kuidas Vietcong igal viisil üritas ameeriklasi takistada. Araya pole eriti hea lauluhäälega, aga ta sobib sellele natuke hullumeestele kidrariffidele. Ühesõnaga, seda ei oleks rokiraadiotes enam nii hull šokk. Puhas klassika on see album sellegipoolest

Laseks ketassaega kanu ja rüüpaks moonshine kõrvale

Redneck Rampage on üks uuemaid bände Eesti metalmuusika maastikul, tegemas sellist southern mõjutustega groove metalit. Kui ma neid kuulan (olen seda mitu korda suutnud, kuigi see kord vist tööinimesena Viljandisse nii vara ei jõua) siis tulevad meelde küll Hellyeah või Five Finger Death Punch.
Seega siin üks video neilt.

Okei, esimese asjana mõtlena, et Pantera - Hollow on mõjutuseks olnud, hea teada vähemalt, et laulja suudab karjumise kõrvalt nooti ka tabada, kuna see on siiski ballaad enamuse ajast, aint lõpus võetakse tempo korraks üles. Kas on natuke Tanel Padarit tema hääle tämbris?

Ei tunnista , et mõnel päeval lihtsalt katki.

Christina Aquilera suudab küll iga albumiga natuke muutuda....pubekafantaasiatest litsiks, siis isegi natuke päris täiskasvanlikuks ja siis lihtsalt Lady Gaga ripoffiks, aga noooo. Järgmine lugu on ta kolmanda albumi pealt....eks siis ta täiskasvanliku albumi pealt ja see on break-up ballaad.

Ma ei suuda seda videot youtube'st vaadata....Nicki Minaj hirmutab mind. Aga sellegipoolest kas see võiks olla täiskasvanlikum, sest ikkagi on see mitte lahtilaskmisest ja sellest, kuidas iseennast maapõhja neades.....noh ütleme, et see ei ole päris motivaator selline. Aga ta ei hüüagi siin laulus iga lause lõpus "hey.hey-heyyyyyyyyyy", some progress atleast.