Sellist kiirust on raske uskuda.

Atari Teenage Riot'i ma avastasin huvitaval moel. Kunagi ammu (võib-olla ka praegu) oli internetis selline lehekülg, kus olid kõikvõimalikud erinevad elektrooilise muusika stiilid ja ma kohe uurisin kõige karmimaid hardcore asju sealt. Üks stiil sealt oli digital hardcore, mille esitajaks nad olid. Ja siis tuleb kohe üks nende tuntumaid lugusid esimeselt albumilt.

See on elektrooniline muusika punkaritele. Tempod on kiired ja kidrarifid karmid, aga kõike seda ümbritseb sellline tümakas, mis muudab nad omamoodi väga unikaalseks, kuigi mure tekib jah selles, et nende kraam on väga hit-and-miss. See lugu aga...kiirendusvõistlusele sobiv.