See lugu ei ole nostalgiline meenutus lapsepõlve headest aegadest. See on üksindale mõtisklemine mustas augus olles lapsepõlvest, millele rõhub siiski teadmine, et need ajad on ammu kadunud ja tegelikult endagi elu vägagi pikalt enam ei kesta. Kuigi aeg on teine, tekib mulle selle looga seoses just mingisugune sõjakaos meelde, kus noored mehed kiiresti oma sinisilmuse kaotavad.
Sunday, August 26, 2012
Küll üle aia tahtsin siis ta kombel vaadata
Kui olla kšiseeline, siis mida aeg edasi, seda kiiremini see liikuma hakkab. Kõik head lapsepõlve ajad ja selle rahulik muretus jäävad üha hägusemaks ja hägusemaks. Mingi hetk hakkadki mõtlema, et kas see oligi nii, kuna kõike seda ümbritsed unenäolik udu. Just selle meeleoluga peab kuulma Koidula kuulsat luuletust.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment