Kiskusid naha mu seljalt

Ma pean ütlema, et ma pole just väga suur garage rocki fänn. Mingi White Stripes ja Black Keys on minu jaoks okay at best. Siis oli loomulik, kui Royal Blood hüppas kusagilt välja ja tõusis edetabelis oma esisingliga,et ma kuulasinseda nagu, et "see pole ju üldse hea". Ajad aga muutuvad,raadiod lasid seda palju ja lõppuks hakkas see mullegi meeldima.

Out Of The Black tabab kõiki neid noote, mida selline žanr peaks täitma: hästi hästi udused kitarrid, laulja , kes üritab kõlada coolim kui kogu ruum ta ümber ja samas sellise kõrge häälega ka, vaata Robert Plant.
Aga laul on ju hästi kuri, räägib vist jälle sellisest kurjast naisest, kes on lauljale paha teinud ja nüüd ta võtab oma riimid ja tulistab need tagasi. Interesting stuff...

Iga päev sa peksad täiesti segast.

The Offspring oli eile Tallinnas, kus loomulikult sai käidud , kaasa elatud ning silmad suletud ja mõeldud, et oled 12-13 aastane. Kuigi enamus lugusid oli Americana ja Smash albumite pealt, oli mõni uuem lugu ka setlistis. Mängime ühe neist.

Cant Get My Head Around You oleks nagu kolmanda isiku poolt suunatud lugu ühele nendele hästi vanale ja suurimale hitile. Et miks sa teed neid asju, mis ilmselgelt ei ole sulle kasulikud. Kas sa üritad peita mingisuguseid arme.....not doing a good job there, buddy. Muidu nagu ikka lühike laks meloodilist punki, mis nende parimate lugude hulka ei läheks, aga siiski vägagi mõnus kuulata.

Kutsa vaatab ju kurvade silmadega sulle otsa.

Adelitas Way'le oli eelmine album vägagi edukas. 4 suurt raadiohitti ja suur edasimüük albumimüügis andsid lootust, et bänd võib nüüd koheselt ilmuva uus albumiga ehk astuda veelgi suurema sammu edasi. Igatahes esimene singel on siin, juba kenasti top 10 rokiraadios olemas.

Dog On A Leash üllatab kohe oma southern/blues stiilis twangiga, mis tekitab sellise kuuma soo tunde. Kui selline suht Collapse lugu meenutav rokilikum pool siise tuleb, siis hakkab isegi kahju. Mida kõike oleks and teha suutnud, kui see blues poolt oleksid edasi arendanud. Praegutekib tunne, et ma peale laulu nime ei meenuta ühtki sõna selles loos. Esimese singlie kohta oleks võinud tsipa parem olla, aga sellegipoolest
above average.

Kinni püütud iseenda varju poolt.

Nüüd järjekordne bänd, mis on 2014 aastat kasutanud oma läbimurdeaastaks. Nothing More sai eelmine aasta buzzi erinevatelt festaritelt , signiti Eleven Seven'i poolt ja nende esimene singel on kohe rokiraadiote tipus.

This Is The Time on selline maailmaparanduslugu , küsides meilt, et miks me oma elud oleme nii peese lasknud ja et "dude, open your eyes and look around". Mida ma Nothing More kohe välja tooks, oleks laulja hääl. Esimene kord kui ma kuulsin, ma ei suutnud selle pärast laulu lõpuni kuulata. Praegu aga olen väga (Y) poolt, meenutab Fair To Midlandi lauljat. See suvi tuleb vist väga suur asi uute albumite jaoks ja Nothing More plaat libiseb ka sinna listi.

Murravad mind ja pesevad mu värvid maha.

Iga aasta loomulikult toob uusi bände, kes rokiedetabelites läbi loovad. Mainstream rock raadiote suurim pluss (ja miinus) on fakt, et tihti on uued bändid, kes esile jõuavad, halvemad kloonid varasematest suurtest bändidest. Siin tuleb sisse Starset, kelle esimene raadiohitt on nüüd teie ees.

My Demons kõlab küll nagu Skillet. Oi päris korralikult nagu Skillet. Lüüria on faux-kristlik, sümfoonilised lisad muusikale ja puudu on ainult naissoost laulja ka kõrvale. Aga videost ja nende koduleheküljest peaks aru saama, et neil on selline kosmoseteema oma bändis olemas, nagu väga vana 30STM. Aga egas ma ei kurda selle üle.  Muidu on lugu jälle üks neist "pääästa mind iseenda käest, kui vajadus tekib", kas neiule või siis Jumalale.

Sa ei oleks tohtinud kanda seda kleiti.

Eelmine aasta oli ju Robin Thicke (mis on ikka puhas pornostaari nimi) oma Blurred Lines'i looga kõige tuntum asi popmuusikas. Ja nagu vahel ikka, siis igasugune controverce järgnes sellele....see lugu oli liiga rapey, šovinistlik , jadajadajada....noh võrdluseks toodi kõrvale näiteks järgneva bändi esimene singel.

Sex Type Thing, kirjutatud selletõttu, et Scott Weilandi laulja tolleaegne tüdruk vägistati paari rabgimängija poolt, on just lugu , mis kirjutatud läbi vägistaja silmade. Loomulikult sai see ka kohe väga palju kriitikat, et "oioi, promome vägistamist and such". Nojah...vb mõni haige inimene tõepoolest võttis seda oma mantraks. Aga kuna see oli Stone Temple Pilots'i esimene singel, siis see on jah veel selline textbook grunge (või siis post-grunge algus). Hiljemate albumite peal võtsid nad ripoffi-kriitika hinge ja läksid omas suunas edasi, aga siin veel ollakse täiesti kartulidjaliharoki peal.

Nüüd kui suvi on asendunud vihmaga.

Smile Empty Soul'i 6 album andis neile midagi , mida nad pole juba näinud esimese albumi ajast peale- keskmise suurusega raadiohiti. Jep, rokiraadiod leidsid järgmises loos midagi, et seda lasta ka natuke rohkem. Tavaliselt pole Smile Empty Soul ka oma singlitega alt vedanud.

False Alarm saab kohe hea alguse oma grooviga, mis pea kenasti noogutama paneb. Siis hakkab laulja ka pihta ja isegi vokaalimeloodia on ju täitsa meeldejääv. Võiks ju olla üks SES parimaid lugusid. Ja noh nagu olekski, aga mis tegelt on suur * selles. See laul on ju põhimõtteliselt 30 sekundiline preview, mis on täislaulupikkuseks, sest ega isegi lüürika ei muutu osast ossa. Nad kunagi tegid ju laulu, et "the hit" , aga miks nad siin üritavad nippe võtta praegusest EDM loogikast. Et jah...hea kraam niivähe kui seda on.

Aita mind just hetk enne mu langust.

Seether on kahe viimane albumiga läinud kuidagi üha kommertslikumaks. Kui algusaegadel  võis neid pidada selliseks Nirvana traditsioonide austajaks, siis alates Fake It'ist kuidagi tuli sellised Nickelbacki mõjutused sisse ja muusika muutus õelamaks (Fake It) ja isegi rütmikamaks (Country Song). Oleme siis jõudnud järgmise albumi esiksingli juurde.

All around me are familiar faces,familiar places.....Words As Weapons Salmide vokaalmeloodia on ju võetud kenasti sellest loost. Aga muidu see on ju jällegi üsna kuri lugu , mis mõnda irooniliselt ka soovib olla midagi muud. Kas vanusega on tulnud arusaam, et tegelt kogu aeg ei tahaks lihtsalt solvangutega lugusid teha, vaid midagi ilusat öelda. Broken oli ju vägagi ilus lugu, Rise Above This ka. Aga kusagil on keegi(kasvõi sisemised deemonid), kes kõik soovid ikka ära rikuvad ja välja tuleb nagu alati.
Kui vana asja veel korrata, siis fakt, et seda ei lasta meie raadiotes üldse ja lastakse mingit indie, on ikka täiesti ****.

Zombie hillbillies....how do i separate them from normal hillbillies?

Meie siin Eestis tihti mõtleme, et kus kurat elavad Republican Party toetajad USA's. Kas sellises Norman Rockwell stiilis 50ndate stiilis eeslinnas või hoopis loogilisem, kusagil soodes,kõrbetes ja metsades elavad hambutud hillbillid, kelle ema on samuti nende õde jne. Neid iseloomustab ju selline "everything is great, we dont need no stinkin change here" . Aga siia me jõuamegi Crobot'ini.

Crobot - Nowhere to Hide

Selline muusika tekitab minus alati kahetimõistetavaid tundeid. Ühepoolsed,bändid , mis on palju Led Zeppelini kuulanud , on alati head. Sellist munadega rocknrolli on alati hea kuulda, kui seda laseks SkyPlus näiteks, oi paneks alati kõvemaks. Lool ju midagi viga pole. Aga ...ja see on see suur aga. Meil on olnud selliseid bände alati iga aasta. Kunagi oli Black Crowes, siis oli Wolfmother, Rival Sons'i ju ja ilmselt on teisigi läbi aegade. Teate,see on neljanda generatsiooni koopia ja isegi kui originaal on hea, siis seda nii otseselt kopeerides sa ei saaks kunagi paremat asja kui originaal siiski...kvaliteet väheneb.
Nii et flawed, aga anname passi. 

Su paradiis on midagi, mida ma piisavalt talunud olen.

Peale eelmise aasta B-side'te ja muude kaverite albumit , on Rise Against valmimas uus album. Eelmine album Endgame tõstis veelgi enam nende profiili, et nad on just üks neid bände, kes kohekohe peaksid murdma läbi ka täiesti mainstream'i.

I Dont Want To Be Here Anymore....ei ole see lugu, mis neid sinna murraks. Ärge saage valesti aru, laul on hea, täiesti kvaliteet Rise Against.Midagi, mis läheb peale nende fännidele, aga ei võida juurde palju uusi fänne. Midagi, mis ei ole kvaliteedilt suur hüpe edasi(pole nende kõrget standardeid teades enam ammugi lihtne ülesanne). Aga ma valetaks, kui ma nüüd siiski nende uue albumi pärast excited pole.