Vahel tahaks panniga vastu vahtimist anda

Skillet on praegu vist kõige suurem nimi kristlikus rokis. Tuuritavad üle maailma ja müüvad USA kuld- ja plaatinumalbumeid välja. Nad on tegutsenud ammu ammu, olles algusepoole isegi industriaalrokk, aga nüüd sarnasem USA alternatiivmetalile, segatuna sümfoonilisest rokist. See lugu aga viimast eriti ei sisalda.

Chugga-chugga käib üks raskemaid lugusid albumilt, samal ajal kui laulja ütleb asju, mida paljud on tundnud. Nimelt, kuidas sitas tujus olles tasapisi sitalt käituma hakkad ja seda nautimagi, eriti tuttavate silme all. Võib ju arvata, kuidas laulja silmad JackNicholsonlikult punnis jõllitab teisi ja irve näol seda laulab.

Poistega mängimine pole ju üldse gei.

On palju asju, mida tänapäeval enam Sirge (khm) näoga enam teha ei saa. Üks neist on vaadata Tom Cruise megahitti Top Gun ilma nägemata kõike seda homoerootilist alatooni, mida igast kohast välja immitseb. Üheks tipphetkeks on see rannavõrkpallimäng, mis jah...youtube's on klippe sellest piisavalt. Naised ja mehed, minge nautige seda.
 Loomulikult mõtleme me Top Gun'i kuuldes ka selle soundtracki üle, sest Danger Zone jääb selle filmiga seostatuks. Samas sealt võrkpallisteenis on soundtrackiks teine Kenny Logginsi lugu, mis küll ei olnud suur hitt, aga sellegipoolest väärib mainimist.

Ei, see on kõva 80ndate poplugu, aga ma väga ei usu, et see oleks soundtrackiks tänapäeval suveõhtul rannavõrkpallimängule. Ohyees Kenny Loggins ja su päikeseprillid, su jakk.....mmmm sinuga mängiks iga kell....eeee dont think about that. 

kahju, kui tüdruk jailbait on

Kas see lugu on rohkem Nickelback - Rockstar või Puddle Of Mudd'i - She Hates Me. Kindlasti küsimus tulevatele generatsioonidele.

I've had a shitty day ja ma lihtsalt kuulan seda. Kirjutage ise oma review sellele laulule.

WGAAAAAH...lükka seda

Okei, Static X kontsert jääb eriliseks mulle mitte bändi pärast, vaid Allani käitumise pärast (good times :D). Ma ei hakka siin seda mainima, aga sellest sündis paar Indrek Loolaiu parimat tsitaati.  Okei ,aga bändist. Static-X on industriaalmetali bänd, kes tegelikult kõlab üsna üsna igavalt. Okei, neil on häid singlilaule, aga jah kidrakäigud ja kõik on sarnased elektroonika korduvusega. Laulu eristamine läheb tihti selle peale, mida huvitava soenguga laulja refräänis karjuma hakkab.

Näiteks nende suurim hitt vist, Push It. Mul pole essu aimugi millest see lugu on. No okei, lahe video on...baaai

Soundtrack naiste ütlusele "thhh"

Yep, on võimalik, et kui sa paned vanakooli Crüe kostüümi naisele selga, siis see on ikka päris korralikult hot. Lita Ford mängis kunagi Runaways'is kitarri, aga 80ndatel tegi ta endale päris korralikult nime sooloartistina. Okei, päris kiiresti muutus ta suhteliselt tavaliseks poprokiks, aga karjääri alguses kõlas ta ikka suht lähedaselt kui W.A.S.P. või Mötley Crüe

Kuulake musklit täis kidrariffi, seda ülbe, enesega rahuloevat tooni ta hääles. Tema on inimene, kes sulle kõrvastänavas molli kütaks või hoopis ära kasutaks meeldivas mõtte. She does not take any shit from everybody. Kas see võiks olla ka mõne aeroobikatrenni, näiteks kikkpoksi soundtrackiks...Hmmm, oodake, ma lähen mässan natuke aeroobikatreenerite playlistidega.

Liiga palju tehes jääd pimedaks.

Cyndi Lauper oli kunagi Madonnaga samal tasemel. Noored naised, kes MTV algusaegadel oma videotega plahvatasid populaarsuses. Aga erinevalt Madonnast pole Cyndi Lauper suutnud oma populaarsust hoida. Võib-olla tema välimusel oli midagi sellega pistmist, sest see oranz pea ja meik oli lihtsalt natuke liiga naljakas.

Praegu, kui popmuusika nõretab igastaugust seksist, on see lugu suhteliselt malbe, aga jah see siiski räägib masturbeerimisest. Samas, ma saan aru, kui 80ndate vanemad kuulavad, kuidas väiksed lapsukselt süütult tantsivad sellise lõbusa süntpopi järgi, et nad hakkaksid päid taldrikul nõudma. Lauperi heeliumivokaalid sobivad tegelt siia väga hästi, sest ta kõlab nagu keegi, kes hakkab just kust tulema ja see kiljatus on kohe teel.

Ohjah, ja muusikavideo on lihtsalt nii idiootne, et ta ei saa ise arugi, kui väga see meie intelligentsi solvab. :D

Chupa Chups toob lapsepõlve meelde.

Kahju peaks bändidest olema, kelle ainus hitt on kaver. Selleks praegu tundub saavat ka Framing Hanley, kelle ainuke hitt on see kaver Lil Wayne suurest hitist.

Esiteks on see loomulikult veider lugu albumi seisukohalt võttes, sest kuulates läbi eelnevad lood oma masenduse ja naisteprobleemidega, on kahtlane lõpus kuulata üht seksist nõretavat räpilugu. See lugu jääb nii halb, et hea alla ilmselt, kuna noh mingi emo tüüp kasutab hiphopslängi ja üritab palju rohkem swag'i välja näidata, kui tegelikult on. Aga see on kindlalt üks lugu, mida tänapäeva ülikoolipidu peaks sisaldama, sest selle peale läheksid kõik ju tantsima (ka inimesed, kellele rokk muidu ei meeldi)

P.S. Vaadake video ka ära, bändivennad on päris halvad näitlejad ka. :D

Puuduta ja koori ( mitte mandariine)

Nagu ka Silverchair, plahvatas Days Of The New populaarsus siis, kui bänd oli veel kamp alaealisi. Ilmselgelt nemad olid noortena Nirvanat telekast näinud ja armunud neisse, Cobaini meelehärmiks mitte ta "ultradeep" mõtetest ja maailmavaadetest arusaamata. Aga läheme aastatesse 97-98, kui see bänd rokiraadioid domineeris.

Akustilise kitarriga laulja ajab mingisugust juttu ärakasutamisest. Nii noorena võiks arvata, et jutt käib ehk esimesest armastusest, mis on kestnud liigagi kaua ja paar ei suuda lahku minna, vaid otsustavad üksteisele närvidele käia ja haiget teha. Laulja pole halb, kuigi ta kõlab hullemini paroodia grunge-vokalistist kui Scott Stapp oma halvimatel aegadel.

See bänd päris ühealbumiimeks ei jäänud, aga suht lähedal sellele oldi küll.

Vot see on armastus!

Abraham on minu jaoks Eesti noortest hiphopparitest üks kõige lootustandvamaid. Eelmise aasta Rabarocki kindlalt üks tipphetki ( mis tegelt ütleb midagi Rabaelektroonia kohta). Ei kõlanud nagu mõned räpparid, kes vahel laval natuke pehme keelega esinevad.

Üks singel vist ta debüütalbumilt, hea humoorikas lüürika, minimalistik beat ja flow üle ka ei kurda (kurat ma ei tea, mida räpi kohta rääkida).
Parem kui mingi Peegelpõranda lugu.

Kõpla talus on täna ikka kuradi külm

Hommikul mampsi toas 1 kraad sooja.
Aga see selleks
Guns N Roses'i kaveralbum ilmus ajal, kui bänd oli juba lagunemas, ja see oli täis vanakooli punkbändide kavereid. Üks neist nüüd järgnevalt.

Axl kokni aksent on selles laulus lihtsalt nii kuld, et lausa sunnib uuesti ja uuesti kuulama. Inimesena kes elab talus mõjub see mulle ka omamoodi, sest ma ei võta väga puhkuseks ka suvel lihtsalt talus vedeleda. Okei, ma elan suht Tartu ääres, mitte pärapõrgus, kus ilmselt oleks veel hullem. Aga noh linnainimesed peavad seda justkui kõige lahedamaks asjaks, kui puhkuse ajaks maale minna ja mitu nädalat rügada lolliks ka seal. 

Ole nüüd mees ja neela alla

Life Is Peachy pealt kõlavad paljud lood nagu soundtrackina mingilt kummitavale lõbustuspargile. Need kauged inisevad kirdakäigud annavad just sellise tunde, nagu mingi tapjakloun oleks sul järel.

Jonathan Davis jällegi kõlab nagu inimene, kes kohe snappimas (ta võiks see tapjakloun olla). Kui kuulda uuemat KoRn'i, siis nad tihti lihtsalt raevu täis või on eneseparoodiaks juba taandunud, siin noorena samas aga ta kõlab vägagi hästi nagu inimene, kellest tasuks eemale hoida, mitte sellepärast, et ta nii tugev oled, vaid et ta võib plahvatada ja etterarvamatut käituda.

Mu kallimaks kingiks jääd

Kui Flaw laiali läks, otsustas laulja mitte niisama passida, vaid alustas uue bändi Five.Bolt.Main, mille ainsa albumi esimene singel see on. Kui Flaw oli juba alahinnatud, siis pole ime, et see album ei küündinud isegi nende tasemeni, mis on küll kahju.

Loomulikult ei erine palju palju see Flaw'ist aka palju on mõjutusi Disturbed'ist. Lüürika ja video räägivad sellest suurest intsidendist, mis laulja elu mõjutas; kui ta oli 12, tegi ta kasuema enesetapu. Nii nagu Flaw'i ajal, kasutab ta siin muusikat, et natuke oma raevu välja elada. Selline asi võib igagi noore inimese elu suhteliselt tuksi keerata.

Kahjuks Eestis meil neid palju

Te teate küll neid naisi: mini-miniseelikud, topid, krohvitud nägu, isepruunistuv ja purjakil olek. Kaine peaga CT käiduna vaatad ikka küll, et wtf. seda paneks küll aint purjus peaga. Nagu Jersey Shore'st välja hüpanud välimuse ja jutuga. Tõepoolest tuleks ennem käia arsti juures temaga, kui lubada enda lähedale. :D

Neid räägibki Hot Action Cop'i üks lugu, mille nimeks "Club Slut". Muusikaliselt meenutavad nad 80ndate RHCP, et nad on valjud ja tsipa pindakäivad, aga samas uskumatult lõbusad. Kuna see on aastat 2000., siis on  mõjutusi ka juures Limp Bizkit. See on jah rohkem rap rock, sest metalist on asi kaugel kaugel. Lauljagi on Dursti ja Kieldise segu.

Parklakunnid tulevad meid religiooni käest päästma

Okei, halvad asjad kõigepealt. Nende attitude on jah allapool igasugust arvestust, vahet pole, kas nad mängivad rolle publiku jaoks või päriselt ka sellised. Siiski, Eesti noortebändide juures väga seda ei kohta.
Lüürika on vägagi vihane inglise keel...nagu VÄGA. Mehed, sõnade ja isegi promoteksti kirjutamisel võtke ikka keegi, kes oskab ka reaalselt seda keelt. Karjuva vokalistil pole üldse mõtet, segab täiega ülejäänud lugu ja laulja on tsiteerides Weird Al'i vahel "singing with marbles in my mouth".
Tunnistan, et kirjutasin natuke facebooki kommuuni mõnde nende tekstide vigade paranduse, aga eih ei võetud kuulda ja kustutati lihtsalt postitus ära.

Tunnistan, et sain selle albumi ka tänu sellele, et papsile oldi parklas see pähe määritud. Aga jah, mida arvata...see ei ole tõepoolest halb asi, mitte suurepärane, aga Eesti noortebändi kohta täitsa arvestatav. Soundilt meenutab mingit vanemat Cold'i, mis pole üldse halb asi. Kas asi on selles, et Eestis on post-grunge miskipärast täiesti olematu stiil, aga noh ühesõnaga...ei hakka halba ka soovima, et teil tuur edukas oleks.

Porised asjandused ja mootorsaed

Ammu enne Five Finger Death Punch'i kuulsaks saamist oli Ivan Moody laulja ühes C kategooria nu-metal bändis nimega Motograter. Nende ainsa albumi esimene singel oli Texas Chainsaw Massacre uusversiooni soundtrackil.

Kui võrrelda FFDP, on sajandivahetuse nu-metal mõjud paljugi rohkemalt tunda. Moody vokaal pole veel jõudnud areneda niipalju ja vägagi palju kasutab ta mingit räppkarjuvat stiili ala. vana Corey Taylor.. Bass on loomulikult väääääägaaaa madal, sest bassiks kasutatakse Motograter instrumenti , mis on põhimõtteliselt tööstuskaablid. Võib-olal sellepärast on nad kõik mingi tumeda möksiga kaetud v.a. laulja, kes näeb välja nagu eeeee. satans pissed off teenage cousin.?

Kas on maailmas emomat lugu?

Hawthorne Heights HAHAAA....kui keegi küsib, mis on emo, siis linkin ( lulz) alati seda bändi. Tukkadega soengud, nohiklikud kitsad riided, lollid screamo karjumised ja nutvad vokaalid ja noh lüürika ... "So cut my wrists and black my eyes" No kamooon, pedobeari muusika, kuna noored tüdrukud tahaksid sind.

Isegi mina pole sellele loole lähedanegi kuulajaskond, aga ma pean tunnistama, et vähemalt meeldijääv see on. Hook kenasti olemas ju.

Excuse me while I bleed to death

Neidis rauast välkuva teraga.

Seda Iron Maideni lugu kuulasin ma esimest korda ühes 80ndate itaalia õudukas Phenomena (peaosas noor Jennifer Connely) ja sellest saati olen seda lugu nautinud.

Jah, see on Maideni klassikaliselt perioodist, aga see lugu ei ole nii tuntud minuarvates. Aga juba selle alguse kidrariff on õhukitarri kuld ja refrään on kaasalauldav.

Sry, mul seoses tööga muud asjad mõttes, lihtsalt kuulake lugu.

Üksinda värisen ja joon

Järjekordne Linkin Park'i kloon, mis tundub on siinmail ka kõige tuntuim (vähemalt enda tutvusringkonna seas)
Ja kuigi minuarvates on paremaid kloone, siis ei sa ma eitada nende suurimate singlite kaasahaaravust.

Giving In on nende esimene ja suurim hitt ja räägib alkoholismist. Muusika kõlab nagu Linkin Park, laulja on segu Linkin Park ja KoRni lauljast. Meeleolu sobib laulust ka sellest mõnusast olemisest, mis tekib, kui täis peaga tuju sitaks läheb.
Teate, see pole lugu , mille kohta palju kirjutaga, lihtsalt kuulake ja nautige.

Magan saapad jalas kuna süda nii murtud

Aerosmith oli 80ndate ja 90ndatel ikka üks korralik hittballaadimasin. Enamus lugusid, mida tänapäeval Star FM mängitakse on päris sellest perioodist. Inimesed ei teagi, et Aerosmith oli üks korralik hard-rock masin juba 70ndatel. Ärge muretsege, see laul...on üks nende 90ndate ballaadidest

Alahinnatud ballaad minuarvates, peaks olema Crazy ja I Don't Wanna Miss a Thing tasemel. Loomulikult on see lugu natuke depressiivsem kui eelnimetatud, aga egas iga armastuslugu saagi nii õnnelik olla. Maailmas südamemurdjatest õelaid bitche palju ja see lugu meile vaestele good guy Greg'idele, kelle südant nad murravad.

Also, nunnu video.

Parim asi, mida Michael Bay kunagi lavastanud on

Kuidas ei saaks kellelegi see lugu meeldida....Meat Loaf 90ndate alguse suure comebacki tipus oli see megahitt, mille video oli.

Bat Out Of Hell albumid on teismeliste armastuse ja mässumeelduse albumid, kus emotsioonide level on üle 9000, puhas kitsch. Nagu ikka annab Meat Loaf endast kõik, mis täiesti sobiv albumi meeleoluga. See peabki meenutama esimese armumise tunnet, kus tundub, et meri põlvini ja terve maailm valla , kui armsamaga kokku jääd. Ja loomulikult lõpp, kus targem ja elukogenum tüdruk ütleb, et mis tegelikkuses juhtuda võiks.....magnificento.
Täiesti külmavärinaid tekitav lugu algusest lõpuni (muideks albumiversioon on 12 minutit pikk).

Hoiame kallimatest kinni ja välgukad õhus.

Suprise kolmas postitus siit.
Laupäeva õhtud on rahulikud tööl. Palju aega ringi vaadata ja mõtiskleda. Seega tuleb ka sellise nostalgitseva tuju peale ja mis oleks parem selle rahuldamiseks kui natuks 80ndate glam metal power ballaadid.
Cinderella võtab palju rohkem mõjutusi Aerosmith'ist ja Rolling Stones kui paljud glam bändid, sellegipoolest on nende cheese faktor üsnagi korralik.Minu suhe Cinderellaga, paljud hitid, kaasaarvatud see on täiesti kuulatavad, aga laulja hääl käib mulle suht tihti närvidele.

Nende suurim hitt rabab meid kõiki oma sõnumiga, et sa ei tea mis sul on, kuni see läinud on. See šokeeriv väide on ümbritsetud tavalistest power ballaadide koostisosadest...klaveritest ja akustilitest kitarridest. Muusikavideoga on looduskaunis kohas filmitud, et panna meid kõiki tundma neid ilusaid aegu, kui kallimaga jalutatud sellistes kohtades. Teate, sellele loole mõnitust leida on vägagi lihtne, aga jah tegelt pole see halb lugu. Aeglaseks tantsuks prom night'il ikka sobiv ja mul ema ära ei ütleks, kui see lugu peale läheks raadios.


Tiny, Aerosmithi loo teen ka varsti, praegu lihtsalt midagi lähedast. =)

Ei tahtnud haiget teha, aga tegin seda sellegipoolest

Candlebox'i võib nimetada üheks neist ühealbumibändidest, mis post-grunge algusaastatel välja ilmusid. Kuigi nad siiamaani teevad veel albumeid ja neid mängitakse ka rokiraadiotes, ei ole nende tuntus enam sama taseme lähedalegi. Candlebox'i puhul oli see nende samanimeline album, mis sisaldas päris mitut rokihitti ja ka ühte suurt pophittigi.

Seattle grungeskeenes oli heroiinitarvitamine päris levinud ja mitmed bändimehed suridki selle kätte. Lugu räägibki sellest, kuidas selliste asjade pärast sõprus suht tihedalt kannatab. Paljud ei suuda välja kannatada tuttava enesehävitust. Samamoodi kõlab see laul salmide ajal kaugelt, kuni kurbuse üle saab võimust viha refräänis. Kindlasti üks nende parimaid lugusid.

Tuled kustu...mängime Tony Hawk'i

Eile sai Mökus käidud õhtupoole ja see oli minuarust normaalne lugu, mida seal selle hmmmm umbes tunni jooksul mängisid. Natuke rap metali ühtedel pioneeridelt, mida noore poisina sai Tony Hawk 2 soundtrackilt liigagi palju kuuldud.

Nende maailmavaatest ei hakka väga rääkima, ma ei ole päris kindel, kas nad väga pihta saavad oma poolkommunistlikust jutust, aga groove on siiski klassikaline RATM, hüppamiseks täiesti sobiv.
Tavai, suusatamist edasi vaatama.

Reede õhtu on ju käes

Ja mis parem viis seda tähistada kui tümmi kuulama hakata.

Scooter on elektroonikamuusikutele suht sama , mis Soulja Boy räpparitele, samas on tavalistel wubwub muusikutel nii suurepärane frontman kui H.P. Lovecraft? Ma usun et mitte.
Lüüriliselt samuti ju puhas kuld, kes unustaks lauset "respect to the man in the ice cream" ja noh minuarust kirjutavad nad lihtsalt random lauseid ja sõnu kokku ja nimetavad seda lüürikaks.
Muusika...kes on techno või hardstyle või lihtsalt rave muusika, nobody knows...vanema kraami happy hardcore on asi igatahes kaugel.

Kui juba Pendulum käis, paneme nüüd Scooteri Rabarockile ka.....Fire on küll rohkem rokk kui ükskõik mis Pendulumi diskograafisast.

Kõik mis järgi on su käte vahel.

Metalcore hakkab minuarust vaikselt välja surema, sest backlash sellele on juba suht sarnane sellega, mis oli 10 aastat tagasi nu metalil. Puristide meelehärmiks on FFDP, Killswitch Engage ja paljud suht kommertsmetalkoori tegema hakanud, mis sobib vägagi hästi Nickelbacki kõrvale raadiotesse.
Samas karjumise vähendamine and suht tekitab tunde, et meelodiline thrash/speed oleks nagu rokiraadiotesse sisenenud.



Case in point....All That Remains'i üks hitte ,mis peaks olema armastusballaad or such....Aga kõlab nagu mingi speed metal lugu oleks raadiotesse hüpanud oma basstrummide ja gallopeeriva riffiga. Igalpool ka palju soolotamist. Raadioversioonist on võetud ka see vähene karjumine, mis albumi peal oli.
Igatahes pole mingit võimalust, miks see bänd ei peaks ka päris mainstream breakthrough'd tegema.

Armid kajavad...kes oleks võinud arvata.

Element Eighty...meievanused teavad teda just Broken Promises'i pärast, mis oli NFSU soundtrackilt, aga tegelt on terve nende debüütalbum puhas kuld. Postitan siia kõige pikema loo sealt...nii progre et lausa 5 minutit pikk ju. *shocker*

Kui teised lood on albumi peal rohkem sellised "RAAAWR, mine perse, ma vihkan sind, kütan molli" siis see on natuke vaiksem lugu ...räägib loomulikult südamemurdmisest. Tegelt selle bändi lüürika on täielik 10 aastase vihahoo sõnad, mida ma analüüsin. Vähemalt muusika on lihtne ja hea.

Friendzoned pole vist igavene tervim....

Tegelt on küll. :D
Või ma ei oska öeldagi, see kõige vastikum suhteseis juhtub enamikega mingil eluperioodil. Aga püsige kursil...kõike võib juhtuda, nagu Red ühes oma singlis mainib, tehes seda omal LinkinPark'ilikul moel

Kui kallil inimesel kõik peesse läheb , siis peab ikka olema kõrval ja lootma, et sindki lõpuks märgatakse. Lõpuks peab hoidma jõuga douchebagide juurde mitte tagasi minemast, kui vaja. :D

Aga samas on Red kristlik, nii et mine sa tea, mida see lugu tähendada võib.

All the single people....

Ma ei tea Yes'i progreajastust eriti palju ja väga ei huvita ka..progrerokk on nagu ta on. Ma saan aru, kui inimesed seda kuulavad, aga ei aitähh enamasti mulle. =)
Aga nad muutusid 80ndatel poproki bändist ja skoorisid siis mõned oma suuremad hitid, suurim neist järgneb kohe.

See riff paneb lihtsalt seda laulu nautima esimese paari sekundiga. Ja kas vägagi mõtlemapanev väide refräänis "owner of a lonely heart, much better than a owner of a broken heart"....Ma olen proovitöö valmis teinud, pole seda kirjutamissoont, lihtsalt rahulolu, et valmis see asi.

Kõikidele vallalistele lugejatele siin. :D

Tere, ma olen küpsis ja mul on narkosõltuvus

Limp Bizkit kirjutas küll mingi 2-3 albumit enne kui nad oma Results May Vary albumi välja lasid....kahju, et see soft album suhteliselt keskpärane oli, sest päris paljud unreleased track'id olid suhteliselt võrdväärsed kraamiga vanematelt albumitelt.

Kutsub täiesti hüppama, see vanakooli Bizkiti groov on küll sees, võib kahtlustada, et Borlandil oli kirjutamises mingi roll sees, kui selleks ajaks oli ta bändist lahkunud. Rabarocki 2012 peaesinejaks, mitte mingit elektroonikabändi.

Mmmm....komeedi kommid :)

Oh seda üllatust kui ma avastasin, et Shinedown'i hakati ka Eesti raadiojaamades laskma. Kui ei tea, siis Shinedown'il on väljas 3 albumit, mis kõik on täis USA rokiraadiote hitte, aga siinkandis just väga tuntud polnud. Kui aga neilgi USA's suur pophitt lõpuks oli, siis ei saanud ka Skyplys jt. seda kõrvale jätta ja hakkasid ketrama seda lugu.

Nagu viimasel ajal popraadios ikka, on suured rokihitid ikka ballaadid. Seekord teemal , et kõigil kutsikatel on ükskõik kodupesast vaja lahkuda, eriti kui tekib mingi võimalus. Kodus olles tammud ikka paigal (irooniliselt kirjutan ma seda loomulikult oma vanematekodust). Maksimaalseks mainstream appealiks on kohe sisse toodud ka erinevad viiulid and such. Lihtne oleks seda lugu vaadata kui natuke sellout move, aga Shinedown pole kunagi just kiidelnud oma underground olekuga...ja kui selliseid häid lugusid tehakse, siis mina kurtma ei hakka.

Pardon my French

Megadethi üks vastuolulisemaid lugusid on üks nende parimaid ballaade.

A Tout Le Monde ei ole lugu enesetapust, nagu esmapilgul tunduks ja mida paljud eeldasid ( sellest ka furoor). See pidavat rääkima sellest faktist, et kui sul ongi mingi minut elada, siis mida kõike sa oma tuttavatele ütleksid. Nagu Metallica'l , pole ka Megadeth'il enam ammugi aimu nende 80ndate thrash'ist, vaid mindud on mainstream-metal'i peale ja edukalt. Mustaine inisev hääl sobiv ka laulu, kuna lugu peabki kurb olema ( seega ta pikad noodid mõjuvad minu jaos eriti hästi).

Sellest on ka uuem versioon Lacuna Coil'i lauljaga, aga minu jaoks see versioon nii hea pole.

Kui Eddie Van Halen ja Avril Lavinge kohtuvad.

Esimese 10-20 sekundi järgi kõlab...oot ma teen nimele copy-paste...Orianthi esimene singel nagu tavaline teen-pop-punk nagu Avril või isegi Miley Cyrus või nii....Mõnitab mõnuga endist boyfriendigi ja

Aga siis ta hakkab soolotama...ja oioioi kus äkki metal-shreddimine välja lendab. Juba ainuüksi see fakt annab suure soovitusi selle loo pealt. Kohe kindlalt ei saa enam öelda, et ta oleks lihtsalt üks generic konveiriliinil töödanud "rock"tibi, vaid midagi täiesti huvitavat. Pean albumi saama.
Visuaalse poole pealt, Guitar Hero stiilis muusikavideo on naljakas ja ta on suht hot ka, nii et miinuspunkte siitki  ei tule.
Voodi peale hüppama ja õhukidrat mängima, kõik. :D

To teh exxxxxxtreeeeme.....

Bändi võivad kõik teha, seda tegi ka ekstreemsportlane Matt Reardon, kui ta vigastustega väljas oli. Kuna tegemist ekstreemsportlasega, siis arusaadav, et muusika on mõeldud nagu peopanemiseks. Eih nad tee ühtki päeva tõsist sporti.

Esimene singel ja noh meenutab Rev. Theoryt või Saving Abelit, seega ei saa kurta. Raskemad rokilood on albumi peal, singliks lasti rohkem popplugu. Aga nad tuuritasid ka My Darkest Days'i ja Hinderiga mis minu arvates oleks (Y), kuna see bänd soojendab küll üles. 

Prussakad hoiavad elujoonest kinni.

Siinkandis on Papa Roach küll tuntud oma pubekaviha megahitiga "Last Resost" aga USA's on nad juba pikka edukat karjääri teinud viimase 10 aastaga. Eelviimase albumi esimene singel Lifeline tuleb järgnevalt.

Papa Roach on natuke suuremaks kasvanud, 30ndates keskpaigas tüübid ei salga just maha oma viha maailma suhtes, vaid meenutavad seda objektiivse pilguga ja laulavad suuremamaks saamisest ja abi otsimist oma probleemide lahendamiseks....aga see ei tähendaks veel, et see kurjas maailmas lihtne oleks.
Lugu on ka vaiksem, seotus Mötley Crüe'ga on andnud muusikaliselt rohkem midagi Sixx A.M. kanti kui vanem nu-metal. Sobib rohkem autorooli taga kuulamiseks kui pit'imiseks või pisarsilmil kaasalaulmiseks.

Oh ei, mitte Tokyo

Olen suure Godzilla ja teiste kaiju (jaapani suurte koletiste) filmide fänn, seega jäi see Blue Öyster Cult'i hitt mulle loomulikult silma. Tunnen kahju neile, kes ei suuda natuida jaapani linnu hävitavaid natuke kummist koletisi, kes omavahel ka kaklevad ja tihti tulnukate kontrolli all on.

Lugu on mõnus 70ndate lõpu hard rock, lüürika naljakas. Tagasi tööle ja proovitöö materjale ka uurima, pikka teksti ei saa.

Mitte päris Ryan Reynolds

Kes meist ei kardaks olla elusalt maetud. Paaniliselt suhteliselt liikumatu kusagil, kus mitte keegi sind ei näe ega kuule ja saad ainult oodata kuni hapnik otsa saab.
Slipknoti esimeselt stuudioalbumilt tuleb ka üks lugu sellelt teemalt

Üks väheseid lugusid sel albumil, kus bänd vahelduseks ei ürita täie jõuga ennast välja elada, vaid ollakse natuke aeglasem ja creepy'm. Corey Taylori vaikne/karjuv hetk meenutab vägagi inimest, kes kinni olles vahepeal annab välja appikarjeid, aga väsimus juba sunnib vaikselt mõmisema vahepeal.

Mu süda vajab tuge

W.A.S.P. on küll rohkem tuntud seksist nõretavate glam-metal lugudega, aga 80ndad muutusid 90ndaks ja isegi W.A.S.P. läks concept albumi teele.

Vist kuulus olla on ikka suhteliselt üksik, sest see on armastust otsiv ballaad, kus peategelane tahaks seda leida, eriti vanemate käest, aga see on liiga kauge asi talle, sestta järgmises loos tapab ennast.

 Sellegipoolest on see suhteliselt rahulik WASP kohta, bändiliikmeid polegi nagu juurde vaja, Blackie võiks seda üksi akustilisel tegelt mängida.

Kaugel kaugel läänemaal...armastusballaadid ootamas

Far Away peaks Nickelbacki jaoks olema nende verstaposte ja see ei kõla nii lollilt kui see tundub...See on flat out neilt esimene armastusballaad, sest nende vanemad hitid olid rohkem ikkagi grungelikumad aeglased rokilood.

See on üsnagi konventsionaalne armastusballaad, mida võib tõlgendada kahesti. Esiteks loomulikult nime järgi võib see rääkida rokkaritest, kes peavad oma armastatutest kaugel tuuril eemal olema. Aga kuna tegemist on Nickelback'iga, siis see kõlab rohkem faktist, kuidas mees igatseb taga oma endist, kellega suhte naine ise ära lõpetas. Võib-olla Nickelbackilikult mees lasi halbade naistega ringi ja hea korralik tüdruk kodus saatis ta lõpuks pikalt. Mis iganes, oli see USA's massiivne hitt, Euroopas kahjuks mitte nii palju.

Miski pole maailmas tasuta....

Filter oli Rabarockil ikka metsik pettumus, sound oli jama ja võis arvata, et laulja oli purjus. Lihtsalt kohutav, oleks pidanud ise rohkem täis jooma ennast, et rohkem nautida seda. :D
Sellegipoolset on see NIN suhteline kloon ( aga parem kui NIN) andnud välja vägagi korralikke industriaalrokilugusid.

The Best Things on üks singel nende suuremalt albumilt ja ka kõige tantsulisem neist. Samamoodi kui selle järgi võiks juukseid pilduda, võiks samuti natuke tantsu lüüa. Lüürika on natuke korduv ja segane, aga vähemalt meeldejääv. Uni on silmas, ei oska miskit palju rääkida, kuulan nats rokki ja üritan eluvaimu tuua sisse.

Now thats my kind of woman...

Taylor Swift...Taylor Swift.....Taylor Swift

Kurat, Taylor Swift on kuum. Kuumem kui Angelina Jolie. Kuumem kui Megan Fox. Kuumem kui Scarlett Johansson. Seega muusikas tekib see küsimus, et õin lihtsalt andestada palju fakti eest, et ta kena on.
Aga noh kuigi kantripopp pole kohe kindlalt minu teema, siis Preili Swift on mul mitme looga päris kenasti peale läinud. Järgnevalt üks näide

On kommerts, mis esmalt suunatud teismeliste tüdrukute fantaasiatele, aga samas, ta onju niiii siiras, et peab nautima, totakalt kaasa laulma ja toas keksima ringi isegi. :D
Lüürika on ju segatud päevikusissekannetest ja lihtsalt teismelise tüdruku unistustest ja see pole päris country masendav lüürika, aga ei kurda, nunnu sellegipoolest.

Punk revolution my ass.

Tead, suured klassikaroki fännid üritavd teile väita, et rahvas kuulas 70ndate lõpus põhiliselt ainult punki, nagu Ramones and such.
Aga paneme asjad paika.... enamus rahvast mõtles siiski roki all tollal Foreigneri sorti kraami.

Foreigner.....well noh võib öelda, et nad olid 70ndate lõpu Nickelback. Lugu on küll rokilik ja räägib joomisest, aga see on professionaalne, tehtud muusikute poolt, kes teavad täpselt mida nad teevad. See on soundtrack ameerika autodega äärelinnades kruiisimisele ja 6-packi joomisele.
 Ja kõik nende lood ei ole nagu " I Want To Know What Love Is". :P

Äridesse peab usku ka olema

Linkin Park'i kloonidest (ärge edasi loege, kui see teis judinaid tekitab) on minu arvates ühed paremad Trust Company, kellel oli üks ssuurem hitt , Downfall ja paar väiksemat hitti.
Nii et pikema esitlusega teisi albumi esimene singel

Mida ma öelda oskan...kui sulle meeldib Linkin Park, siis peaks meeldima seegi, mainin, et minu jaoks laulja hääl, kuigi Chesterist mõjutusi saanud, kõlab omamoodi sositavamalt/kaugemalt/tühjemalt ja meloodiad on neil tugevad olnud. Nad lasid hiljuti ka uue albumi välja, mis erilist edu ei saavutanud, aga kindlasti bänd, mis võiks suurema comebacki teha.

Liiga noor, et armuda....

Okei, enamus rokifännidest ilmselt arvasid ära, mis looga tegu.

Mötley Crüe'st ei hakka pikemalt rääkima, sest lugede lihtsalt The Dirt'i, nende autobiograafiat. Ütlen lühidalt, et Musta Pori Näkku on peale seda nagu mingi mungaraamat. Nende pidutsemised olid legendaarsed.
 Laulust.....näitab ära just vana Crüe headust, ennem kui nad liiga popiks ära läksid. Paneb lausa rusikaga õhku taguma ja kaasa laulma ja sõnumgi võib öelda, et läheb tegelikult paljudele hinge.
Video...AWESOME, kuigi ma ei tea, kuidas nad oma kitsaste nahkpüksidega kung-fu teha otsustasid. :D
Crüe välimus oli ikka midagi sellist, mille peale päris igaüks ei tuleks. Samas, nad said rohkem keppi kui ilmselt mina elu jooksul naisi kohtan, nii et see võib olla lihtsalt kadedus. :P

Must ja rõve huumor.

Komöödiarokki tegemine pole nii lihtne kui paljud arvavad. On vägagi suur vahe sellel, kas sa oled nutikas või lihtsalt idiootne ala Tenacious D ( Jack Black pole kunagi nagu väga naljakas olnud)
Siin aga vastunäide sellele, bänd nimega Bloodhound Gang.
Lapsik ma tean (ega nende menuaegadel sai seda kuulatud just sellel põhjusel), aga nüüd hilisemal ajal on üllatav ju teada saada, kui palju huumorit siis aru ei saanud ja kui hea huumorisoon nendel tüüpidel tegelikult on.

Esimene lugu nende suurimalt albumilt Hooray For Boobies. Muusika on hea, aga noh lüürika lugemine paneb suu küll muigama.

Pole kunagi liiga vana, et sisemist raevu leida.

Staind ei andnud eriti fännidele lootust nende Illusion Of Progress albumiga. See oli lihtsalt...igav, täis ballaade ja midtempo rokilugusid, mis sobisid küll kahe lapsega perekonnapeale, aga ei olnud just kõige huvitavamad. Paljud ootasid, et nad lõpuks leiaksid üles selle meeleolu, mis oli neil paari esimese albumi ajal.
Ja meile palvetele vastati, sest Staindi viimane album on küll karmim peale Break The Cycle't

Algab album ju madala bassiriffiga, millele lisanuvad trummid, moshitav kidrariff ja lõpuks Aaron Lewise karjuv lüürika. Tema meloodiaoskus tuleb välja alles refräänis. Isiklikult ootaks ma suurt tuuri koos nende heade sõprade Limp Bizkitiga.

Olgu Jeesus sinuga moshpitis...

Kus iganes tekib mingi uus ja populaarne muusikastiil, võid olla kindel, et varsti tekivad sellest kristlikud variandid. See käib ka kõigi rokivariantide kohta.

Olgem positiivsed, Thousand Foot Krutch ei tekita kuulates tunnet, et nad on kristlikud s.t. lüürika ei räägi sellest, kuidas me jumalat ja Jeesust jumaldame ja armastame, vaid ollakse lihtsalt ennastparandav ja -tõstev. Samas, kas pitis hüppamisest rääkiv lugu mitte ei käi kristliku rahuarmastu sõnumi vastu, aga need vist täisevangelistid ka pole. :P

Suured tagumikud ja haamrid

Vahepeal on naljakas näha, kui veidraks/lolliks tänapäeva hip-hop võib minna. ärge saage minust valesti aru, ma pole mõni, kes viriseb kuidas hiphop on nii mõttetu ja siis kuulab ala Lonely Island'it vms. ainult põhjusel, et see on naljakas/mõnitab hiphopi. Hiphop muusika + seda mõnitav lüüriks ei võrdu automaatselt hea asjaga.
Samas...ärge saage minust valesti aru.
Dance ($SS) on halb lugu, aga ta on selline hea halb lugu, mis paneb uuesti ja uuesti kuulama. Kasvõi LMFAO paljud lood. Big Sean'i pole ma ennem kuulnud, aga ta räpib nii poolikute lausetega, et see on kunst omamoodi. Ja mida Nicki Minaj siin teeb, kuidagi väga alandav ta käitumine siin videos (ma olen ikka tähele pannud, et ta on selline no-bullshit karm mutt, aga ta ehk teab mida teeb).
Aga lihtsalt see beat...see korrutamine ass, täiesti hämmastust tekitav.

Saksamaalt ainult rõvedust ei tule.

Okei, okei , Scorpions ei ole tegelt kõige parem näide sellest (minge lugege nende mõne rokiloo lüürikat või parem veel, vaadake natuke nende albumikujundusi). Samas loomulikult on nad kõige tuntumad oma ballaadide poolest.

Üks lugu nende Love At First Sting ( juba üks näide ;) ) pealt, I'm Leaving You ei ole päris rokklugu, ei ole ka ballaad, Kuigi musikaalselt on see suhteliselt klassikaline Scorpionsi rokklugu, siis lüürika on suhteliselt kurvapoolne, rääkides sellest hetkest , kui bänd peab tuurile minema ja jälle oma armsamat kuid ei saa näha.

Video aga.....esiteks, oi nende laulja nägi vanasti naljakalt kohutav välja. See soeng, need poosid. Isegi 80ndate kohta. :D
Samas seda enamgi tasakaalustab vist aegade kenamad pesapallivormid. Mine või naiste pesapalli nii vaatama. ;)

Kuulge, reede 13 on lähenemas.

Ma olen ilmselt üks vähestest, kellele Alice Cooperi 80ndate glam metal albumid meeldivad kõige enam. Loomulikult on ta häid lugusid teinud ka teistel perioodidel, aga koos oma Rambost kitaristi Kane Robertsiga tegi ta paar päris korralikku albumit, mis tõid ta jälle publiku vaatenurka (mingi aeg oli ta teinud ju ka new wave'i). Sellel ajal ta andis välja ka paar lugu Friday the 13th osa 6. soundtrackile, kõige tuntum He's Back (The Man Behind The Mask)

Meenutab küll nautke veel new vawe'i aegset Alice't, aga mõnus, tantsitav ja naljakate/kaasalauldavate laulusõnadega. Selleks ajaks polnud Jason enam väga hirmus, vaid rohkem popkultuuri ikoon ja see lugu läheb sellega hästi kokku.


Tegelt on film väga hea.

Peaks tegema mõne Soviet Russia nalja

See on Flymore. Annan 5 sekundit aega, mis bändi moodi see kõlab.

Samas, meenutame, et KoRn on viimased 10 aastat vägagi kaheldava väärtusega materjali välja lasknud, siis peaks rõõmus olema , et mingi vene bänd on esimest kolme-nelja KoRn'i albumit korralikult kuulnud ja sealt midagi kõrva taha ka pannud (Venemaal piraatlus lokkab). Pititav lugu ju minuarust ja nad võiksid siiakanti ka mõnele festivalile tulla. Kindlasti teeks telklaagri peost tunnise pausi.

P.S. Kuna oli Piret Järvisel aega, et Venemaal muusikavideos olla ja veel ka natuke vähem ekstreemsema meigi ja riietusega. Eesti ilusaim naine, aga vahepeal pingutab natuke üle.

Vaese mehe Nickelback

Theory Of A Deadman on küll Nickelbacki protožeed, aga kas see annab neile õiguse kõlada täpselt nagu Nickelback....hmmm ei, aga nad teevad seda sellegipoolest ja HÄSTI, et vabandavad välja.
Case in point:

Kui kuulda, tundub see lugu kahtlaselt tuttav ette....hmm kas nagu äkki natuke nagu Nickelback - Someday. Refräänimeloodia on minuarust täiesti 1-1le võetud. Aga kuna Someday on vist mu lemmik Nickelbacki lugu anyways, siis selle kloon ei saa halb olla, mitte suurepärane, aga täiesti korralik sellegipoolest. Misasi lauljal videos küll lõua peal on, keegi ei tea ja vist isegi see on ka natuke nunnu.

Also, see naine videos on segu Megan Fox'ist ja Maarja Bussov'ist (shoutout to other math. nerds) :D

Now for something completely different

N.W.A. tuli välja kolm superstaari: Ice Cube , Dr. Dreja varalahkunud Easy-E, kes jäi minu lemmikuks sellest grupist. Ta küll ei olnud erilise skilliga lüürika kirjutamisel ega ka räppimisel ( Ice Cube kirjutas enamus ta lüürikat N.W.A. ajal), aga sellegipoolest oli ta vägagi pervesse musta huumorisoonega ja naljaka häälega, mis varjutas kenasati fakti, et ta lüürika oli gangsta rap to the max.

Ajal kui ta tülitses Drega julmalt peale Dre g-funki soundi kuulakssaamist, andis ta välja ühe E.P., mille sound oli kahtlaselt Dre sarnane, ometigi oli lüürika Dr. Dre ja Snoop'i julmalt sõimata. Kvaliteetne 90ndate west coast g-funk right here.

Peaks hakkama varem tõustma, aga voodi on klammerdaja

Pole ju nii, et Linkin Park oskas vanasti ainult ühesuguseid rokklugusid teha (Uuemat rämpsu me ei maini). Näiteks lugu

Breaking The Habit, kuigi lüürikaliselt sama angst-ridden kui enamus nende vanemat kraami, eristub siiski sellesmõttes, et puuduvad üldse need rasked kidrariffid, ei, kidrariffe pole olemaski. Asi meenutab rohkem mingi vanemat elektroonikaballaadi, aga tempoliselt ei saaks seda sellekski nimetada. Mis iganes see ka on. Mina selle üle ei kurda ja jään ootama, kuni Linkin Park siiski oma vana headuse taastab. Palun, mehed, muusika võib karm olla, muutke natuke lüürikat aint.

Noored on hukas

Nagu paljud , hakkasin minagi Eestis fännama Offspringi nende Americana albumi väljatuleku ajal. Nende kahest suurest megahitist sellel albumil ei hakka me rääkimagi, aga kuulame parim minu selle albumi lemmiklugu
The Kids Aren't Alright
Natuke vähem naljaloom kui nende suured hitid, see lugu meenutab rohkem Smash'i aegset kraami oma kurvema kõlaga ja lüürikaga, kuidas lastena nagu tulevik palju palju parem välja kui praegu. See väljendub ka videos.....Aga see on üks aegumatuest 90ndate pop-punki albumitest, kuigi Offspringi on alati rohkem hevimõjutustega kui Green Day etc.

Matemaatikud...me peame minema Matit või Marti päästma

Saving Abelit ei saa kohe kindlasti kiita originaalsuses. See pole bänd, kes toob rokis revolutsiooni, samas on see bänd, kes teeb täiesti arvestatavaid plaate mõnusa rokiga.
Nii et nende esimene lugu esimeselt plaadilt.
New Tattoo
Kurat, vot see on alles road trip. Mis te arvate, kas rohkem Mart Abel oma tudengiaegadel tegeles millegi sellega või hoopis Mati Kilp vahepeal meenutab oma nooruspõlvi niimoodi?

Laaapseed...rokkiiiimaaaa

Kid Rock on küll viimasel ajal rohkem tuntud sellise Ameerika südameosa rokiga, aga kui ta eelmise aastatuhande lõpus areenile jõudis, meenutas ta rohkem Bizkiti või RATM'i trailer trash nõbu.
Üks tema monster hittidest
I Am The Bullgod
raiub koheselt karmi riffiga ja Rocki räppimisega. Oli kunagi tõsiselt larger-than-life tegelane.

Eestlased, kuhu meie rokist muskel on kadunud.

Vaadates Eestis mängitavat uuemat rokki, võiks nagu arvata, et kõik rock tänapäeval on kas mingi kohutav indie või mingi ooh-me-pole-midagi-peale-60ndate kuulnud garage rock. Aga ärge muretsege, USA toodab ikka kvaliteetset rokki, mis sobib täielikult muskliautoga sõitmiseks, 6-packi joomiseks, wrestlingu nautimiseks jms. Rahvas sõimab Nickelbacki küll julmalt, aga noh see on kui inimesed vaevuvad aint nende ballaade kuulamast ja noh hipsterid ei tunnista ju kunagi midagi mainstreami.
Siit üks vastunäide kohe, bänd nimega Rev Theory (nimi toob ette kohe mootori nurrumise)
Light It Up
Oli mingi WWE ürituse theme songiks, see lugu näitab just, miks sellist sorti muusika on puhas kuld. Rasked riffid lisandunud lüürikaga naistest ja autodest....mis omakorda toob mõnusa meloodilise refrääni.

Seks vihaga on palju paren

Hinderit nimetatakse palju Nickelbacki klooniks, aga minu arvates on neis palju rohkem mõjutusi 80ndate glam metali bändidest...hei, nende teine album oli pm. glam metal album.
Get Stoned
Nende kõige esimene singel on üks nende kõige paremaid lugusid. Well see räägib, et pfff mida me ikka kakleme, lähme koju, tõmbame end pilve ja awesome make-up sex on tulemas. Muusikaliselt on see suhteliselt kommertslik musklirokk, piisavalt karm, et siiski kaasa rokkida, aga ka piisavalt meloodiline, et kaasa laulda.
Ühesõnaga esimeseks raadiosingliks täiuslik. Ega pole võimalik ju ballaadi esimesena välja lasta, kõik rokifännid hoiaksid kohe eemale.... Nickelback, Daughtry--pange kõrva taha.

P.S.Ma ei saa aru videost, kas laulja üritab Steven Tylerit imiteerida oma käeliigutustega...aga see on natuke veider. Otherwise, nagu rokivideod ikka olema päevad. Ma loodan, et nad lihtsalt liiga palju ei üritaks aint, natuke pingutatud tundub videos see nende rockstaari käitumine.

Supergrupid suudavad ikka meid kõiki pilvedesse tõsta.

Damn Yankees on sellised kaliibriga rokivennad nagu Ted Nugent, Styx'i laulja ja Night Rangeri laulja. Kaks lauljat kasutavadki ära palju üksteise pealt harmoniseerimist...or something, mu muusikaterminid veel nii hommiku ei tööta.
High Enough on nende kõige suurem hittballaad....Lahesõja ajal läks paljudele kaugel Iraagis olevatele sõduritele ja nende tüdruksõpradele peale sellised igatsevad lood, mida see bänd oma patriootlikusega tagant tõukas.

Heavy metal: õppetund 1.

Judas Priest oli üks esimesi suuri kontserte, kus sai käidud. Oli aasta 2005 ja sai 16 aastane HEVIMETALIST oldud või nii...pikad juuksed ning Taurus õlled  olid in ja kõik muu peale metalimuusika sakkis täiega.
Dissident Aggressor
See lugu on aastat 77., mida rohkem ma ütlema peaks. See on ju enne Iron Maidenit, enne Metallicat, juba siis tegi kriiskas Halford nagu jumal ja nende kahekitarri rünnak pani rusika õhtu lööma mõnuga. Isegi Slayer kaverdas seda lugu hiljem.

Kas see postitus aitab mul keppi saada ?

On hetki, mil me kõik peame uhkuse alla neelama ja ka requeste tegema :P
Okei okei...tagasi kiljuvate tüdrukute poproki maal....kuigi ei saa kurta väga, greatest hits Avril Lavinge'nil oleks täiesti hea album, lihtsalt ma pole leidnud endas väga tahtmist ta mittesinglilugusid kuulata.
Don't Tell Me
Üks singel ta teiselt albumilt, kus ta üritas suhteliselt palju piinatud gootitüdruk olla. Teemasse ka lugu, räägib loomulikult nunnust poisist, kes loodab hästi käitudes tüdrukuga voodis hullata, aga kuri kuri Avril ütleb, et ta pole selline tüdruk.

Kutsun sind aeglasele tantsule, noor tüdruk

The Calling...hahaaa....see on nagu mitmendant korda läbigenereeritud modernse alternatiivroki lääg, mis kõlab nagu väga väga väga vaese mehe Creed. Ei noh, kui see kõlas liiga halvasti, siis pean mainima, et neil on ka see üks lugu, mis seisab suurelt üle kõikide teiste lugude ja selleks on loomulikult nende suur hitt.
Whereever You Will Go
Armastusballaad, rääkimas loomulikult armastusest. :P
Tead, see laul on küll täiesti generic, aga see on ka fkin catchy, et lausa peab kaasa laulma ja kellegi kaissu võta....kus see kutsikas mul siin nüüd on. :D

Cruuuuunk RAAAWK \m/

Lil Jon on crunk'i kunn, me kõik oleme ju tema Get Low hiti järgi tantsinud, aga ta on vahel üritanud natuke rokilikumalt asju võtnud.
Dont Fuck Wit Me
Tavaline Lil Jon, aga sample'teks on kaks Slayeri lugu, mis muudab kohe asja awesome'maks......peaks mainima et sõna fuck kasutatakse siin sama tihti nagu mõned inimesed koma. Lüürika...bwahahahaa kui ma pean rääkima Lil Jon'i lüürikast.

Head uut ja mul on frikin pohmell. :D