Breaking The Habit, kuigi lüürikaliselt sama angst-ridden kui enamus nende vanemat kraami, eristub siiski sellesmõttes, et puuduvad üldse need rasked kidrariffid, ei, kidrariffe pole olemaski. Asi meenutab rohkem mingi vanemat elektroonikaballaadi, aga tempoliselt ei saaks seda sellekski nimetada. Mis iganes see ka on. Mina selle üle ei kurda ja jään ootama, kuni Linkin Park siiski oma vana headuse taastab. Palun, mehed, muusika võib karm olla, muutke natuke lüürikat aint.
Friday, January 6, 2012
Peaks hakkama varem tõustma, aga voodi on klammerdaja
Pole ju nii, et Linkin Park oskas vanasti ainult ühesuguseid rokklugusid teha (Uuemat rämpsu me ei maini). Näiteks lugu
Breaking The Habit, kuigi lüürikaliselt sama angst-ridden kui enamus nende vanemat kraami, eristub siiski sellesmõttes, et puuduvad üldse need rasked kidrariffid, ei, kidrariffe pole olemaski. Asi meenutab rohkem mingi vanemat elektroonikaballaadi, aga tempoliselt ei saaks seda sellekski nimetada. Mis iganes see ka on. Mina selle üle ei kurda ja jään ootama, kuni Linkin Park siiski oma vana headuse taastab. Palun, mehed, muusika võib karm olla, muutke natuke lüürikat aint.
Breaking The Habit, kuigi lüürikaliselt sama angst-ridden kui enamus nende vanemat kraami, eristub siiski sellesmõttes, et puuduvad üldse need rasked kidrariffid, ei, kidrariffe pole olemaski. Asi meenutab rohkem mingi vanemat elektroonikaballaadi, aga tempoliselt ei saaks seda sellekski nimetada. Mis iganes see ka on. Mina selle üle ei kurda ja jään ootama, kuni Linkin Park siiski oma vana headuse taastab. Palun, mehed, muusika võib karm olla, muutke natuke lüürikat aint.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment