Su viimane tund on jooksmas liivast tühjaks.

10 Years on siin aastatega ikka tegus olnud ja enamasti iga kahe aasta tagant uue albumi ka välja andnud. Nende populaarsus...on aga tasapisti allamäge läinud, millest võib hästi näha juba faktist, et nad major label'il enam ei ole ja 2012. aasta Minus the Machine ise välja lasti. Ka singlid on vaevu sellel albumil rokiraadiote top 20 sisse jõudnud. Aga paneme ühe neist siis peale nüüd

Backlash alustab paarisekundilise mõttega ,et see võiks olla Mass Effecti soundtrackilt, kuni läheb tuttavama soundi peale üle. Salmide ajal kohab laulust seda , et kohe tuleb midagi plahvatuslikku ja siis kui refräänis paugutamiseks peaks minema, ei valmista laul pettumist. Huvitav on , et salmide trummid kõlaksid omamoodi nagu mingi dnb loo beat.

Farmi-sink annab julgust oma häälega.

Niih, trivia küsimus, mis on Austraalia enimmüüdud album. Ilmselt ei paku te seda esimese paari korraga ära. Selleks on hoopiks selline mehe nagu John Farnhami 1986 aasta paalt. Farnham oli 60/70ndatel teismeliste iidol, kes 80ndatel alustas soolokarjääriga uuesti peale 5 aastast pausi ja suutis vaatamata raadiojaamade esialgsele vastuseisusele järgneva loo hitiks muuta.

Kõik kes te loete seda ja hakkasid kuulama, on esialgu segaduses. Kui aga see nii 80ndate inspireeriv refrään natuke peale minutit sisse tuleb, siis lööte kõik käega otsaette ja mõtlete, et "aaa, see on SEE lugu". Igatahes , mullet on tal vägev ja lugu samamoodi.

Koer nagu ma olen, mu kodu on sinu südame juures.

Niih, järjekordne suur kontsert käidud. Green Day ja Billy Talent mõlemad rokkisid nii täiega, et sai avastatud päris mitu uut lugu neilt, mida ennem tähele pole pannud. Järgnev lugu on Green Day viimaste albumite pealt ,kus mindi suht mõttega, et teeme karjääri alguse aegseid punkilugusid.....ja see oli täiesti meh soov.

Esimese hooga tundub, et Stray Heart on lihtsalt näpanud Jet - Are You Gonna Be My Girl bassikäigu ja üritanud midagi sarnast teha, aga kui laul on kibemaguse sõnumiga välja tulnud, paistaks see hoopis nagu mõni 50-60ndate poplugu. Ühesõnaga, see ei ole retro Green Day, vaid Green Day tegemas retromuusikat. Ja minu jaoks meeldiv üllatus,

Kuule, ma ei taha uhkustada, aga sain mida tahtsin, raisk.

Nii armas vaadata, et järgnevast loost on plaadifirma ametlik video ikka nii kohutava kvaliteediga, et oleks nagu aasta 2003. Aga jah, leidsime hea versiooni Paramore läbimurdesinglist, mis neid kohe iga teismelise neiu top 5 lennutas. Mul läks natuke kauem sellega, avastasin nende poppungi küll samal albumil, aga hiljemate singlitega.

Ükskõik kui hea Misery Business on ( ja Misery Business on tõepoolest hästi hea lugu), olen ma väga õnnelik, et ma olen juba piisavas vanuses , et sellist draamat enam nii hulgi ei näe ja ei pea ka kuulama õelaid teismelisi tüdrukuid ja nii. Muidu jah, kuna Avril oli selleks ajaks vanemaks saanud, täitsid Hayley ja ta bänd selle augu kohe kenasti ära ja kuigi viimane album oli meh ja Hayley kohta on halbu asju kuuldud, siis lihstalt meenutame albumit, mis kõlab ikka sama värkselt, kuigi enamus meist on juba ammu target audience'st väljas.

Tõsta enda enesekindlust, et lõpuks olla kõige peal.

Kuna jaanipäeval peaks istuma ikka jaanilõkke taga, siis siit tuleb üks lugu, mida võiks kõik selle ümber istudes ikka laulda...keegi ikka ju on kitarriga. Mr. Big sai ka paar aastat tagasi ära nähtud, kui nad Rock Cafe's ära käisid ja peab ütlema, et seal on kidravennad ikka hullem virtuoosid. Kahe kaelaga kitarrid, pikad soolod....kõike see puudub nende kõige suuremal hitil

To Be With You kirjutas Eric Martin oma teismeliseeas ja seda on kuulda kull, sest kui natukenegi lüürikat kuulata, võiks see olla kui friendzone'tud tüübi suur armastusavaldus girl next doorile, kes järjekordselt sai mingit bad boy'lt korvi. Jällegi, peaks olema iga noore kidravenna repertuaaris mingi hetk. Naistele läheb maru peale.

Sobiksid imeliselt mu pick-upi kõrvalistmele.

Nüüd kui versioon rohkem autotune'ga ja Nelly räppimisega on saanud populaarseks, meenutame originaalset versiooni Florida Georga Line debüütsinglist, ühest kuumemast nimest praeguses USA kantrimuusikas. *see viimane väide võib olla ka vale, sest ma väga kantrit ei kuula :D

Cruise on punaste osariidike ood kõigile nende suurimatele stereotüüpidele; ehk siis suurtele pick-upidelle , kaunitele maanaistele ja nendele mõnusatele laiskadele suvepäevadele, kus poleks midagi paremat kui natuke ringi sõita ja samas autokõlaritest head muusikat kuulata. Ma arvan, et homme kui jaaniõhtul lõkke ääres istud, siis võiks keegi selle kitarri peal üles võtta ja naisi võluma hakata.

Ma olin päris jobu, kui ma 17 olin.

Austraalia premier post-grunge bänd on tagasi. Eih ma ei mõtle Silverchair'i, vaid hoopis Sick Puppies't, kelle neljas album näeb ilmavalgust juulis. Järgnevalt toome siia esimese singli, mis rokiedetabelites jõudsalt ettepoole rühib.

Ohohohooo, Sick Puppies on natuke softimaks läinud. Kui eelmise albumi esisinglist kõlas agressiivsust ja soovi ennast tõestada, siis kas vanusega on tekkinud soov tunnistada, et elu on nooruse uljustükkidegsa tsipa käest läinud. Kõik see on aga vaadatud läbi optimismi klaasi, et kuigi minevikud vead jäävad meelde, siis tähtsam on ikka edasi minna. Ühesõnaga, erinevalt nende suurimast hitist , Maybe'st, õhkub loost natuke rohkem personaalselt usutavust, mitte soovi hitt kirjutada.

Hea teada, et bassist on ikka sama hawt.

Kui sa oled vähemalt 18, siis mind ei huvita see, kas sa oma mampsiga elan.

Duke Nukem Forever oli mäng, mida sai oodatud üle 10 aasta ja mis loomulikutl oli suur pettumus. Aga kui esimesed trailerid välja tulid, läks ootusärevus küll suureks, sest kui seal oli DN sarnane huumor, siis soundtrackiks tuli ka midagi sobivat.

Stroke Me samplib korralikult Billy Squire samanimelist lugu, aga Mickey Avalon sellise stripiklubihümni sellest välja tuua, et ta tavaline justärganuduimas flow muudab selle nagu slow-mation fantaasiaks, mida me arvame kõik, et rokkarid vahel teevad.

Jookseme taevasse ja ärgem laskem neil kunagi meid leida.

Okei, midagi uut on rokiedetabelite top 10nesse jõudnud. Beware of Darknes on natuke retrohõnguline USA raskeroki bänd Californiast, kelle esimene singel on selline mõnus ports retrorokki.

No kuulake lihtsalt, kui suitsused on need kitarririffid Howl'il. Eestist oleks vastne ilmselt sellele Nevesis. Zeppelin on jumal ja laul on mõeldud kõiki neid kenasid naisi kätte saamaks, kellega backstage's hullata.

Näe seda tegelinskit mustas riietuses.

Niih, järjekordne Volbeat'i singel edetabelite tipus. Ja tuli see nende uusima kauamängima pealt, mis USA's saavutas kõrgeima koha plaadimüügiedetabelis....Aqua aegadest. Ja kas natuke üllatav, et ma pole ikka selle bändi jaoks väga üles soojenenud.

Hangman's Body Count algab väga hästi, creepy intro ja siis selline kaelgaliigutama panev salmiosa, mis ühtaegu meenutaks nii mingit vana NWOBHM lugu ja samas on ka täiesti nendelik. Aga....hmm ma kuulan seda nüüd juba mitmendat korda ja tegelt mulle hakkab üha rohkem meeldima. Igatahes, nad on midagi väga omapärast tänapäeva raskerokis.

Mõisad põlevad, saksad surevad.....

Niih Rock Summer ja viimane eksam on kenasti tehtud, nüüd jääda ootama järgmist suurt kontserti, milleks on 25 juunil Green Day ja Billy Talent. Aeg seega meelde tuletada bändi, kelle esimest kahte albumit on palju kuulatud, aga edasi on katkendlikumaks muutunud. Billy Talenti viimane album tuli välja eelmise aasta aasta lõpupoole ja siit on esimene singel neilt.

Omamoodi, et Billy Talent on oma tavalise "meid ei peata keegi, eriti mitte need räpased riigijuhid" ja näidanud seda kui viikingite marssi kristlaste rõhumise vastu, mitte et viikingid need tavalised rahulikud on, aga siiski. Vanusega on laulja oma häält natuke tooninud maha ja saatnud tekitada häälega, mis ei ole tavaline emopungi hääl. Ühesõnaga, ei kahetse , et selle laulu välja otsisin.

Võtame kokku Rock Summeri

Copy'n siia Rock Summeri postitused, mis rada7 postitasin

Teeme esimesest päevast siis kiire kokkuvõtte..
Saabusin Dramarama lõpu jaoks ja ohohoooo kuidagi väga väga vähe rahvast oli. Aga mis sellel ikka peatuda.
Dramaramat ja Taavi Petersoni nägin mõlemad tsipa, täitsa okeid, nagu ikka.
Siis sai vahepeal väljas mere ääres natuke mõnusama hinnaga õllet nautida (kuigi 2.50 oli täitsa okei hind Tallinna kohta ilmselt)
Järgmise asjana nägin Toomas Vanemit...mis oli meh, selline kidramasturbeerimine, aga päevasel ajal täiesti mõnus nauditav.
Black Rocks oli päris hea, kuigi laulja sõnadest ei saanud laulude vahepeal essugi aru, aksent lõi välja.
Sharon Corr oli üllatus, selline mõnus folkpopp, Star FM muusika ,aga vähemalt hea variant sellest, jällegi midagi, mille ajal õllet rüüpida ja maha istuda ja kuulata.
Marya Roxx mulle meeldis: okei, kui ta suu lahti tegi eesti keeles, hakkas meil kõigil häbi, aga selline kraam läks hästi peale ja kaverid olid ka korralikud.
Mumiy Troll....pole minu muusika, aga oli kuulatav
Skindred oli ülikõva möll ikka...laulja nägi välja nagu Thrilleri aegse MJ ja KITT'i armulaps, aga rahvas köeti üles ja pidu sai ikka.
Ma vihkan Vaiko Eplikut ja see ei muutnud mu arvamust.
Metsatöll kõlas kuidagi soundilt softilt.
Ja Bryan Adams....oma tavaline headus ja professionaalsus, mis aastatega tulnud. Hitiparaad.
Teiseks päevaks jõudsin üldse vihma tõttu Winnie Puhh'iks kohale, aga noh see bänd on siiski ikka veel nii kohutav, et kahe loo pärast läksin EDM telki istuma hoopis.
Oli Brown oli väga hea üllatus, muusika tekitas sellise meeleolu, et eelmisel päeval oleks just maha jäetud, aga tüüp nägi välja nagu Jon Snow ja võttis samas asja rõõmuga. Suhtles hästi publikuga, võttis asja rõõmuga ja üldse ei imesta, kui pärast tegi kusagil korraliku afterparty hotellis. 
Walking Papers ajaks oleks aga võinud ilmselt kardinad üldse ette tuua, sest ega kuigi muusika oli okei, siis bändisuhtlus oli täiesti 0, et iiigav hakkas.
Skid Row oli lahe, vb oleks HRL olnud vastuvõtlikum sellele, aga väga Bach'i igatsema ei hakanud.
PIL oli nii igav, et ei kuulanud üle paari loo ja ei kahetse ka , et Rabakal kunagi ei näidanud.....
Zucchero ei vaevunud kuulama jääda.


Aga okei, egas üritus ise oli korralik tegelt, ei ütleks, et ma oma 50 euri tuulde oleks visanud. Võrreldav üleeelmise aasta Rabakaga.

The Corrs'i ühe laulja soolokontsert oli päris hea, panen selle loo, mida ta ka seal tegi.

Purunenud viisu võib tuleroaks tuua.

Hmmm, kas Rock Summeril vaadata jälle Metsatölli. Ma ei oskagi öelda, neid on nähtud küll vist üle 30 korra. Aga samas, lives on nad tavaliselt head olnud. Samas on mängitud palju viimase albumi kraami, mis mulle üldse ei ole meeldinud, aga mis ma ikka pirtsutan, häid lugusid on setlistis alati.

Nüüd Tulge Mu Kaimud on järjekordne hea näide Metsatölli omalaadsusest. Loo võiks ju kokku võtta sellega, et see oleks nagu mingi vana regilaul, millele saates on hevikidrad. Tuleb ju seda kuuldes pähe, kuidas Lauri oma suurt vanaEesti trummi vms. see on peksab ja rahvast ärgitab üles kaasa laulma.

Kuidas su dogma on sind hüljanud.

Näete, kui hea on kidratehnikuks saada ka bändidele. Billy Howerdel tegi seda hulgi aastaid, enne kui otsustas 99 aastal A Perfect Circle asutada. Ja laulma suutis ta saada enda tuttava, Maynard James Keenan'i Tool'ist. Ja siin on nende esimene singel.

Well , Hello there Chevelle. Tool'iga võrreldes on muusika loomulikult palju popim ja konvensionaalsem, kui Tool'i suurimaid hitte kuulates tekib tunne vahel ,et kuidas see raadiosse sai, siis pole imestada, miks see lugu oli suur hitt. Maynard on kaasa võtnud ka oma jumalavihkava lüürika, rääkides kurva loo oma emast, kes isegi peale insulti ja ratastooli jäämist uskus oma jumalat edasi. Järgi mõeldes, miks kristlased iga hea asja peale ütlevad "see on ime" ja halva peale "jumal töötab imelikel moel"

Sinu imago taga on hirm ja ignorantsus

Mul on mingi veider arusaamine uneaegadest. Nii et jah olen üleval ja mõtlen ,et Rock Summer on 2 päeva pärast juba. Public Image Limited on selline bänd, mis oli ka korra Rabarockil, aga mille ma maha magasin, kuna oli pikk fest olnud;). Aga see kord võiks ära vaadata...anyways siin on nende debüütsingel.

Esimene singel, mille Johnny Rotten lasi välja peale Sex Pistolsi laialiminekut, Public Image kõlab päris teistmoodi, nimelt kuulake juba seda kidratooni, mida paljud post-punk'i vennad , eriti U2 , kasutusele võtsid. Ja kuigi Sex Pistols oli üsna kokkupandud bänd, siis Rottenil pole nende endise manedžeri käitumisega üldse rahul..

Depressiivsed Eesti väikelinnad....

Alexisonfire on Kanada post-hardcore bänd, kes on sealmail päris populaarne( see album, millelt järgnev lugu peal on, oli Kanada albumimüügi edetabelis 1 kohal) , ülejäänud maailmas aga mitte just nii väga.

This Could Be Anywhere In The World ....algab ja siis tuleb post-hardcore kõige ebameeldivam osa minu jaoks sisse. Hakkab see suht mökulik karjumine pihta. Õnneks päästab loo selle Dallas Green oma suht RiseAgainst'iliku meloodilise vokaaliga. See lugu võiks jah rääkida igast linnast...väikelinnast, kus kõik asjalikum rahvas lahkub ja järelejäänute sees on maad võtnud lootusetus oma eluolu parandamiseks.

Järjekordne mees veripunase hingega.

3rd Strike oli California nu-metal bänd, kes suutis selle buumiajal ühe albumi välja lasta, kus oli üks suurem ja üks väiksem raadiohitt. Bänd üritas peale seda veel paar aastat tagasi comebacki, aga see kõik lõppes 2010 aastal, kui laulja suri.

No Light ei tundu esmapilgul küll midagi väga uudsed, aga laulja on üllatavalt hea häälega isegi. Kui ta hakkab karmimat häält refräänis tegema, tekib rohkem ootus, et läheks tagasi pehme hääle peale, sest see sobib talle paremini. Lugu ise räägib sellest, et kuna nad elasid halvas linnaosas , siis tekkis tihti tunne, et keegi ei oota neilt midagi ja neil pole ise ka võimalust kuhugi jõuda. Aga nagu näha, siis midagi nad ikka suutsid.

Oleme laev ilma tormita.

Ronnie James Dio, üks kõige tuntumaid hevimetal lauljaid üldse, kõigepealt Rainbow'iga, siis Black Sabbath'iga ja lõpuks ka oma soolobändiga. On ju ta ka tüüp, kes \m/ märgi leituas. Ehk siis tuleb ports natuke klassikalist hevimetalit ta soolobändi teise albumi pealt.

 

Ohh, 80ndate alguse hevimetal videod, miks te küll nii odavalt lahedad olete.Anyways, arvasite, et see on mingi 80ndate softrock ballaad esimese poole minuti järgi...NOPE, kui karmid kitarrid sisse tulevaad ja Dio on tuntud kõrge häälega laulma hakkab, tuleb sealt selline klassikaline ports hevimetalit, et iga kord kui seda lastakse kusagil, sünnib üks uus hevimetalist juurde. Ega see lugu ju annab ka sõnadega juurde just seda tunnet, et "sa oled oluline ja koos teise metalistidega oled ka võimas".

Kodus on unenäod tehtud kullast.

Viimasel ajal on nagu kadunud ära soov uut klubitümakat kuulata. Pole enam ka soovi väga klubides käia ( vanus käib peale), või on lihtsalt fakt, et lihtsalt pole häid lugusid olnud. Egas kui ma kuulen mõnda head tümmilugu (mida juhtub ka harvemini), egas siis selle tõmbab ikka alla.

Krewella peaks olema USA'st päris tõusev klubitrio, kus kaks neiut on ka juhtumisi õed. Nende praeguse seisuga ainuke hitt on olnud see kolmepoole minutiline ports sellist euroopalikku housemuusikat, mõelge David Guetta. Ma ei saaks öelda, et Alive oleks midagi originaalset, aga nagu selliste lauludega ikka , läheb vist kõik selle peale, et kas sulle meeldivad just need spetsiifilised üleemotsionaalsed vokaalid ja need suured sündiplahvatused refräänides. Igatahes mulle meeldib ja jään järgmisi loodetavaid hitte ootama.

Natuke robotilikku rokitümakat.

Teate, et Nine Inch Nails pole mulle kunagi erilist muljet andnud. Nad ei ole just otseselt halvad, suht sellised bleh täiega. Kuigi palju bändid , kes mulle meeldivad, on neid päris korralikult maha rippinud, ei suuda siiski ma neid nautida niipalju kui teisi. Okei, paneme nende debüütalbumilt kõige tuntuma loo siia.

Nojah,see on lihtsalt ju mingi kurjem variant 80ndate sündipopist. Head Like A Hole on üsna tantsitav väike lookene, millel peal tavalised Reznori kurjad laused. Ja kas mitte video pole nagu just see, mida võiks arvata industriaalmuusikavideost. Aga kuna see on 80ndatest, siis eks see ole ilmselt üks esimesi ka.

Võta end elu, et teda uuesti näha.

Oma neljandaks albumiks oli Disturbed ikka täiega oma groovis. Nad olid suutnud leida täpselt selle õige valemi ja hoidsid seda, ehk siis Indestructible oli järjekordne korralik ports hevimetal lugusid, mis tootis ka mitu hitti, kõige esimene singel neist ilmselt kõige suurem.

Yep, Inside The Fire on suhteliselt tõsine teema, inimene seismas oma enesetapu teinud tüdruku kõrval ja mõtlemas, kas ta peaks ise ka end tapma, et temaga kohtuda. Samas aga laulja (Kurat) ässitab  teda seda tegema, Karm kraam, kui mõelda, et see on inspireeritud laulja enda elus toimunud sündmusest.

Plahvatuslik brutaalsuse laienemine.

Niih, Rock Summer on ainult nädala kaugusel ja tasapisi on hakatud meelde tuletama või tutvuma uute esinejatega. Üks neist , mida kindlalt näha tahaks, on Skindred, Wales'i ragga-metal bänd, mis on selline segu metalist, pungist ja reggae'st. Ja kui kõige suuremad hitid jäid esimesse albumisse, siis siin on hoopis üks singel teise albumi pealt.

Trouble on selline tavaline näide nende muusikat; minu jaoks jääb meenutama kuskilt otsast SOAD'i ,aga sellele lisatud reggae mõjutusi ja tõsiselt veider vokaal sellele kõigele peale. Ja kuigi reggae peaks olema peace and love, siis siit seda ei leia, kui nemad välja vihastad, siis nad panevad su kohe paika. Reedeõhtuseks käimatõmbamiseks sobib küll.

Selle triki õppisin papsilt, ühest kõrvast sisse ja teisest välja.

Chad Kroegeril on alati olnud päris "huvitav" suhe neidudega. Viha ja armastus vahetuvad ikka nii tihedalt, et see ei ole üldse tervislik. Seega jah ta vanad albumid võivad olla ühtaegu nii mantraks kui ka  millekski, mida ükski terve inimene ei tahaks tunda.

Should've Listened otsekoheselt võetuna on üks selline hommik, tegelikkuses see protsess ei juhtu üleöö. Naise eemaleajamine on selline pikemajalisem siht, ehk sihilikult, arvatavasti mitte. Ja noh siis sa ärkad ühel päeval üksi ja ongi midagi sellist detailset. Chad'i refrään on tegelikult irooniline, sest kuigi ta teab, et ta teeb oma deatbeat isaga täpselt samu vigu, siis tegelt noh mingi neiu jama ikka kuulama ei hakka....ja nii surnud ring sünnibki. Nickelback annab siis muusikaga ka muljet just hommikusest arutelust, kus üllatus tasapisi asendub vihaga ja siis üldse "fuck this, lets get drunk" meeleoluga.

Kõigile lõpetajatele ikka

Kuule vaatasin, et mingi ports rahvast siin ikka lõpetab viimastel päevadel. Peaks midagi nende auks panema. Aga palun

Foo Fightersi üks suur hitt järjekordselt. Mis rohkem praegu ikka öelda, for you ja ärge käest nüüd päris laske ka see nädalavahetus.

Valu on see, milleks sa seda pead.

Nagu ma alati olen maininud, siis tihti kristliku roki bändid kõlavad nagu versioonid sarnastest mittekristlikest bändidest. Toome praegu näiteks Nine Lashes, kes eelmisel aastal lasid välja on teise albumi kristliku roki vist mekal, Tooth & Nail Recordsil. Neid soovitas sinna Thousand Foot Krutchi laulja, muideks.

Anthem Of The Lonely annab suht kiiresti endast aimu kui BreakingBenjamin'i kloonist. Nii muusika kui ka laulja ise võtavad ette , samas üsnagi edukalt, Ben Burnley & Co muusikat. Aga noh, kuna jah Breakin Benjamin on ikka veel oma kammajaades kinni, siis neile, kes vajavad sellise muusika doosi, on see lugu päris hea fix.

Pole väga osav lunastuse leidmisel.

On üks Staind'i album ka , mis mulle väga ei meeldi. Illusion Of Progress viis Staind'i veelgi softima materjali juurde, andes omamoodi märku bändiliikmete kasvavast vanusest, aga olles siiski mitmes mõttes kinni nende vanades mõtteviisis, andes plaadi, mis kõlab nagu ebakindel segu kahest ajastust.

Kui The Way I Am algab, siis võiks eeldada, et see kurjakuulutav bassikäik toob kaasa mingi karmi loo, aga kui ülejäänud bänd sisse jõuab ja algab ka salm, siis saad aru, et see valjudus on pete varjamaks, et üritatakse jälle teha uut Its Been Awhile (ma nende esimesest singlist praegu ei räägigi).  Aga kuna lüürika on ikka kinni Staind'i traditsioonis, olles täis kahetsust , samas ka eneseõigustamist, tekitab see mulje, nagu oleks see lihtsalt 30+ tüüpidele, kes tahavad oma pereelus killukest mälestust kunagisest rebel olemisest. Muidu, lugu on okei ja äkki 10 aasta pärast meeldib see mulle palju rohkem, aga praegu, ma panen parem Break The Cycle peale.

Hullumeelse roboti meistriteos.

No-Big-Silence on Eesti muusikamaastikul juba vana tegija, kuigi jäädud on vist selliseks suureks kultusbändiks. Ise avastasin bändi just siis, kui nende brr...kurat ma ei oskagi öelda, millisest albumist lugeda. Igatahes aasta oli 2006 ja ma olin keskas ja see album oli kenasti selles videolaenutuses müügis, kus ma töötasin.

War In Wonderland oli ikka selline täiesti industriaalrokidisko, nagu kas Robot Super Lover Boy (ojaa, kui albumikujundust ja bookleti nägite, siis see oli suht anime'st inspireeritud). Kõike perverssset/veidrat mis nad siin ajavad. Ärge võtke tõsiselt, peamine ikka et pulli saaks. Ja see, et Cram tegelt absull laulda ei oska, annabki žarmi juurde..

Bassist näeb ikka välja nagu Kristjan Kasearu

InMe oli ikka jah näide, et Inglismaalt tuli nu-metalit ka. Ja isegi sellist, mis sai isegi sealsetesse edetabelitesse. Järgnev on nende kõige esimene singel.

Kuna bändi trajektoori võib võrrelda Deftones'iga, siis on esimese albumi kraam kena toore nu-metal. Underdose pole ka mingi erand. Just eristab neid paljudest teistest laulja selline huvitav tämber, kasutab vist oma aksenti osavalt ära , tehes igasugu huvitavaid häälitsusi.

Olen nagu laser, 6 teraline ziletitera.

Hetk, mil 80ndate alguses heavymetal jõudis suurde mainstreami, oli ilmselt fakt, et Quiet Riot'i Metal Health album jõudis USA kenasti esimesele kohale. Ja bänd loomulikult selle saavutuse mängis täielikult maha ülejäänud dekaadi jooksul. Tegelt asi pole ka ilmselt albumis ise, nende legacy jääb põhinema kahe loo peale, millest praegu paneme teile albumi avaloo.

Metal Health või vägagi kohasema nimega Bang Your Head on lihtsalt austusavaldus keskmisele hevimetalistile, kelle üle võib-olla vaadeldakse pärismaailmas vahepeal veidralt, aga õigel kontsalt ikka pillub omade keskel juukseid nagu sellest sõltuks ta elu. Nii et vahet pole, et nad terve karjääri vetsupotti kohe lasid ja laulja ka suhteliselt egoistlik tüüp oli. Vähemalt see jääb ikka kõigile alatiseks meelde.

Sa oled mu kaugus, soovitud sihtmärk.

On naljakas mõelda, kuidas vahel mõni sõna suudab mingis keeles täiesti normaalne olla, aga ümbertõlkes...Jõudsime sellega bändi Course Of Nature juurde. Selle Alabama pärit bändi esimene albumi nimi igas muus keeles on ilmselt normaalne, aga kui su albumi nimi on Superkala, siis Eestis saadab seda alati väike naljamühats. Samas sellelt albumilt oli neil üks suhteliselt suur rokkhitt.

Creed'i hing on kenasti olemas selles bändis. Mitte et bändi muusika kõlab just nagu eelnevaltnimetatud bändi popim versioon (suutes kuidagi kitarrid isegi valjudena ära kastreerida) ja ka lüürika, mis ühtaegu oleks nagu kiitus mingile suuremale võimule või ka armastusavaldus liigagi võrratule neiule. Aga õnneks on and võtnud ka Creed'i hea omadused , et lugu on selline hästi kenasti meeldejääv ja refrään on "käedlaialivaatantaevasuunas" meeleolu tekitav

Ameleks koos, teeks midagi võrratut.

Bryan Adams kaotas oma populaarsuse USA's 90ndate keskpaigas faktiga, et ta muusika hakkas muutuma üha enam sellisest poprockist vanainimeste muusikaks. Popraadio hakkas teda unustama, rokkraadiost rääkimatagi. Viimane hitt USA's oli tal järgmine lugu.

Lets Make A Night To Remember on selline aeglane armatsemislookene , mis kõlab tegelt vägagi vanamoodselt. Lüürika ju tegelt üsna seksuaalne( tegelt sellel albumil oli seda päris palju, kriitikud pidasid seda keskeakriisiks). See on tegelt üsnagi hea album ja lugugi on okei, lihtsalt , et 90ndate keskpaigaks kõlab see täiesti teisest ajastust.