Pole väga osav lunastuse leidmisel.

On üks Staind'i album ka , mis mulle väga ei meeldi. Illusion Of Progress viis Staind'i veelgi softima materjali juurde, andes omamoodi märku bändiliikmete kasvavast vanusest, aga olles siiski mitmes mõttes kinni nende vanades mõtteviisis, andes plaadi, mis kõlab nagu ebakindel segu kahest ajastust.

Kui The Way I Am algab, siis võiks eeldada, et see kurjakuulutav bassikäik toob kaasa mingi karmi loo, aga kui ülejäänud bänd sisse jõuab ja algab ka salm, siis saad aru, et see valjudus on pete varjamaks, et üritatakse jälle teha uut Its Been Awhile (ma nende esimesest singlist praegu ei räägigi).  Aga kuna lüürika on ikka kinni Staind'i traditsioonis, olles täis kahetsust , samas ka eneseõigustamist, tekitab see mulje, nagu oleks see lihtsalt 30+ tüüpidele, kes tahavad oma pereelus killukest mälestust kunagisest rebel olemisest. Muidu, lugu on okei ja äkki 10 aasta pärast meeldib see mulle palju rohkem, aga praegu, ma panen parem Break The Cycle peale.