Natuke siis parimaltelt Alice In Chains'i kloonidelt. Olgu, kuigi Godsmack kõlab väga nagu Alice In Chains, on nad tegelikult palju muskulaarsemad. Kui AIC enamasti rääkis narkosõltuvuse halvast poolest, siis Godsmack on agressiivsem ja vihasem, always bringing the white ma down.
Kas kontrolliv, kinnikleepuv vanem või tüdruksõber, need kõlavad nagu kasvajad, mis tuleb eemaldada, muidu pole võimalust ennast leidagi. See pole siin depressiivne nutulugu, siin saad sa haiget, kui edasi samamoodi jätkad.
Ja ärge seda bändi tegelt päikese kätte laske, video järgi tunduks, et nad kõrbeksid seal ära.
Okei, eilne järjekordne 2. koht on kätte saadud ja tähistamine ka ära tehtud. Aeg on natuke tempo maha võtta, mõtiskleda elu üle ja lihtsalt nautida ka natuke talvist päikesepaistet. Ja mis oleks parem viis seda teha kui kuulata lugu, mis minule isiklikult seostub mõnel üksikul maanteel suveööl vihmaga kontserdilt/peolt/etc. koju sõitmist.
Robert Miles on mingi Itaalia tümpsuprodutsent, kellel oli 90ndate keskpaigas paar suurt hitt, kõige suurem vist see unenäolik lugu, mis on täpselt selline lugu lihtsalt lõõgastumiseks. Vokaalipole, ainult see korduv klaverikäik...Kurat, ma igatsen seda, et suvel silmad kinni paduvihmas õue peal ringi kõndimist.
Niih, teisipäeva õhtuks paneme natuke kütet. Ma ei usu, et enamus teist teavad sellist bändi, nagu Dropbox, aga nad lasid ühe albumi välja ja nende kitarist mängib koos paari Godsmacki tüübiga ja Ugly Kid Joe lauljaga Another Animal'is. Aga see on nende ainuke väike hitt
Groove on täielik Godsmacki või Soundgardeni oma. Laulja siis alustab oma parima Chris Cornell'i imitatsiooniga laulmist, parema arusaama puudumisel, natuke kiisu söömisest. Juba see mõte paneb suu paljudel vett jooksma, sest nagu nemadki, teeme me seda sellepärast, et meeldib. ;) Midagi hullavat selleks ja ma jooksen nüüd mälumängule. :D
Esiteks, who the fuck is Kevin Rudolf. Igatahes kusagilt sai ta Lil Wayne endaga esimesele singli peale ja sellest tuli kohe hitt....kurat miks Eesti bändid seda ei tee rohkem??? Aga vähemalt lugu on wow....
Let It Rock on küll tehniliselt RnB lugu, aga seda ka vaevu, sest see kõlaks nagu oleksid nad kuulnud natuke liiga palju Twisted Sisterit ja otsustanud mingi analoogse rokihümni teha. Karjutakse "rock" palju, olemas isegi kidrasoolo ja produktsioon on isegi nagu mingi Hysteria aegne Def Leppard. Pumpab kenasti üles sind enne pidu.
Liigume tagasi Kanada tühermaadele, seekord mitte Bryan Adamsi või Nickelbacki radadele, vaid millegi...ma ütleks karmima, aga see ei ole mingi kuradi Cyptopsy. Tegemist on siiski samuti alternatiivmetali suurkujude Three Days Grace'iga. Ma panen seda bändi nii tihti kokku Breakin Benjamin'iga, kas sellepärast, et ma hakkasin neid samal ajal kuulama, või et lihtsalt kõlavad samamoodi.
Minuarust nende teine singel. Kui esimene singel rääkis perseläinud suhetest, siis seekord saavad sõimuvalangu endale kõik inimesed, kes nende karjääri/elu ise suunata üritavad ehk siis üritavad kloone endast tekitada (mida The Wall'ist? inspiratsiooni saanud muusikavideo ka mainib). Mõni ime, et suur hitt, sõnad on ju nii sellised , et paljud saavad nii viha oma vanemate poole visata.
Ahh, seda lugu on nii hea mängida inimestele, kes ei tea sellest loost midagi ega viitsi väga sõnu kuulata. Heart oli 80ndate lõpus ja 90ndate alguses end ballaadimeistritena ümber sünnitanud ;). Üks nende viimaseid suuri hitte , 90ndad oli juba käes ja grunge kohe tulemas.
Seega millest see räägib: naine ja mees on õnnelikus abielus, aga mees on viljatu. Seega naine otsib üheöösuhtena mingi suvalise tüüpi teeäärelt, kes talle lapse teeks. Ouch mehele ikka, ilmselt arvas, et saab ilma kondoomita, et naine selline huvitav, aga hoopis laps kukkus otsa. Ja selle loo kirjutas mees, hitimeister Mutt Lange.
Bush oli 90ndate parim Inglismaa rokkbänd. Mingi Oasis ja Blur ei saa vastu sellistele post-grunge rünnakule, mis see bänd luua suutis. Nad meenutasid küll väga Nirvanat, samas kui Nirvana eeskujudeks olid erinevad underground bändid, siis Bush oli läbi ja lõhki staadionigrunge. Ja samas üllatus üllatus, nad olid samas väheseid bände, mis olid USA's hulgalt populaarsemal kui Inglismaal. Those damn highbrow brits.
Üks suuri hitte nende esimese albumi pealt.Gavin Rossdale oli ikka nii nunnu. Ja ta lüürika on suhteliselt nonsenss, et ilmselt kõik kellele meeldib laulusõnu nädalate kaupa dešifreerida, hüpake sisse. Ühesõnaga, põhiriff tapab ja tempo on ka meeldivalt kiire.
Oli kunagi üks teenifilm 10 Things I Hate About You. FFDP võttis selle filmi ja korrutas 10x.
.
Alustuks kiiresti paar sõimusõna wannabe-metalile ja igasugustele netis kritiseerijale, siis aga muutub see sõim ikka ühe endise suhtes. Ja FFDP on siis pissed, nagu see tüüp , kes facebookis küsib, et kas peaks kõik oma petja-tüdruku asjad prügimäel ära hävitama. Ehk siis see ei ole inimene, kes kõige selgemalt mõtleb, aga samas ka mitte väga oma eksile andeks anda tahaks. Jällegi hea näide Ivan Moody süngest lauluhäälest ( kui ta laulab I hate you...thats an understatement, on hääles nii kurbust kui ka põrnitsevat viha ) ja loomulikult karjed on suurepärased ja isegi võimalik aru saada temast.
Theory Of A Deadman astus sammu tagasi oma viimase albumiga. Mõeldi, et mispärast eelmine album ja Nickelback nüüd popid on ja otsustati, et peab tegema palju naisivihkavate sõnadega lugusid. Samas produktsioon on nii popiks läinud, et muskel natuke ära kadunud tagant. See pole probleem ballaadidega, aga nn. rokklugudel tekib probleem.
Case in point...lugu on küll nakkav ja refrääni kerge kaasa laulda, aga nojah lüürika. See pole enam tavaline rocknroll lüürika, isegi mitte Nickelbacki ekse sõimav , vaid lihtsalt...läheneb juba sellele, et võtaks tõsiselt "naiste koht on köögis" ütlust. Lugu nagu Bad Girlfriend oli mõlemale soole sobiv ja metsik, see läheb lihtsalt räpaseks üle.
OI kurat, eilsest sain jälle kinnitust, et see Püssi Punane pole üldse hea asi. :D Nii et oma natuke pikaleveninud õhtust taastudes tahaks et mõni kena naine mind ka hoiaks ja paremaks teeks.
Annaks kõike, et pea paraneks.
Siia seega 3 Doors Down suur hitt.
Okei, pean siiski mainima, et jah täna on ka Eesti iseseisvuspäev, siis kuigi ma magasin kenasti paraadi maha, jäi üks asi mulle meelde. Et mingiks vaheklipiks oli suhteliselt mõttestmööda see Ruja lugu pandud tansupeo looks.
Ma pole loomulikult õige inimene Ruja kommenteerima...sest olgem ausad, enamasti Ruja on niii igav, et ma ei suuda seda üle paari loo kuulata. Alender on küll hea vokalist, aga noh lood....isegi Need Ei Vaata tagasi albumilt ei suutnud ma enamikke lugusid kuulata, rääkimata albumitelt. Aga see lootuslik, samas siiski ülimasendav ballaad on üks nende eredamaid hetki. Alender laulab seda sellise tundega, et kuigi veel nõukaaeg kenasti kestis, siis vähemalt ta saaks Eesti jaoks kõik teha ja siin ka surra. Praeguses iseseisvuse ajas ei kõla see nii tugevalt kui okupatsiooniajal, aga siiski. Muusikagi õigel hetkel muutub järjest tugevamaks.
Kas kõik naissoost lugejad on suu kinni pannud ja põranda ära kuivatanud. Okei, siis jätkame. 30STM on tegelt naljakas bänd, sest iga albumi peal kõlavad nad suhteliselt erinevalt. Esimese albumi elektroonikarokk, teise albumi puhas emo ja kolmanda albumi peal selline pool progre. Aga kõigi albumi peal on nad natuke...ebaühtlased. On superlugusid ja ka asju, mida ma iga kord tahaks skippida.
Paneme mõnda superlugu parem, siiski tiny sünnipäev ja ta nii selle Aerosmithi loo pärast tsipa mossis.
Kuigi tahtmine oleks midagi esimese albumi pealt nagu Anarchy Of Tokyo panna, paneme siiski midagi uuemat, mis ka nende livekontsal ära tuli.
Jared Leto, soldierboy räägib meile midagi sõjast, ma ei ole küll kindel täpselt , mida . Aga lüürika on natuke ebatähtis siin , tähtis on sound ja absoluutselt hiiglaslik refrään. Sobilikum jah 40ndate kanti tüübile tegelt.
Sorry for the long post, but this for teh tiny and her small happi smiley.
kas Saliva on surnud või mitte? Kuigi nende vana põhilaulja lahkus hiljuti, siis otsustas ülejäänud bänd edasi jätkata ja leiti laulja, kes kõlab...täpselt nagu vana laulja. Kuigi nende populaarsus oli languseteel, siis kas see samm taaselustab nad või jõuab see süljeklimp kenasti kanalisatsiooni.
Ainuke singel viimaselt albumilt , mis natukenegi edu saavutas. Badass on meenutus vanakooli Salivale, mis suhteliselt edukalt rap-rocki tegi. Arvestades, et laulja läks tegema soolokarjääri kristlikus muusikas, siis see lugu kõlab hoopiski veidralt.See peaks küll olema sobilik wrestlinmatšile, aga natuke liiga pingutatud on. Ma kahtlustaks, et laulja ise "cashes checks that his ass cant catch."
Okei, ma praegu ei hakka rave'ma seoses, kui awesome'd on Paradise City või Sweet Child O' Mine, sest ..kamoon me kõik teame neid lugusid peast niikuinii. Neid postitaks ma mingi teisel põhjusel, mitte et meenutada kui fkin awesome GNR on.
Seega äkki midagi, mida paljud kuulnud pole. GNR lugu Ahnold vs Saatan filmi End Of Days soundtrackile, mis oli kõige esimene lugu mis lasti välja peale vana bändi lagunemist.
Kohe on näha, et Axl on nautinud industriaalrokki, eriti NIN vahepealsel ajal. Kuigi ta vokaal ja head kidrasoolod on kenasti olemas, siis ülejäänud lugu kuhjub elektroonikaeffektide ja täiesti mürisevate kidrasoundi alla. Ei ole halb lugu ja seda kuulates ei olnud ma üllatunud, kui Chinese Democracy välja tuli ja seal sarnaseid lugusid palju oli.
My Darkest Days on Chad Kroegeri uusim leid, kelle esimene singel Porn Star Dancing sai kohe suureks hitiks ja ilmselt soundtrackiks igale strippklubile. Nende underground fännid olid natuke sellest sellout'ist šokis, aga raha maksab ja nüüd on nad varsti tuleva teise albumi esimese singliga maas.
Seks müüb ilmselgelt ja MDD on ilmselgelt kirjutanud loo samale publikule. Instrumendid on üle produtseeritud ja autotune on kuulda, aga nagu Crüe 80ndate lõpu albumid või Poisoni kuulsamad hitid, on hook kenasti olemas ja lüürikaga natuke kiindumusvabast seksist. Good times
Video on vist fantaasia, mida kõik meist arvavad rokkstaare peale kontserte tegemast...aga minu fantaasiatest ei ole neid musti kaste. :D
Okei, see tegelikult räägib loomulikult millestki muust, aga Kõpla talu võiks vahel küll ümiseda, et "I've never meant to be so cold". Crossfade, kes jäi tegelikult ühealbumi bändiks kasutas oskuslikult ära oma kahte lauljat, kes harmoniseerivad siin suurepäraselt. Peale ühe laulja lahkumist polnud nad enam endised.
Melanhoolne meenutus halvasti koheldud tüdruksõbrad on nagu paljudel , ka minul mälupilte ette toov. Kuigi hääles ja sõnades on selline lootusekiir, et äkki tulebki naine tagasi lõpuks ja annab uue võimaluse muutunud mehele, siis tegelikult on see rong juba ammu läinud.
Tere, praegu on teisipäeva õhtu kell 11 ja ma olen tsipa vintis. Sai just tudengimälumängus hea tulemuse ära tehtud ja kenast 2. koha JA tasuta õllet saadud. Naudin praegu siis oma võiduollet ( mõtlesin, et ikka pikaks õhtut ei lase, võtan selle ühe õlle koju kaasa)....
Vastutasuks sellele nõrgale indierockrämpsu muusikaküsimusele, mis seal viktoriinis oli ( kes toda cräppi üldse kuulab), panen natuke korralikku Nickelbacki peolugu. Lugede seda juttu ja kellele meist ei tahaks olla see reede õhtu hümniks. Fuck yeah, Chad Kroeger võib ju rock ka mõnuga olla. :D Neljapäeval Krooksus tasuta GNR akustika õhtu, seal kohtume ilmselgelt ja laulame kõrid kähedaks. :D
Okei, tagasi teen-rocki ja Avril Lavinge maal. Midagi ta kõige esimeselt albumilt, singel isegi, aga mitte Complicated vi Sk8er Boi ( jesus christ, kas ma just kirjutasin seda niimoodi) kanti.
Ma ei tahaks öelda karmim, ütleme rokilikum kui paljud ta lugusid, refräänis tulevad selliseid selle aastatuhande post-grunge riffisid sisse. Avril samas moshpit'is....hahaa, yeah right. Ja lüürika jälleb sõimab eksi kes teda halvasti kohtles.
Peaks nagu mainima, et tegelt Avril oma heyheyiwannabeyourgirlfriend ja whatthehelliga on tegelt oma laulukirjutamises kuidai tagasikäigul. Isegi wannabe-punk Avril oli mõnusam kuulata kui praegune .... kas olla Kelly Clarkson wannabe ehk. Või otsustas tomboy Avril, et ei taha enam eksidest poolt haiget saada, vaid laseb ise linna peal natuke ringi. Juuksed blondiks ja lühikesed püksid ja voila, kohe linna peal või klubis tähelepanu tekkimas.
Metallica lugu Mission Impossible 2 soundtrackile on suhteliselt üks anomaalia nende diskograafias. See pole päris St. Angeri stiilis ilma meloodiata poolmüralik numetal ega ka Load või ReLoad'i stiilis southern rocki mõjutustega hard rock.... Mis on hea, sest see ilmselt on parem lugu kui ükski nende eelnimetatud albumitelt.
Võib-olla kõigelähedam Fuel'ile, sobilik kenasti autosõiduks mööda hüljatud maanteed, kus teed ka sirge. Mente pole ja reegleid samamoodi, vajuta aga aint gaasipedaal põhja. Lüürikagi võib rääkida tüübist, kes sõidab tuttavatest eemale millegi ohtliku järele. Hetfield samas teeb oma "heiheiheaaah"'sid juba ohtliku palju eneseparoodia lähedale.
Fucking Megadeth annab Tallinnas kontsa üks päev enne HRL, Eesti kontsakorraldajad, mis teil peas on???!!!
Ohh Michael Bolton, mina ei jätaks kunagi su lokke. Üks A-klassi soft-rocki meistreid 80ndate lõpus ja 90ndate alguses, see on ta suurim hittballaaad.
Aegluubis kunstliku värviskeemiga videos kõnnib ta ringi tühjaks toas ja igatseb oma just lahkunud armastatut ja küsib....eih karjub "KUIDAS MA KÜLL ILMA SINUTA ELAN". See emotsioon, ma näen teda tegelikult tee peal vihmas põlvini seda karjumas, särk eest lahti. Ta oli varasemas karjäär edutu 80ndate hevimetalvokalist ja ta võttis natuke sealt oma häält kaasa. Suur hitt, suured juuksed ja veelgi suurem hääl. Ohh Michael Bolton, hoia mind.
Jimmy Eat World'i läbimurdelugu on suurepärane kolmeminutine näide emopop'ist.
Kuigi suhteliselt emolik bänd, siis lugu õnneks ei lähe sama kaugele. Olgugi see peaks rääkima nende raskustest populaarsuse leidmiseks (nad tulid kokku juba 93 aastal ja see lugu ilmus 2001 aastal),siis sõnum on siiski mitmetimõistetav, annab noortele jõudu vastupidamiseks, sest kõik halvad asjad nooruses ei kesta elu lõpuni. Ja ei ole mõtet end muuta ega elu varakult ära lõpetada. Iseasi kuidas selline asi päriselus juhtuks. Also, täiesti minu maise järgi pidu videos.
Aasta oli 1998. ja Aerosmith otsustas , et nad müüvad end täielikult maha. Selleks otsustati Michael Bay naljakatastroofilmi Armageddoni soundtrackile end panna ja sealt tuli SEE lugu.
Yeah, ma võiks midagi head tegelt öelda, aga ma kuulsin seda lugu jälle raadiost ja uhhh kuidas mulle see lugu ei meeldi. Diane Warrenilt kirjutatud koletisballaad on Aerosmith vist kõige nende iiveldaajavalt popim. See lugu kirjutati Celine Dion'ile ffs. Okei, Celine Dion pole midagi viga, aga miks Aerosmith, kes siiski peaks olema raskerokibänd, alandab end sellise asja laulmisega. Asi on loomulikult "chaching" helis.
Ja loomulikult on see ka lugu, mis mitte kunagi su peast ei lahku kui sa seda kuulad, nagu su lähedaste surmakarjed, sa lihtsalt ei suuda oma kõrvi sulgeda.
Viime tagasi West Coast G-Funki teemadele. Snoop oli tänu Dre Chronic albumile juba superstaar ennem kui ta ise ühegi enda albumi välja andnud. Ja kui see välja tuli, oli see pm. Chronic II. Loomulikult oli see juba tänu sellele suur hitt, aga õnneks oli ka album siiski puhas kuld.
Esimene singel sealt ei peaks vajama tutvustamist inimestelt, kes hiphopiga natukenegi sinasõbrad on. Muusikavideo on suhteliselt naljakas ja hea näide ka tolle ajastu hiphopivideotest, natuke kuidasöelda ghettosemad kui praegused. Ja Snoop näitab oma huvitavaid tantsusamme.
Üks Seether kõige depressiivsemaid ballaade, Plastic Man üksildane atmosfäär avaldatakse ainult Shaun Morgani meeleheitel hääle ja üksildase akustilise kitarriga.
Salmide lootusetu tunne naisele asjaks olemisel ja tundetus suhtes olemisele (samas sobiks väga hästi ka rõõmsa perekonna mudeli mängimisele) võiks tuua lohutust natuke lootustandvam refrään, aga viimase reaga tuuakse kuulajat tagasi maapeale, kuna see päev tuleb alles surmapäeval. Loomulikult oleks võimalik lihtsalt eemaldada naispoolelt, aga tundub, et lauljal kas puudub tahtmine või sund end lahti murda.
Led Zeppelinil oli hämmastav oskus teha nii karme rokklugusid kui ka huvitavaid /omapäraseid vaiksemaid lugusid. Siin ka üks näide viimasest. Ma pole selle bändi suurim fänn, kuid neil on igal albumi mõni lugu , mis paneb kõrvu kikitama (välja arvatud In Through Out The Door, see album on saast)
Mulle meeldib kuidas muusika kõlab nagu see oleks lindistatud vee all ja kuidas Plant kõlab siin nagu täpselt, mingi uppunud kummitus, kes huilgab inimestele oma lugu. Isegi kui kitarr sisse tuleb, jääb ikka selleks põhinstrumendiks neeks mulksuvad oreliriffid.
Madal "kuri" basskitarri? intro , mis viib plahvatuslikude kidrakäikudeni....eih me ei räägi Linkin Park'ist , praegu on jälle teemaks Trust Company. Seekord nende teine singel.
Lauljale meeldib hästi oma biiiii'sid ja miiiii'sid pikendada. Oli see aasta....hmmm 2008 , kui ma suvel neid valimata järjest kuulasin ja kuulasin, nüüd vahepeal saab ka vahel peale pandud ja meenutatud aegu, kui suvel põllu peal tuulekaera koristasin ja neid kõrvaklappidest nii tunde tunde iga päev kuulasin.
Inimesed räägivad temast, nagu ta oleks uus meduusa, kelle vaatamine su silmad välja kukkuma peaks. Ma vaidlen sellele vastu; okei annet tal pole, see on siililegi selge, aga minuarust näeb ta päris hawt välja sellie paha-blondiini välimusega. Ja ta on kaamera ees kõike nõus tegema, et kuulsust säilitada.
Just sellistest naistestki räägib üks Buckcherry suurimaid hitte. Seksist nõretav rokklugu on täpselt sobilik korralikku USA keskosa suitsusesse strippbaari, kus õlu on odav ja naised....oma hinda väärt. :D Yeah, see pole eriti originaalne (GNR on palju malli võetud), aga tänapäeva rokis võiks palju halvemaid asju juhtuda, kui et selliseid bände juurde tuleks.
Warlock oli 80ndate Saksamaa hevibänd, mida juhtis Doro, üks eriti hot blond saksa "jumalanna". Kuigi bänd on ammu laiali, siis Doro tuuritab ja laseb ikka veel vanakooli hevialbumeid välja ja praeguse seisuga läheneb juba GILF'i tasemele.
All We Are on üks nende kõige tuntumaid lugusid, mis sai eetriaega nii siin kui sealpool ookeani. Puhas rusikasõhku hümm, kus lüürika peale ei tasu pikemalt mõelda. Lihtsalt refrääni peaksid kõik kohe kaasa suutma laulda. =)
Mõte on ju selles, et hevifänne on palju rohkem kui tegelikult välja paistaks, sest ega kõik hevifännid üleni mustas ja nahas ei käi ringi. Mõned arvavad, et hevimetali peale saab paljusid jamasid noorte puhul kaela veeretada, siis meid on palju ja meid on igalpool ja paljud suured ärimehed ka kontsadel ajavad lõhkised teksad ja t-särgi selga ja viskavad näppu.
Hair metal viimaste hingetõmmete ajal lasi Def Leppard välja B-side kogumiku, millel oli palju kraami, mis kõlas...nagu tavaline Def Leppard. Pop metali kullavaramu nagu ikka, produtseeritud maksimaalselt siledaks, elektroonilised trummid ühekäeliselt Rick Allenilt.
Seekord on jällegi käes aeglasel klaveriballaadil. Nagu ma aru saan, oli see algselt kirjutatud Paul Rodgersi ühe bändi jaoks, aga kuda tema seda veel laulis, ei tahaks kuulda. See on läbi ja lõhki Leppardi lugu. Kaks aastat peale Nevermindi kõlab see hoopis mingi 5-10 enne seda salvestatuna, aga pole hullu. Def Leppard ei produtseerinud albumeid üle, et mainstreamile rohkem plaate müüa, nad koos Mutt Lange'ga kasutasid seda oma muusika ühe osana.
Body Count on harjumus enda nime oma lauludes karjuda, aga mitte selles loos. Kõik me kardame seda hetke, kui meie naabruskonda tulevasd mingi räpased vähemused ja lasevad kinnisvarahinnad alla. See lugu...ei räägi sellest. Vaid hoopis sellest, kuidas valged arvavad, et rokk on nende pärusmaa couchJimiHendrix
Ice T ja Body Count said suhteliselt kurikuulsaks 90ndate alguses, kui nende esimene album välja tuli. See rääkis tavalisest gangsta rap materjalist, aga tagataustaks oli võetud suht hardcore'st ja thrash'ist läbiimbunud metal, mis läks valgetele poistele väga hästi peale, seega republicanid olid scared shitless. Järgnevad albumid tegelt lisasid rohkem räppimist, siin Ice T rohkem on vihane punkar, kes haugub mikrofoni. Mis iganes, good shit ja peaks nimetama samas lauses nagu RATM esimene album.
Natuke 70ndate soft rock'i siis siiakanti. Persse teie kõik rõõmsad armunud paarikesed, hope a tractor falls on you. Eric Cartman...i mean Eric Carmen on suht one-hit-wonder vist selle looga, aga mõnus lugu.
See lugu on lihtsalt nii forever alone et pisar tuleb lausa silma niuniu. Üksildane minoorne klaver, millega liituvad viiulid ja muud instrumendid emotsionaalseks refrääniks. Celine Dion kaverdas seda, Rod Stewart ja Bryan Adams peaksid ka ilmselt. :P
Amaranthe on üks neid paljudest rootsi melodeath'i bändidest, mis seal suhteliselt moes on olnud ja üha enam kommertsiks muutub. Mõeldes, mis oli melodeath 20 aasta...sellel siin pole eriti ühist.
Nagu kuulda võib, kõlab see nagu oleks Evanescence laulja läinud Sonic Syndicate laulma. Väga popilik, kuni breakdownid ja karjuv vokaal sisse tuleb. Samas, see lauljanna on Amy Lee'st palju palju hotim. Tambet Artma, tänane sünnipäevalaps ei saa sellepärast ikka veel oma suud kinni ja ila tilgub juba allkorrusele. Igatahes paneb ta selle odava märulifilmi videot rohkem nautima kui see seda väärt (miks see 20 sekundiline logo peab siin alguses olema??)
Linkin Park ei ole surnud...või okei, tegelt selle viimase albumi põhjal on nad küll. Aga have no fear, Adema ja Trustcompany mallis on tekkinud loomulikult uus bänd, kes kõlab suhteliselt nagu vanakooli Linkin Park. Nendes on see kamp fabulous hokimaske kandvaid wiggereid , Hollywood Undead.
Nagu laulja kõlab täpselt nagu Chester ja kõigil räpparitel on suhteliselt sarnased monotoonsed räpihääled ja tänu maskidele ja lõustad. Okei, lugu pole halb tegelt, lihtsalt see kõik tundub nagu arvamus, et "mis lastele meeldis nu-metali hiigelaegadest....okei maskid, räppimine ja poprefräänidd...teeme bändi":
Kittie oli novelty act kui nad plaadilepingu said. Noored vihased naised, kes kõlasid nagu populaarne metal tol ajal ja neid reklaamiti ka sedamoodi. Meenutabs suht SlipKnot'i
Noh vähemalt teame, et kõik naised pole sellised, kes sitas suhtes ainult kodus nutavad patja, mõned lähevad selle peale päris marru ja sõimavad oma boyfriende.
Lõpu lähedal olev breakdown on hea, sest siis Morgan näitab päris korralikult oma karjuvat häält, sest ta lauluhääl on veel suht nõrk madalama klassi Courtney Love. Samas ma pole vist nii douchebag, et naeraks kui sihilikult haiget teeks....vist.
See aasta lõppeb ju maailm, seega üks maailmalõpulugu meie viimast aastat maamunal tähistama.
REM on minujaoks tegelt nagu mingi alternatiivroki Bon Jovi või Bryan Adams, suhteliselt vanemale generatsioonile suunatud muusika, mis noh tegelt pole alternatiiv ( oh gaad, mind tapavad indie lapsed nüüd ära kohe):
Aga neil on olnud hea meloodia popplugude jaoks ja üks nende suurimaid lugusid jääb kohe meelde kasvõi sellega, et salmide ajal on suhteliselt võimatu sõnadest aru saada, aga refrään toob kohe kõiki neid 2012 aastat natuima. Praegu suhteliselt veider tegelt mõista, et selline muusika on värske õhk raadiokraamile.
Tegelt pole see maailmalõpujärgne maja videos, vaid lihtsalt pubeka segiaetud tuba.
Sum 41 on just see hardcore punk roki musternäidis, kes näitab paljudele undergroundidele ette, kuda teha odav pungi musavideo ja samas säilitada ka natuke lapselikku huumorit, mis nende algusaegade muusikat iseloomustas.
Aga muusikaliselt oleme juba tsipa tumedama muusika juures, enam pole ainult skateboarding ja vanematega vaidlemine. Kas hea tegelt enda kohta öelda, et sul läheb tuju paremaks kui teistel samad probleemid on. Oleneb vist probleemidest, ma küll mõndu asju, mis ennast piinavad teistele ei taha.
Kui ma esimest korda Papa Roach - Scars kuulasin, mõtlesin, et WTF is this shit. See on see bänd, kes tegi Last Resort'i ja veel paar sarnast lugu? See mingi emokräpp ju.
Ja sellest sai siis kõige suurem hitt neil USA's üldse ja vaadates nende hilisemat kraami, ettekuulutus muusikastiilist, mida nad üha rohkem kasutama hakkasid. Ja tegelt on see vägagi hea lugu. Arusaamine faktist, et perses naist ikka muuta pole võimalik ja mõtekam on edasi minna. Minevikku jäävad armid meenutama. Samas, laulja kõlab liiga palju, nagu ta oleks pool klaasi vett suus grullgrullgrull. 20 aasta pärast kindlasti see lugu igal pool greatest rock ballads soundtrackide peal ka.
Oh nädalavahetus....see on nii rõõmus isegi siis kui sul tööd pole. On pühapäev tore päev , tore päev, siis isa töölt koju jääb koju jääb. Seega on siin Rihanna lugu pidutsemisele.
Huvitav ju teada, et Rihanna on peale Chris Brown'i põhiliselt laulnud ainult seksimisest ja joomisest. Post-traumatic stress anyone. Ja miks see Avrili kiljumist nii palju korratakse, uhhh. Tegelt kõlab see beat ka nii uimaselt, et ta nagu jooks end kusagil Nurga baaris end sodiks või nii. Kahtlane
The Wall, kas Capten Hindsight võiks öelda selle kohta, et üks esimesi teenage angst albumeid. Yeah, see oli Pink Floydi teatraalsuse kulminatsioone ja ka üks 70ndate suurimatest albumitest. Aga meenutage millest see album tegelikult räägib ja tulge siis ütlema, et see kõlab ala Linkin Park'ist nii palju erinevalt.
Teise albumi esimene lugu ja me oleme jõudnud loos hetkeni kui peategelane on müüri kenasti juba valmis ehitanud ja äkki avastab, et see on ta isoleerinud kõigist (ohh, rokkstaari elu on ikka üksildane) ja üritab appi karjuda, aga liiga hilja juba. Waters'i natuke kraaksuvad karjumised ( mis mulle alati on rohkem Gilmore uinutavast häälest meeldinud) on täiesti sobivad viimases salmis, kui frustratsioon on üles kruvitud ja tahaksid abi otsida, aga ei saa seda kusagilt.
Chad Kroegeril on kindlalt vägagi palju probleeme oma papsiga, sest vanema kraami peal ta suht tihti sõimab teda julmalt. Silver Side Up on vägagi täis viha emapesknud ja lahkunud isa üle. Nagu ka järgnev lugu.
Siin avaldab noor Chad viha selleüle, et sai peale näha isa naisepeksmist. Arvatavasti võib see palju mõju avaldada talle ja kõik see allasurutud viha, mis isa vastu aastatega on kogunenud, hakkab tasapisi väljatulema. Korduv ütlus "Yes I do" kõlab nagu noore ja vihase inimese kindla korrutamise, kui igalt poolt üritataks teda ümber veenda ala mõtetega , et "vana asja pole mõtet meelde tuletada".
Yeesh, see võib tunduda rämeda solvanguna, aga see pole. Miks ma mõtlen seda asja kuulates koguaeg keskajale ja sellele, kui Kermo Janari ja teisega koos muusikat tegi. Need lood olid alati naljakad ja levisid meie klassis päris kiiresti. IDK what this is, electroclash or something even.
Poolel ajal ootan, et Marco hakkaks laulma "hõrgutav, võrgutav....punane" ja see kohutav autotune refräänis sobiks nii sellele Kermo "armastusballaadi" salmile.
Ja nooo, kõhulihased nagu Kermol täiesti, jäta see Playtech ja alusta karjääri teadküllkus, Halliki oleks pahane, aga Jacki voolaks. :D
90ndate lõpus oli populaarsem elektroonika Prodigy ja Fatboy Slim stiilis big beat, mis väga palju mõjutusi võttis rockist. Seega pole imestada, et mitmed artistid tegid koostööd ka rokkaritega. Nagu ka The Crystal Method, kes tegi remix'i oma loole Trip Like I Do koos Filter'iga, mis lasti välja ühele kohutavale koomiksifilmile nimega Spawn.
Meeleolu lool sobib täiesti loonimega: laksu all olev. Laulja kõlab nagu ta oleks enne kabiini sisenemist hunniku kanepit suitsetanud ja Crystal Method'i beadid on vägagi sobivad mingi LSD vms. hit'i kõrvale. Esimene pool kõlab suhteliselt sarnane originaalile, aga teises pooles tulevad kidrad rohkem esile ja tempo tõuseb, kas see oleks metafoor, et kergete narkootikumite pealt minnakse lõpuks üle koka ja hero and such peale või lihtsalt mu paranoiline mõtteviis. Igatahes meeldib rohkem kui see Bob Marley Greatest Hits, mis ma kuulan praegu.
Killswitch Engage läks hiljuti lahku oma mustanahalisest teisest vokalistist ja mindi tagasi esialgse vokalisti juurde. Selles on suur kahju, sest Howard suutis Jesse ümber laulda. Võtame või nende esimese rokkraadiohittloo ajal, millal kommertsmetalcore hakkas alles raadiotest kohta leidma.
Kui Hollywoodis neid vaatamas sai käidud, oli see aeglasem ballaad loomulikult üheks tipphetkeks. Kõik me ju teame, et peale lahkuminekut masenduses päevi looja lastes on ainuke lootus, et äkki toob uni rahu ja järgmine päev enam. Okei nad on toonud üle ideesid My Last Serenade'st aga Howardi hääl on palju palju rohkem emotsionaalsem , seega dimensioone on mitmeid juurde tekkinud.
Et sul elus probleemid korda saaksid Howard, ootame sind tagasi.
Yeesh, mul oli nerdilik sünnipäev Oblivioni mängides ja trennis käides ja igatmoodi külmetades. Aga hea teada ju, et nii palju inimesi viitsis vaadata , et mul facebookis eile sünna. :D
Täna saan Riiga sõita Saksa maskuliinsuse musternäidiseid, Rammsteini, kaema Aga ennem saadan sõpradele midagi samast riigist
Natuke Happy Hardcore siis, sõbrad jäävad sõpradeks. Ja tempo ka selline kiire, mida enam Scooter niisama ei kasuta.
Yeah, suur buss kenasti olemas ja pidu Riiga sõites läheb lahti. Homme saab lõpuks Rammsteini ära kaetud ja ära kogetud, mis saab kui leegiheitjaga näkku võimalik saada. Kas ma pean tõepoolest ka mainima kuda Rammstein kõlab...see on Euroopas sama tuntud ja kommerts kui mingi Black Eyed Peas ju.
Ja hey, kes meenutab aega kui Vin Diesel veel märulistaar oli ja selles suhteliselt Xtereme kohutavas märulis xXx oli. Kellegi karjäär läks suht kiiresti allamäge ilmselgelt. :P
Dubstep....kas see ole juba nii paljudele inimestele sõimusõna. Vaadates selle elektroonilise muusika plahvatanud populaarsust, peab nagu natuke pead kratsime.
Dubstep tundub nagu tümm, mida võivad kõik rokkarid kuulata, sest see muusika ei kõla väga tantsimiseks, vaid rohkem ringikargamiseks nagu hevilood. Eks sellepärast olegi dubstepi tantsimine hulluksminek selle dropi ajal mis 90% lugusel kusagil enne minuti lõppu tuleb.
Võtame või näiteks Skrillex'i, dubstepi kommertskunni vist praeguse seisuga.
Kuulake ta viimast lugu ja öelge mulle, et see põhimõtteliselt ei kõla nagu mingi hevilugu
See on nagu mingi räproki lugu , peale raputatud igasugu basse ja vilesid ja kõiksuguseid muid veidraid sounde, mis iga Skrillexi loos tundub olevat. Või okei, parem veel, see lugu on poolkaver Prodigy - Voodoo People Pendulumi remix'ist, mis oli ka nii poolrokk/poolelektroonika. VB ongi ta minu jaoks praegu parim Skrillex'i lugu.
Yeah, ma olen selles suhtes populaarse arvamusega nõus, et Sepultura pole enam see alatest ajast kui Max Cavalera sealt lahkus. Nad tuuritavad ikka veel ja on ka mitu korda Eestis käinud, aga mul pole küll huvi tekkinud neid näha.
Üks nende kõige tuntumaid lugusid ajast kui nad alles hakkasid endale väljaspoolt Brasiiliat tuntust leidma (seal olid nad juba suhteliselt populaarsed). See on thrash, aga mitte päris Metallica/Megadeth'i stiilis, malli on võetud rohkem Slayerilt, aga nad warpisid seda just sellel moel, et kuulda on natuke sellise muusika mõjusid, mis sajandivahetusel just moeks said. (Kuss, ärge tr00 metalheadidele seda öelge, söövad mu ära veel).
Kas Max Cavalera on äkki Metsatölli laulja kadumaläinud vanem vend, mine sa tea?
Kriitiline arvamus on, et Deftones on enamikest nu-metal bändidest etem just faktiga, et nad hakkasid võtma mõjutusi sellisest vaiksemast alternatiivpop'ist ja indie rock'ist. Ma jällegi vist pean vastu vaidlema sellele, minu jaoks ei tähenda Deftones selliseid aeglaseid melanhoolseid ballaade, vaid esimeste albumite raevu. Järgnevalt ka näide nende esimeselt albumilt ( Jesus Christ, see tuli juba 17 aastat tagasi välja).
Moreno mulonninakinniagavahetpole räppimisest on ikka võimatu aru saada, vähem veel kui 3 Dollar Bill Y'All aegsest Durst'ist. Samas see groove mille nad kätte saavad, täiesti sobib selle mölluga, mis videos kontserditel toimub. Mul läks eilne öö hästi pikaks, seega see vägagi sobiv lugu, et üleval püsida veel natuke. :)
Run DMC on nimetatd hip hopi biitliteks. Ja noh seda võib võtta mitmet moodi, siis ei saa väita, et neil polnud vägagi suurt osa hiphopi populariseerimisel. Sest noh Run DMC pole küll mingi gangsta rap, siis siiski nad olid suhteliselt karmid. Minimalistlikud trummimasinad või kidrarifid ja nende tänavatargad sõnad sellele peale.
Siinkandis mäletame seda lugu nende debüütalbumilt rohkem remiksina, mis sajandivahetusel popiks sai, aga originaal on kordades tugevam versioon. Iga trummilöök lööb...ja kõvasti. Ja kuigi nad räägivad selles, mis maailmas viga, ei kõla nad väga kõrgeltvaatajatena, vaid lihtsalt tüüpidena, kes natuke maailma on näinud. Ja noh....ei ole ainult peod, naised ja relvad. :D
DMX, tule juba kiiremini tagasi. Sinu haukuv,urisev, õel räpistiil on just selline, et olla piisvalt kuri pissed off teenagerite jaoks ja samas ka vahepeal suutlik popraadios kuulamiseks. Kuigi ega tal peale Party Up väga palju suuri hitte polegi, tema põhimüügid on ikka albumitest tulnud.
Refrään müüb selle laulu, trademark DMX haukumised ju seal kenasti olemas. Arf arf arf. Lõpuks on ta üle tüki aja vist vanglast väljas ja teeb uuemat albumit. Loodetavasti ta väga oma vanast stiilist muutust ei too ja ära enam märulites näitlemist teesklema hakka. :D
Kunagi mõistavad naised, et head mehed on nende ümber. Seda ka ülitillu Flyleaf'i laulja. Jällegi võib see väga olla Jeesusest ehk Jesus Christ kui palju USA's poppe kristlikke rokibände on. Flyleafi kohta võiks muidu öelda, et nad meenutaksid Evanescene'sid, aga vähem gootiroki mõjusid ja rohkem Linkin Park'i, samas see lugu on ju vaikne ballaad.
Ma just tukkusin kella 4jani....natuke pea veel segane.
Oh Terminaator, kas Eestis on rokkbändi, mis "tõelises" rokifännis rohkem judinaid tekitab. Need kommertssüldikad, kes kogu aeg samast põhikooli esimesest armastusest ja üksindusest üürgavad eesotsas tillukese Kreemiga, kes pole elu sees ühtki sõna täishäälikuga lõpetanud.
Teate mehed, kurdiks olete jäänud. Kreem & Co on tegelt näide, miks Eestis veel 80ndate glam metal'i mõjud võidutsevad. Terve bänd on ju teadatuntud GNR austajad ja eelnevalt on nad kaverdanud Poison'i ja Cinderella lugusid. Ja noh iga kord nad melanhooliat ka ei promo. Rokibändidelt pole ennem ballaade kuulnud?
Üks nende rokkareid Pühertoonia albumilt, kas vist viimane album enne nende väga kommertsperioodi. Kreem laulab mingi naise armukese olemisest, kuidas tüüp armastab teda goodguy'likult, samas tuleb ikka temale külla for fun times winkwink. Ühesõnaga lugu, mille kohta Def Leppard või Bryan Adams halvasti ei ütleks.
Yeah, kui nad välja tulid olid nad vist revolutsioonilised, aga 30 aasta möödues on Sex Pistols jõudnud selle tasemeni, et nad meenutavad rohkem Green Day'd või Offspringi kui praeguseid hardcore punke. Aga tegelt, well Sex Pistols oli juba alguses suhte
liselt kommerts, nad üritasid küll rebelid olla, aga see oli kõik kalkuleeritud kenasti.
Okei, Johnny Rotten ei oska laulda, aga tal on rohkem enesekindlust kui paljudel näotutel kommertslauljatel, mis muudab ta palju kuulatavamaks. Ja ülejäänud bänd mängib päris normaalselt oma instrumente, kidrakäigud on raskemad kui näiteks vana Ramones'iga võrrelda. Ühesõnaga...lihtsalt üks hea klassikalise roki album.
P.S. Sid Vicious oli munn, kahju et nii paljud teda jälgivad.
Kui Shanon esimest korda välja ilmus mõtlesin ma, et wow "Üksinda on esimene hea lugu, mis Traffic teinud on". Siis tuli neilt veel paar lugu välja ja mõte oli hoopis , et "miks nad täpselt sama lugu teise lüürikaga välja lasevad". Vahetati miskipärast laulja ja veel paar tüüpi minuarust.
Ja noh teise kategooria eesti kommertsrokiks on jäänud.
Esiteks, ikka paneb muigama , et trummar oli sama tüüp, kes kunagi Mustas Missas mängis (mul on isegi nende pildiga t-särk kenasti olemas). Teiseks, wow, see ei kõla enam nagu Üksinda, produktsioon on natuke võimsam ja kuigi kidrakäigud on tihti tsipa magedad, ei ole päris mindud selle najale, et "teeme süldirifid, aga natuke musklit taha". Aga ikkagi mehed, miks kurat iga laul on sitast suhtest....Natuke võiks vahetada lüürikat, Termikas ja Smilers suudavad seda küll teha.
Oli paar aastat 80ndate lõpus-90ndate alguses, kui Paula Abdul popmaailmas suur hitt oli. Rohkem vist oma koreograafia, videote ja produktsiooni kui hääle poolest, sest olgem ausad, ta pole erilist lauluhäält (irooniline, et ta siis American Idoli kohtunik). Pfff, kuna see veel kedagi takistanud on. Ajal kui MTV veel muusikavideosid mängis, sobis järgneva multikavideo sinna perfektselt, mõnus bubblegum-pop, süütu aeg enne grunge pealetulekut.
Its a goddamn cartoon cat, samas emotsionaalsem kui see video, kus ta armastatut Keanu Reeves mängis. :D Süütu tegelt, et noortele tüdrukutele anda mõte, et "missest, kui meil mitte miskit ühist pole, see toobki meid kokku" ja oma scumbag boyfriend'idega koos olla kauem.
