Friday, February 17, 2012

Vahepeal ei saa ilma klassikuteta

Led Zeppelinil oli hämmastav oskus teha nii karme rokklugusid kui ka huvitavaid /omapäraseid vaiksemaid lugusid. Siin ka üks näide viimasest. Ma pole selle bändi suurim fänn, kuid neil on igal albumi mõni lugu , mis paneb kõrvu kikitama (välja arvatud In Through Out The Door, see album on saast)


Mulle meeldib kuidas muusika kõlab nagu see oleks lindistatud vee all ja kuidas Plant kõlab siin nagu täpselt, mingi uppunud kummitus, kes huilgab inimestele oma lugu. Isegi kui kitarr sisse tuleb, jääb ikka selleks põhinstrumendiks neeks mulksuvad oreliriffid.

No comments:

Post a Comment