Friday, February 10, 2012

Hoolimata oma pingutustest ei suutnud ta lahti murda.

The Wall, kas Capten Hindsight võiks öelda selle kohta, et üks esimesi teenage angst albumeid. Yeah, see oli Pink Floydi teatraalsuse kulminatsioone ja ka üks 70ndate suurimatest albumitest.  Aga meenutage millest see album tegelikult räägib ja tulge siis ütlema, et see kõlab ala Linkin Park'ist nii palju erinevalt.



Teise albumi esimene lugu ja me oleme jõudnud loos hetkeni kui peategelane on müüri kenasti juba valmis ehitanud ja äkki avastab, et see on ta isoleerinud kõigist (ohh, rokkstaari elu on ikka üksildane) ja üritab appi karjuda, aga liiga hilja juba.  Waters'i natuke kraaksuvad karjumised ( mis mulle alati on rohkem Gilmore uinutavast häälest meeldinud) on täiesti sobivad viimases salmis, kui frustratsioon on üles kruvitud ja tahaksid abi otsida, aga ei saa seda kusagilt.

No comments:

Post a Comment