Su pisarad lisatakse üleujutusse.

Dear Agony oli päris hea album, samas natuke polariseeriv, sest kuigi albumil oli rohkem häid lugusid kui Phobial, kõlas see ikkagi nagu mingi kloon eelmisest albumist. Kui välja tulles oli see üsnagi tihedalt mu playlistis, ei suuda ma tihti meenutada, kuidas mõni lugu erines eelmisest. Seda muret aga saams pole nende teise singliga sellelt albumilt.

Palja Relvaga stiilis kiirabialgus on ainuke natukenegi naljakas asi selles surmtõsises loos. Oma mustas nahas olemisega Steven Seagali meenutav Ben Burnley laulab "huvitavate" grimassidega sellest, kuidas armid jäävad, aga üksteist aidates on võimalik igast mustast august üle olla. Lootustandev, aga meloodia ja video väga küll sellest tunnustust ei annaks. Ilmselgelt on tegu üritusega Breath'i edu korrata...aga vähemalt säilitati seda tehes kõik oma head omadused. Emotsional high throughout the song, minu lemmikkoht samas on see Forever ja Ever koht refräänis.