Koht, kus ma ei pea elama ahelates.

Ma olen tööl käies kuulanud hästi palju active rock jaamu ja nende formaat tundub olevat lihtne. 40% klassikalisema raskeroki lugusid, 40% eelmiste aastate hitte ja 20% uusi lugusid. Omamoodi kahju, et viimaseid rohkem pole, iga päev Enter Sandmani 2-3 korda päevas kuulata pole tore, aga võtame mis võtta annab. Igatahes siin on üks lugu, mida ka seal palju mängitakse.

Stone Sour - Tired on praeguse seisuga nende viimane hitt,aastast 2013 oli see ka natuke aega nr.1 . Ja damn, Stone Sour üritab ikka üha rohkem minna sellise klassikalisema hevimetali peale. Ma ei kuula enam väga tüüpi, kes laulab Slipknotis, vaid midagi 90ndate Metallica/Soundgardeni ja muu sellise segu. Mõeldud on staadionitele, just selliste õigete emotsionaalsete refräänide ja kidrasoolodega, et kogu rahvas kaasa laulaks ja (nagu videost näha) jumaldaks bändi (hea aegluubis klippe teha siis). Sõnadki on kohast, kus outcastid ja muud selliseid otsivad kohta, kus saaksid ümbritseva maailma unustada ja koos olla omasugustega....nagu näiteks nende kontsert.
Mis ma siin kuumaga ikka toas istun, lähen hoopis ujuma.